Leonardo da Vinci imemasinad Solarises

Kord juba lennanud, käid maapeal ringi silmad taevas, sest kui oled seal olnud, ihkad sinna tagasi...» (Leonardo da Vinci).

Tallinnas Solarise keskuse 0-korrusel avati eile maailmakuulus rändnäitus LEONARDO DA VINCI: Inimene, Leiutaja, Geenius. Interaktiivne näitus paljastab leidlikkuse ja geniaalsuse oma ajast ees olnud mehes, uurib müüte ja legende, mis ümbritsevad Leonardo elu ning paneb järele mõtlema, kuidas tema pärand inspireerib ning esitab väljakutseid tänapäeval.

Näitusel demonstreeritud mudeleid võib paljusid oma käega katsetada ja liigutada ning need on valmistatud da Vinci jooniste järgi Itaalia käsitöömeistrite poolt.

Fakte Leonardost

Leonardo da Vinci (15. aprill 1452 Itaalia, Anchiano – 2. mai 1519 Prantsusmaa, Cloux) oli itaalia maalikunstnik, skulptor, arhitekt, insener ja leiutaja, renessansiajastu mitmekülgseim geenius. Samas Da Vinci ei ole Leonardo perekonnanimi. Et ta sündis Itaalia linnas Vincis ja eessõna „da“ vastab seestütlevale käändele (kust?), siis on tema nimi otsetõlkes Leonardo Vincist.

Leonardo da Vinci elas Anchianos umbes viis aastat. Aastal 1457 kolis Leonardo oma vanaisa juurde Vincisse, kus ta läks kooli. Õpetajad olid imestunud väikese poisi küsimuste ja pidevate vastuvaidlemiste üle. Koolis õppis Leonardo da Vinci kirjutama, lugema ja arvutama, geomeetriat ja ladina keelt.

Leonardo elas Vincis 1466. aastani. 14-aastaselt sõitis ta Firenzesse ja alustas õppimist Andrea del Verrocchio ateljees. Verrocchio oli sel ajal üks andekamaid Firenze kunstnikke ning avaldas suurt mõju Leonardole. Ateljees töötasid ka teised kuulsad kunstnikud, näiteks Sandro Botticelli, Pietro Perugino ja Lorenzo di Credi. Noor õpilane alustas oma tööd värvide segamise ja lihtsate piltide joonistamisega; hiljem õppis Leonardo ka õlivärvidega maalima. 1472.aasta juunis kanti Leonardo nimi Firenze kunstnike punasesse raamatusse ning sellega lõppes ka õppimine Andrea del Verrocchio juures, kuid Leonardo ei lahkunud ateljeest.

Leonardo oli vasakukäeline. Kuulujutu kohaselt oskas ta samal ajal ühe käega maalida ja teise käega kirjutada.

Da Vinci kasutas oma märkmetes „peegelkäekirja“ – paremalt vasakule kirjutamist. Sellise käekirja lugemiseks tuleb asetada lehe ette peegel ja lugeda sellest kirja ümberpööratud kujutist. Keegi ei tea, miks Leonardo niiviisi kirjutas, ent mõned arvavad, et ta püüdis vältida oma ideede varastamist.

Leonardo oli üks esimesi kunstnikke Itaalias, kes kasutas tempera asemel õlivärve, tänu millele sai ta vajadusel maali korrigeerida. Ta mõtles isegi välja oma õlivärvi retsepti.

Peamiselt tuntaksegi Leonardo da Vincit kui maalikunstnikku, kuid tegelikkuses muutis see mees maailma. Tema leiutised mõjutasid erinevate tööstusharude arengut, aga ka meie igapäevast elu. Need on loonud inimkonnale tohutult võimalusi, mida meil arvatavasti ilma Leonardota ei oleks olnud - lennukid, laevad, jalgrattad, autod, langevarjud ja palju muud.

Leonardo kui leiutaja

1513 suundus Leonardo Rooma, kus ta tegeles peamiselt teaduse ja leiutamisega. 1516 lahkus ta kuninga François I kutsel Prantsusmaale ja asus elama Cloux'i lossi Amboise'i lähedale. Ilmselt just seal lõpetas ta ka oma viimase maali "Ristija Johannes", mis praegu asub Louvre'is ja mis on saanud kriitikat homoseksuaalse ja blasfeemse alatooni tõttu.

Kõige uuenduslikum külg Leonardo panusel tehnikasse oli masinaosade analüüs, mida ta tegi alates 1490. aastatest. Masin oli tema jaoks mitmesuguste lihtmehhanismide kombineerimise tulemus. Lisaks sellele, et ta tundis lihtmehhanisme, arendas ta ka nende funktsioone ja eripära, nii et neid sai kasutada keerulistes masinates, mis võimaldasid mitmesuguste ülekandemehhanismide abil automaatselt täita järjestikuseid funktsioone. Seda püüdis ta kasutada lennu- ja sõjamasinate loomises.

Leonardo hakkas lendamise vastu huvi tundma noorusaastatel Firenzes. Olles jälginud linde, kuigi mitte väga süvenenult, oli ta veendunud, et lendamises ei ole midagi müstilist, vaid see on tiibade liikumise tõttu õhus puht mehhaaniline nähtus. Üks esimestest selle tähelepaneku rakendustest oli 1485. aasta paiku ehitatud langevari ja niinimetatud õhukruvi, mida võib pidada helikopteri prototüübiks ning selle põhjal valmisid hiljem mitmed lennumasinad.

Leonardo lennundushuvi ei piirdunud masinate konstrueerimisega, vaid hõlmas ka sellega kaasnevaid probleeme nagu abiseadmeid. Selle alla kuulusid aeronavigatsiooniseadmed, näiteks inklinomeeter lennumasina tasakaalu kontrollimiseks, ning palju erinevaid meteoroloogilisi mõõteriistu – hügroskoope, anemoskoope ja anemomeetreid –, mis viitavad asjaolule, et Leonardo ei unustanud atmosfääritingimuste tähtsust lennu õnnestumise seisukohast.

Lisaks maalidele on Leonardost järele jäänud vaid märkmikke, mis annavad suurepärase ülevaate da Vinci leiutistest, elust, mõtetest ja tunnetest. Tema märkmetest on säilinud üle viie tuhande lehekülje, mis on kirjutatud korrektses peegelpildis käekirjaga, paremalt vasakule. Leonardo väärtuslik käsikirjakogu, mis oli kahtlemata kõige olulisem renessansiaja pärand, sai pärast tema surma kannatada tulekahju, varguste ja vandalismi tõttu. Kuid siiski läbi aegade säilinud da Vinci täpsete märkmete ja jooniste põhjal ongi olnud võimalik taastada selle ajastu geeniuse leiutiste mudeleid.

Teleskoop

Leonardo kirjutas oma märkmetes: „klaasi tegemine, et näha kuud suurenduse all /…/“ ja „/…/ et vaadelda planeete, ava katus ja too ühe planeedi kujutis nõguspeeglile. Peegelduva planeedi kujutis näitab planeedi pinda suurendatuna.“ See on teleskoobi tööpõhimõte.

Liikuv pais ja sukeldumisülikond

Veneetsia sõdis 1500. aastal Osmanite impeeriumiga. Leonardo pakkus Veneetsia senatile oma teeneid insenerina. Ta tahtis kavandada liikuva paisu, mis võimaldaks Veneetsia väel türklased Isonzo jõe orgu meelitada ja seejärel oru üle ujutada, mis hävitaks vaenlase väe. Lisaks leiutas ta sukeldumismasina, mida oleks saanud kasutada Osmani vägede vastu veealuses rünnakus, puurides nende laevade põhja auke. Tema kavand sarnaneb märgatavalt tänapäeva sukeldumisülikonnaga. Kumbagi plaani ei viidud ellu.

Vee kolm olekut

Leonardo uuris kõiki vee olekuid – tahket, vedelat ja gaasilist – ning tal oli palju ideid, mida sellega teha. Ta mõtles välja seadme niiskuse mõõtmiseks, auru jõul töötava kahuri ja palju erinevaid vesirattaid.

Leonardo tegi visandeid paadil põhinevast lennumasinast. Piloot pidi lamama masina põhjas ja tõmbama aerudest, mis pidi panema sõiduki liikuma – pigem tõstma õhku kui viima läbi vee.

Auto eelkäija

Üks huvitavamaid liikuvamaid mehhanisme oli hobuseta vankri kavand. See oli väga elementaarne süsteem, milles kasutati ratastel platvormi. Esirattad olid liigendatud mitme keerdvedruga, mis käitasid ajamit. Iga vedru vabanemisel pidi juht järgmise vedru üles kerima, pannes nii sõiduki (peaaegu) katkematult liikuma.

Trükipressi arendus

Kui Leonardo sündis, oli Johannes Gutenberg pälvinud juba tunnustuse liikuvate metalltähtedega trükikunsti leiutamise eest. Leonardo tegi ettepanekuid olemasoleva trükipressi täiustamiseks. Üks muudatus oli topeltlint, mille eesmärk oli suurendada pressi liikumist igal kangipöördel. Tundub, et Leonardo kavatses valdkonna kohta tehtud tööd avalikustada, ent teave tuli ilmsiks alles 132 aastat pärast tema surma.

Tank

Leonardo tanki sai tööle panna hobu- või inimjõul (väntade abil). Eelistati viimast, sest hobuseid oleks olnud raske nii kärarikkas ja sõjast räsitud alal ohjeldada. Kilpkonnakujulisel kavandil oli aga suur viga – esi- ja tagarattad olid seadistatud eri suundadesse. See võis olla tahtlik viga, sest teadaolevalt oli Leonardo sõjavastane ja loomult rahuarmastav.

Kahurid ja kuulipilduja

Leonardo soovis suurendada tulirelvade tulejõudu. Ta kavandas mitme suurtükiga masinaid, mille kahuritest sai tulistada mitu korda järjest või ühekorraga. Kaks neist koosnes riiulitest, millel oli üksteist või neliteist suurtükitoru. Samal ajal kui ülemise rea torudest tulistati, laeti järgmisel riiulil asuvaid relvi ja ülejäänud jahtusid. Teisel joonisel on relvad asetatud kolmnurkselt, et lõhkekehad lendaksid erinevatesse suundadesse. Seda kavandit peetakse sageli tänapäeva kuulipilduja eellaseks.

Auru jõul töötav kahur oli järjekordne põnev katsetus. Kahur pidi olema vasest, selle padrunisalv kujundati raudahjuks, milles põlevad söed pidid selle väga kuumaks kütma. Seejärel tuli raudkuuli taha asetada väike kogus vett. Aurustudes oleks vesi tõuganud kuuli torust välja. Arvestades asjaolu, et Leonardo kirjutas, kui suurt kuuli suudaks kahur tulistada ja kui kaugele see lendaks, on üsna tõenäoline, et see relv ka tegelikult ehitati ja seda katsetati.

Laev-hävitaja

Laev-hävitaja oli kahekordse kerega (samuti Leonardo leiutis!) ning selle peal oli tohutu suur vikat. Jõudes teise laevaga kohakuti, pidi suur vikat langema vaba hooga ülevalt alla ning purustama vastaste laeva.

Helikopter

1493. aastal visandas Leonardo esmakordselt poolpraktilise väärtusega helikopterilaadse masina, mida kirjeldati kui „õhukruvi“. Ta kirjutas, et valmistas väikesi lennuvõimelisi mudeleid, kuid ei suutnud takistada rootorit kogu masinat pöörlema panemast.

Ajaloost on teada veel teisigi Leonardo leiutisi ja ideid, mis on tulevikus saanud reaalsuseks – kerge konstruktsiooniga sillad, jalgratas, langevari, allvelaev, saekaater, prozektor jne jne.

Leonardo kui kunstnik

Leonardo varajasim dateeritud töö on sulejoonistus 5. augustist 1473. See joonistus on ebatavaline vähemalt kahel põhjusel: esiteks selle poolest, et selline töö üldse dateeritud on (mis paneb paljud uurijad arvama, et tööle on hiljem lisatud varajasem kuupäev), aga ka selle poolest, et maastikku on joonistatud täiesti erinevalt tolle aja stiilist, kujutades nii valgust, vett kui rohelust liikuvana.

Verrocchio töökojas osales Leonardo ilmselt paljude maalide loomisel, kuid enamik nendest on hävinud või pole Leonardo käekiri neil tuntav. Esimeseks säilinud Leonardo maaliks peetakse "Maarja kuulutust".

Selle perioodi olulisimaks teoseks peetakse "Kuningate kummardamist", mille Leonardo pidi maalima San Donato kloostrile Scopetos, aga mis jäi lõpetamata. Lisaks maalile endale on säilinud maali ja selle detailide skitshe. Just selle maaliga leidis Leonardo oma stiili, mida iseloomustab kontuuride ja värvide märkamatu ühtesulamine ning sellega tekitatud loomulik varjude ja valguse kujutamine.

1482 kutsus hertsog Lodovico Sforza Leonardo Milanosse, kuhu ta jäi 1499. aastani. Neil aastatel arendas Leonardo oma tegevust nii inseneri, skulptori, muusiku kui ka pidude korraldajana. Sellest ajavahemikust on järele jäänud väga vähe tema töid. 1483 telliti Leonardolt suurepärane maal "Madonna kaljukoopas", mis on praegu Louvre`i muuseumis Pariisis.

"Püha õhtusöömaaeg", üks kuulsaimaid Leonardo maale, valmis aastatel 1495–1498. See on maalitud Santa Maria delle Grazie kiriku söögisaali seinale. Kuna seda on sajandite jooksul mitu korda restaureeritud, on Leonardo originaalist säilinud ainult fresko kompositsioon ning mõned imepisikesed värvilaigukesed. Osaliselt on pildi halvas säilimises süüdi Leonardo kasutatud uuenduslik värv, osaliselt marodöörid ning 1945. a sõjapurustused, aga kindlasti ka varem kasutatud algelised restaureerimistehnikad. Originaalteose seisund halvenes pärast valmimist kiiresti, sest juba 1642. aasta ülestähendused märgivad, et pildist on alles ainult kontuurid, millest on väga raske aru saada.

1503 sai Leonardo Firenze raelt tellimuse maalida Palazzo Vecchio saali seinale üks maal Firenze ajaloost. Leonardo valis teemaks Anghiari lahingu. Pärast kuudepikkust tööd tekkis maalimisse paus ning teos jäigi lõpetamata. Sellest hoolimata hindasid tolleaegsed kunstnikud, muuhulgas ka Raffael ,tehtut kõrgelt. 1560. aastatel maalis Giorgio Vasari, tuntuim Leonardo biograaf, poolelioleva töö üle ning teave sellest tugineb tööst tehtud koopiatel ning säilinud skitsidel.

1506 asus Leonardo taas Milanosse. Seal lõpetas ta ilmselt maailma tuntuima maali "Mona Lisa" (1508), mis praegu asub Louvre'is Pariisis. Pildil kujutatud naisterahva isik pole teada, aga Giorgio Vasari järgi on see rikka Firenze siidikaupmehe ja kunstimetseeni Francesco del Giocondo naine Madonna (Itaalias ongi maal tuntud La Gioconda nime all). Muidu väga lihtsa ja pretensioonitu pildi teeb eriliseks ning teistest selle aja porteedest erinevaks Mona Lisa kuulus naeratus kunstnikule (ning selle kaudu ka pildi vaatajale), mille põhjuse üle on paljud juurelnud ning mida Leonardo kaasaegsed kohe jäljendama asusid.

Teised tuntud tööd sellest perioodist on "Püha Anna ja Madonna lapsega", mis asub samuti Louvre'i muuseumis, ning "Leda luigega", millest küll tänapäevani on säilinud vaid koopiad (Raffael, Cesare da Sesto jt.).

Näitus on avatud Solarise Keskuse 0-korrusel iga päev 10 -21ni.