Ahti Jakson erusõjaväelane ja nüüdne kulturist

Teada on, et väga paljud mehed on sõjaväest pääsemiseks kõikvõimalikke imenippe ja vabandusi kasutanud. Mingil põhjusel pole sõjaväeteenistus paljude seas kuigi populaarne ning “ärahiilimise” õnnestumiseks ollakse valmis üsna paljuks. Kuid tasub teada, et kohustuslik sõjaväeteenistus võib inspiratsiooni anda teatavaks elustiiliks. Oma sõjaväeteenistusest ning kõigest, mis sellele järgnes, räägib Ahti Jakson.

Ajateenistus

Tee militaarellu sai alguse 2000. aasta suvel, kui sõber otsustas peale kooli lõpetamist minna vabatahtlikult sõjaväkke. Kool läbi, pöördus ta Põhja Riigikaitse Osakonda ning veetis enamuse oma ajateenistusest Narva-Jõesuu Piirivalve õppekeskuses ning teenis 12 kuud. Ma ei saanud ju antud juhul sõbrast kehvem olla ning otsustasin samuti vabatahtlikult sõjaväkke minna. Tahtsin veel suve nautida ning sügisest lühenes ka kohustuslik ajateenistus 12 kuult 8 kuule. Seda muidugi juhul, kui ei olnud eriala spetsialist või kui ei läinud õppima Kaitseväe Lahingukooli nooremallohvitseriks.

Seega suundusin kohustulikku ajateenistusse Üksik-Vahipataljoni 17.septembril 2000a.

Mäletan väga hästi seda esimest päeva, kui hommikul pidin olema Tallinnas Maneeži tävaval Põhja Riigikaitse Osakonna juures. Sealt toimetas meid edasi tellitud buss.

RKO juurde oli kogunenud igavesti kirevat rahvast. Tudengid, pikkade juustega nn. tulevased mehed. Paljud tulid koos oma pruutidega ning mõni kallas endale kõrist alla veel viimaseid lonkse Saku õlut. Astusime bussi peale ning algaski sõit Rahumäe teele. Keegi meist ei teadnud, mis meid täpselt ees ootab, kuna tegu oli siiski kõigi jaoks võõra valdkonnaga. Jõudes Rahumäe teele, Üsik-Vahipataljoni territooriumile, ei jõudnud turske kehaehitusega noormees oma õllejoomisest tekkinud kanget urineerimise vajadust enam kinni hoida ning tormas pataljoni riviplatsi juures asuvasse põõsasse oma isiklikke vajadusi rahuldama. Selle eest järgnes talle muidugi ka karistus. Veetis kartsas esimesed päevad oma ajateenistusest. Edasine teenistus ei saanud antud noormehel lõbus olema, kuna oli suhtunud üleolevalt ning ebasündsalt nii ülematesse kui ka sõjaväkke.

Mis puutub minusse, siis esimesed nädalad olid karmid. Keegi meist polnud ju harjunud tõusma hommikul kell 06.00. Kell 06.05 pidime olema juba kasarmu ees rivis, hiljem lühendati antud aega 2 minuti peale. Peale seda siirdusime välja jooksma jaoülemate juhtimisel, siis järgnes isiklik hügieen, koristamine, rivistus ning kella 08.30 – 09.00 vahel algasid juba esimesed tunnid meie väljaõppes. Üsna varsti olid esimesed kolm kuud läbi ja järgnes puhkus. Peale puhkust siirdusin juba õppima Kaitseväe Lahingukooli nooremallohvitseriks. Väljaõpe kestis ligi kolm kuud. Kõige suuremaks proovilepanekuks oli muidugi seersandi rännak. Põnevamateks väljaõppe tsükliteks olid kindlasti linnalahingu väljaõpe ja jao juhtimine erinevates situatsioonides.

2001a. alguses omistatigi mulle kursuse eduka läbimise eest nooremallohitseri auaste nooremseersant.

Peale Kaitseväe Lahingukooli siirdusime kõik tagasi oma väeosadesse. Kõige raskem osa seisis ees, sest oli ju vaja õpitud teadmisi praktiliselt rakendada. Ajateenistuses ei olnud ma eriti mõistev jaoülem oma alluvatele. Saatsime reservi 2001. aasta mais koos meiega ajateenistusse tulnud noormehed ning ise pidime jätkama teenistust veel kolm kuud, kuna järgnes jaoülemate praktika noorsõdurite peal. Saime viia läbi rivitunde ja ka taktikalisi tunde. Oma ajateenistuses kasutasin oma võimu ebaotstarbekalt ning sain väosa ülemalt rangelt karistada. Mulle määrati füüsilise noomituse tegemise eest noorsõduritele 2 nädalat kasarmuaresti. See karistus tähendas minu jaoks seda, et kui kuhugi minna tahtsin, pidin oma vahetule ülemale sellest ette kandma ning kui tagasi olin, pidin sellest samuti ette kandma. Antud jutumi pärast ei lastud mind väeosast välja veel ligi kaks kuud.

Lõpuks, kui ajateenistus läbi sai, olin ma kindel, et enam mitte kunagi ei lähe ma enam sõjaväkke.

Me kõik teame ju ütlust: "Ära iial ütle iial!"

Rahuvalvaja elust ja väljaõppest

2002. aasta kevade märtsis siirdusin elukutseliseks sõjaväelaseks Paldiskisse Scoutspataljoni.

Algus oli raske - tuli läbida kohustuslik väljaõpe, mis hõlmas endas esimesed kaks kuni kolm kuud erialaväljaõpet vastavalt oma ametikohale. Kuna olin määratud TT-granaadiheituri ametikohale, siis pidin läbima antud erialase väljaõppe. Kõige raskem etapp selles oli umbes 15 kilomeetrine rännak, millest enamuse läbisime joostes. TT-granaadiheituril oli seljas Karl Gustav (Rootsi päritolu 64 mm TT-granaadiheitja, valmistatud relvatehases Bofors). Abil aga oli seljas kaks konteinerit, seega kokku neli granaati. Läbisime rännaku edukalt.

Edasi oli võimalus olla mul, mitteametlikult, relvajao ülem.

2002. aasta sügisest siirdusin aga juba õppima Kaitseväe Lahingukooli vanemallohvitseriks ehk veebliks. Antud väljaõpe läks edukalt kuni langevarjuhüpeteni. Teise hüppega muutis tuul suunda ning ma ei jõudnud enam dessantvarju õigesse suunda keerata ja riivasin metsatukas olevat mändi. Vari jäi korraks kinni, ma ei jõudnud kuskilt kinnigi haarata, kui juba alla prantsatasin. Arvasin, et nüüd ongi kõik. Pääsesin õnneks ainult jalaluumurruga. Arstide sõnul oli see ime, et käima hakkasin ja ma isegi ei lonka selle jalaga.

Lahnigukooli lõpetamisel auastmele järgi minema pidingi karkudega.

Peale ravi ja taastumist siirdusin tagasi oma üksuse juurde Scoutspataljoni A-kompaniisse.

Avaldasin soovi minna missioonile ning 2004. aasta suvel peale väsitavat ja pingelist väljaõpet Eestis siirdusime veel täiendavale väljaõppele Taani Vabariiki. Väljaõpe Taanis hõlmas endas erinevaid taktikalisi situatsioone, massirahutusi, läbiotsimisi, chekpointte, patrulle, pressiga suhtlemist, keeleõpet jpm.

2004. aasta augusti viimastel päevadel lendasime Taanist edasi Kosovosse. Esimesed nädalad oli sisseelamine ja oma vastutusala piiridega tutvumine. Edasi toimus juba õpitu raknedamine missiooni piirkonnas.

Rahuvalvaja elust Kosovos

Kosovos elavad serblased ja albaanlased. Kumbki ei taha loobuda Kosovo territooriumist. See kõik sai alguse 1998a. kui algas konflikt kahe osapoole vahel. Pealinnas Mitrovicas sõites võib näha, kui palju on varemetes maju tollest pommitamisest, mis toimus. Missiooni piirkonnas oli ühel üksusel ühe päeva jooksul palju erinevaid ülesandeid.

Jagu koosnes pooljao ülemast, kahest autojuht/TT-granaadiheiturist, kuulipildur/meedikust ja jao ülemast. Patrulliti kahe sõidukiga ning oli ka hetki, mil teostasime jalgsipatrulle. Patrullida tuli nii öösel kui ka päeval. Öised patrullid hõlmasid rohkem vastutusalade kontrolli ning chekpointe.

Chekpoint - kahest sõidukist moodustatud tasku, kuhu vahele sõidab läbiotsimiseks sõiduk. Läbotsimise käigus otsitakse läbi ka autos viibinud isikud, kontrollitakse isikute dokumente ning küsitakse sihtpunkti. Chekpoint`i käigus leidsime huvitavaid asju, küll nuge, relvasid ja ka granaate. Päevases patrullis osaledes oli ülesandeks küla elanikelt informatsiooni hankimine ümbruskonnas toimuva kohta. Külastasime koole, lasteaedasid, ülikoole. Sai käidud ka kohalike pulmades. Peale igat patrulli tuli koostada kogutud andmete põhjal luureraport.

Samuti teostasime “vaatlusposte”. Vaatluspost – kindel koht, kus teostatakse vaatlust kas kohalike mässuliste tabamiseks või ebaseaduslike jahimeeste, metsavaraste, salakaubitsejate tabamiseks.

Kui parasjagu ei olnud patrullis ega ei maganud, sai käidud jõusaalis, väikses kinosaalis filmi vaatamas või oldud internetis.

Kõige väsitavamad olid muidugi läbiotsimise operatsioonid. Pidi tõusma väga vara ning operatsioon kestis hiliste õhtutundideni. Läbi tuli otsida maa-ala, majad, autod ja isikud. Toimusid ka suuremad läbiotsimise opertasioonid, mis kestsid tavaliselt 5 päeva. Lisaks nendele ülesannetele teostasime ka eskortimist. Kohalike ja külaliste eskortimine turvaliselt punktist A punkti B. Kuna paljud serblased on sunnitud sõitma teedel, mis läbivad albaanlaste külasid, oli vaja neid turvaliselt eskortida.

Kaks nädalat veetsime suures baasis, kuid 3 nädalat veetsime mägedes väikses baasis, kuhu läks nädalaks korraga üks rühm. Nädala pärast toimus jällegi vahetus.

Kuna Kosovo on rahulikum piirkond, siis ei esinenud suuri konflikte rahuvalvajate ja kohalike vahel, küll aga tekkis mõningaid ärevaid momente. Kõige ärevamaks momendiks oli kahtlemata granaatide leidmine chekpoint-i käigus, kui tuli evakueerida inimesed ning sulgeda antud teelõik. Ärevaks hetkeks oli kindlasti ka metsavaraste tagaajamine.

Chekpointis oli samuti vahel ärevaid hetki, kui ei tahetud mõnest esemest loobuda või kui lihtsalt sõideti chekpointist suurel kiirusel läbi ning pidid jõudma teelt ära hüpata. Tulistamisel ei olnud mõtet, kuna keegi kõrvaline isik oleks võinud saada tabamuse. Seega üritasime antud sõidukit taga ajada, kuid tulutult.

Missiooni lõpu poole tulistati meie vastutusalas politseijaoskonda automaadist. Õnneks keegi kannatada ei saanud. Kohalikud klaarisid omavahel pidevalt arveid, kuid rahuvalvajate elude kallale ei kippunud keegi.

Kutlurism kui elustiiliks kujunemine

Tihedate treeningutega alustasin sõjaväes. Peale ajateenistust aga mingi hetk ei teinud üldse sporti ning kui suundusin rahuvalvajaks, hakkasin ka jõusaalis tihedalt käima. Lugesin treeningute ja toitumise kohta internetist. Kasvasin aina suuremaks ning mõtlesin, et miks mitte proovida minna Eesti Meistrivõistlustele Kulturismis.

Paljud mõtlevad, et mis see ikka on, tulevad mingid tüübid ja näitavad laval lihaseid. See ei ole sugugi nii kerge. Selle kõige taga on tohutu treeningu maht ja õige toitumine (6-8 korda päevas). Ettevalmistuse käigus on eesmärk intensiivse treeninguga vähendada võimalikult palju rasvaprotsenti. Pidevalt peab jälgima kehakaalu kukkumist ja päevase toidu kaloraazi. Aeglaselt kaalu langetades säilib ka lihasmass. Kõige raskem etapp on see, kui pead harjutama poseerimist peale väsitavaid treeninguid. Samuti ka laval olles peab olema õige ajastus organismi süsivesikutega laadimisel, et jõuaksid füüsilises mõttes poseerida ja samuti anda kehale lopsakust juurde.

Esimene ametlik võistlus seisis ees 2006. aastal. Treeneriks oli Argo Väli, kes oli saavutanud juuniorite klassis absoluudi võidu. Osalesin kategoorias Klassikaline kulturism pikkuses kuni 175 cm, kus saavutasin 3. koha. 2007. aastal võistlesin aga juba kulturismis, kaalukategoorias kuni 80 kg, kus saavutasin samuti 3. koha. Sel aastal oli treeneriks Robert Nool, kes samuti võitnud juuniorite absoluudi klassi. Praegugi jätkame omavahelist koostööd ning üritan saada tuleval aastal paremasse vormi.

Paljud küsivad, et miks tegeled sellise spordialaga. Sellele on väga lihtne vastus: meeldivad tervislikud eluviisid ning pidevalt käib võitlus iseendaga. Pealegi on terves kehas terve vaim.

Paraku ei ole antud ala eriti populaarne ning kulturismi toetajaid on vähe. Tuleb olla ise aktiivne, et leida sponsoreid. Tuleval aastal proovin ära ka treeneri ameti. Juhendan juba praegugi isikuid, kes vajavad nõuandeid nii toitumise kui ka treeningu koha pealt.

Kindlasti jätkan kulturismi treeninguid, et minna taas võistlema ja tulla kord ka esimeseks. Edu saladuseks antud ala juures on õige mahu ja intensiivsusega treeningud, õige toitumine ja kindlasti ka tahtejõud.

Intervjueeris Meelike Tammemägi