Walk like Egyptian
August 6th, 2009
Ma olin Mo esimene külaline ja ta oli minu saabumiseks väga põhjalikult ette valmistunud. Kuigi tema profiilis oli kirjas, et ta inglise keelt väga ei räägi, siis tegelikult oskas ta seda küllaltki hästi ja me saime väga hästi suheldud. Ta joonistas mulle korraliku kaardi Alexandriast ja koostas 2-päevase ekskursiooniplaani.
Nagu ma kartsingi, oli Alexandria küllaltki räpane. Tänavad oli mudased, täis prahti ja peaaegu igal pool haises. Selles korteris elamine oli ka paras test – põrandal jooksid ringi sipelgad, WC ja köök olid sellised, nagu need olid ning asju lahti pakkides ja laiali laotades leidsin oma riiete vahelt surnud suure põrnika. Peale väikest röögatust lükkasin ta eemale, kuid selle käigus kukkusid sellelt ka kõik jäsemed küljest…
Kodurahu ka põhimõtteliselt puudus. Nimelt algab 20. augustil Araabiamaades Ramadan ning osad inimesed paastuvad selleks juba praegu. See tähendab, et päiksetõusust päikeseloojanguni ei tohi nad midagi süüa ega juua. Aga seal on palju väikseid nüansse ning neid järgivad minu host ja vist 2 Benini tüüpi. Põhimõtteliselt nad on öösel üleval, söövad ja joovad ning päeval magavad. Aafrika stiilis probleemide arutamine käis ka valju karjumise teel. Lisaks kõigele nad hoidsid korteri ust lahti ning see kõik oli välja kosta. Söögid, mis nad valmistasid, olid väga lihtsad, vürtsikad, aga sellegipoolest väga maitsvad. Mul õnnestus ka Aafrika moodi süüa - see tähendas, et mitmekesi söödi ühest taldrikust. Kahjuks aga keegi neist ei rääkinud arusaadavat inglise keelt.
Minu host on kõikidest senistest hostidest kõige usklikum. Tema palvetab 5 korda päevas ning räägib pidevalt usust. Allah tahab seda, Allah aitab sind jne olid põhilaused. Kahe esimese päeva jooksul suutsin ma juba hakata harjuma tema elustiiliga – esimene päev ma ei joonud ega söönud midagi kuni kella 2ni ning teine päev olin pikalt söömata. Mo ütles, et ta juba näeb, et ma olen harjunud selle paastumisrežiimiga…
Ma juba teadsin ka seda, et kella 13, 16, 20 ja 21 ajal peame leidma mõne mošee, kuhu meil vaja minna palvetama. See tähendab, tema läheb ja mina otsin endale mingi tegevuse vahepeal. Ta on mind väga palju harinud usu ning käitumisreeglite alal - Lääne ja Ida mõtlemine on ikka väga erinev.
Kui ma ühe turistikaardi pealt lugesin, mis kohad on Alexis igale turistile kohustuslikud külastada, siis avastasin, et ma olen kõiki neid juba näinud. Seega oli minu giid teinud väga head tööd. Kuid olles koos kohalikuga, jään ilma väga paljudest seiklustest. Näiteks keegi ei ürita mulle midagi pähe määrida, raha küsida või niisama tüüdata. Kui temaga ei ole, siis on õnnestunud neil veidi mult raha saada, aga mitte palju. Näiteks 10-naelase kõnekaardi eest küsitakse mult 11 jne.
Alexandria paikneb Vahemere ääres ning ulatub pikki rannikut paarkümmend kilomeetrit. Mere äärest sisemaale eemale ulatub linn kõigest 4-5 km. Peaaegu iga kord sõitsime marsruuttaksoga 1-1,5 tundi ja, et õiget taksot saada, tuleb olla peaaegu et raketiteadlane. Inimesed seisavad tänavatel ning näitavad oma kätega, kuhu nad soovivad minna. Kas näiteks näpuga alla, üles, rusikanukke või muudmoodi lehvitades.
Päeval kui ta läks palvetama, jäin ma teed jooma. Ma arvasin, et egiptlased ei hooli puhtusest, kuid siis ma nägin kuidas üks kodutu tuli kohvikusse teiste jooke jooma. Üks mees minu kõrvalt haaras veeklaasi ning viskas toda sellega ja karjus, et ta kaoks ära.
Mošees läks tal kauem, sest lisaks palvetajatele oli seal ka 9 surnukeha, kelle eest palvetati. Peale lõppu kanti need välja ning mindi matustele. Islami usu kohaselt tuleb inimene matta võimalikult kiiresti.
Neljapäeval õhtul jäi Mo aga mošeesse hiljaks. Ma ei proovinudki aru saada, kuidas ta siis palvetatud sai. Tegemist oli islami kuu keskpaigaga ja selle puhul pakuti mošees tasuta süüa. Mina loomulikult ei tohi sinna siseneda, aga ta tõi mulle toidukoti välja ja ma sain osa mošee lahkusest.
Õhtul oli mul vaja minna Kairosse. Mo rääkis oma vennaga ja Ahmedile sobis, et ma jääksin tema juurde kaheks ööks. Mohamed otsustas minuga kaasa tulla ning olla Kairos kuni minu lennuni. Öösel 1 ajal läksime marsruuttaksoga Kairosse. Võib-olla soovis ta kaasa tulla, sest siis on ta vabastatud paastumisest ning ta tohib korraga ka 2 palvet teha J
Öösel Kairos / Kairo öösel
August 7th, 2009
Mul ei olnud mingit probleemi kitsas marsruuttaksos kohe magama jääda ning 2 tundi hiljem alles Kairos üles tõusta. Kohale jõudes tundsin kohe, kui ebameeldiv see linnaõhk on - Kairo õhureostus on meeletu.
Kui me jõudsime kohale kella 4 ajal, siis linnas elu kihas - ei ütleks kuidagi, et alles on öö.
Võtsime marsruuttakso ja seejärel tavalise takso, et jõuda Ahmedi juurde. Takso oli selline, et meie mõistes ei saanud seda küll autoks pidada, aga ma olen sellega siin juba harjunud…
Kohale jõudes selgus, et Mo venna mobiil oli väljas ning kodus keegi telefonile ei vastanud ega ukse peale ei tulnud. Mo läks alla vaatama ega ta ei ole juhudlikult samas majas asuvas internetikeskuses. Kui ta polnud 15 minutit hiljem tagasi tulnud, helistasin talle. Selgus, et ta läks oma esimesele palvele. Mina pidin siis üksi trepikojas ootama ning hakkama saama sealsete luuravate kasside ning seina peal roniva imeliku putukaga. Trepikojas magamine oli väga tõenäoline, aga ma ei suuda kirjeldada, kui ebameeldiv mõte see tundus. Aga Mo palvetas vist väga palju meie eest ning kuna Allah seda tahtis, siis avanes naabrite uks ning meid kutsuti sinna. Seal elasid 5 kutti Somaaliast. Mo sai nendega hästi läbi ning mul lubati nende voodisse magama minna. Seega see seiklus lahenes hästi.
Päeval 13 ajal tuli Ahmed koju ja me saime lõpuks kolida tema juurde. Vahepeal rääkisin Ivoga ning leppisime kokku, et lähme homme, laupäeval, püramiide vaatama.
Viimast korda Kairos
August 9th, 2009
Peale väikest puhkust suundusime linna peale. Kuigi juba öösel siia jalutades nägin kui räpane see paik on, oli see päevavalges veelgi jubedam. Kui metroorong tuli, jooksis Mo ühest vaguniuksest sisse ja mina aga läksin teise vagunisse. Vagunite vahel oli väike aken, mille kaudu saime suhelda. Nii minu kui ka tema vagunis tekkis peale meie sisenemist elevus. Tuli välja, et ma olin sattunud naiste vagunisse… Järgmises peatuses kolisin kiiresti üle teise vagunisse.
Reedene päev on siin nädalavahetus ning peaks olema vaiksem. Linna sisse jõudes tabas mind šokk. See õhk siin oli jube – täis tolmu ning mürgiseid gaase. Mul oli raske hingata ning õhtuks oli isegi kopsudes väike valu. Jube koht! Kuidas inimesed siin küll elada saavad?
Mina ja mu host Mohamed saime Ivoga kokku. Tegime koos väikse jalutuskäigu ning jällegi oli vaja meil leida üks mošee, kuhu Mo saaks palvetama minna. Õhtul pidime kokku saama ühe Ivo tuttavaga, kellega ta tutvus oma hotelli liftis. See mees lubas meile teha väikese tuuri linna peal. Sinna kõndides tuli meile üks vanamees juurde ja küsis kuhu me lähme ning näitas, et kesklinn on teisel pool. Me olime tänulikud, et ta meie pärast muret tundis. Sama kaudu tagasi minnes lähenes ta meile uuesti. Kui ta kuulis, et me oleme Eestist vastas ta, et ta on seal 2 korda käinud - üks kord Belgradis ja teine kord LjubljanasJ Meie pettumuseks pakkus ta meile mingeid müügiteenuseid. Niisiis me jätkasime oma otsinguid, et leida tõelist siirast egiptlast, kes meid lihtsalt aidata tahab. Tegelikult minu host on selline, aga kuna temaga tutvusin CS kaudu, siis see ei lähe arvesse.
Ivo sõber Islaem oli sõbralik tüüp. Ta töötas mingis reisiagentuuris ning puutus palju kokku turistidega. Jällegi olime umbuslikud tema ja ta sõbra (järjekordne Mohamed) suhtes. Me jalutasime läbi Kairo suurima turu - (umbkaudu 10 km2) Khan El Khalili. Taas kord üks väga hull koht, kuid Kairos olles tuleb seda näha. Ismael tundis meie pärast muret ning hoiatas, et siinsed inimesed kutsuvad meid oma poodi ning tahavad saada raha selle eest. Me pidime väga ettevaatlikud olema! Kuid mina ja Ivo oleme nii upsakad ning me just lootsimegi, et keegi üritaks meilt kuidagi viisi raha kätte saada. Me teame juba kõiki nende trikke ja oleme nii külma kõhuga, et meilt lihtsalt ei saa mitte kuidagi raha välja petta.
Liiklus on siin nagu see on - ülekäigurajad puuduvad ning sa lähed lihtsalt seal ja siis üle, kui sa seda soovid. Kuigi igal pool Araabia riikides on see samamoodi, on siinsed kiirused palju suuremad ning juhid ei hooli, kui nad sulle otsa sõidavad. Üks hetk, kui liiklus seisis ja kuskilt autosid ei tulnud, ületasime teed. Ühel hetkel Mo, kes nägi minu selja taha, karjatas ning Ivo haaras mu käest kinni ja tõmbas mind eemale. Samal hetkel kihutas üks auto minust mööda. Meie vahe oli kuskil 10cm. Ma ei kujuta ette, kustkohast see auto välja ilmus… mul vedas ning edaspidi olin palju ettevaatlikum.
Nagu hiljem selgus, ei proovinud Isamel ning ta sõber meid kuidagi petta. Kuigi pidevalt olid väiksed vihjed – et sealt võite seda osta jne ning kui ta kuulis, et me oleme vaesed eestlased, oli ta pettunud. Meie mõtlemine on juba nii rikutud, et me siiski ei uskunud, et nad saavad päris ausad olla ja midagi pidi seal ikkagi olemaJ
Laupäeval läksime püramiide vaatama. Päeva kõige parem hetk oli siis, kui me väljusime bussist ning nägime kaugelt esimest püramiidi. See pilt tundus nii ebareaalne! Lähemale kõndides tulid juba ligi müügimehed, kes pakkusid meile kaamelisõitu. Üks küsis 50 naela selle eest. Me pakkusime 1 naela ning lõpuks olime nõus ka 2 naelaga. Meie jaoks oli see väga lõbus, aga tema kees vihast.
Kokku me käisime seal ringi vist 3 tundi. Kes ei tea, siis on Gizas 3 suurt püramiidi ning 6 väikest. Lisaks on veel Sfinx. Ma juba varem lugesin, et kõik pettuvad, kui näevad päriselus, kui väike see tegelikult on. Minul oli aga topeltpettumus, sest minu meelest oli see ikka imeväike…
Ma soovisin jalutada ning näha püramiide lähemalt, Ivo ja Mo jäid aga puhkama ning ei viitsinud kaasa tulla. Tee peal tulid juurde mulle ligi erinevad inimesed, kes kõik soovisid mind aidata kuidagi (ma ei usu, et tasuta). Ühe väikse püramiidi juures sai üks politseinik valesti aru, et ma pakkusin talle raha, et (väiksema) püramiidi otsa ronida. Ta ütles rangelt no money ja näitas oma politseiembleemi õlal. Kui kedagi polnud juures, ütles vaikselt 5 pounds or 10 pounds ja ma võin ronida J Kuna mul oli ainult 3 naela taskus ja minu päikseprillid ei sobinud talle kingituseks, jäi seekord ronimata. Edasi liikudes tuli üks teine politseinik mulle vastu ning ca 15 meetri pealt hüüdis juba welcome, where are you from. Kui ma vastasin from Russia, jäi ta seisma ning keeras ringi ja ütles sellepeale spasibo…
Ivoga ära minnes võtsime ühe kaameli ning nautisime kõrbelaevaga sõitu alla väravateni. Kuigi me leppisime kokku 10 naela inimene, rõhutas meie kaamelijuht, et tema hoolitseb meie eest ja et me hoolitseks hiljem ka tema eest… olime seekord helded ning andsime 30+5 naela.
Käes on nüüd pühapäev ja tänasega saab läbi meie Egiptuse seiklus. Mind on saatnud nende 6 päeva jooksul minu host Mohamed. Ta on väga südamlik inimene ja meist on saanud väga head sõbrad. Ivoga saavad nad ka väga hästi läbi. Seega mitteusklik ning moslem, kelle mõtlemine ning arusaamad on täiesti erinevad, võivad väga hästi läbi saada. Tema ütles, et tema üllatuseks võivad uskumatud olla ka väga heatahtlikud ning viisakad. Kui ma küsisin, mida tema usklik ema arvab sellest, et tema poeg käib ringi minuga (mittemoslemiga), siis selgus, et ta ema teadis, et ma olen moslem ja võin muretu ollaJ
Õhul enne südaööd läheme lennujaama ning kella 5 ajal hommikul lendame Indiasse. Nüüd lõpuks reisime juba väga kaugele teisesse ajavööndisse. Nimelt seal on kell 2,5 tundi ees. On küll imelik, et miks 30 minutit ka veel. Mul on väike hirm India ees – ma ei muretse, et see on räpane, täis haigusi, ohtlikke ja vaeseid inimesi jne, vaid mind hirmutab, et see on NIIII suur riik ja ma ei oska lihtsalt kuhugi seal minna. Ma ostsin lennupiletid New Delhist Hong Kongi 3. septembriks ning seega on mul ca 3,5 nädalat aega, et seal ringi reisida. Ma kardan, et ma jätan Nepali vahele, sest sinna- ja tagasisõit võtab liiga palju aega pluss raha. Esialgsete plaanide kohaselt suundun mina lõunasse Goasse, samal ajal kui Ivo läheb itta.
Me oleme nüüd kokku reisinud juba 2 kuud ning mina olen ikka täis energiat ning pole üldsegi reisimisest väsinud. Aeg-ajalt on küll halvemaid päevi, aga see on paratamatus. Ivo kurtis ka, et tal on psühholoogiline väsimus reisimisest, aga ta usub, et see läheb Indias üle.Igal juhul olen ma väga elevil, et homme oleme juba Indias!
Incredible India
August 11th, 2009
Viimasel päeval Egiptuses me ei viitsinud enam eriti midagi teha - käisime natuke ringi, vaatasime Kairo kindlust ning sõitsime kohaliku bussiga. See oli omaette kogemus - kindlalt ma ei soovita nõrganärvilistele. Bussis toimus selline trügimine ja osad ei mahtunud isegi peale, seega pidevalt sõitis buss nii, et tagauksest rippusid inimesed välja. Kõik karjusid ning tõukasid üksteist. Kui ma hakkasin pilte tegema, hakkas üks tädike mind selja tagant rusikatega peksma… Viimastel päevadel avastasin, et paljud Kairo (Egiptuse?) mehed ei lõika oma vasaku käe väikse näpu küünt ning kasvatavad seda. Väga nilbe on seda vaada. Äkki keegi teab, miks see nii on?
Lennujaama sõitsime ka liinibussiga. Kui tundus, et rohkem inimesi ei mahu, tuli ikka 5 peale. Vahepeal sõitsime nii, et minu seljakott oli uksest väljas. Korraks lasin käe lahti ja äärepeal oleks isegi kott ees välja kukkunud (uksi seal ei sulgetud).
Lend oli meil kell 5 öösel. Veidi ebameeldiv aeg oli, kuid kahjuks need 6 tundi möödusid ka liiga kiirelt (ei saanud välja magada). Indias on juba linnugripp tõsisem probleem ning seepärast tuli lennujaamas ka põhjalikumalt ankeete täita. Me võtsime lennujaamast takso ning sõitsime minu hosti – Aaloki - töö juurde. Meie takso oli juba ka omamoodi ime – peegleid ega turvavööd sellel polnud. Indias on vasakpoolne liiklus ning seetõttu on ka rool paremal pool.
Esimesel suuremal ristmikul proovis meie juht parempööret teha, kuid liiklus läks seal nii sassi, et ma ei näinud võimalust, kuidas see küll laheneda võiks. Õnneks tuli 10 minutit hiljem politseinik ning 3 minutiga oli ummik kadunud. Meie host oli väga sõbralik ning pärast lühikest vestlust jätsime oma asjad tema juurde ning suundusime linna.
Linn on väga suhteline mõiste, sest päris kesklinna jõudmine võtab 2 tundi. Siin on kõige parem liiklusvahend väike 3-rattaline sõiduk – rickshaw. Sellega sõitsime ca 30 minutit ning maksime umbes 20 krooni.
Edasi suundusime endale India mobiilikaarti ostma. See oli väga tülikas – me pidime esitama elektriarve, mida meil polnud, lisaks tegema passipilte ja muud jama. Kokku läks meil seal 2 tundi. Hiljem saime Aalokiga kokku ning läksime tema koju. Ta elas koos vanematega. Nagu välja tuli, ei tohtinud ma öelda, et ma tunnen teda ainult interneti kaudu ning me leppisime kokku, et me räägime kõigile, et me kohtusime Californias - ta reisis seal paar aastat tagasi. Meile ta kurtis, kui raske on seal ikka liigelda – et tuleb püsida omal rajal jne jne (siin nad ju sõidavad kuidas tahavad ning liiklema peab paremal pool).
Hiljem me läksime välja ja kohtusime tema sõpradega. Alguses oli suht raske aru saada nende inglise keelest, kuid nüüd on juba on lihtsam. Meie host (ja paljud noored) kasutavad inglise slängi nagu bro, biatch jne, see on päris naljakas. Öine Mumbai oli „omapärane” – inimesed magasid massiliselt tänavatel, loomad (lehmad) jooksid ringi jne. Meie host on aga rikkast perest ja seega meie elasime väga heas piirkonnas.
Teisipäeval pidime hommikul vara startima. Ivo võttis oma asjad kaasa, sest ta tahtis oma hosti juurde minna (esimene päev millegipärast ei õnnestunud tal temaga kokku saada).
Lõuna ajal läksime laiali. Mina võtsin ette niisama rongisõidu Mumbais ja tema läks oma hostiga kohtuma. Rongisõit pidi tipptundide ajal olema peaaegu võimatu, kuid mina läksin 3 ajal, kui oli vähem inimesi. Siiski rippusid seal inimesed ustest väljas. Tegelikult ei saa neid usteks nimetada, sest need ei sulgunudki sõidu ajaks. Tagasi tulles võtsin ma jälle vale vaguni – seekord sattusin invaliidide omasse…
Ma ostsin endale ühed püksid, mis maksid 80 rupsi (ruupiat – 1 kroon on ca 4 ruupiat). Kui Ivo mind õhtul nägi, ütles, et ta tahtis samasuguseid osta, aga talt küsiti 1200 ( 20kr asemel 300kr).
Kui esimene päev oli meil mõnus koos ringi jalutada, siis teisel päeval eraldi meil ikka juhtus igasuguseid seiku. Ivo rääkis, et talle tulid kerjused juurde (isa ja 2 last) ja ei lasknud tal edasi minna. Ta põgenes taksosse ning ütles juhile, et too sõidaks kiiresti minema, aga see perekond proovis sinna peale hüpata…Mulle tulid juurde müügimehed ja muud kerjused. Siiski on neid palju vähem kui Kairos. Kui ma ootasin oma sõbrannat CS-st, pakkus üks kingapuhastaja mulle oma teenust 0,5 krooni eest. Kuigi ma keeldusin, jäi ta minuga juttu rääkima ning jutustas oma raskest elust. Nimelt tal olevat päevas ainult keskmiselt 12 klienti, mis teeb päeva teenistuseks 24 rupsi (6 krooni) ja ta töötab 12h päevas. Siis rääkis ta mulle, et kui tal oleks korralik varustus (70 krooni, mida ta ei suuda elu sees endale lubada), siis ta saaks paremini teenida. Ma ei suutnud ning andsin talle kümneka. Ta oli nagu pettunud, et nii vähe andsin. Pärast ma kuulsin, et suur osa (kõik?) valetavad ning nagu Slumdog millionaire´is läheb kõik kerjuste raha gängsteritele. See film pidi päris tõene olema.
Mul hakkas juba lennukis kõht valutama. Ma ei tea, mis selle põhjustas, aga ma kahtlustan kraanivett Kairos. Tänase päeva jooksul oli isegi veidi hullem. Ma ei oska muud teha, kui vältida liha ja süüa palju puuvilju. Kui ma sain 2 tüdrukuga CS-st kokku, ei jäänud mul midagi üle ja läksin šokiravi teed. See tähendab, et nende paari tunni jooksul sõime võimalikult palju erinevaid teravaid asju. Õnneks tundub, et ma elasin esimesed 2 päeva ilusti üle ja nüüd on juba peaaegu korras. Eks ma pean vaikselt katsetama, mida ma saan süüa ja mida mitte. Kraanivesi ja jää on välistatud.
Tegelikult ma ootasin Mumbaist palju hullemat. Võrreldes Kairoga on see palju parem koht, siiski on õhk väga reostunud. Kui ma leian koha, siis ma ostan endale respiraatori ka.Kolmapäevaks ostsin bussipiletid Goasse (Ivo läheb samal ajal itta ning arvatavasti järgmine kord näeme 3 kuu pärast Austraalias). Valisin ööbussi (voodiga) ning võtsin kõige odavama (100 kr 600 km eest), mis aga on konditsioneerita ning ma pean jagama voodit. Kellega? See on üllatus homseks…
Nii jube hais, tunned? Ei, ma olen sellega juba harjunud!
August 14th, 2009
Kolmapäeval läksime Ivoga täiesti Mumbai kesklinna. Meie tegutsesime enamasti Kesk-Mumbais asuvas Bandras, mis oli nagu väike linnakene suure linna sees. Metroo lõpp-peatus asus siit 20km kaugusel. Rongis nägin, et metroo kõige kaugem punkt asub südalinnast 125km kaugusel. See annab ettekujutuse, kui suur on Mumbai. Väike täpsustus ka – eelnevalt sattusin mitte ainult invaliidide vagunisse, vaid see oli mõeldud ka vähihaigete jaoks...
Nagu Kairos, toimub ka siin rongides meeletu trügimine. Siin käivad asjad vastupidi – enne tullakse peale ja siis minnakse maha… Kui rong hakkab hoogu maha võtma, siis juba esimesed hüppavad maha ja algab hirmus trügimine. Tegelikult on neil aega küll, aga ju siis hindud naudivad trügimist. Spetsiaalselt, et neid närvi ajada, hoidsin väljudes käsipuudest kinni ning oma kehaga blokeerisin väljuvaid reisijaid. Kairos läksin rahvamassiga kaasa ning trügisin nii palju kui võimalik. Võib öelda, et mulle see meeldib!
Mu sõbrannad koostasid mulle nimekirja kohtadest, mida tuleks külastada. Seda me siis vaikselt tegimegi. Juba oleme harjunud kaugelt hüüdma lähenevatele inimestele NO. Ivo vahel haarab initsiatiivi ja ütleb neile: ”Hello, my friend! Welcome! Where you from?” Oh, oleks maailm nendest müügimeestes vaba, oleks meil tuuritada palju mõnusam!
Me külastasime kesklinnas asuvat Fashion Street´i, et endale riideid osta. Ma sain 2 eset, millest ühe kauplesin 900 pealt 350 peale. Ahjaa…need eelmised 20 kroonised püksid lagunesid jalge vahelt esimese korraga, kui ma tuk-tuki peale läksid… Hiljem ostsin ma veel mobiilile kõrvaklapid, mille puhul ma igaksjuhuks kontrollisin ka nende töökorda. Tarkus tulevikuks – kontrolli MÕLEMAT kõrvaklappi (üks ei töötanud).
Mumbai on lahe ainult filmis ja meie soov oli võimalikult kiiresti siit lahkuda. Ostsime endale respiraatorid ning suundusime rongi peale. Rongijaamas nägi Ivo rotti ja ütles mulle: ”Näe, rott!” Ma vastasin selle peale, et see on meie esimene rott Indias. Kuid siis, kui hakkasime vaatama, mis TEGELIKULT meie ümber toimub – 1,2,3,4,5,6….jne rotti. Kairo ja Mumbai on mu nahale väga halvasti mõjunud ja ma loodan Goas ennast ravida ja puhata nendest kahest linnast.
Ivo läks maha üks peatus enne mind ning selle trügimise käigus jäi meie hüvastijätt poolikuks. Aga mis hüvastijätt see ikka on – juba novembris näeme uuesti Austraalias.
Ma võtsin oma koti ning suundusin bussi peale. Mees reisibüroos, kes mulle bussipiletid müüs, pani mind tuk-tuki peale ja ütles juhile, kuhu mind viia, kuid see viis mind täiesti valesse kohta. Ma olin suht paanikas, sest kell oli juba 18 läbi. Aga õnneks pole siin kellaaeg väga oluline – buss saabus alles enne seitset ja peatus oli lihtsalt suure tee ääres.
Minu voodi oli siis 2m x 45 cm ja otse akna all. Esimesed 3 tundi sain seal mõnusalt laiutada. Vahepeal üks tegelane tahtis mu kõrvale tulla, aga mind nähes loobus sellest mõttest. Just 3 tundi oli see aeg, kui kaua läks aega, et saad Mumbaist välja. Hiljem siiski tuli üks onu mu kõrvale magama. Ma kirjutasin just 45 cm, sest mu õlad on laiemad ning seepärast pidin olema nii, et osa minust oli aknast väljas… Ma oleks võinud akna nii lahti teha, et sealt ennast välja veeretada, aga igaks juhuks ma seda nii pärani ei jätnud.
Iga mingi aja tagant tehti väike WC-peatus. Kui tehti pikem peatus, et inimesed saaksid süüa, läksin ka mina välja. Uksest väljudes avanes väga jube pilt – olime kuskil porimülkas, kus haises meeletult (kogu aeg haiseb tegelikult) ja ma oleks põrganud kokku ühe väga küüraka vanamutiga. Ühe bussi all istus üks inimene, kes tegi oma häda jne…ma olen nii palju asju näinud, et ma ei teinud sellest mingit numbrit. Ma ostsin endale kaasa veidi süüa ja kui müüja hakkas minuga rääkima jalgpallist, vastasin talle, et minu meeskond mängib täna Brasiiliaga. Selle peale surus ta minu kätt...
Kui ma olin oma voodis, üleni higine, haisev ja väsinud, mõtlesin ma, kui igav oleks praegu ikka Eestis olla oma mugavas voodis J
Hommikul proovisin helistada ühele tüübile, kelle numbri mulle Aalok andis. Kuna ta ei vastanud, siis lasin esimesel taksojuhil viia mind sinna, kuhu ta soovis. Ma võtsin ühe toa neljaks ööks ning ta rentis mulle ka rolleri mõistliku hinnaga. Kuna praegu pole Goas hooaeg, sain toa 150 kr öö ja rolleri 60 kr päev. Tuba on väga mõnus – suur ja puhas, kuid tundub, et ma olen üks väheseid siin külalistemajas.
‚
Ma pole varem rolleriga sõitnud, kuid peale harjutamist kihutasin juba nagu kogenenud liiklushuligaan. Pole tegelikult vahet, kas sõidad paremal pool või vasakul. Ma isegi lasin signaali rohkem kui kohalikud…
Käisin vaatasin üle ka meie mereranna. Praegu on väga kehv aeg ja rand oli koristamata, täis prahti ning merel möllas torm. Ma ei julgenud ujuma minna ning igaks juhuks tuli ka vetelpääste mind keelitama.
Siin sajab pidevalt vihma, kuid õnneks sain ka päikest võtta. Ühel hetkel istusid minu juurde kamp naisi ja lapsi ning pakkusid mulle masaaži ja üritasid igatsugu träni müüa. Minu esimene refleks oli haarata oma kott ning olla valvel. Ma olen olnud pidevalt väga valvel ja hoian oma asjadel silma peal. Kui kunagi õnnestub kellelgi minult midagi salaja varastada, siis ma tahaks tal kätt suruda, sest see inimene on ikka VÄGA osav. Igatahes ma rääkisin nendega, et nad ära läheks, aga tulutult. Peale minu lahkumist keerasid nad sealsamas kerra magama. Hiljem tuli taas kord mu juurde üks poisike ja mind ei huvitanud isegi mida ta tahab ja ma karjusin, et ta kaoks ära… mõjus J
Ma uurisin veidi ka rongide sõidugraafikuid. Et sõita edasi lõunasse, kulub mul veel vähemalt üks ööpäev ja tagasi ning edasi New Delhisse sõitmiseks läheb kokku üle 50 tunni. Vähemalt öörongid/-bussid on kasulikud, sest siis ei pea ma öömaja eest lisaks maksma. Reisimise käigus läks mul vahepeal fotoka objektiiv katki ning kui ma välguga pilti teen, tuleb sealt suitsu. Täpselt nagu oleks 19.sajandi lambiga fotoaparaatJ
Niisiis olen ma nüüd siin Goas ja ma ei tea ega tunne veel mitte kedagi. Kuid kohe varsti lähen vaatan, mis siin klubides/pubides toimub. Olen kindel, et siis muutub kõik…
|
