Koju või vanglasse?
August 15th, 2009
Reedel sõitsin rolleriga ringi ning külastasin erinevaid randu ning turismipiirkondi. On aru saada, et siin pole õige hooaeg veel alanud. Tegelikult leidub siin küll palju turiste, aga suur osa nendest on hindud, lääneriikide turiste on vähe.
Ma käisin lähedal ühes linnas, et esmaspäevaks bussipileteid osta. Nagu arvata oligi, pakuti tänaval mulle taksoteenust, kuid mul ei olnud vaja neile isegi „ei” öelda. Ma lihtsalt näitasin neile rollerivõtmeid. Hiljem tegin kerge lõuna. Indias on juba päris head hinnad – selline keskmine eine, mis sisaldas riisi, omletitaolist asja, kastmeid ja joke, tuli kokku umbes 15 krooni.
Söögi ajal istus minu lauda üks noormees. Ta vaatas mind väga arglikult, naeratas aeg-ajalt ning jõllitas mind pidevalt. Kui ta eine lõpetas, tänas ta mind ja ütles, et ma olin esimene välismaalane, kellega ta koos söönud on! Hiljem rannas soovis üks mees minuga pilti teha. Kuigi mul pole midagi tähelepanu vastu, on tüütab see, et pidevalt jälgitakse.
Rolleriga sõitmine tuleb mul juba väga hästi välja. Linnas oli juba suurem liiklus, aga minu jaoks ei olnud see probleem. Vahepeal, kui ma tagasipöörde tegin, alustasin sõitu paremal teepoolelt; siis hakkasin mõtlema, et midagi on nagu valesti – pärast seda, kui esimene vastutulev auto mulle signaali lasi, sain aru, mis viga ja tõmbasin kiiresti vasakule tagasi.
Siin minu piirkonnas on üks suurem populaarseim klubi, kuhu ma reedel läksin. See klubi - Mambos - asub ca 3 km kaugusel ja ma eelistasin jalutamist, kuigi taksoga või rickshaw-ga oleks saanud ka väga odavalt. Tavaliselt õnnestub klubisse minnes pidevalt kohata erinevaid huvitavaid inimesi. Nagu ikka, kui keegi võõras mind kõnetab, siis väidan end olevat Venemaalt, kuid mul on tekkinud väike inglise aktsent ja keegi ei taha uskuda, et ma päriselt Venemaalt olen.
Klubis kehtib selline reegel, et kui minna sinna üksi, maksab pilet 200kr, kui paarina, siis 125. Mul õnnestus leida üks Ghana tüüp, kes oli nõus „laenama” mulle oma tüdrukut, kellega ma saaks koos sisse minna. Nii ma sain siis 125-ga sisse…
Klubis kohtusin ühe tüübiga, kellele ma kirjutasin HC-st. Siin, Goas, pole väga palju inimesi HC-st või CS-st. Eks see enamasti olegi nii, kui tegemist on turistipiirkondadega. Lisaks on mul nende päevade jooksul siin tekkinud mõned tuttavad ja ma kohtusin isegi kahe eesti tüdrukuga.
Kella 4 ajal läksin tagasi koju. Kui ma rahulikult jalutasin ja mobiilist muusikat kuulasin, liginesid mulle 2 relvastatud politseiniku. Neid huvitas, kust ma pärit olen ja mida ma seal teen. Neile ei meeldinud, et ma olin joonud ja et mu mobiilis on muusikat. Või peaks hoopis ütlema, et neile meeldis, et ma olen turist? Nad konfiskeerisid mu telefoni ja informeerisid mind, et mul tuleb nüüd tasuda trahv 5000 ruupiat (1250 kr). Ütlesin, et mul pole nii palju raha ja näitasin oma taskud ette…seal oli ca 600 ruupiat. Seda oli ilmselgelt vähe ja nad ütlesid, et siis viivad mu vanglasse ja siis läheb asi ka kohtusse. Nad pakkusid välja, et äkki ma saan sularahaautomaadist raha võtta trahvi maksmiseks. Kui ma taas kord väitsin, et mul pole nii palju raha, siis pandi mind rolleri peale ja sõit vanglasse võis alata. See oli aga kõige viimane koht, kui ma soovisin minna ja ma seepärast pakkusin välja, et üks politseinik viiks mind minu hostelisse ja ma toon talle 40 dollarit. Kauplemine on mul juba päris külge hakanud ja õnneks tasus see ära. Ma ei tea kas nad ei teadnud kurssi või miks nad leppisid peaaegu 3 korda väiksema summaga. Ju neile meeldis siis dollar… Loomulikult parkis ta rolleri majast veidi eemale ja ei julgenud lähemale tulla. Kui ma rahaga tagasi tema juurde tulin, sain oma telefoni tagasi, keerasin selja ning tulin ära. Ta hüüdis veel mulle midagi, aga ma ei teinud temast enam välja ja läksin üles.
Te võite ette kujutada mu viha ja hirmu - järgmise kahe päeva jooksul ei julgenud ma rolleriga sealt mööda sõita – kunagi ei tea, millise uue põhjuse nad veel leiavad, et minult raha välja pommida.
Laupäev oli India iseseisvuspäev. Sellega seoses hoiatati mind, et lisaks seagripi epideemiale on ka just laupäeval väga kõrge terrorioht ning et just iseseisvuspäev ja turistide lemmik Goa olevat suurim ohupiirkond. Lisaks arvestades, kui kalliks mulle eelmine õhtu läks, otsustasin mitte kuhugi minna.
Pühapäev oli jälle üks vihmane päev ja enamus kohti oli kinni. Ma võin ausalt öelda, et siia Goasse tulek sellisel hooajal ning arvestades juhtunut oli suur viga.
Esmaspäevaks on mul jälle ööbuss (Goa-Mangalore). Taas kord on mul voodi, aga seekord ma ei pea seda kellegagi jagama. Teisipäeva hommikul lähen rongi peale ja sõidan kõige lõunapoolsemasse piirkonda – Karelasse. Selles piirkonnas on väga rikkalik loodus ja palju loomi. Mul on väga suur soov näha elevante ja tiigreid ning ma tean täpselt, mida selleks teha!
1000 - 1500 km ööpäevas
August 18th, 2009
Esmaspäeva õhtul oli mul siis ööbuss Mangalore´i. See oli kõigest 380 km kaugusel, aga kuna Indias pole - mina vähemalt pole näinud - selliseid kiirteid nagu me oleme harjunud Euroopas nägema, võttis see sõit aega 10 tundi. Teed olid ka päris jubedad, mistõttu vahepeal oli mul tunne, nagu oleks ma laevas. Õnneks oli mul eraldi voodi, aga seekord olid muud jamad… kuid kuna ma ei ole vinguja tüüp, siis ma ei kirjuta sellest pikemalt.
Hommikul kell 6 jõudsime kohale ja tuk-tuk viis mind rongijaama. Juht väitis mulle, et järgmine rong on alles kell 14 Thiruvananthapurami. (Jube pikk nimi on sellel linnal ja seepärast on linnal ka lühem nimi – Trivandrum). Seetõttu pakkus ta mulle tuba üürida kõigest 50 krooni eest - päris ahvatlev pakkumine, arvestades seda, et muidu ma peaks ootama niisama 8 tundi. Kuid ma keeldusin ja läksin uurisin järgi, mis seis rongidega on. Õnneks oli üks rong ees, millele ma ostsin pileti. Sellega pidin sõitma ühe teise jaamani, kus ma pidin ümber istuma Trivandrumi rongi peale … aga ma ei jõudnud selle nime küsida ja läksin niisama peale. Rongides on erinevad kupeed – 1.klass ja 2.klass magamiskohtadega. Ma võtsin endale sobiva pingi ja viskasin sinna magama (see oli sleeper- ehk magamiskohtadega vagun).
Kui ma silmad lahti tegin, oli minu vastas pingil istumas 4 hindut, kes kõik vaatasid, kuidas ma nelja koha peal laiutasin/magasinJ Lõpuks otsustasin ma ikkagi viisakas olla ja vabastasin 3 kohta. See sõit läks normaalselt.
Vahepeal tuli peale üks meesõpetaja oma õpilastega, kõik poisid. Mõne inimese puhul ma paratamatult mõtlen, kas ta ikka vaatab mind uudishimust või muude tagamõtetega. Sama oli selle mehe puhul – ma nägin, kuidas ta oma õpilasi puudutas ning kui ta minuga vestles, küsis kas ma olen abielus ning hiljem kui ta läks maha, lähenes mu aknale ja küsis veel minu numbrit. Võib-olla on see normaalne, aga mina saan sellest küll teistmoodi aru… vähemalt aitas ta mind ja ütles, millises peatuses ma pean maha minema.
Selles teises rongis aga läksin ma koha valimisega alt. Sattusin vist 2. klassi vagunisse. Võtsin väga kitsa istumiskoha, kus Eestis istuks 2 inimest, siin aga istusid kolm, lisaks oli pinkide vahe küllaltki kitsas. Niisiis higistasin ma järgnevad 8 tundi nende inimeste vahel, mõeldes, et kas ma ka kunagi pesema saan… Ma polnud juba 2 päeva pesnud ning eriti ebamugavaks muutis selle eelnev öö bussis. Kuid küll ma selle pesematuserekordi purustan - nimelt reedeks ostsin endale rongipileti Trivandrumist New Delhisse. See on India kõige pikem rongiliin, mille pikkus kokku on 3700 km. Mina sõidan sellest VAID 3100km ja kestab see üle 48 tunni. Kuid kõik omal ajal…
Tänane rongipilet maksis ca 30 krooni (600 km). Pole paha - või mis? Aga kui pimedaks hakkas minema, siis juhtus see, millest ma olin varem lugenud. Nimelt ilmusid välja igasugused kahtlased putukad – prussakad põhiliselt. Ma proovisin mitte mõelda, mis toimub minu ja aknapoolse seina vahel. Kui ma nägin enda vastas istuval mehel põlve peal ühte looma ringi jooksmas, siis mõtlesin, et näitan talle seda, siis aga mõtlesin, et see võib vabalt olla ju tema jaoks väga tavaline ja ta ei teeks isegi sellest välja…
Õhtul oli mul üle pika aja olemas host või isegi hostid. Need on 2 saksa tüdrukut ja 1 poiss, kes on siin õppimas, väga toredad ja abivalmis noored. Nende korter on päris luks, aga ka siin hoiatati mind erinevate liikuvate organismide eest - ma nägin hiljem ühte sisalikusarnast elukat seina peal jooksmas.
Homme liitun ma nendega ja me lähme varakult randa. Minu jaoks tundus uskumatu, et Indias on kuskil võimalik praegusel ajal päikest saada ja ujuda. Neljapäeval proovin mõnda loodusparki külastada. Algselt oli mul soov minna „The Periyar Tiger Trail” 1 või 2-päevasele matkale, kuid kahjuks oli see väga kallis ning minu soovitud kuupäeval oleks ma olnud grupis ainuke. Seega pean ma midagi muud välja mõtlema…
Püha elevant
August 19th, 2009
Ja oligi nii - kolmapäeval oli suurepärane rannailm. Startisime juba 7.30, sest sakslastel oli tihe päevaplaan. Minu jaoks tundub siin lõunas reisimine eriti raske olevat, sest paljud ei saa inglise keelest aru või siis juhatavad sind valesse kohta, kuid õnneks nemad teadsid kuhu minna ja millise bussiga sõita.
Bussipiletid on siin ka hästi odavad – enamasti 1 ja 2 krooni vahel. Siinsed bussid on päris naljakad – esiteks on need väga vanad logud ning bussi meeskonda kuulub 2 inimest – juht ja piletikontrolör. Pärast piletiraha kogumist on tema see, kes annab juhile teada, millal peatuda ja millal edasi sõita. Bussi laes on nöör, mida ta pidevalt sikutab ja see omakorda paneb kella helisema. Niisiis bussijuht vaatab alati otse ja kui heliseb kell üks kord, peatub, kui heliseb 2 korda, sõidab minema. Ühel hetkel lendas mu pilet minema (bussi teise otsa). Ma mõtlesin, et mina küll ei viitsi selle järele minna, kuid siis ütles minu kõrval istunud ja seda näinud kontrolör, et kui mul piletit ei ole (st füüsiliselt minu käes?), siis on trahv 100 kr vms.
Me saime kokku ühe CS liikmega, kes oli USA-st ning kelle nimi on Zack. Läksime kõik koos hommikust sööma. Edaspidi ma nüüd tean, et kui ma tellin midagi süüa, siis tuleb alati öelda, et ei soovi jääd joogi sisse ega ka suhkrut. Kõik mahlad ja muud joogid muudavad nad lihtsalt joomiskõlbmatuks, sest nad panevad sinna sisse liiga palju suhkrut.
Rand oli väga mõnus. Kuna praegu pole hooaeg, siis oli ka inimesi küllaltki vähe. Ma polnud varem käinud rannas, kus on musta värvi liiv. Tee, mis tahad, aga mul oli selline tunne, et see on väga räpane liiv, kuid tegelikult oli see hirm põhjendamatu. Meie lähedal filmiti ühte Bollywoodi filmi. See pidi olema mingi ranna-surfi-action film. Käisime seal uudistamas ning meile isegi pakuti võimalust filmis osaleda. Need saksa tüdrukud hiljem läksidki ja said endale väikse rolli.
Mina ja Zack saime ka telekasse – meid filmiti, kui me just ujumast tulime. Meiega tehti lühike intervjuu, milles uuriti ega me seagrippi ei karda. Teine kord sai nalja, kui meie kõrval päevitasid 4 tüdrukut. Mingil hetkel nägime, kuidas promenaadile oli tekkinud suur meestekamp. Kes tegi näo, nagu vaataks merd, kes proovis näidata, et ta loeb raamatut jne… Tegelikult piilusid kõik neid tüdrukuid. Kui ühel hetkel üks tüdruk määris teisele päiksekreemi, siis läks see seltskond seal eriti elavaks. Lõpuks tuli turismipolitsei ja ajas nad (ajutiselt) laiali.
Loomulikult oli ka rannas ebameeldivaid müügimehi ja minu imestuseks tüütasid nad lisaks turistidele ka tavalisi hindusid. Ma ostsin ananassi ühelt müüginaiselt, kes selle efektselt ära kooris ja tükeldas. Anna ütles mulle, et ma tegin suure vea ja et me ei saa müüginaistest enam niipea lahti. Nii oligi – järgmised paar tundi istusid nad meie lähedal ja pakkusid meile pidevalt puuvilju.
Päeva naelaks oli see, kui ma sain laenata Jacobi surfilauda. Ma pole varem kunagi proovinud surfata. Alguses sain kohe lauaga piki pead ning surfilauanöör hõõrus mu jala verele. Kuid juba päris varsti hakkasin enda arust edusamme tegema – ma suutsin juba veidi lainega sõita ning püstisaamine polnud enam probleem. Selles kohas oli väga tugev hoovus ja enne kui ma märkasin, olin liikunud liiga lähedale vees asuvatele kaljudele. Rannas olnud vetelpäästjad vilistasid paaniliselt oma vilesid ja vehkisid kätega, et ma tuleks välja. Nagu mulle räägiti, on nad lihtsalt liiga suured paanitsejad. Kuna hindud ei ole väga head ujujad (suur osa ei oska ujuda), siis arvatavasti soovisid nad aegsasti vältida olukorda, et neil tuleks vette kellelegi järele minna...
Minu saksa hostid pidid neljapäeval ära sõitma ja mul oli vaja endale uus öömaja leida. Zack leidis endale soodsa hosteli ja ma plaanisin ka juba tema hostelisse minna. Kuid meie seltskonnas oli üks kohalik – Vaiibhav, kes pakkus välja, et ma võin tema juures ööbida. Ta oli kuulnud CS-st, aga tal endal seal kontot polnud. Niisiis ametlikult pole ta CS-s, kuid tegelikult ta juba majutab inimesi. Mina jällegi tabasin kaks kärbest ühe hoobiga – leidsin endale seltskonna ja öömaja.
Ma rääkisin oma plaanist minna loodusparki ja see pakkus ka talle huvi. Ta töötab IT alal ning õnneks ta ei pidanud neljapäeval kontorisse minema ja ta sai minuga liituda. Minu jaoks oli see suur kergendus, sest ma ei kujuta ette, kuidas ma oleks leidnud need õiged bussid, millega oleks sinna saanud.
Me nägime seal väga palju erinevaid loomaliike, kuid kõige erilisemad olid seal lõvid ja elevandid. Lõvide nägemiseks pidime minema safarile, mis Eesti mõistes oli väga odav – välismaalasele ca 60 krooni. Täna oli väga hea päev, sest meil õnnestus näha neid kiskjaid väga lähedalt.
Kõige rohkem meeldisid mulle elevandid. Loodusparki minnes ostsime kaasa banaane, mida neile anda ning 25 krooni eest sain ka elevandiga sõita. Ilm oli väga kahtlane ja minu sõidu ajal hakkas müristama ja vihma sadama. Selle peale läks elevant veidi pööraseks ja talitaja meelest oli õigem tagasi minna. Nüüd ma olen reisi jooksul sõitnud hobuse, kaameli ja elevandiga. Kohe ei tulegi ette mis loom veel sõitmata on. Aaa…loomulikult ma tean – USAs tahaks proovida rodeot!
Niisiis - elevant ja lõvi on nähtud, kuid tiiger mitte. Mul on väga kahju, et ma tiigri-matkale ei saanud minna. See pidi olema väga eriline ja ma olen kindel, et seal oleks näinud erinevaid loomi. Selle matka puhul on kaasas isegi relvastatud saatjad.
Indias näen ma jälle pikki vasaku käe sõrmeküüsi, kuid siin kasvatavad osad hoopis pöidlaküüsi. Tundub, et mul on tekkinud uus foobia – hirm meeste pikkade küünte ees J Ning bussis taas kord eksisin reeglite vastu. Nimelt olin ma bussi tagaosas, mis kuulub siin vist naistele…
Mis puudutab siin sööke, siis sisaldavad kõik toidud vürtse – isegi pähklid on praetud koos vürtsidega. Õnneks olen ma juba väga harjunud teravate toitudega. Kolmapäeval valisime endale restoranis keskmise vürtsikusega toidud, kuid oma pettumuseks saime peaaegu täiesti vürtsitud road. Edaspidi valin nii vürtsised toidud, et pärast nina jookseks ja suu põleks!
Minu jaoks ei tundu India üldse nii räpane, kui ma seda ette kujutasin. Kuid see on ehk sellepärast, et ma olen juba nii palju näinud. Täna ma aga proovisin vaadata seda maad eurooplase pilgu läbi ning tõepoolest: India on ikka siiski väga räpane…
Reedel kell 16 väljub mu rong, mis viib mind 3000 km läbi kogu India Delhisse. Eks pühapäeval ma siis kirjutan, kas need 52 tundi olid meeldivad või mitte!
|
