Ümbermaailmareisi päevik 28.08 – 02.09.2009

Läksin Nepaali tõestama, et lumeinimene päriselt eksisteerib
August 29th, 2009

Neljapäeva õhtul ootas mind ees bussisõit Nepaali. Minu reisiagent tuli minuga kaasa, et veenduda, et ma ikka õige bussi peale saan. Tema kontor asus ühes hotellis, minu oma vastas. Seal palus ta mind, et ma läheks ees ja valiksin meile sobiva rikša (võtan kasutusele mugava eesti keelse sõna rickshaw asemel).
Sellises bussis pole ma vist veel varem sõitnud. Kogu pagas paigutati juhi kõrvale bussi. Istmed ei olnud väga mugavad ja muidugi oli ka väga kitsas ning põrand oli väga räpane. Bussis sain tuttavaks ühe hispaania tüübiga – Sergioga. Ütlesin talle, et kui meil on vaja midagi salaja rääkida, siis võime hispaania keeles rääkida, kuid lõpuks me rääkisime ikkagi kogu aeg ainult hispaania keeles. Kui aus olla, siis ma tahaks juba homme olla Lõuna-Ameerikas ja suhelda inimestega ainult selles keeles.

Nagu ma kartsin, oli see öö bussis väga raske, kokku 10 tundi. Bussid mööduvad ees liikuvatest sõidukitest olenemata sellest, kas keegi tuleb vastu või ei. Kui olukord keeruliseks läheb, võtavad nii vastutulev auto kui ka auto, millest mööda sõidetakse, hoo maha. Alguses tundub see hirmus, aga eks juhid ole harjunud siin nii sõitma. See, mis mind öösel üleval hoidis, oli pidev signaalitamine. Ei möödunud paari minutitki, ilma et meie juht poleks signaali lasknud. Kuid siin ei ole tavaline tuututamine, vaid paljudel sõidukitel on oma meloodiline signaal. Ma kardan, et oma õudusunenägudes kuulen ma ka seda edaspidi.

Piiriületus toimus kottpimedas. Õnneks oli Sergiol taskulamp ning me nägime, kuhu me läksime. Kõndisime ca 1 kilomeetri läbi väga räpase linna, mis tundus täielikult mahajäetud olevat. Piiri pealt saadeti meid tagasi, sest meil tuli migratsioonipunktis ka India väljumistempel saada. Kui me sinna jõudsime, tundus, et kõik tuled on kustunud ja uks on kinni. Tegelikult oligi, aga ukse ees laua peal magas moskiitovõrgus „ametnik”. Kui me ta üles ajasime, torises ta midagi ja keeras teise külje. Siiski tõusis ta üles ja lõi meie passi vajalikud templid. Oma varajase tõusmise kompenseerimiseks palus ta 100 rs (25 krooni). Kui olime selle summa juba loovutanud, küsis 100. Sellepeale soovisin talle head ööd ja läksime minema. Moskiitosid oli meeletult. Nende paari minuti jooksul sai nii mõnigi sääsk minu verest kõhu täis.

Nepaali poolel polnud ka erilisi probleeme, sest mul oli viisa juba olemas. Seal tüütasid meid aga juba suured herilased. Uude riiki sisenedes, muutus ka kellaaeg – pidime oma kellad 15 minutit ette keerama. Jah, kui India aeg oli +2,5 tundi, siis nüüd olen 2 tundi ja 45 minutit teist ees.

Minu tee viis Chitwani rahvusparki, samas kui Sergiol oli teine sihtkoht. Jällegi liginesid meile mitmed kujud, kes pakkusid meile bussipileteid. Meid hoiatati nende eest juba Indias. Ütlesin vist ühele tüübile veidi halvasti, mille peale ta solvus ning ütles, et ma pole enam Indias ja siin, Nepaalis, on inimesed ausad (samal ajal saatis ta India pimedasse kohta). Mängisin kaasa, nagu ma usuks teda ning kuna hind, mille ta bussipileti eest küsis, oli mõistlik, olin nõus temaga kaasa minema.
Vahepeal tuli ta minu juurde tagasi ja väitis, et maalihete tõttu ei sõida buss sinna kuhu ma soovin, kuid ümberistumisega saaksin teise bussiga minna. No olgu… Olen kindel, et ta ei saanud lihtsalt bussijuhiga kokkuleppele oma vahendustasus. Hiljem ma nägin, kuidas ta andis osa raha minu bussis ühele tüübile ning osa läks tema taskusse.

See buss pääseks Guinessi rekorditeraamatusse tänu maailma kitsaimatele istmetele. Ainuke võimalus oli istuda jalad vahekäigus. Bussimeeskonda kuulusid juht ja 2 poisikest, kelle ülesandeks oli raha korjata, kliente peale kutsuda ning bussijuhile märku anda, millal peatuda ning millal sõita. Vahepeal oleksid nad peaaegu kaklema läinud teise bussi samasuguste noorte kukkedega.

Bussivahetus oli kiire ja valutu ning 10 ajal olin oma sihtpunktile juba väga lähedal. Sealt tuli mul võtta rikša, millisega ma polnud veel varem sõitnud – mootoriks oli sellel hobune!
Sõites seal külavaheteedel mõtlesin, et kogu see seiklus on ikka suht uskumatu ning ükskõik kuidas ma ka üritan, blogis on seda väga raske edasi anda.

Looduspargis oli mul ostetud kogupakett, mis sisaldas sööke, majutust, transporti ning actionit. Minu tuba oli väga mõnus ja kõige olulisem - puhas (välja arvatud sisalikud seina peal). Akendel olid ka sääsevõre ning voodis moskiitovõrk. Moskiitod on hästi ebameeldivad, sest erinevalt tavalisest sääskedest on nad hääletud ja sa ei tunne hammustust. Mulle tundub, et punnid kaovad ka kiiremini, kui tavasääskede puhul. Pesemistingimused olid head, kuid oleneb muidugi, millega võrrelda. Viimasel ajal olen duši all käimise asemel saanud nautida ämbri ja kopsiku kasutamise võlu :)

Pealelõunat läksime elevandisafarile. Korraga on elevandi seljas lisaks juhile veel 4 inimest.  Kokku kestis see matk üle 2 tunni. Me läbisime selle jooksu paksu metsa, mitu jõge ning selle matka jooksul, nägime ninasarvikut, hirve, metssiga, krokodilli ja erinevaid linde. Kahjuks mul ei õnnestunud ka nüüd teisel katsel tiigrit näha.  

Laupäeva hommikul oli mul bussisõit Nepaali pealinna Kathmandusse. Minu GPS ütles, et see on linnulennult 80 km kaugusel, kuid meie sõit pidi kestma 6 tundi. Põhjus oli lihtne – need 6 tundi sõitsime mööda kitsaid mägiteid ning paljudes kohtades oli asfaldi asemel lihtsalt suured augud. Alguses ma olin esimeses reas, kuid siis läksin bussi tahaotsa - seal aga oli palju hullem. J

Lõpuks jõudsin siia, Kathmandusse. Bussipeatuses ootas mind host, kelle kodukontoris ma ööbin. Ma pole veel päris aru saanud, kas ta soovib minult ka mingit raha saada ööbimise eest. Homme, pühapäeval, on meil tihe päev ja peale seda tean juba täpsemalt.

Homsete vaatamisväärsuste nimekirja kuulub üks tempel, millega kaasneb jälle juba Varanasis kogetud surnute põletamine. Ma juba nägin, missugune jõgi siit linnast läbi voolab - erinevalt Gangesest ei tunduvat see üldsegi voolavat... Ma ei tea veel, kas seal ujuvad ka surnukehad või mitte, kuid üks on kindel – ükskõik kui püha see jõgi ka ei oleks, mina sinna ujuma ei lähe! 

Kathmandu - tagantpoolt teine

August 30th, 2009

Achyut majutas mind hea asukoha, tingimuste ning huvitava seltskonnaga kodukontoris. Nimelt elas seal tema matka/mägironimisfirma 3 töötajat, kellest 2 olid pärit Nepalist ja Bangladeshist. Nad oskasid inglise keelt, aga mitte nii hästi, et ma oleksin saanud nendega vabalt suhelda. Tihti jäi neil või mul midagi arusaamatuks.

Pühapäeval sõidutas Achyut mind Kathmandus ringi. Me külastasime kokku vist 5 erinevat vaatamisväärsust, milleks enamasti olid templid. Nepalis on budism ja hinduism võrdselt levinud, kuid oma olemuselt peaks Nepaal sarnanema Tiibetile.
Käisime ka vaatamas Nepaali põletusmatuseid. Seekord tuli meie juurde viisakas giid, kes pakkus välja, et ca 30 krooni eest teeb ta meile 1,5 tunnise ekskursiooni. Seekord olin nõus maksma. Ma ei pidanud seda ka kahetsema, sest tuur oli väga põhjalik ja hariv. Ma nägin erinevaid templeid, maalinguid, kuulsin erinevaid lugusid jumalatest ning nägin isegi ühte pühameest. See kuju oli oma juukseid juba 26 aastat kasvatanud ja minu giid palus, et ta rulliks oma juuksed lahti ja näitaks oma maani ulatuvaid kiharaid. Giid vihjas mulle, et ma tänaks teda 100 rupsiga, ehk 15 krooniga. Ma ei mõista ainult, miks kõik pühad mehed ja muud usklikud tegelased on nii väga huvitatud rahast. Kas raha ei peaks neile olema ebaoluline? Mind pani muigama ka see, kui ma kuulsin, et neil on kolm põhijumalat ja üldse kokku 33 miljonit (!!!) erinevat jumalat.


Kathmandus ringisõitmine oli omaette (ebameeldiv) seiklus. Eriti hulluks läks olukord, kui veidi sadas ja teed muutusid suurteks lompideks. Väga paljudes kohtades ei ole siin üldse asfalti. Lisaks kõigele oli linnaõhk järjekordselt nii saastatud, et ma mõtlesin ainult selle peale, kuidas saaks siit juba ära lennata. Mootorrattal istudes lendas mulle sõidu ajal meeletult tolmu näkku ning vahepeal ei olnud mul midagi muud teha, kui hinge kinni hoida ja silmad kinni pigistada. Kuid mulle tundus, et siin haises vähem, kui Indias.

Minu öömaja oli ühe turistipiirkonna - Thamel´i - kõrval. Achyut oli sõbralik ja abivalmis host, aga temaga oli see ebameeldiv, et me ei rääkinud selgeks, kas ja kui palju ta minult raha soovib saada. Lõpuks ta küll ütles, et ma annaks nii palju raha, kui ma õigeks pean. Esmaspäeval, kui ta mind lennujaama viis, andsin talle kogu oma nepali raha, mis mul alles oli jäänud. Ta oli üks nendest inimestest, kellega mul lihtsalt ei tekkinud klappi. See ei tähenda, et ta halb oleks olnud, vaid lihtsalt mõnega on niimoodi.

Sain ühe järjekordse naljaka kehakeele õppetunni, kui ta läks ühe inimese juurde ja näis midagi küsivat, samal ajal oma väikest näppu näidates. Tuli välja, et nii küsitakse siin, kus asub WC…

Nepaalis jäin väga rahule oma seiklusega looduses, kuid kahjuks ma ei jõudnud mägedesse matkama. Oleks mul olnud veel 2 päeva, oleksin läinud turistide seas populaarsesse Pokharasse, kus oleksin saanud veidi äkki matkata. Kathmandu kohta kirjutas wiki õigesti – peale paari vaatamisväärsuse pole seal midagi muud teha, kui lihtsalt nautida tunnet, et sa oled Kathmandus. Kui sulle pakub huvi budism, siis on see reisimiseks väga õige koht. 

Delhi vs New Delhi

September 01th. 2009

Esmaspäeval oli mul siis lend tagasi Delhisse. See oli nii lühike lend, et mul jäi sõidu ajal isegi film (Terminator 4) lõpuni nägemata… Tegelikult oli see esimene film, mida ma reisi ajal vaadanud olen. Samuti pole ma kursis, mis toimub muusikamaailmas. Mingi hetk tuleb mul kõik tagantjärgi avastada.

CS kaudu ei õnnestunud leida endale inimest, kes mind majutaks, aga siis tuli appi mu kallis kursaõde  Signe, kes oli väga kursis täpselt, millal ja kus ma olen ning andis mulle ühe Delhi tüübi kontaktid. Tanveer oli juba teine inimene, kes ei olnud küll CS-i liige, aga oli nõus mind majutama. Ma sain täpsed juhised, kuidas tema juurde lennujaamast sõita.

Ma olin ka eelmisel nädalal 1 öö siin, aga siis ma ööbisin Delhis, mis erines totaalselt sellest piirkonnast, kuhu ma praegu sõitsin. Siin on laiad sõiduteed, korralik teekate, liiklusmärgid, uhked büroohooned jne. Nagu selgus, peaks Delhi olema vana osa linna keskel ning New Delhi on see uuem osa, mis on ehitatud ümber selle. Lõpuks viis takso mind peaaegu õigesse kohta – majadekompleks oli õige, aga maja oli vale.
Natuke hiljem jõudsin Tanveeri juurde alla trepikota. Seal ma proovisin turvameestele selgitada, kuhu ja kelle juurde ma lähen. Ma küsisin, et äkki keegi tuli vahepeal alla, sest me pidime Tanveeriga kohtuma just seal. Mulle vastati, et üks turbaniga meesterahvas tuli küll. Kas tema oli see minu sõber? Ma ei osanud neile midagi vastata. Ma olin küll ta pilti näinud, aga ma ei teadnud siis veel, et ta käib koguaeg turbaniga ringi…

Lift viis meid kohta, mis tundus mulle paradiisina. Pool tundi hiljem mõnulesin ma jubamullivannis ja mõtlesin veel möödunud aegade peale, kui ma pidin kasutama ämbrit ja kopsikut.

Olen jõudnud mõnusasse jõukasse New Delhi korterisse. Ainult asukohaga on probleeme, sest me asume 40km kesklinnast ning ühistransport siin ei sõida. Võib isegi ära harjuda sellega, et sul on koduabiline, kes peseb su riideid (ma andsin kõik oma mustad riided pessu) ning valmistab süüa.

Me ostsime Ivoga Eestist kaasa 8 malaariatabletti (ehk siis 4 ja 4), mis maksid 300 kr. Kuna neid tuleb korra nädalas võtta ja ma olengi nüüd 4 nädalaga kõik ära tarbinud, tuli mul oma varusid täiendada. Kuid siin on hinnad ulmelised – 20 tabletti läksid mulle maksma 4 (neli) krooni J Meile kirjutati Eestis välja varud kogu reisiks ja kui me oleksime need ka välja ostnud, oleksime praegu 3000 kr võrra vaesemad.

Õhtul oli meil väike arusaamatus magamisega. Nimelt oli tal ca 90 cm laiune voodi ja ta mõtles, et me mahume sinna koos ära. Mina aga näitasin talle oma laiu õlgu ning võtsin magamiskoti ja kolisin suurde tuppa vaiba peale magama…

Teisipäev kujunes järjekordseks tüütuks päevaks saatkonnas. Seekord üritasin Vietnami viisat teha. Ma alguses lootsin viisataotluse täna, st teisipäeval, sisse anda ja siis 2 päeva pärast, neljapäeval, kätte saada. Aega oleks jäänud väga napiks, sest neljapäeva õhtul 23.00 on mul lend Hong Kongi. Kuid saatkonna juures selgus, et homme ja neljapäeval on nad üldsegi suletud ning ainus võimalus oleks viisa 1 päevaga teha. Õnneks oli see võimalik, kuid see ei tehtud minu jaoks lihtsaks. Minu käest sooviti saada lennupileteid Vietnami ja tagasi, hotellibroneeringut ja tõestust, et mul on piisavalt rahalisi vahendeid (1000 dollarit). Kuna ma lähen sinna Hiinast bussiga, ei ole mul plaanis sinna või sealt edasi lennata. Õnneks olid nad nõus mulle viisa vormistama ja ma võisin sellele järele minna vahemikus 16.30-17.00. Mul oli väga oluline pass täna kätte saada ja teades Delhi liiklust, ei julgenud ma saatkonnast väga kaugele minna. Niisiis tegin ma aega parajaks, kuni saabus hetk, mil ma lõpuks viisa kätte sain.
Kuid sellega lugu veel ei lõppenud. Ma lugesin tingimustest, et riiki sisenemisel on mul vaja esitada ka järgmise riigi – Laos – viisa, mida ma saan teha alles selle riigi piiril. See saaga jõuab lõpule alles siis, kui ma tõesti lõpuks Vietnami sisse saan.

Nüüd kolmapäeval ja neljapäeval võtan ette Delhi vaatamisväärsused ning valmistun Indiast lahkuma.