3D video areng läbi ajaloo

 Mõni aeg tagasi kirjutasime, milliseid 3D telereid on täna võimalik juba soetada ja kes neid toodavad. Võib öelda, et perekondlik idüll on reaalsuseks saamas - veeta õhtupoolik elutoa tähtsaima sisustuselemendi – teleri – ees: peas tumedad prillid ning nautides ruumilist telepilti koos perega, kirjutab digitark.ee. Seekordses postituses heidame pilgu ajalukku - kuidas 3D tehnoloogia on aja jooksul arenenud.

3D ajalugu

Esimesed meie ajani säilinud koopajoonistused on üle 200 000 aasta vanad. Meie esivanemad proovisid jäädvustada oma reaalset elu, kraapides pehmesse kaljupinda stseene loomadest ning küttimisest. Kulus veel aastatuhandeid, mil osavad käed nikerdasid valmis esimesed skulptuurid: Tan-Tani ja Willendorfi Venused. Ning need on esimesed ruumilised meie asjani säilinud 3D kunstiteosed.

Seega on inimpõlved läbi aastatuhandete proovinud jäädvustada ning kuvada meid ümbritsevat maailma just niimoodi nagu see meile sünnist saati paistab – kolmemõõtmelisena. Kuni saabus kino ja veelgi hiljem teler, mis naelutas meid kahemõõtmelisse reaalsusse. Paralleelselt kahemõõtmelise kinopildiga, tehti katsetusi ka sel ajal kolmemõõtmelise pildi saamiseks.

Esmased 3D katsetused

19. sajandi teisel poolel katsetati 3D fotograafias stereoskoopilisi kaameraid, proovides jäädvustada ruumilist pilti, kuid erilist edu selline tehnoloogia ei saavutanud. Prooviti kolme mõõdet kinolinale tuua, kuid asi ei leidnud sooja vastuvõttu ning katsetuseks see jäigi.

20. sajandi alguses nägi ilmavalgust anaglüüf, mis jagab nähtava valgusspektri filtrite abil kaheks – kõige levinum on sinise ja punase filtri kasutamine, samas võib kohata ka teisi filtreid. Pea saja-aastast tehnoloogiat näitas alles hiljuti üks kesvamärjukese tootja, kes varustas oma 4-pakid anaglüüf piltide ja prillidega. Kujutis trükitakse läbi vastavat värvi filtrite ning vaatamisel peab kandma just samavärvilisi prille. Kui kodus prillid on olemas, on võimalik arvutis digifotosid töödeldes ise tekitada uusi anaglüüf 3D pilte, mida sõpradele näidata.

Pikka aega ühe silmaga üht värvi ning teisega silmaga teist värvi põrnitseda pole just kõige meeldivam, lisaks kaasneb vaatajale peale prillide eemaldamist veel mõneks ajaks kahevärviline maailm, mis küll õnneks kaua ei kesta.

3D pilt telerites

Kui 2009. aastal rääkisid kõik teleritootjad nii CES kui IFA messidel, et aastaks 2010 saab tõeks 3D teler kodus, siis jaanuariks CES messil olid reaalsed demomudelid juba väljas ning vaatajad said oma silmaga uudistada 3D võlusid. Kuigi Eesti asub teisel pool Atlandi ookeani, pole õnneks ookean suureks takistuseks, sest esimesed 3D telerid on juba Eestiski kohal.

Läbi aegade on telerite tootjad katsetanud kolme erinevat tehnoloogiat – prillivaba 3D, passiivprillidega 3D ja aktiivprillidega 3D.

Prillivaba 3D

Prillivaba 3D ehk autostereoskoopia ehk 2D-plus-Depth on Philipsi tehnoloogia, mis lisab tavalisele kahemõõtmelisele pildile sügavuse andmiseks sama pildi halltoonides. Kasutades ära 1920×1080 ekraani, edastab teler tegelikult nelja erinevat kaadrit mõõtudes 960 x 540 px erinevatele ridadele, tekitades niimoodi ruumilise pildi. Need neli fotol kujutatud kaadrit täidavad siis teleri ekraani erinevad read ükshaaval, lisades vahepeal vahele ka täiesti musta kaadri kontrastsuse suurendamiseks.

Eeliseks on küll prillivaba vaatamine, kuid pildikvaliteet kannatab väikese resolutsiooni ja piiratud vaatekauguse tõttu – pilt ei ole vaadatav ei päris lähedalt ega veidi kaugemalt, kui tootja on ette näinud.

Kas Philips antud tehnoloogiat edasi arendab, on küsitav, sest väidetavalt saavad kõik Philipsi 2010. aasta uued 8000 ja 9000 seeria mudelid 3D-Ready toe – juurde tuleb osta saatja ning 3D prillid. Tavaoludes on siis tegemist tavalise 2D teleriga, lisades juurde saatja ning prillid, muutub teler kolmemõõtmelist pildi pakkuvaks seadmeks. Loomulikult säilib ka tavaline 2D vaatamise võimalus.

Passiivprillidega 3D

Sellist tehnoloogiat on proovinud kõik tuntud ja vähetuntud telerite tootjad, kuid koduse teleri arendused on peatatud, LG on pakkunud sellise tehnoloogial põhinevaid paberprillidega varustatud telereid pubidesse ning baaridesse.

Teler edastab sellise tehnoloogia puhul erinevat pilti kummagi silma jaoks ridade kaupa – kord on paarisreas pilt vasaku silma jaoks, kord parema jaoks ning vastupidi. Miinuseks on 960 realine pilt kummagi silma jaoks ning polarisatsiooni filtriga prillid, mis vähendavad pildi eredust. Samas - prillid ise on odavad. Sarnane tehnoloogia on kasutusel ka 3D kinodes.

Polarisatsioonimeetodeid on tegelikult kaks – lineaarne polarisatsioon ja ringpolarisatsioon. Lineaarse polarisatsiooni korral on üks prilliklaas varustatud horisontaalse filtriga ning teine vertikaalse filtriga. Projekteerides filmi ekraanile, näeb üks silm ühte kujutist ning teine silm teist kujutist. Vaadates ekraanile kahe silmaga, näeb vaatajale ruumilist filmipilti. Loomulikult ei tohi vaataja pead ekraani suhtes kallutada, sest siis segunevad erinevad kujutised ning tekib segunemise efekt.

Kasutusel on see ka 3D IMAX kinodes, kus vaataja mõlema silma jaoks näidatakse 72 kaadrit sekundis. Maailmas on üle 300 3D IMAX logo kandva kino. Eeliseks on prillide odavus – ei mingit akut ega patareisid.

Ringpolarisatsiooni korral projekteeritakse kujutist samuti topelt, kuid üks kujutis on polariseerutud päripäeva ning teine vastupäeva. Igat kaadrit korratakse   silmade jaoks eraldi mitmeid kordi, kaadrite arv sekundis on üle 100 – pooled neist vasaku ja teine pool parema silma jaoks. Selline tehnoloogia lubab vaataja silmadele veidi mugavamat asendit, sest enam ei pea hoidma oma pead ekraaniga täpselt risti.

Kasutusel on see RealD 3D kinodes, kus filmi 24 kaadri asemel näidatakse vaatajale 144 kaadrit, neist 72 vasaku silmale ja teised 72 kaadrit parema silma jaoks.

Aktiivprillidega 3D

See on hetkel kõige aktiivsemalt kasutusel olev tehnoloogia, mida pakuvad nii Panasonic, Samsung kui ka Sony. Jutud käivad, et sarnase tehnoloogia võtavad kasutusele üsna pea ka LG ning Philips.

LCD tehnoloogia areng võimaldas kasutusele võtta vedelkristallidel põhinevad aktiivprillid, mis sünkroonis ekraanil kuvatavaga ja mis muudavad kordamööda oma läbipaistvust. Võrreldes neid passiivprillidega, on nad vaatajale raskemad ning omanikule kallimad, kuna vajavad patareisid või laadimisvõimalust.

Teler edastab ekraanile Full HD pilti suure sagedusega ( Euroopas 200, USA-s ja Jaapanis 240 kaadrit sekundis), teleris asuv saatja edastab prillidele samas taktis signaalid, mis muudavad vasaku ja parema klaasi kordamööda läbipaistmatuks. Sellisel juhul näeb vaataja mõlema silmaga Full HD resolutsiooniga kaadreid. Teiste sõnadega – kumbki silm näeb täisresolutsiooniga telepilti, aga erineval ajal, kaadrite vahelduvuse eest hoolitsevad prillid.

Kodune 3D vaatamine on tehtud imelihtsaks – vaja on vaid kolme 3D logo kandvat asja – 3D film Blu-ray plaadil, 3D toega Blu-ray mängija ning viimaks 3D telerit. Ühenda Blu-ray mängija teleriga, aseta film mängijasse, lülita teler tööle, pane prillid ette ning ruumiline kino kodus käega katsutav ning silmaga nähtav.

NB! Ja ärge unustage, et kui sõbrad tulevad külla, siis keegi peab prillidest loobuma!

Varem ilmunud lomm.ee-s samal teemal:

“3D telerid – kes toodab, kes mitte?”