Vale päev
July 18th, 2009
Hommikul võtsin kella 10-se rongi Damascusesse. Süürias tuleb registreerida ennast, kui sa kuhugi reisid ning nii pidin ka mina oma passi andma ja nad kirjutasid üles, kes ma olen ja kuhu ma reisin. Ma eeldasin, et 60 krooni eest saab olema väga ebameeldiv rongisõit, aga rong oli hoopiski liiga uhke. Konditsioneer töötas nii võimsalt, et lausa külm oli. Rongis jagati isegi ajalehti ja tasuta juua ning näidati multikat „Tom and Jerry”. Plaanisin terve sõidu magada, aga jäin hoopiski multifilme vaatama…
Rongisõit oli nagu arvata oli – igav. Linnast väljudes loobiti rongi kividega, mis oli ainuke huvitav seik. Rongis olnud jaapani turistid olid küll kohe pabinas… Sõidu ajal muutus maastik täiesti kõrbeks.
Damascuses pidin saama kokku oma hosti, Manoga, aga ta jäi veidi hiljaks. Tal on oma arvutimängude keskus, kus noorem käivad mängimas. Seal ühed 12-aastased mängisid ja peale kaotust üks lõi teist tooliga ning tema pidi seda tüli seal vanematega lahendama ja seepärast hilineski.
Mano isa on pärit siit ja ema Liibanonist. Isa on moslem, ema kristlane ja tema ise ateist. Tema vanemad lahutasid meie jaoks ennekuulmatul põhjusel, nimelt tema isa soovis abielluda lisaks veel teise naisega (moslemi mehed tohivad olla abielus korraga vist 4 naisega?). See mõte aga ei meeldinud Mano emale. Lisaks sundis mees teda pearätti kandma ja muudest moslemitavadest kinni pidama.
Lühike uneaeg, rongisõit ja ebapiisav toitumine tekitasid halva enesetunde, seetõttu ei jõudnud ma veel neljapäeval linna vaatama minna. Avastamisrõõm jäi reedeks. Reedel, aga „selgus”, et moslemitel on see vaba päev (nädalavahetus) ja enamus kohti oli suletud ja linn oli vaikne.
Vaikselt tiirutasime linnas ringi ja Mano viis mind lillenäitusele. Ta on sihuke veidi naljakas kuju. Nimelt esimene päev ütles ta juba, et ta on väga emotsionaalne - sihuke õrna hingega. Näiteks ta ei taha vaadata filme, kus peategelane saab surma, sest siis ta tunneb end halvasti. Kehaehituselt on ta sihuke kleenuke ja meenutab rohkem tüdrukut.
Kuna see lilleüritus oli juba lõppenud, siis läksime ühte parki. Seal oli aga väga ebameeldiv üllatus – nimelt kunagi varem pole ma saanud selliste pilkude osaliseks. Igal pargipingil olevad mehed vaatasid meid sellise mõrvarliku pilguga. Lisaks natuke maad hiljem viskas mingi jobu palliga mulle selja tagant piki pead, ümber pöörates põrnitses aga mind kaheksaliikmeline kamp. Ma ei tea, kas ma oleks üksi (kleenu ei lähe arvesse) neile vastu saanud, kuid igal juhul ma olin sellises riigis ka, et pidasin targemaks asi sinnapaika jätta ja edasi liikuda. Pärast arutasime, et milles võis asi olla. Kas minu riietus (ma ei viitsi siin käia pikkade riietega, kuigi võiks) või Mano pikad juuksed oli äkki põhjuseks? Tema sõnul on see selline piirkond, kus käivad puhkamas vaesed ja moslemid, kes eriti teistsuguseid inimesi ei kohta.
Mulle on vaikselt hakanud ka pinda käima nende liiklus, just eriti see signaalitamine. Kõige rumalam on see, kui keegi pole rohelise tule süttides 0,5 sekundiga paigalt liikunud, siis lastakse talle kohe signaali - täiesti kannatamatud vennad!
Mul on veidi villand sellest Araabia riigist ja ma sooviks siit lahkuda. Laupäeva plaan näebki ette bussisõitu Liibanoni, Beiruti ja seal juba ootavad mind järgneva kahe päeva jooksul erinevad lahedad üritused…
Raha sulab!
July 20st, 2009
Öö enne Damascusest lahkumist oli väga ebameeldiv – esiteks üleval naabrid karjusid, teiseks kell 4 hakkas mošee karjuma (me magasime rõdul ja see oli täpselt vastas) ning kolmandaks õnnestus mul ka mingi kõhuhäda saada. Õnneks see polnud väga hull, aga siiski ebameeldiv kõhuvalu. Selle põhjustas kas grillkana, arbuus, munad vms. Igatahes ma vahetasin menüüd ja väldin nüüd ka saia söömist (kerge valu kestab siiani).
Enne bussipileti ostmist tutvusin ühe waleslasega. Bussis liitusid meie seltskonnaga veel itaallane, süürialane ning kaks rootslast. Meie kuuene grupp aitas üksteist piiriületusel ning kõikides muudes küsimustes. Damascuse – Beiruti buss maksis ca 10 dollarit, väljudes tuli maksta väljumistasu - 10 dollarit. Sisenedes Süüriasse antakse migratsioonipaber, mis tuleb ära täita ning riigist väljudes ära andma. Mulle ja paarile tüübile seda paberit ei antud ning jällegi tuli maksta…Liibanoni sisenemisel tuli osta viisa ca 20 dollarit (tegelikult on EL riigid viisavabad, aga nad korjavad ikka seal raha). 48h transiitviisa peaks olema tasuta, aga nad ei tahtnud mulle seda kuidagi anda. Piiri peal olid mehed, kes vahetasid raha – neil olid suured rahapakid käes ning nad müüsidoma teenust väga hästi - samas väga vajalik ja enamvähem ainus viis, kuidas piiril viisat osta.
Kõigil meil kuuel puudus öömaja (CS ja HC kaudu oli öömaja leida võimatu), kuid õnneks see itaallane pakkus välja odava hosteli kesklinnas. Kui me jõudsime bussijaama, siis otsustasime takso võtta. Taksojuht võttis meid kõiki kuuekesi peale ning taks oli ca 2 dollarit inimene. Teised taksojuhid olid väga vihased tema peale, sest tegelikult oli see kolme auto jagu klienteJ Korraks tiriti tal isegi uks lahti ja peaaegu tuldi kätega kallale. Meie õnnelik taksojuht tegi suure ringi ja pani meid hosteli juures maha. Nagu hiljem selgus, on bussijaamast sinna kõigest 400 meetrit… Kõige naljakam oli aga see, kuidas hosteli ees seisid 2 neiut ja palusid taksojuhil neid sinnasamasse hosteli viia (nad ise ei teadnud, et nad on selle hosteli ees), takosjuht tegi lihtsalt kõrvaloleval ringteel suure ringi ja tuli tagasi…2 eurot palunJ
Nüüd oli juba tegemist laheda hosteliga. Omanikud olid sõbralikud ja rahvas oli siin ka tore ja vahetus pidevalt. Kui me kohale jõudsime, oli parasjagu see osa päevast, millal puudus elekter. Nimelt iga päev puudub 3h elekter. Hostel läks mulle maksma kokku 20 dollarit (2 ööd).
Mul oli Beirutis mitu kontakti. Ühega pidin rannas kokku saama, aga kuna bussisõit kestis nii kaua, siis ma ei jõudnud sinnaõigeaegselt; teine pidi ära sõitma ning kolmandaga tulid muud asjad vahele - seega tuli muud tegevust leida.
Kuna Araabia riigid ei suhtu Iisraelisse väga hästi, siis ei tohiks siin mainida isegi mitte selle riigi nime. Meie bussis oli isegi suurelt Hezbollah juhi poster. Kui omavahel rääkisime Iisraelist, siis kasutasime väljeneid nagu “see riik lõunas”, “SEE riik” ning ma isegi kuulsin, et levinud nimi on ka “Disneyland”.
Liibanon on juba täiesti teistsugune riik kui Süüria. Siin on enamuses kristlased ning see riik on VÄGA jõukas. Kesklinnas, kus meie ööbime, on rohkem kõrgeid pangahooneid kui hotelle. Samas on ka palju hooneid, mis on veel räsitud 2006. aasta sõjast. Jällegi on tegemist väga turvalise linnaga, sest iga nurga peal on relvastatud sõjaväelased.
Kuigi linn on väga suur, oli ööelu koondunud väga väiksele alale. Laupäeva õhtu oli vist kohalike põhitegevuseks lihtsalt enda näitamine ja autodega ringi sõitmine (pigem ummikutes passimine). Näha oli väga palju Ferrarisid, Lamborghinisid jt luksusautosid. Ma usun, et siiani olen ma just kõige ilusamaid naisi näinud just siin, Liibanonis.
Väga ebameeldiv üllatus oli poeskäik - hinnad on siin ikka väga metsikud. Kõige parem näide on see, et 2L vesi maksis ca 30 krooni. Rannad on tasulised, kuigi need on räpased ja täis neid mereelukaid, kes nõelavad (ma ei tea praegu eestikeelset nime).
Homme, esmaspäeval, tuleb väga raske päev. Nimelt mul tuleb läbida 4 riiki, 6 piiripunkti ning teha vähemalt 3 bussisõitu. Mul on vaja homme õhtuks jõuda Tel Avivi, Iisraeli. Siit linnulennult on võib-olla mõnisada kilomeetrit, aga halbade suhete tõttu puuduvad Liibanonil ja Süürial piiripunktid Iisraeliga. Seetõttu ma pean alustama juba 07.00 ning sõitma Beirut-Damascus, Damascus-Amman, Amman-Jerusalemm, Jerusalemm-Tel Aviv. Lisaks pean ma Jordaania ja Iisraeli piiril passe vahetama (mul on 2 Eesti passi sõltuvalt sellest, mis riiki ma lähen) ja loodan, et see õnnestub mul ilma suurema tülita. Loomulikult pean ma ostma bussipiletid, Jordaania viisa, tasuma Süüria väljumistasu, Jordaania sisenemis- ning väljumistasud. Ma ei proovigi kokku lugeda, palju mulle see väike kõrvalepõige Liibanoni maksma läks. Siiski ma sain siit väga palju uusi tuttavaid ning häid kontakte edaspidiseks reisimiseks.
10 000 km hiljem
July 21st, 2009
Niisiis tõusin kell 5.30, et süüa ja varakult startida. Ma ei teadnud ainult, et kööki ei pääse nii vara ning osa minu hommikusöögist jäigi sinna külmkappi. Liibanoni sõit kestis 4,5 tundi, kuid täna mul ei olnud nii palju aega kulutada ainult 125 km peale ning seetõttu pidin võtma takso (mitte tavatakso, vaid mitme inimese peale ning veidi kallim kui buss). Liibanon-Süüria piir läks ilusti. Millegipärast oli mul isegi hea tunne olla tagasi, kuigi see oli vaid korraks.
Taksos tutvusin ühe inglasega, kes oskas veidi araabia keelt ning aitas minul suhelda taksojuhiga. Takso sõitis otse bussijaama juurde, kus tulid kohe teised taksojuhid, pakkudes sõitu Ammani, Jordaaniasse. Kuna pilet oli veidi kallim kui buss, aga ajavõit väga suur, olin nõus. Üks vend haaras mu koti ja viis selle taksosse. Kollanokk, nagu ma olen, ei teadnud ma, et see ei ole tasuta. 50 meetrit koti kandmist tõi sellele „ärimehele” sisse ca 1 euro. Enam ma kotist lahti ei lase ka. Ainuke eelis oli see, et siis ma ei pidanud turvaväravate juures kotti avama. Mind juba hoiatati Egiptuse eest, mis pidi väga jube olema sellise rahateenimise mõttes - iga väikse teene eest võetakse raha. Isegi see waleslane rääkis, kuidas kuskil muuseumis üks egiptlane ütles talle, et näe vaata seda eksponaati ja siis kui ta vaataski, siis küsiti selle eest kohe rahaJ
Õnneks on kõik vahemaad lühikesed ja olimegi juba tund hiljem Jordaania piiril. Seal ostsin viisa ning kogu piiriületus läks mul väga kiiresti. Seal juba kontrolliti põhjalikumalt autot ja ning isegi kott tuli avada. Nagu tavaline taksojuht, oli ka meie omal meeletu tuli takus. Kui ta meid Ammanis maha pani ja raha kätte sai, hakkas ta koheselt ära sõitma. Aga minu ja ühe vanamehe pagas oli autos! Mul õnnestus järgi joosta ja koputada autole ja ta jäi seisma. Huh!
Siis lendas mulle jälle kamp vastikuid müügimehi peale, kes pakkusid taksoteenust. Kuna see kaasreisija ütles ka, et bussijaam on kaugel, otsustasingi ühe kasuks, kes ütles oma hinnaks 5 kohalikku inimese kohta (ca 75 krooni). Enne sõitu ta isegi puhastas autoaknad ära ja küsis kas on piisavalt puhtadJ
Kohale jõudes hakkasin autost väljuma, aga siis läks asi kahtlaseks. Kõigepealt soovis ta, et ma maksaks enne kui ma väljun, et oma kott tagaistmelt võtta. Siiski ma väljusin, võtsin koti ja andsin talle viieka. Siis ta hakkas röökima ja luges autos olevaid kohti – 1 ees ja 3 taga. Seega 5 on vähe ja ma pean maksma 4×5, karjus ja ähvardas mind politseiga. Ma korraks mõtlesin, et ei anna seda viiekat ka ja lähen niisama minema. Lõpuks kui ta juba väga kurjaks muutus, viskasin selle autosse ja lõin pauguga ukse kinni ja läksin minema. Bussijaam oli teasel pool kiirteed ja sinna sai ainult üle jalakäijate silla. Ma hakkasin pooljoostes sinnapoole liikuma. Taksojuht aga proovis mulle ette keerata ja siis kihutas minema. Ma kartsin isegi veidi, et ta tuleb mulle bussijaama järgi ...
Läksin jaama ja uurisin, kust on võimalik bussi peale minna, et Iisraeli piirile saada. Buss pidi hommikul minema ja juba jälle olid tüütud autojuhid juures ja pakkusid sõitu 20 eest. Sõbralik töötaja juhatas mind nende mitmeinimese taksode juurde, mis maksid ainult 5. Ma panin kiiresti oma koti ära ja peitsin ennast taksosse.
Takso viis piirini ja üle Jordaania piiri saada polnud probleem. Meid pandi bussi peale, mis sõitis läbi väga rangelt turvatud ala Iisraelisse. Võrreldes Liibanoniga või Süüriaga on siin isegi kuumem kliima ja igalpool vaatab vastu kõrb. Bussist väljudes olid inimeste järjekorrad, kes soovisid oma pagasit ära anda turvakontrolli. Väljas töötasid isegi veekahurid, mis piserdasid inimestele vett peale - nii kuum oli! Järgnevad 3 tundi möödusid maailma kõige rangemini kontrolliva riigi piiril. Protseduurid olid järgnevad – pagasi äraandmine ja passi näitamine, turvaväravad (kust ma peale 5. korda läbi sain), passikontroll, surveõhuga turvaväravad, esimene intervjuu, teine intervjuu, passikontroll, kolmas intervjuu, passi tagastus koos intervjuuga, passikontroll, väravakaardi ja passi kontroll, pagasi kättesaamine, pagasikontroll. Ja see pole liialdus…
Ma sain bussis tuttavaks ühe Taani tüdrukuga ja me läbisime selle kadalipu koos. Arvatavasti ei meeldinud neile see, et me oleme viibinud Süürias ja Liibanonis nii palju (tema isegi rohkem kui mina). Ma esitasin selle teise tühja passi, kus polnud ühtegi araabia riigi templit ning peale paari küsimust tuli mul esitada ka see teine pass. Õnneks probleeme see ei tekitanud, et mul 2 passi on.
Peaaegu kõik töötajad olid noored, ca 19-25 ning enamus olid naised. See on sellepärast, et Iisraelis on sõjaväeteenistus kohustuslik nii meestel kui ka naistel ning kestusega vastaval 3 ja 2 aastat. Paljud olidki aega teenimas piirikontrollis. Erinevalt Eestist on neil väga suur soov minna armeesse aega teenima ning oma riiki kaitsma. Tuleb tunnustada seda piirikontrolli - kuigi reisijate jaoks on see tüütu, on see ainuvõimalus riiki kaitsta terroristide eest.
Lõpuks jõudsime Jerusalemma, kuhu Gry (taani tüdruk) jäi, kuid mina pidin edasi Tel Avivi minema, kus mind ootasid vend ja isa. Tänase päeva rikkusidki minu jaoks taksojuhid, seepärast otsustasin ise jalutada bussijaama ja ma usun, et ma niipea ei sõida ühegi taksoga. Seljas suur kott ja käes toidukott, läbisin ma suure osa Jerusalemmast kiirkõnnil ning samal ajal kotist krõbinaid lusikaga sues - see või naljakas vaatepilt olla!
Bussid Tel Avivi väljusid väga tihti ning peale lühikest sõitu olingi kohal. Kokku reisisin 16 tundi ja ma olin väga õnnelik, kui nägin oma venda ja isa. Siin on üks suur spordiüritus, kus nad osalevad - vend futsalis ehk saalijalgpallis ning isa tennises.
Nad elavad eraldi hotellides ja Allan (vend) jõudis minuga väikese ringkäigu teha. Tema hotell Marina on väga tuntud oma katusekorrusel oleva ööklubi tõttu ja kui kõik hästi läheb, siis me jõuame homme sinna.Mu isa ja vend on siin reedeni, enne kui nad tagasi Eestisse lähevad. Ma proovin võtta maksimumi sellest ajast, sest järgmine kord näen neid ju alles 13,5 kuu pärast.
Ili ja turak, a mne nravitsa eta shisn
July 23rd, 2009
Kui ma esmaspäeval Tel Avivi jõudsin, siis märkasin kohe, kuidas siin on elu palju rahulikum, inimesed normaalsemad ja liiklus ohutum. Ma olin päris pikalt olnud moslemiriikides ning alguses oli ikka väga harjumatu. Koguni igav - see oli mu esimene mõte. Nüüd olen elanud siin kui kuninga kass ja olen eluga väga rahul. Need päevad on möödunud ühes väga uhkes euroopalikus linnas ning suuri seiklusi mul pole siin olnud. Ma siiski kirjutan lühidalt, mida ma huvitavat korda olen saatnud.
Ma usun, et enamus teavad, et Iisraeli suhted teiste Araabia riikidega pole väga head ning kahjuks aeg-ajalt toimuvad siin terrorirünnakud. Ainuke võimalus ennast kaitsta selle eest on rakendada väga tugevaid turvameetmeid. Ma piiriületusest kirjutasin juba, aga iga päev nägime siin relvastatud valvureid ning väga paljudes kohtades on turvaväravad. Siin korraldatakse pidevalt erinevaid ekskursioone ning alati on bussis kaasas üks relvastatud turvamees.
Meie hotellid asuvad mere ääres ning lausa kohustuslik on käia meres ujumas. Siin on kõik väga ilus ja puhas. Iisraeli riik on ainult 61 ning Tel Aviv kõigest 100 aastat vana. Tegelikult on kogu see piirkond kõrb ning ainult kunstlikult on suudetud tekitada siin selline uhke rohelus. Juba noorest peale õpetatakse lapsi seda loodust hoidma.
Jerusalemm on Iisraeli kõige tuntum linn. See on väga püha koht nii moslemitele, juutidele kui kristlastele. Linn ise on üle 3000 aasta vana ning ühepäevase ekskursiooni väitel õnnestul mul näha sellest vaid väikest tükikest. Iisrael on pindalalt väiksem riik kui Eesti ning vahemaad on siin väga lühikesed.
Kõige meeldejäävam oli üks õhtune valgusshow. Ajaloolises Taaveti kindluses valgustati müüride peale liikuvaid pilte. Ühe tunni jooksul näidati kogu Jerusalemma ajalugu alates täiesti algusest kuni tänapäevani. Raske on seda kirjeldada ning kahjuks ei tohtinud seal pilte teha, aga see oli väga meeldejääv näitemäng.
Ma proovisin ka Surnumere äärde jõuda, aga see kahjuks ebaõnnestus. Mul polnud liiga palju aega ning bussiühendus selle kohaga oli väga kehv. Lisaks on kogu Iisrael väga kallis ning see koht, kus ma käisin, oli ranna külastus tasuline (kallis). Surnumeri on maailma kõige madalam punkt üldse. See on ca 400m allpool merepinda. Kuna see asub ka keset kõrbe, siis on see koht väga-väga kuum. Kui Allan eelmine nädal seal käis, oli seal +47 kraadi. Räägitakse, et see koht on kõige lähemal põrgule… Lisaks sellele on merevesi ülisoolane. Isegi nii soolane, et seal on võimalik vee pinnal hulpida. Mul oli üks haav ning kui ma olekski sinna vette läinud, oleks see sool arvatavasti väga suurt valu teinud. Ma kasutan seda vabandust enda lohutamiseks… võib-olla lähen uuesti sinna, kui ma Jordaania poolel olen.
Teine suursündmus oli siin saalijalgpalli finaal. Finaalis kohtusid Iisrael ja Brasiilia. Allani meeskond mängis ka alagrupis brassidega ning alguses õnnestus neil isegi 1-0 ette minna, aga siis õnnestus vastastel lüüa 29 vastuseta väravat J
Finaalmäng oli väga hea ning atmosfäär oli nagu tõelisel mängul. Jalgpall on siin alati (iga 4a tagant toimub see üritus) kõige rohkem kirgi kütnud. Kui eelmine kord kaklesid brasiillased ja argentiinlased, siis see aasta olid venelased ja argentiinlased.
Homme, reedel, on mul aeg oma rännakuga edasi minna. Mina lähen külla toredatele eestlastele Haifas, kes lugesid meie blogi ning kutsusid külla. Ma veedan nende juures 2 ööd, aga Ivo vist ainult kohtub korra nendega. Isa on Eesti delegatsiooni juht ning ta peab korraldama kogu transpordi hotellist lennujaama.
Raskeks teeb asja see, et reedel kell 14.00 algab juutidel sabat, mis on nagu nädalavahetus, mille ajal elu peaaegu täielikult seisab. Rongid ja bussid ei sõida ning lennujaama saada on väga raske. Sabat on nii püha aeg, et ma olen kuulnud, et osad juudid võtavad asja nii tõsiselt, et päeva jooksul ei tohi isegi lülitit katsuda - see oleks juba töö tegemine…
Viimase info kohaselt on Ivo praegu Ammanis, Jordaanias. Seal ta plaanib veeta 3-4 ööd ja siis tuleb Iisraeli. Mina lähen siis homme Haifasse, kust edasi lähen Palestiinasse (mitte Gazasse) ning siis uuesti tagasi Araabiasse - Jordaaniasse. Amman ei paku nii väga huvi kui Petra, seega seal ma ei peatu väga pikalt. Ivo ei lähe vist üldse sinna. Seega kui mina lähen sinna, tuleb tema siia - mitte kuidagi ei õnnestu meil kohtuda! Ivo rääkis mulle, et Jordaania taksojuhid ajavad teda samuti väga vihale - see on ka minu ainus põhjus, miks ma ei tahaks sinna tagasi minna.
Ma usun, et väga paljud üllatuvad, kui näeksid, kui ilus Iisrael on. Minu vend, kes on juba Tel Avivi spetsialist, väidab, et see on üks Euroopa uhkemaid peolinnasid. Kuigi asukoht on Aasias, peetakse seda Euroopa riigiks, sest kultuuri poolest sarnaneb see rohkem Euroopale kui Aasiale. Ma olen sellest väga hästi aru saanud ning praegu naudin siin viimaseid päevi, enne kui ma pikaks ajaks väga teistsugustesse riikidesse lähen.
Eestlase külalislahkus
July 26th, 2009
Reede oli see päev, millal minu mugav puhkus uhkes hotellis lõppes ja tuli perega hüvasti jätta. Isa ja ühed perekonna tuttavad tõid mind Haifasse ära ning sõitsid ise tagasi. Nagu ma varem olen kirjutanud, ootas mind siin Ave, kes oli juhuslikult sattunud meie blogi lugema ja kutsus meid külla. Me olime ainult meili teel suhelnud ning ma ei teadnud, mis mind siin ees ootab.
Siia jõudes ootas mind ees soe vastuvõtt noore pere poolt. Ave on Eestis sündinud ja üles kasvanud ning oma Iisraeli armastuse tõttu elanud siin juba viimased 5 aastat. Ta on abielus Iisraeli mehega – Ofiriga ning neil on väike 2-aastane laps. 30. juulil sõidavad nad Tartusse ja proovivad seal ühe aasta elada.
Haifa ei ole eriti tuntud ning veel vähem on see populaarne turistide sihtpunkt. Seega selle nädalavahetuse jooksul me oleme jõudnud teha väikese tuuri linnas ning saanud kõvasti ujuda ja päikest rannas võtta.
Väga tore on olla selles meeldivas seltskonnas. Ave on väga kursis Iisraeli puudutavates küsimustes ning ta suutis mulle väga palju uut ja harivat rääkida. Ofir aga tundis pidevalt huvi, missugune ikkagi on elu Eestis. Ta kardab kõige rohkem pikka külma pimedat talve, mis meil seal on.
Reede päeval alanud ning laupäeval kella 16 ajal lõppenud sabat meid väga ei mõjutanud. Ainult ühistransport seisis ning igaks juhuks ei tahtnud Ave ka reede õhtul pesumasinat tööle panna.
Nüüd ma olen peaaegu nädal elanud väga mugavates tingimustes ning olen ära unustanud, kuidas käib hääletamine, mis asi on CS ja HC ning millised araablased. Niisiis juba homme pöördun tagasi oma algse reisimisviisi juurde. Pühapäeva hommikul proovin varakult startida, et jõuda peale lõunat juba Ramallahasse. See on mitteametliku Palestiina riigi mitteametlik pealinn. Seal ootab mind ees üks prantsuse tüdruk, kes lubas mind majutada. Asi pole päris 100% kindel, aga ma loodan väga, et mul õnnestub sinna (Palestiinasse) minna. Kui ma olen rääkinud Iisraeli inimestele, et ma lähen sinna, on oldud väga üllatunud, et keegi üldse soovib sinna reisida. Ma olen saanud väga palju informatsiooni Iisraeli ja Palestiina konflikti kohta Iisraeli poolelt, kuid nüüd on aeg kuulda ka teist poolt ning näha kuidas seal elatakse.
PS. Kõik küllakutsed edaspidi on vägagi teretulnud ning võimaluse korral tulen ka!
Viietärnivangla
July 27th, 2009
Pühapäev on siin nagu tavaline tööpäev ja mul ei olnud probleemi bussiga sõita otse Haifast Jerusalemma. Sealt võtsin juba väikese bussi, mis viis mind teisele poole müüri ehk Läänekaldale. Meie buss läbis sealse turvakontrolli. Sinna minnes ei kontrollinud keegi meie passé: ju siis neid ei huvita, kes ja miks sinna läheb.
Palestiina poole jääv müüri sein oli täis joonistatud erinevaid pilte mitmete sõnumitega. Ma tõesti arvasin, et tegemist on sõjapiirkonnaga, kuid hirmul on alati suured silmad. Peale check-pointi läbimist oli mul nägin, et olen lihtsalt tavalises Araabia riigis tagasi. Ei mingeid erilisi sõjavaremeid ega muud sellist.
Ramallah`sse jõudes oli peatänav paksult inimesi täis. Ma polnud veel oma hosti käest vastust saanud ning mul polnud muud teha, kui lihtsalt ringi jalutada. Eks igal pool uuriti mind, kuid ligi ei tikkunud keegi. Kuigi soovitav oleks mitte osta süüa tänaval asuvatest söögikohtadest, ei teinud ma sellest probleemi ning proovisin kohalikku kebabi.
Mul oli natuke üle tunni aega ning valisin mõnusa koha keskväljakul ning jäin rahulikult elu vaatama. Ainuke märkisimisväärne intsident oli, kui üks neljaliikmeline kamp tuli mulle vastu ning tervitas mind „shalomiga” (heebrea keeles „tere”). Ju nad arvasid, et ma olen Iisraelist pärit, kuid sellegipoolest ei tehtud mulle seal midagi. Paar füüsilist kontakti oli veel, aga ei midagi mainimisväärset…
Ma ostsin ühe palestiinlaste käepaela ning peale seda, kui 4 kohalikku hakkasid uurima, kust ma pärit olen, tuli üks Rambo-sugune jänki mu juurde ning soovitas mul nendega mitte suhelda, sest nad ei ole mu sõbrad ja nad soovivad mulle ainult halba.
Natuke peale seda kohtusin oma hostiga Farah´iga ja tema sõbrannaga. Nad viisid mind ühte hotelli hoovi, kus oli nende hängimise koht. Nagu selgus, on nemad üks 38-liikmeline rahvusvaheline organisatsioon, mis harib noori Iisraeli ja Palestiina küsimustes ning saadab väljavalituid Iisraeli ja Läänekaldale. Ameeriklasi ja prantslasi oli enam-vähem pooleks ning mõned olid ka teistest riikidest. Igapäevaselt teevad nad erinevaid töid, mis aitavad palestiinlasi - näiteks koostada EL-i jaoks projekte, põllumajandusega seotud tööd jms.
Minu host Farah oli Alžeeriast pärit prantslane ja tema korter oli tegelikult selle organisatsiooni poolt pakutav elamine, kus kokku elas 8 inimest. Ma plaanisin veeta Palestiinas veeta vaid ühe öö, aga täna kutsuti mind kaasa ühele ekskursioonile, mis viis meid Hebroni ja Jeanine põgenikelaagrisse. Ma ei saanud sellest ära öelda ning otsustasin veel üheks ööks jääda.
Hebron oli veel hiljuti suletud linn, kuid nüüd vaikselt hakkab seal elu käima. See on palju konservatiivsem linn kui Ramallah. Ma polnud enne Läänekaldal toimuvaga väga kursis - alguses ma arvasin, et lihtsalt Iisrael ehitab müüri ümber sellele piirkonnale ning see ongi kõik. Kuid tegelikult on sinna asunud Iisraeli asunikud ning püstitatud väga palju Iisraeli kontrollpunkte pluss nad kontrollivad kogu Palestiina ala. Hebronis oli ka piirkonnad, kus olid juutide asupaigad, kus oli väga range relvastatud valve. Teatud tänavatel ei tohtinud palestiinlased sõita ega isegi kõndida.
Me kõndisime ringi vanalinnas, kus oli tänavatel katus või võrkaed peal, sest ülevalt loobivad juudid palestiinlasi kõige ettejuhtuvaga. Meil soovitati katuse alla hoida, et mitte jääda kivirahe alla (kui see peaks juhtuma). Meile korraldas ekskursiooni üks rahvusvaheline organisatsioon, kelle ülesanne on seal olukorda jälgida ning toimunust raporteerida.Loomulikult olid tänavatel müügimehed, kes müüsid kõike võimalikku väga kalli hinnaga. „Welcome”, „My Friend”, This is good” olid põhilised löögilaused. Üks noor tüüp pakkus meile müüa palestiina pudi-padi ja kui sa ei soovinud osta, siis ta ütles, et sa järelikult toetad Iisraeli.
Ma ei suuda ega proovigi edasi jutustada, mida ma seal kõike nägid ja kuulsin, kuid väga raske on öelda, kummal poolel on õigus selles konfliktis. Hiljem käisime ka ühes linnas, kus asus põgenikelaager. Sealsed inimesed olid väga uudishimulikud ning sõbralikud meie vastu. Jäin väga rahule, et otsustasin minna Palestiinasse ning sealset elu näha.
Mul on vaja homme minna Jordaaniasse, kuid paraku ei ole võimalik sinna minna läbi Läänekalda ning mul tuleb minna tagasi Jerusalemma. Kontrollpunkti läbides tuli nüüd läbida ka turvakontroll.
Jõudes sellest tarastatud alast välja, tundsin end väga hästi. See tunne, et sa oled seal vangistatud ning piiratud andis kohe tunda... Mina sain sealt lihtsalt tulema, aga palestiinlased ei saa sealt üldse väljuda: neil puuduvad seal korralikud veevarud ning vett tuleb osta Iisraelilt. Teised Araabia riigid vihkavad neid samuti, seega peale Jordaania polegi neil sõpru. Väga raske võib see elu seal olla…
Homme tuleb mul läbida jälle Iisraeli piir. Täna kuulsin, et üks araabia päritolu prantsuse tüdruk pidi oma telefonis kõik sõnumid ja kontaktid ette näitama - nii põhjalik kontroll olevat. Ma ei tohi mitte mingil juhul öelda, et ma Palestiinas käisin, sest muidu on hea võimalus, et mind enam siia ei lasta … kuid mul on plaanis nädalavahetuseks tulla tagasi Iisraeli ja minna Eilati (Punase mere äärde), et sealt liikuda edasi Egiptusesse.
|
