Ümbermaailmareisi päevik 20.08 – 27.08.2009

Õhus on tunda higi ja karri lõhna
August 23th, 2009

Himsagar Express. See on rongi nimi, mis mind 2 päeva jooksul läbi India viis. Rongipiletite ostmine käib Indias enamasti läbi India Raudtee ametliku kodulehe. Mina broneerisin endale kõige odavama klassi piletid, aga kuna ootejärjekord oli nii pikk, oli targem osta veidi kallimad piletid. Soovisin saada kohta kõige odavamasse ilma konditsioneerita vagunisse, kuid selle asemel pidin valima 3. klassi konditsioneeriga vaguni kõige ülemise voodi. 3000 km maksis mulle ca 400 krooni.

Kõrge koha eelis oli see, et kella 6 ja 21 vahel istutakse pinkidel ning seega ainult kõige ülemise voodi omanikud saavad magada terve päeva. Kuid sinna üles ronimine on ka omaette oskus…Rongisõit kestis kokku 55 tundi, millest ma vähemalt 25 tundi magasin. Mida ma siis tegin selle sõidu ajal?

Minu pettumuseks olin ma jällegi ainus lääne turist. Rongis oli liikumine piiratud ja kokku sain ma külastada ainult 4 vagunit. Need kõik olid 3. klassi vagunid. Õhtusöögitellimus võeti juba varakult. Valik ei olnud väga suur – veg või non-veg (ehk kas soovid liha või mitte). Teisel õhtul jäin ma neil kahe silma vahele ning ma ei saanudki endale midagi tellida. See aga ei tähendanud, et ma jäin söögist ilma: ma pidin lihtsalt leppima muna, riisi ja juurviljadega. Polnud raske arvata, mida mulle õhtusöögiks serveeritakse - kana karriga. Sedasama pakuti ka hommikul ja lõunal, kuid siis nad nimetasid seda hommiku- ja lõunasöögiks…

Indias (juba ka Egiptuses) kehtib söömisel paremakäereegel. Paljudes söögikohtades (eriti põhjas) ei kasutata nuge ja kahvleid ja süüa tuleb sõrmedega. Reegel seisneb selles, et abistamiseks tohib kasutada vasakut kätt, aga söögi suhutoppimiseks tuleb kasutada ainult paremat kätt. Põhjus on selles, et vasakut kätt kasutatakse taguosa pühkimiseks.

Pidevalt käisid vagunites ka töötajad, kes pakkusid kohvi või teed. Indias valmistatakse teed veidi teistmoodi kui meil – kui meil keedetakse teevett ja siis visatakse sinna sisse teepakk, siis siin aga kasutatakse vee asemel piima - ehk siis tee tähendab kuumas piimas leotatud teepakki. Suhkrut ise ei pea lisama, sest seda on seal juba ohtralt. Proovige järele, mulle igatähes maitseb.

Peatuste ajal käisid siin tavaliselt ka muud tegelased, kes pakkusid juua, süüa, mänguasju jne. Mõnikord nägin ma ka kerjuslapsi, kes roomasid rongides, korjasid kätega kokku maas vedelevat prügi ja palusid samal ajal raha. Nägin, kuidas inimesed istusid oma meeletute pakivirnade otsas ja ootasid rongi. Kui lõpuks rong kohale jõudis, ei avanenud ühe vaguni uksed ning rong ise ka päris seisma ei jäänud. Kannatamatud hindud suutsid ühe akna avada ja ronisid võidu sealt sisse. Vaat see oli juba vaatepilt omaette!

Juba reisi esimesest päevast alates olen proovinud vältida konditsioneeri. Ma mõtlesin, et elan selle üle, aga juba esimesel ööl tundsin, kuidas hakkan külmetama. Enda kaitsmiseks tegin särgist endale salli.
Suure osa ajast ma lihtsalt kuulasin muusikat või õppisin prantsuse keelt. Egiptusest Mo andis mulle ühed väga head lindid, mida ma nüüd kuulan ja õpin usinalt prantsuse keelt. Kuulsin, et Austraalias on väga palju prantslasi ja kasulik oleks seda osata. Või siis ma lihtsalt vaikselt valmistun järgmiseks (Aafrika) reisiks…

Üleval oma voodis lebades vaatasin ringi, mis laes toimub. Ei läinud väga kaua aega, kui ilmusid ka esimesed prussakad. Kui mõni mulle liiga lähedale tuli, olin ma sunnitud selle minema lööma. Ühel hetkel aga tundsin, kuidas mu põlveõndlas keegi ronib. Eelistasin mitte teada, kes seal oli… Ükskord, kui ma istusin all ja keegi avas ukse, kukkus mulle üks sülle. Prussakaid ma ei karda, aga lapsepõlvest tekkinud hirm kõrvaharkide vastu on mul siiani.

Üks tegevus, mida ma reisi ajal väga nautisin, oli rongi trepi peal istumine ja filmi vaatamine. Filmi vaatamiseks nimetasin seda just selle pärast, et ma istusin päevas ikka mitu tundi seal ja mida kõike ma siis ei näinud: päikest, vihma, äikest, Lõuna-, Kesk- ja Põhja-Indiat. Ma nägin piisavalt sageli, kuidas inimesed raudtee ääres oma häda käisid tegemas, nägin, kuidas raudtee kõrval elatakse, loomi karjatatakse, loomadega koos vanni võetakse. Kõige võikam pilt oli, kui nägin kuidas koerad lehmakorjust sõid. Kahe päeva jooksul oli tunda nii väljaheidete kui ka mõnusa tubaka lõhna.

Loomulikult pidin ma seal istudes väga ettevaatlik olema. Nägin, kuidas raudtee ääres vedeles inimeste jalanõusid. Ühe peatuse ajal nägin, kuidas üks inimene täiesti süütus olukorras oma plätust ilma jäi. Üks hetk, kui ma olin seal trepi peal istumas, sõitis mööda teine rong. Sealt hakkas mulle mingit jama näkku lendama ja ma tõusin kiiresti püsti. Aga mul jalg jäi sinna astmete vahele kinni ja plätu tuli jalast ära ja kukkus rongi alla. 5 sekundit hiljem ei jäänud mul midagi muud üle, kui ka teine järgi visata. Äkki teeb see kellegi õnnelikuks!
Nüüd ma olin seal siis paljajalu nagu õige hindu. Kui ma oma voodi juurde läksin, siis tegin näo, nagu ma olekski kogu aeg paljajalu ringi käinudJ

Kuna ma olin ainus välismaalane, alustati minuga tihti vestlust. Ma leidsin endale isegi sõbra, kellega sain aega veeta. Pühapäeval läksime koos samas peatuses maha ning ta aitas mind jõu ja nõuga odava ja korraliku öömaja leida. Korralikuks ma nimetan seda kohta niikaua, kuni ma pole ühtegi prussakat näinud…oma voodis - mujal on neid niikuinii.

See nädal tuleb mul nüüd tihe. Ma pean enne kella 12 jõudma Hiina saatkonda, kus ma teen viisa. See võtab aega 4 päeva. Kuna mul on 2 passi, siis ma saan ühe saatkonda jätta ja teisega edasi reisida. Kohe esmaspäeval sõidan edasi Agrasse ja teisipäeval Varanasisse. Nädalavahetuseks tahan jõuda Nepaali, et siis järgmisel esmaspäeval siia (Delhisse) tagasi lennata.  

Hardcore backpacker

August 25th, 2009

Esmaspäeval läksin Hiina saatkonda lootes, et mind võetakse seal avasüli vastu ja nagu muuseas antakse viisa. Päris nii see ei läinud. Esiteks ei lastud mind saatkonda sisse, sest mul oli seljakotis läptop ja taskus fotokas. Nad ei pakkunud mingit alternatiivi ka, kuhu ma oma koti jätta saaksin. Siiski ühe variandi nad pakkusid välja – tellida takso ja jätta kott või ainult arvuti sinna ning lasta taksojuhil oodata niikaua, kuni ma saatkonnas valmis saan. Väga halb mõte! Asi lahenes niimoodi, et ma leidsin kaks hindut, kes jätsid oma sülearvutid autosse. Niisiis jätsin ka mina oma asjad nende autosse.

 Saatkonnas taheti mu koopiat mu passist ja India viisast, lennupiletit ja (väga veenvat) avaldust Hiina saatkonnale. Igal juhul oleks kogu see asi liiga kaua aega võtnud ning kuna mu kott oli võhivõõraste inimeste käes, pidasin targemaks koos nendega lahkuda ja viisa teha Hong Kongis. Vietnami viisa teen siiski järgmisel nädalal Delhis. Aga siis lähen ma juba kotita ja parema ettevalmistusega.

Ma tulingi tegelikult Delhisse ainult viisa pärast. Eilne 55-tunnine rong peatus enne Delhit Agras ja kui ma oleks kohe sinna läinud, oleksin ühe päeva võitnud. Aga “oleksid” ei maksa midagi ning pealegi õnnestus rongijaamas kohtuda teiste rännumeestega. Selle 1 päeva jooksul nägin ma kordades rohkem turiste kui viimase 2 nädala jooksul. Tundub, et ma käisin kohtades, kuhu tavaturistid ei satu.

Kui sa soovid Indias rongipiletit osta, pead täitma ankeedi oma andmetega ja soovitud rongi ja sihtkohaga. Mina läksin lihtsalt ühte järjekorda ja ootasin oma järjekorda. Siis läheneski mulle üks ameeriklane, Michael, kellega koos ostsime piletid. Siis tuli veel üks tüüp – David. Otsustasime kõik koos Agrasse sõita ja öömaja otsida. Michael oli oma koos oma tüdrukuga 3 nädalat Indias reisinud ja teisipäeval pidid nad edasi lendama - 3-ks nädalaks Indoneesiasse. David oli aga ca 40-aastane meesterahvas, kes jättis mulle väga saamatu inimese mulje. Esiteks ta palkas endale ühe abilise, kes aitas tal piletid osta ja viis teda igale poole, kuhu vaja. Kui ma jutustasin neile oma seiklustest, siis tema nimetaski mind hardcore backpackeriks. Väga raske oli uskuda, kui ta väitis, et ka tema oli noorena samasugune seljakotireisija... Agras oli tal hotell broneeritud, mis maksis ca 700 krooni. Mina aga piirdusin 10 korda odavama hosteliga. Tegelikult pakkus ta ka mulle võimalust tema juures põrandal magada, aga ma ei võtnud ta pakkumist vastu. Kui me hakkasime rongi peale minema, haarasin mina liidrirolli ja juhatasin kõik õigesse kohta. Ma tundsin end nende kõrval tõelise spetsialistina – rongi, õige perrooni (Delhi rongijaamas on neid kokku 26), meie vaguni ja kohtade ülesleidmine ei valmistanud mulle probleeme.  

Agras saatis mind taas kord vihm. Vihmaga haisevad India tänavad palju hullemini. 75 krooni eest sain seekord väga uhke toa. Pärast kerget õhtusööki läksime varakult magama, sest plaanisime juba kell 6 hommikul Taj Mahali vaatama minna. Tundus, et Agra on turistidest üle koormatud ning pidevalt olid hostelis elektrikatkestused. Ma isegi tõusin paar korda öösel üles, sest ventilaator oli seisma jäänud ja ruum väga palavaks muutunud. Aknaid ma moskiitode pärast tavaliselt lahti ei jäta.

Läksime nii vara just sellepärast, et päiksetõusu ajal on Taj Mahal eriti ilus. Pealegi polnud siis nii palju turiste ka (suuremad grupid tulid 9 ajal). Eelmisel õhtul mõtlesin, et võrreldes püramiidide ja Petraga ei saa see midagi nii uhket olla. Kuid teisipäevahommikune paaritunnine jalutuskäik muutis mu arvamust – Taj oli ikka tõeliselt ilus ja oli uskumatu, kui palju on selle juures oli vaeva nähtud. Eelmine päev kaotasime rongis Davidi ära, kuid hommikul õnnestus meil teda siin taas kohata. Nüüd oli meil võimalik temaga rohkem vestelda. Ta rääkis mulle, et ta on ajakirjanik ning tal tuli idee teha minust artikkel. Talle avaldas muljet just see, et ma kannan kaasas arvutit, GPSi, skype-telefoni, mobiili, kõvaketast jne. Lugu räägikski minust ning sellest, kuidas tänapäeval käib seljakotiga reisimine ja tehnoloogia kasutamine käsikäes. Kui tal õnnestub see idee müüa mõnele suurele USA ajalehele, siis ma saan äkki veidi feimi J

Hommikusöögiks lubasin endale veidi priiskamist ja tellisin endale kanaomleti, röstsaiad moosiga, 3 banaani ja joogi. Lisaks toodi mulle veel isegi värske ajaleht. Kokku maksis see mulle 20 krooni. Tegelikult ma võtsin kogu päeva suht vabalt – lõunal proovisin Tiibeti kööki, mis oli väga suur pettumus – 25 krooni eest toodi tund aega hiljem juba jahtunud grillitud loomalihapirukad.

Agras reklaamisid paljud hostelid ja restoranid võimalust katusel värske õhu käes süüa, juua ja Taj Mahali nautida. Mina käisin ka päikseloojangut nautimas. Kuskil nägin reklaami, et seal toimub õhtuti valgusshow, aga tuli välja, et juba 10-15 aastat pole terrorihirmu tõttu neid enam korraldatud. Kardetakse, et keegi lendaks sinna muidu sisse.

Pudelite kohta on see huvitav, et India kõige popim õlu – Kingfisher - on siin 650 ml pudelis ning päeval kui ma ostsin 4 kr eest fanta, paluti, et ma selle kohapeal ära tarbiks ja pudeli neile tagastaks. Pudel olevat väärt 2,5 krooni…Vahepeal olen olnud kirjavahetuses Ivoga. Kui me Indiasse tulime, siis mobiili kontot avades andsime valeandmeid, mis nüüd kontrolli käigus välja tuli. Seetõttu ei saa Ivo oma numbrit kasutada. Mina millegipärast nagu saan, kuid sõnumeid ei saa saata. Indias on tüütu see, et aegajalt heliseb su telefon ning siis hakkab mängima muusika ning lindist hakkab mingi reklaam jooksma - minu esimene kokkupuude telefonispämmiga.

Ivo on ka siin Põhja-India kandis ning tema ostsis endale reisi Tiibetisse. Sinna aga ei saa niisama minna, vaid tuleb mõne reisibüroo kaudu endale sinna reis osta ja spetsiaalne luba teha. Ta sõidab sinna vist septembri esimesel poolel ja bussisõit kokku kestab 5-6 päeva. Lisaks algavad tal 31.augustil 5-päevased mediteerimiskursused. Huvi korral saab tema käest selle kohta informatsiooni. 

Aga minul ei õnnestunud 80 päevaga ümber maailma reisida…

August 26th, 2009

Teispäeva õhtul viis mind Agrast edasi Varanasisse järjekordne öörong. Seekord sain oma tahtmise – koha õhukonditsioneerita vagunis. Kuid kohaga väga ei vedanud: kui ma lebasin seal sirgelt, jalad vastu seina, siis jäi mu pea ja seina vahele täpselt ainult ühe sõrme jagu vaba ruumi. Ega see midagi hullemat polnud kui paremad klassid, kuigi WC-s olles tuli läbi suu hingata. Ma ei hakka üldse kirjeldama, mida ma kraanikausis nägin…

Veidi hirm oli, kui ma magasin 3. korrusel ja minu kott oli esimese korruse voodi all. Aga ma sidusin oma koti paela mingi toru külge ning aegajalt piilusin alla, kas kott on ikka alles. Eriti valvas olen ma tavaliselt peatuste ajal. Mul on välja kujunenud oma spetsiaalsed reisiriided – kõige räpasem särk ja väga katkised püksid. Ma nägin hommikul kahte tüdrukut mu riiete üle naermas. Oleksin ma Eestis, siis ma tunneks küll häbi, siin aga mitte. Aga 30 minutit hiljem naersin juba mina, kui nemad mööda rongi põrandat ringi roomasid, prügi kokku korjasid ja raha kerjasid.

Varnasist leidsin ühe inimese, kellele ma lihtsalt helistasin ja informeerisin oma saabumisest. Õnneks oli ta nõus minuga kohtuma ja niisiis saimegi rongijaamas kokku. Esmapilgul tundus mulle, et ta on nagu mingi agent, kes on huvitatud mind ainult viima hotelli ja pakkuma tasulisi ekskursioone.

Varnasi on hindude püha linn, kust voolab läbi Gangese jõgi. Minu uus tuttav minuga sinna kaasa ei tulnud, kuid jagas õpetussõnu, et ma ei puudutaks seal kedagi ega räägiks kellegagi. Sinna jõudes haakus mulle külge üks tüüp, kes soovis mu sõber olla. Aga mina, vana kala, tean juba, kuidas siin asjad käivad ning otsustasin teda ära kasutada. (Hiljem soovis ta mulle oma poodi näidata ning ma lubasin, et ma külastan ta poodi, aga midagi ei osta. Ma pidasin ka oma sõna.) Ta manitses mind, et ma ei räägiks kellegagi põletuskohtade juures. Mille põletuskohtade?

Gangese jõgi on kirjeldamatu. Millegipärast on see hindudele väga püha koht ja paljude muude tegevuste kõrval kasutatakse seda matmispaigana.

Põletuskohtades ei tohi mitte mingil juhul pilte teha. Mida lähemale ma sinna jõudsin, seda kõhedamaks läks tunne. Seal põles mitu suurt lõket ja nägin kuidas seal surnukehasid põletatakse. Mulle haakus külge üks tegelane, kelle töö ongi turistidele jutustada kõike, mida nad teada tahavad ning siis pärast raha küsida. Me jälgisime seda protsessi paarkümmend minutit. Tema jutu kohaselt on Indias üle 10 000 koha, kus inimesi põletatakse. See oli Varnasi üks olulisemaid kohti. Siin kõrval oli üks maja, kuhu tulid inimesed surema. Kõik hindud põletatakse pärast surma. Erandid on ainult vaimulikud, rasedad, lapsed ning maohammustuse läbi surnud inimesed (neid erandeid võib veel olla).

Kokku põletatakse seal ööpäevas 200-300 inimest. Ma nägin, kuidas sinna kalda äärde kanti pidevalt surnukehasid juurde. Enne laotati alla puudest virn ning siis asetati sinna riidesse mässitud surnukeha. Seal olid spetsiaalsed vaimulikud, kes süütamisprotseduuri läbi viisid. Süütamiseks toodi spetsiaalsed söed, mis pandi kuivatatud heina sisse ning sellega käidi mitu korda ümber surnukeha. Selle eesmärk oli, et kõik 5 elementi saaks inimesest põletamise ajal eralduda. Seejärel süüdati puuriit. Põletamisprotsess kestab kokku 3 tundi, mille jooksul põleb ära enamus osa inimesest, allesjäänud osad viiakse paadiga Gangese jõe keskele, seotakse kivi külge ja lastakse vette.

Kogu see pilt ning hingemattev põlenud liha lõhn mõjus mulle veidi šokeerivalt ja ma tahtsin sealt lahkuda. Nagu Mukhtar ütles, võib turist seda ühe korra vaadata, aga teist korda ma seda enam näha ei sooviks. Nagu oligi oodata, hakkas see isehakanud giid rääkima, kuidas üheks põletamiseks kulub 250 kg puitu ning 1 kilo hind on 180 Rs (45kr) ja küsis raha, et toetada leinavat peret.

Ma ei saanud mitte kuidagi kindel olla, et raha mida ta küsis, oleks läinud matusekulude katmiseks, ütlesin talle, et mul ei ole raha ja kiirustasin oma teise „sõbraga” minema. Giid hüüdis mulle, et pühas paigas ei tohi valetada ja sellele järgneb karistus. Enne kui ma jõudsin end kuidagi parandada, kuulsin, kuidas ta hakkas mind sajatama. Rääkis suurest õnnetusest ja karma kättemaksust. Õnneks ma seda ei usu ja võisin muretult ära minna…

Teine asi, mida ma tahtsin Varnasis teha, oli veidikenegi Gangese jões vanni võtta, nagu hindud seda teevad. Eelnevalt nähtu mõjutas mu meeleolu oluliselt, aga sellegipoolest soovisin selle asja ära teha.Ganges. Eelnevalt ma kujutasin ette, et see on tume jõgi, milles ulbivad loendamatud esemed, kuid tegelikult esmapilgul tundub jõgi kaugelt päris ilus. Lähemal vaatlusel loomulikult selgus, et nähtavus on selles null. Wiki andmetel käib seal päevas 60 000 hindut päevas ennast pesemas. Peale inimeste käivad seal ka vesipühvlid jahutust otsimas (vesi jahutab neid ja siis nad annavad rohkem piima). Lisaks voolab sinna igasugune pask ja muu kõnts ja ma ei imesta, kui ka kanalisatsioon. Ma ei taha isegi ette kujutada, kui palju inimjäänuseid seal veel on!

Valisime siis välja enam-vähem OK koha. Jõe ääres on trepid ning neid nimetatakse ghatideks. Minu sõber võttis fotoka ja mina laskusin mööda trepiastmeid vaikselt jõkke. Vesi tundus soe ning lähedalt nuusutades ei tundnud seal mingit haisu. Tundus, et polegi nii hull, kui ma kartsin, kuid siis fotoseeria ajal tundsin, kuidas ma astusin mingi pehme hunniku sisse. Ma ei taha üldse teada, mis see oli … Kiiresti välja ning hotelli pesema - peaasi, et ma mingeid haigusi sealt ei saaks. Kirjeldamatu kogemus, mis jääb elu lõpuni meelde!

Ma kuulsin kal ühte lugu, kuidas eelmine aasta Gangeses üks suur madu neelas imiku alla ning kiiresti tegutsenud inimesed püüdsid tolle kinni ning lõikasid ta lahti ning läbi ime päästsid selle lapse ära. Mukhtari poeg jutustas ka mulle, kuidas tema onu läks vette ja nägi, kuidas 5-st vesipühvlist tuli ainult 2 välja ja teistest jäi alles ainult vereloik. Nii et lisaks mustusele on ka Ganges ka väga ohtlik jõgi.

Mu India reis lõpeb järgmisel nädalal ning tundub, et mida lähemale jõuab lõpp, seda rõvedamaid pilte ma Indiast näen. Olin kuulnud, et Indias tehakse oma häda tänavale, aga siiani polnud ma veel midagi näinud…kuni minu jalgratta-taksojuht tegi peatuse ühel tänaval ning läks minust 1 meetri kaugusel häda tegema. Siis ma alles nägin, mis toimus tänaval… Kuidagi rõvedaks on minu reisikirjeldused läinud. Aga mis teha – ma olen ju Indias! 

Varnasi on ka väga tuntud siidi poolest ja ka Mukhtaril on oma pood, kus ta müüb siidist naisteriideid. Kahju oli kuulata, et ta mõnikord mitu kuud järjest ei müü midagi. Siin Indias toimub ka omamoodi maffia – sa pead maksma erinevatele tuk-tuki juhtidele raha, et nad oma reisijaid sinu juurde sõidutaks. See kõik mõjutaks aga riiete hinda ning ta ei taha oma kliente niimoodi petta. Homme viib ta mind siiditehasesse ning seal ma näen, kuidas seda käsitsi valmistatakse. Kui keegi tahaks Eestis hakata siidiga äri tegema, võin ma anda ühe ausa ja meeldiva pereisa kontaktid.

Homme, neljapäeva õhtul, on mul buss Nepaali. Selles bussis ei ole aga magamiskohti ning karta on, et tuleb ebameeldiv öö. Kui ma nüüd öösel ümber ei mõtle, siis reede ja laupäeva veedan Nepaalis looduspargis, kus ma kohtun taaskord oma hea sõbra – elevandiga.