Mikk Haavistu (23.a) on Nõmme Kalju jalgpallur. Jalgpalliga alustas ta juba lapsena ning enda oskuste eest peab ta tänama enda esimest treenerit, kelle karmi käe all said kõik põhitõed selgeks. Nüüd on Mikk lisaks jalgpalluri ametile omandanud ka laste jalgpallitreeneri töö, mida naudib täiel rinnal ning loodab selles ametis ka tulevikus jätkata.
Millal Sa alustasid laste treenimisega?
Kõik sai alguse suve lõpul sellest, et liiga palju vaba aega jäi treeningute vahele ning sellega ei olnud midagi peale hakata. Lõpuks otsustasin Kunoga (Kuno Tehva, Kalju meeskonna president. Toim.) rääkida treeneritööst ning tuligi välja, et Nõmme Kalju vajab lastele jalgpallitreenerit. Läksin kursustele ning sain treeneripaberid kätte. Mulle meeldib lapsi treenida, ma saan nendega hästi läbi ning hea on näha neid arenemas.
Kas lapsi on raske treenida?
Nendega tuleb töötada kannatlikkusega ning õpetada neid kuulama teisi inimesi. Nad arenevad kiiresti edasi ning 3 – 4 kuuga sain näha juba esimesi tulemusi - leidub lapsi, kes oskavad juba omavahel sööta, triblada ning palju muudki.
Mis Sa arvad, mida lapsed saavad treeningutel käimisest?
Ma arvan, et treening annab lastele sihi tulevikuks ning motivatsiooni tegelemaks millegagi, mida nad tõesti naudivad. Jalgpalli puhul saavad nad hea vormi ning õpivad distsipliini. Muidugi 7-aastaste lastega ei saa distsipliini teemal otseselt rääkida, kuid selleks nad treeningul käivadki, et seal need harjumused omandada.
Kas väikestelt lastelt on võimalik midagi õppida?
Kindlasti on, nad on õpetanud mind olema kannatlikum. Nende peale ei saa karjuda - ehkki vahel tahaks, kui pean ühte harjutust mitu korda üle rääkima või kui nad teevad seda ikkagi valesti. Kuid see ei ole viga, sellest tuleb aru saada, 7-aastastelt ei saa nõuda endaga võrdseid tulemusi.
Tulevad lapsed vahest trennis ka enda muresid Sulle kurtma?
Jah, seda on juhtunud küll, mäletan ühte naljakat situatsiooni, kus üks poiss tuli keset harjutust minu juurde ning hakkas detailselt kirjeldama enda arvutimängu, mida ta pidavat kogu aeg mängima. Nende mureks võib lugeda näiteks ka seda, et tossupael tuli lahti, kuna paljud ei oska ise veel paelu korralikult siduda ning see tekitab nendes meelehärmi.
Oled Sa enda treenitavaid lapsi ka enda treeninguid ning mänge vaatama toonud?
Jah, olen, see arendab nende silmaringi ning paneb nad mõtlema tehniliselt. Väga mitmedki minu õpilased on tulnud ning küsinud väga asjalikke küsimusi mängu kohta - see näitab, et nad juba suudavad asju näha kui tõelised jalgpallurid.
Andsime neile võimaluse saada päris enda Nõmme Kalju särgid. Särkidele said nad valida, kelle numbrit Kalju tiimist tahavad enda särgile ning kõik tahtsid number 2, kuna see on minu number. See oli väga lahe, kuid kahjuks sai ainult esimene ning kõige kiirem enda pluusile number 2, teised pidid siiski teised numbrid valima.
Kuidas Sa treeneritöö kõrvalt jõuad jalgpalluri karjäärile keskenduda?
Ma leppisin Kuno ning teistega kokku, et minu treeneritöö ei hakkaks segama minu treeninguid ning mänge. Laste treeningud on üldjuhul enne meie treeningut, seega ma jõuan mõlemat teha ning jääb ka väike paus, et enne meeskonnatreeningut Nõmme Kaljuga saaksin ka natuke puhata.
Kas treeningplaani paned Sina paika või küsid Sa vahest ka Nõmme Kalju peatreenerilt Getuliolt nõu?
Ma ise ikka panen plaani paika, kuid vahest ei saa kõike asju teha, sest kõik ei ole alati trennis kohal. Seega pean väga tihti mõtlema mitu erinevat plaani, et kui üks kukub ära, siis saab võtta kasutusele plaani B.
Kui vana Sa ise olid, kui hakkasid jalgpallitrennis käima?
7-aastane, minu esimene treener oli väga karm ning sundis meid edasi püüdma ning nõudis palju.
Millisena näed enda tulevikku treenerina?
Tahaks loota, et jõuan sellega kaugele, sest pärast enda karjääri lõppu sooviksin siiski jalgpalliga edasi tegeleda ning treeneri amet sobiks selleks suurepäraselt. Ning kindlasti tahaks just lastetreenerina edasi töötada!
|
