Ümbermaailmareisi päevik 28.07 - 04.08.2009

John Bailey ja Femme Fatale
July 28st, 2009

Kui ma Jerusalemmmas blogi kirjutasin, tuli minu üllatuseks hostelis minu kõrvale seesama taani tüdruk,  ma koos 1 nädal varem tulin Iisraeli. Päris hea kookkusattumus! Teine naljakas olukord oli, kui ma vaatasin ühte pilti, mille ma tegin Palestinas ja üks väike poiss nägi pilte ja tundis oma kodu ühel pildil ära J

Teisipäeva hommikul võtsin suuna bussijaama, et sealt Jordaaniasse minna. Igaksjuhuks ma tegin oma fotoka Palestina piltidest tühjaks ja kustutasin araabia nimedega kontaktid ära telefonist - kes teab mida piiril kõike kontrollitakse… Läksin bussijaama teadmata veel täpselt, kuhu ma lähen – kas Ammanisse või hoopis Petrasse. Otsustasin loobuda Ammanist ja sõita lõunasse, kus ületada piir ning minna Petrasse. Amman ei tundunud just väga lahe koht ning ainult lahedate majade pärast tagasi minna oleks ka mõttetu.

Buss sõitis Eilati 4 tundi ning seal kohapeal oli +48 kraadi. Israeli piiri ületus oli väga lihtne. Ebameeldiv oli see, et tuli maksta 30 dollarit lahkumistasu. Piiri peal kohtasin kahte poolakat – Karolit ja Michalinat. Kuna mitmekesi tuleb alati odavam liikuda taksodega ja muude liiklusvahenditega, siis otsustasime koos edasi liikuda. Jordaania viisa oli minu üllatuseks tasuta. Siis algasid esimesed seiklused. Piiripunktid olid mõlemas riigis täiesti tühjad. Olevat olnud ebapopulaarne aeg piiri ületada, aga õhtul pidi rahvast juurde tulema. Otsustasime võtta takso, mille juht küsis meil 7 dinaari ( 1 dinaar = 1 euro ehk 15,6 krooni). Nagu tavaline jordaanlane, hakkas ta uurima kuhu me läheme ja kuuldes, et me läheme Petrasse saime teada ebameeldiva uudise - nimelt järgmine buss läks alles kolmapäeva hommikul. Juht pakkus lahkelt, et 60ga viskab ta meid ära. Hind langes küll 40-ni, aga kuna buss oleks olnud 3×5, siis palusime, et ta viskaks meid lihtsalt bussijaama. Tema, vana kavalpea, viis meid suvalisse parkimisplatsi ja väitis, et see ongi bussijaam. Õnneks need poolakad on head kauplejad ja oskavad käituda sellises olukorras hästi. Teiste käest uurides selguski, et see pole bussijaam. Kui taksojuht nägi, et me raha ei maksa enne kui me bussijaama ei jõua, hakkas tal hästi kiire ja võttis meie pagasi ja meid uuesti peale ja viis lõpuks õigesse kohta…

Seal juba ootasid meid uued taksojuhid. Me suutsime kolmekesi kaubelda välja hinna 27 dinaari. Mul oli hostel juba broneeritud ja kui me kohale jõudsime, sobis see ka neile ning seega jäime kõik sinna. Hostel oli nagu hostel ikka – palju noori igalt poolt maailmast.Enne õhtusööki tutvusin veel ühe imeilusa poola tüdrukuga – Dianaga ja austraallasega Johniga. Peale nende oli veel tegelasi, kes kõik õppisid arstiks.
Peale õhtusööki hakkasid kohalikud vanamehed muusikat mängima ning läks suuremaks tantsuks. Üks vanamees võttis Diana tantsima ning ta keerutas ikka kpäris orralikult jalga. John tegi nalja ja ütles, et tüdruk põhjustab tal varsti infarktiJ

30 minutit hiljem aga juhtuski täpselt nii. Seesama vanamees oli teadvusetult pikali maas ja inimesed jooksid paanikas ringi. Õnneks oli seal mitu inimest, kes suutsid teda aidata ja ta viidi ära haiglasse. Hiljem selgus, et see oli juba tema 3. infarkt. Eile õhtul oli ta seisund stabiilne, aga täna puuduvad mul värsked uudised. Ma ei oskagi öelda, kumb tundis end halvemini, kas John või Diana. Iga ljuhul sellega kadus ka inimestel peotuju ning kõik vajusid ära magama.

Täna, kolmapäeval, läksime külastama Petra kivilinna. Meie sõbrad ostsin 2 päeva piletid, aga nad ei soovinud enam teine päev minna ning andsid seega oma piletid meile tasuta. Piletid aga on nimelised ja sa pead ka oma allkirja sinna andma. Seega ma pidin mängima, et olen John Bailey. Hostelis olijatest tundsin ühte tüdrukut juba Beirutist ning ka tema andis meile oma pileti. Mul õnnestus niisiis kokku saada 4 piletit ja meil õnnestuski nendega sisse saada. Niisiis me säästsime ca 20 eurot.

Petra oli loomulikult täiesti kirjeldamatu. Me läksime sinna kell 8 ning tulime ära kell 18. Seal me kõndisime maha vähemalt 15km ja ronisime üles mäkke, kuhu oli ca 800 trepiastet. Iga nurga peal olid inimesed, kes müüsid kaelakeesid jms. Põhilause oli: „one dinar”, „my friend” ka loomulikult. Isegi väiksed poisid ja tüdrukud rääkisid väga head inglise keelt. Üks 10-aastane tüdruk määris Michalinale kaelakeed pähe ning ütles, et kui ta näiteks viib selle emale, siis ta ema armastaks teda rohkemJ

Tavaline lause on ka see, et sa võid tasuta vaadata, mis peaks nagu iseenesest mõistetav olema. Üks asi mis ma veel kuulsin, on see, et taksojuhid teinekord väidavad, et su hostel põles äsja maha, kui neil on huvi sind kuhugi teise kohta viiaJ Ma täpselt ei tea veel, mis ma homme, neljapäeval teen, aga ma olen suht kindel, et ma lähen Iisraeli tagasi, et veeta nädalavahetus Punase mere ääres. Mul peaks olema seal ka üks tüdruk, kes lubas mind majutada ning lubas mind tasuta sukelduma viia, kuna ta ise on seal instructor.  Samuti lubas järgmine nädal Egiptuses üks tüüp mind igale poole viia.
Vahel mul ikka veab ka!

Leheim/Terviseks

Neljapäeva hommikul startis meie buss Petrast juba 6.15. Paljude inimeste pagas paigutati bussi katusele, aga mina olin selle suhtes umbusklik ning võtsin endaga kaasa. Just hiljuti kuulsin, kuidas Aasias bussisõidu ajal üks jalakäija püüdis kätega märku midagi anda, aga bussis olnud inimesed ainult naersid ning tegid nalja, et päris naljakas, kui pagasiluuk oleks lahti ja kõik kohvrid kukuks välja. Aga seda  see mööduja üritaski näidata ning 100km hiljem ootas reisijaid väga halb üllatus …

Iisraeli piiril valitses jälle tühjus ning kuna neil oli palju vaba aega, otsustati mulle rohkem tähelepanu pöörata ning nad tühjendasid kogu mu pagasi. Pärast nad siiski vabandasid, kuid pakkimise jätsid minu ülesandeks. Eilati bussijaamas jätsin hüvasti nende poolakatega, kellega olin koos reisinud Jordaanias. Kui me koos piiripunkte läbisime, siis enne kontrolliti nende passe ja siis lasti mindki pidevalt kontrollimata läbi. Ju siis on Poola rahvas nii usaldusväärne J

Mul oli algselt paar kontakti, kellega ma pidin ühendust võtma. Üks tüdruk – Roni - oli esimene, kellele helistasin. Meil oli jutt, et ta ei saa mind majutada, aga üks sõbranna saab. Tema oligi see, kes töötas sukeldumisinstruktorina. Ta saatis mulle juhendid, kuidas tema juurde saada. Seal me istusime rannas ning rääkisime juttu. Natuke hiljem tõi ta mulle snorgeldamismaski ja näitas, kuskohas oleks hea minna sukelduma.

Ma veetsin kokku vist 1,5h vees ja see oli siiani mu reisi parim kogemus. Punane meri oli seal nii selge ja merepõhi megailus. Ma usun, et nägin kokku sadu erinevat liiki kalu – suuri, väikeseid, ilusaid, imelikke ning peaaegu kõik värvid olid esindatud. Suht alguses ujusid minu alt läbi 2 suurt kala, mis olid kolmnurkse kujuga ja küllaltki suured. Veidi kõhedust tekitas, aga siiski oli vahva neid vaadata. Alles hiljem ma kuulsin, et need olid väga haruldased süvaveekalad ning need on väga ohtlikud inimesele (nad võivad nõelata oma pika sabaga). Nimi on neil manta ehk  stingray.

Ronil oli linna peal tegemist ning me pidime hiljem kokku saama. See ujumine väsitas nii ära, et ma läksin linnas parki ja viskasin murule pikali magama… Mida aeg edasi läks, seda kahtlasemaid sõnumeid hakkas temalt tulema. Ta otsivat mulle kedagi, kes mind majutada saad ja et tal on kiire õhtu jne. Viimane sõnum oli konkreetne – ta ei leidnud mulle öömaja ja mul on valida ranna ja hosteli vahel.

Õnneks oli mul tagataskus veel üks variant. Ma helistasin teisele hostile – Ronile. (Roni ja Ron olid nende nimed) Tema oli nõus mind majutama ning 5 minutit hiljem oli ta rolleriga juba minu juures ning sõit võis alata. Ma võin öelda, et ma pole elus varem rolleriga sõitnud ning seepärast oli see väga lahe kogemus – võiksin teda pidada peaaegu elupäästjaks. Tegelikult oleksin ma hakkama saanud kuidagi ikka, aga siiski…

Ta elas oma sõnul mitte kõige paremas rajoonis, aga minu jaoks tundus täiesti normaalne kant. Põhimõtteliselt elas ta üksi, aga samas olid naabrid nagu korterikaaslased. Neil oli ühine väline korteriuks, kuid sisemised korteriuksed olid lahti ja kõik liikusid pidevalt edasi-tagasi kahe korteri vahelt. Isegi naabrite koer käis pidevalt siin.  

Peale riiete vahetamist suundusime tema lemmikpubisse, kus tal olid head tutvused. See oli väga lahe õhtu. Kui sinna minnes oli koht veel küllaltki tühi, siis pidevalt tuli inimesi juurde ning ühed tähistasid seal sünnipäeva, millest ka kõik said osa. Ma palusin Ronil kirjutada oma telefoni „palju õnne sünnipäevaks” heebrea keeles ja siis ma läksin sünnipäevalapsele õnne soovima. Tavaline trikk, mis töötab alati!

Baarmenid täitsid pidevalt meie õlle- ning shotiklaase. See on teada, et eestlasega on väga raske võidu juua ning nii ka eile – kui ära läksime, ei saanud tema enam midagi aru ning kodus kui ta läks üles magama, siis ma kuulsin kuidas ta oksendas ämbrisse… vaeseke! PS. õhtu läks meil maksma kokku 60 krooni ja seda ei tahetud ka vastu võtta!

Ma varem pole sellest kirjutanud, aga jutu käigus tuli välja, et talle meeldivad mehed. Kokku on mu hostide hulgas olnud neid isegi vist 5… Montenegros ööbisime Ivoga ka sama tüübi juures, aga erinevatel päevadel. Kui mind ta üritas täis joota ja ära kasutada, siis Ivost ei olnud ta huvitatud ja lasi tal varakult magama minna ning suunas oma tähelepanu ühele teisele külalisele, keda ta majutas samaaegselt…Mul ei ole midagi nende vastu niikaua, kuni see ei mõjuta nendega suhtlemist. Näiteks see Montenegro tüüp solvus pidevalt ning tikkus ligi. Ron on aga väga OK ja mul pole probleemi siin temaga hästi aega veeta.
Õhk +45 ja vesi +30. On aeg randa minna! 

Egiptimaale!
August 2nd, 2009

Homme, pühapäeval kohtun Ivoga Iisraeli/Egiptuse piiril ning siis lähme Egiptust avastama.Esialgse plaani kohaselt lähme Punase Mere äärde Tabasse, kus veedame paar päeva. Ööbime arvatavasti rannas olevates pillirootaolistest materjalist ehitatud majakestes. Nädala pärast lähme Indiasse ja me peame nüüd hakkama tarbima malaariaravimeid. Eks ma kirjutan siis,  kuidas need enesetunnet mõjutavad.Egiptusega saab läbi ka meie reisi esimene osa!
Täiendatud 2.08.2009 - Ivol ei õnnestunud hääletamine täna (pühapäeval) mitte kuidagi, ning ta jõudis kohale alles õhtul. Õnneks oli meie host nõus meid mõlemaid majutama veel 1 öö. Homme, esmaspäeva hommikul võtame lõpuks suuna ette Egiptuse suunas.

Mama Africa
August 5th, 2009

Niisiis hommikul jätsime Iisraeliga hüvasti ning suundusime Egiptuse piirile. Iisraelist saime välja ilusti ja just siis, kui tundus, et Egiptuse piir läheb ka libedalt, algas kohalikel vist lõunapaus ning kogu rahvas pidi ootama järjekorras küllaltki palavas ruumis. Lõpuks saime kõik protseduurid läbitud ning sammusime tüütutele taksojuhtidele vastu.

Me võtsime enne ka raha välja, aga ma tegin „väikese” arvutusvea ning me võtsime palju vähem välja kui vaja. Kui taksojuhid oma hinnapakkumise tegid, olime lausa šokeeritud, aga nagu pärast aru saime, oli enamvähem hind… Meil oli vaja saada piiri juurest 40km kaugusele ning õnnestus isegi üks minibuss saada 20 egiptuse naela eest (kroonides on 2x rohkem). Kahjuks tekkisid tal aga probleemid politseiga ja me olime sunnitud endale uut sõidukit otsima.
Oma kauplemisega õnnestus meil saada ühe auto peale. Autojuht oli just oma perekonda viimas puhkusele Beer Sweeri, kuhu soovisime ka meie minna. Ta lubas meid viia kõige odavamasse ja paremasse kohta. Need rannaonnikesed asusid väga ilusas kohas täiesti mere ääres. Hind oli ka 20 naela öö, mis oli üliodav. Ainuke jama oli see, et peale meie ning taksojuhi ja tema pere polnud seal eriti kedagi. Meid võeti seal väga sooajalt vastu – pakuti teed ja lõunasööki. Aga nagu Egiptuses kombeks, ei kiirustanud keegi ning kõik toimus aeglaselt.

Peale sööki võeti meid kaasa mere peale kala püüdma. Tegemist oli lihtsa paadiga ning aerud olid ka äsja ise valmistatud. Kalapüük käis ka niimoodi, et tamiili otsa pandi konks söödaga ning visati nii kaugele kui võimalik ja siis vaikselt tiriti tagasi. Mulle ei meeldi kala püüda, kuid ma olen kindel, et kui ma oma esimese kala kätte saan, hakkab see mulle meeldima…
Nende 2-3 tunni jooksul õnnestus neil kätte saada ainult 2 väikest kala. Vahepeal oli tuul tõusnud ning hakkas pimedaks minema. Samal ajal kui meri muutus rahutumaks, tundsin üha rohkem oma merehaigust. Merele minnes oli vesi rahulik, aga see paaritunnine loksumine ei mõjunud mulle hästi. Kuigi kaldani oli ainult 500 meetrit (sügavust oli ka omajagu), ei leidnud ma endas viitsimist kaldale ujuda. Üks hetk avastasime, et meie ankur on kinni jäänud ja võimatu on seda kätte saada. Ja mitte et sellest vähe oleks, paadis liikumise käigus kukkus üks aer vette. Õnneks kapteni kiire tegutsemine tõi meie aeru tagasi. Kui juba väljas oli täiesti pimedaks läinud (tegelikult oli taevas üks valgusallikas – kuu), lõikasime ankruköie lihtsalt läbi ja aerutasime kaldale. See hetk, kui mu jalad maapinda puutusid, oli kindlasti minu päeva parim hetk :)

Õhtu oli küllalti vaikne ning ma läksin juba kümne ajal magama. Nagu hiljem selgus, pidutses Ivo nendega koos kella 2-ni. Väga mõnus oli rannas sooja tuule käes magada. Kirjeldamatult mõnus oli vaadata kuuvalgust mere peal, tähti taevas ning uinuda maheda lainetuse saatel.

Hommikul oli minu soov edasi liikuda Alexandriasse, kuid Ivo jäi sinna veel üheks päevaks. Sama taksojuht viis mind tagasi 40km, kust ma sain bussi peale minna. Ma mõtlesin, et nüüd kui oleme sõpradeks saanud, on ka hind väiksem. Aga ta kasseeris minult hoopiski 100 naela (eelmine päev maksime Ivoga 80 kokku). Buss tuli suht varsti ning 70 naelaga sain 450 km kaugusele Kairosse.

Bussis sain tuttavaks paari rännumehega, kellega koos saime odavalt takso võetud. Mina suundusin rongijaama. Kairo tundus selle 30 minuti jooksul päris huvitav. Aga see on ikka meeletult suur (20-24 miljonit inimest). Neljapäeval lähen tagasi sinna ja loodetavasti jõuan 3 päevaga veidikenegi Kairot näha.Alexandrias ootas mind ees Mohamed. Cs-s puudusid tal kommentaarid ning profiilis polnud tal ära märgitud isegi inglise keele oskust. Aga siiski ma valisin tema…
Peale väikest arusaamatust, millises rongijaamas kohtuda, leidsime üksteist üles. Nüüd ma hakkasin jõudma juba veidi räpasemasse kohta. Juba rongis oli selle reisi kõige ebameeldivam wc-kogemus, millest ma ei hakka üldse kirjutamagi. Esimene buss, mille peale me läksime, haises väga rõvedalt. Mohamed tuli koos oma 2 sõbraga. Ta ise ei saanud mind majutada ja ta viis mind nende koju. Nad on üliõpilased ning elavad ühes korteris. Tema sõbrad on pärit Beninist ning Comorose saartelt ja kokku on neid korteris 5. Oskaksin ma prantsuse keelt, oleks palju mõnusam nendega suhelda… kuid sellegipoolest on nad minu vastu väga sõbralikud ja abivalmid. Mo (Mohamedi lühend), rääkis, et kui ma oleks 2 päeva varem tulnud, oleksin ma võinud kahe teise tüübiga koos Beninisse (Lääne-Aafrikasse) lennata kaheks päevaks. Ma usun, et ma isegi oleks läinud, aga ma ei usu, et ma tervelt tagasi oleksin tulnud J Homseks on Mo-l plaanis mulle põhjalik tuur Alex-is (Alexandria lühend) teha.

Me Ivoga võtsime esmaspäeval esimesed malaariatabletid (korra nädalas tuleb neid võtta) ja mingeid kõrvalmõjusid me ei täheldanud. Nüüd oleme juba väga kaugele jõudnud ja üha vähem inimesi (see tähendab mitte keegi) teavad, kus või mis on Eesti. Ma olen väsinud selgitamast ning seega edaspidi ütlen, et ma olen Rootsist või Venemaalt …

Esimene päev ei tundunud müügimehed liiga hullud olevat, aga arvatavasti on kõige hullem veel ees. Egiptus saab olema proovieksam enne Indiat. Paar trikki on, mida me kasutame, et müügimeestest rahu saada – näiteks rääkida nendega eesti keeles või vigases inglise keeles, et nad ei saaks aru ja ei teki huvi sinuga edasi suhelda. Üks variant on lihtsalt näidata, et sul on imevähe raha ning sa ei saa maksta küsitud hinda. Või siis ma panen lihtsalt oma maagilised päikseprillid ette ja lihtsalt ülbelt ignoreerin kõiki, kes minuga suhelda soovivad …