Autojuht – miks Sa kihutad?

Põhjused, miks mõned autojuhid kipuvad alatasa kiirust ületama ja mõned istuvad alkoholijoobes rooli, on sootuks erinevat laadi, kirjutab novaator.ee.

Mõlemal juhul tuleb põhjusi otsida juhi impulsiivsusest ja elamustejanust, kuid kui purjus inimene istub rooli pigem oma tegude tagajärgedele mõtlemata, siis kihutajad tajuvad enda võetud riske päris täpselt.

Tartu Ülikooli teadlased on psühholoogiaprofessor Jaanus Harro juhtimisel juba ligi kümme aastat uurinud liiklusrikkujate isikuomadusi ning bioloogilisi tegureid, mis iseloomustavad seadusega pahuksisse minevaid juhte.

TÜ tervishoiukorralduse teaduri Diva Eensoo sõnul on purjuspäi rooli istujate ja kihutajate puhul põhjust rääkida kahest täiesti erinevat tüüpi impulsiivsust käitumisest.

Ühel puhul on käitumine mõtlematu, tehakse kiireid otsuseid, mis põhjustavad riskantseid olukordi. Sellise otsusega on tegu, kui alkoholijoobes inimene langetab otsuse rooli istuda.

„See inimene on hoolimatu enda ja teiste suhtes,“ ütles Eensoo.

Ka kihutajad on impulsiivsed ja janunevad elamuste järele, kuid neile on omane kiire otsustamisstiil, optimistlik meelelaad, seaduskuulekus ja asjaolu, et nad ei talu igavust. Nad teadvustavad enda võetud riski.

Põhjus peitub ajus

Eensoo sõnul on ka riskeerival käitumisel selge bioloogiline tagapõhi. Põhjust tuleb otsida ajus toodetud hormooni - serotoniini, vahel ka õnnehormooniks nimetatu, tasemetes.

Serotoniinineuronite talitust on võimalik mõõta, kui uurida vereproovist vereliistakute ensüümi monoamiinide oksüdaasi aktiivsust. Alkoholijoobes vahele jäänud juhtidel tehtud uuringust tuli välja, et neil on see aktiivsus madalam. Kui kihutajate peal sama asja uuriti, siis neil ilmnes, et monoamiinide oksüdaas on hoopis kõrge.

„Kuid bioloogia ei määra siiski mitte kõike,“ ütles Eensoo. „Oluline on ka ümbritseva keskkonna mõju.“

Maanteeameti tellitud uurimuses võeti ette Tartu autokoolides juhikoolitusel osalejad ning tehti vereproovid ja lasti isikuomaduste väljaselgitamiseks täita testid.

Kõik said teada, kas neile on omane võtta liigseid riske, kas siis neid teadvustades (olla kihutaja) või võtta rumalaid tajumata riske (istuda napsisena rooli).

Pool uuritavatest, kellele oli omane riskeeriv käitumine, sai lisaks veel loengu, kus arutati liikluses ettetulevaid riskantseid olukordi ja nendes käitumist ja seda, kuidas enda impulsse tagasi hoida.

Aasta hiljem vaatasid teadlased politsei liikumisrikkumiste andmebaasist, kuidas olid need uuringus osalenud noored juhid liikluses hakkama saanud.

Riskikoolituse läbinud rühmas oli kiiruseületamisega vahelejäänuid poole vähem kui rühmas, mis koolitust ei saanud. Täpselt sama seaduspära pidas paika ka alkoholijoobes vahelejäänute puhul.

Eensoo sõnul on siin siiski oluline rõhutada, et vaatlusperiood oli aasta ning kokku osales uuringus vaid pisut üle 1800 inimese. Küll on selge, et riskialtide juhtide väljaselgitamine autokoolis nii testide kui vereproovi abil ja neile erikoolituste korraldamine annab positiivse efekti.

„Saksamaal ja Austrias kehtib liikluses punktisüsteem ja kui rikkumispunkte on kogunenud teatud arv, siis peab juht tulema koolitusele, mille eesmärk on saavutada see, et inimene hakkaks enda tegude tagajärgedele mõtlema,“ ütles Eensoo.

Kas halvaks autojuhiks sünnitakse?

Tundub, et kehvad autojuhid võivad nüüdsest oma saamatuses tõesti geene süüdistada - uue uurimuse kohaselt on tervelt 30 protsendil ameeriklastest geenivariant, mis teeb neist ülejäänutest oluliselt viletsamad autojuhid.

„Simulaatoriga läbiviidud katses tegid vastava geenivariandiga inimesed keskmiselt 20 protsenti enam vigu,“ ütles Steven Cramer California ülikoolist.

Kõnealune geenivariant piirab lühendi BDNF (brain-derived neurotrophic factor) all tuntud valgu kättesaadavust. Varasemad uuringud on näidanud, vastava geenivariandiga inimesed taastuvad infarktist halvemini ning konkreetse ülesande sooritamisel, näiteks autojuhtimisel, tegeleb ülesande koordineerimisega väiksem osa inimese ajust, kirjutas Physorg.

„Tahtsime uurida, kas vastav geenivariant tõepoolest takistab inimestel keerulisema motoorse ülesande sooritamist. Valisime autojuhtimise, sest see on kompleksne tegevus ning enamik inimesi valdab seda,“ ütles Stephanie McHughen, kelle juhtimisel läbiviidud uurimus avaldati ajakirjas Cerebral Cortex.

Testi tegid 29 inimest, kellest seitsmel vastav geenivariant ka esines. Katsealused sõitsid simulaatoril 15 ringi, mille käigus tuli läbida mitmeid erineva raskusastmega kurve. Testi korrati uuesti neli päeva hiljem. Selgus, et nö vigase geenivariandiga inimesed ei püsinud rajal nii hästi ning õppisid eelmisest sõidukorrast vähem.

Siiski ei saa öelda, et antud geenivariant oleks ainult halb. Näiteks on uuringud näidanud, et neurodegeneratiivsete haiguste põdejatel aitab ta kauem teravat mõistust säilitada. „Näib, justkui oleks loodus üritanud erinevaid variante katsetada,“ ütles Cramer. „Kui tahad õppida uusi asju, siis pole ta hea, aga kui tahad kõrge vanuseni erksa mõistusega olla, siis küll,“ lisas Cramer.

Kommertstesti vastava geenivariandi olemasolu kindlaks tegemiseks konkreetse inimese genoomis ei ole veel olemas. Sellise testi olemasolu tekitaks rohkelt paksu verd, sest kindlasti leidub nii neid, kes sooviksid autorooli lubada edaspidi ainult nö õigete geenidega inimesi, kui ka neid, kes sellisest diskrimineerimisest midagi kuulda ei taha.

„Siiski oleks väga huvitav teada, kui paljudel liiklusõnnetuste põhjustajaist vastav geenivariant esineb,“ ütles Cramer.