Ümbermaailmareisi päevik 03.09 – 13.09.2009

Looduskatastroof Delhis

September 3th, 2009

Kolmapäeva plaanisin veeta Delhi vaatamisväärsustega tutvudes. Sisimas tundsin, et tegelikult väga ei viitsi. Millegipärast ei paku Delhi mulle nii väga huvi ning kuna ma olen 3 nädala jooksul Indiat juba väga palju näinud, on raske leida midagi tõeliselt jahmatamapanevat. Ma mäletasin, et samamoodi oli Türgis: pärast Istanbuli külastamist tundus Ankara väga igav linn olevat. Äkki oleks pidanud Mumbai jätma reisi lõppu..

Delhi on väga jalakäijavaenulik linn ning vahemaad vaatamisväärsuste vahel on päris suured. Teel metroo juurde võttis üks noor kutt mind rajalt maha. Nimelt tegi ta väärt pakkumise: 350 rupsi (80 krooni) eest võib ta mind oma jalgrattakärus 4 tundi ringi sõidutada ja selle aja jooksul viib ta mind 4 erineva vaatamisväärsuse juurde. Nii ma siis ronisin kärusse ja sõit võis alata. Linnas olid päris suured ummikud, mistõttu jalgrattaga liikuda oli lihtsam ja kiirem. Me jõudsime külastada kahte esimest kohta, kui hakkas vaikselt vihma sadama. Mu juht tõi mulle kilekotid, millega ma oma elektroonikat sain vihma eest kaitsta. Vihm mind ei häirinud ning mul polnud probleemi veidi märjaks saada.

Kuid “veidi” oli väga vale sõna. Olin lugenud lehtedest, et kui Delhis sajab natuke rohkem vihma, on linn halvatud - ja nii oligi. Kui ma ajaloost õigesti mäletan, oli India üks esimesi kohti, kus kasutati kanalisatsiooni. Tundub, et nad pole vahepeal kanalisatsiooni juurde ehitanud, mistõttu võimas sadu uputas linna tänavaid. Osades paikades oli ikka mitukümmend cm vett ning paljude sõidukite liikumine oli takistatud. Lapsed kasutasid uputust ära ning nägin mitmes kohas neid tänavatel ujumas. Võib-olla oli see neile pesemise eest?

Mu sõber juht palus, et ma teeksin talle suure teene. Ma varem ka kirjutasin tuk-tuki maffiast, kuid nüüd sain ma ise ka selles „osaleda”. Nimelt tema ülesandeks on toimetada turiste ühte kindlasse poodi, mille eest talle tasutakse 20 rupsi ehk 5 krooni. Mina pidin lihtsalt 10 minutit poes ringi vaatama ning isegi kui ma ei oleks midagi ostnud, oleks ta oma raha kätte saanud. Lõpuks ma siiski kauplesin endale hea hinna ja ostsin ühed püksid. Nii et kõik võitsid. Tegelikult mitte päris kõik, sest ka nendel pükstel tuli õmblus päris kiiresti lahti. Ma võiks ju korda teha, kuid kahjuks murdus reisi jooksul kuidagi nõel pooleks…Kuna kolmapäev oli viimane päev, millal ma kuhugi üldse minna plaanisin, oli mul kohustuseks kõik oma kohalik raha ära kulutada. Pärast rattasõitu, söömist ning pärast mõne asja ostmist oli mul alles ainult 400 rupsi (100 kr). Ma pidin selle eest kuidagi koju saama. Kesklinnas, mis on põhiline turistipiirkond, ajasin ma nii mõnegi taksojuhi närvi oma 400 rs pakkumisega. Taheti peaaegu kallale tulla… Lõpuks paar km eemal õnnestus mul leida üks rikša, kes oli nõus mind ära viima.

Aga ta ei olnud vist väga kursis sellega, kus asub minu maja ning sõidu ajal üritas mind teistele juhtidele „edasi müüa”. Ta näitas, et üks juht on nõus mind ära viima, aga selleks pidin ma kohe raha ära maksma. Loomulikult polnud ma sellega nõus ja tal ei jäänud muud üle kui edasi sõita. Me polnud veel kodu lähedalgi, kui ta andis märku, et bensiin hakkab vaikselt otsa saama. Lisaks sellele, et vahemaa oli pikk, olime sunnitud pidevalt meeletutes ummikutes ootama.Õnneks (?) suutis ta rääkida ühe teise juhi nõusse, kes mind ära viskas. Valetasin, et mul on raha kodus ja praegu ei saa midagi maksta. Siis toimus keeruline rahavahetamine – juht number 2 andis 1. juhile 250 rs ja minu ülesandeks jäi maksta kohale jõudes 400…Ehk algne juht leppis 250-ga ning teine 150-ga. Pärast 2-tunnist sõitu olin maja ees. Nüüd aga hakkas see tüüp väitma, et sõit oli ikkagi liiga pikk ja mul tuleb maksta 500. Ma ütlesin 400, tema küsis 500. Ma ütlesin, et mul pole rohkem kui 400, tema aga küsis 500. Ma näitasin, et mul tõesti pole rohkem kui 400, aga ta ikkagi küsis 500. Ma olin suht väsinud ja tüdinud seinaga rääkimast ning viskasin talle 400 ja läksin üles.

Täna, neljapäeval, on minu viimane päev ja nagu ma kirjutasin, on mul järel ainult 2 rupsi (50 senti). Ega mul muud polegi siis teha, kui puhata ja asju pakkida. Õhtul 23.00 on mul lend Kuala Lumpurisse (Malaisia) ning hommikul kella 9 ajal lendan edasi Hong Kongi. Tegemist on juba mu elu 34. ja 35. lennuga. Hakkasin juba varakult endale Hong Kongis öömaja otsima, aga edutult. Täna hommikul oli mulle aga saabunud sõnum ühelt tüübilt, kes on nõus mind majutama. Hong Kong on väga kallis linn, mistõttu mul õnnestub öömaja arvelt päris palju säästa.

Lisaks on seal ka teised inimesed, kellega plaanin seal kohtuda. Homme, reedel, jõuan kohale 13.00 (vahepeal pean kella keerama 2,5 tundi ette…Siis olen juba Eesti ajast 5 tundi ees) ja kohe ootab ees sõit Hiina saatkonda. Enne ma ei saa Hong Kongist lahkuda, kui viisat taskus pole.

Kuidas ma Indiaga rahule jäin? „Incredible India” on ikka täpselt õige iseloomustus. Kui oled noor ja sind ei häiri mustus ja hais, on võimalik Indias leida uskumatuid seiklusi. Siin tuli mu kilometraaž kokku ca 6000. Mul on väga tugev organism, mistõttu haigused siin külge ei hakanud ja kõht kannatas välja nii kohalikku toitu kui ka liha. Ma julgesin viimasel ajal isegi veidi jääd tarbida. Praegu ma ei planeeri siia tagasi tulla, aga kindlasti ei ole see välistatud. Need 3,5 nädalat jäävad mulle veel kauaks meelde!

Hong Kong ei ole Hiina!

September 4th, 2009

Aeg neljapäeval enne väljalendu kujunes päris närvesöövaks. Mu host pidi tulema juba 18 ajal, aga minule teadmata põhjusel otsustas ta veidi enne 20 tulla. Kuna lennujaam asub küllaltki kaugel, oli see ka viimane aeg, millal liikuma hakata. Kõigele lisaks teatas ta, et autol on paak tühi ja mul tuleb taksoga minna. Loomulikult jäi see mõnusalt hiljaks ning hiljem oli liiklus ka veidi umbes. Õhtul läks ilm ka halvaks – lõi välku, sadas vihma ning puhus tugev tuul. “Peaasi, et lend edasi ei lükkuks,” oli mu esimene mõte. Kuna eelnevalt lubas Tanveer mind ära visata, ei hoidnud ma varuks sularaha, mistõttu taksojuhile maksmiseks tuli mul sularahaautomaati külastada. Kui me kohale jõudsime, küsisin ma, kas ta tuleb minuga kaasa raha võtma. Vastuseks oli mingi umbmäärane pearing. Nimelt nad siin Indias jaatamise puhul ei nooguta pead, vaid liigutavad pead kuidagi diagonaalselt. Alguses oli sellest raske aru saada, kuid siis ma harjusin ära. Siis ma küsisin, kas ta ootab mind seal samas. Jälle ta tegi oma pearinge. No olgu, ma lähen siis ja toon talle raha. Kuid väljudes sõitis ta kuhugi minema. Check-in oli juba alanud selleks ajaks ja mul polnud aega teda oodata ega otsima minna. Mõtlesin, et lähen teen check-ini ära ja siis leian ta üles ja maksan taksoarve. Kuid mul läks seal väga kaua ning mul oli vaja veel passikontrolli minna. Vahepeal ei õnnestunud mul teda märgata ka kuskil. Niisiis ei jäänud mul midagi muud üle, kui külma arvet teha. 80 krooni. Ma tean – olen halb inimene...

Check-inis küsiti minu käest, kas Hong Kong on ikka minu jaoks viisavaba. Ma vastasin, et Hiina ei ole, aga Hong Kong on viisavaba. See info pärines Välisministeeriumi kodulehelt. Nad võtsid mu passi ning üks nendest läks kuhugi asja uurima. Ma ei tea, kas nad kontrollisid, kas Eesti on Euroopa Liidus (kõigile liikmesriikidele on vist Hong Kong viisavaba) või kas Hong Kong on mulle viisavaba. Lõpuks sain oma piletid kätte ja võisin liikuda edasi passikontrolli. Võtsin oma seljakoti kaasa, sest ma ei tahtnud riskida sellega, et mu pagas vahepeal kaduma võiks minna. Kuid mul olid kotis mõned keelatud esemed, mida ei tohi lennukisse kaasa võtta. Kontrolli käigus konfiskeeriti välgumihklid ja taskunuga (Kairo-Mumbai puhul jäid neil need leidmata) ning Malaisias võeti ära küünekäärid. Ma teadsin, et nii võib juhtuda… Lend hilines veidi ning vabanduseks öeldi, et turvakaalutustel (?) ei lastud peale 2 inimest ning nende pagasi leidmise tõttu viibis start.

5,5 + 4 tundi sõitu koos väikse peatusega Kuala Lumpuris ja ma olingi Hong Kongis. Kokku läks Delhi-KL-HK pilet maksma 4000 kr. Vist on raske odavamalt saada?

Lennujaamas ootas mind Vivian. Ta on ühe minu juures külas olnud HK tüübi sugulane, nii et ma eelnevalt teda ei tundnudki. Seal oli õnneks spetsiaalne reisibüroo, mis vahendab Hiina viisasid. Minu HK-s viibimise aeg sõltubki sellest, kui kiiresti ma viisa kätte saan. Mulle anti 4 varianti: kui ma soovin samal päeval, st reedel kätte saada, siis maksab see mulle ca 1600 kr, kui teisipäeva hommikul, siis 1100 kr, õhtul aga 900. Ma valisin aga kõige odavama – 400 kr viisa, mille ma saan kätte neljapäeva lõunal. Algselt plaanisin olla siin kolmapäevani, aga nüüd tuleb olla ligi nädal.

Suundusime Vivianiga minu kodu otsima. Ega ta ka päris täpselt ei teadnud, kus mu maja asub ning minu ettepaneku peale kellegi käest küsida tegi ta väga kohkunud näo. Ta ütles, et ta ei oska mulle seda päris hästi öelda, aga siin ja Hiinas käivad asjad teistmoodi ja inimesed ei ole nii avatud ning pole tavaline niimoodi võõraste käest küsida. Ka tema ema oli mures ning helistas vahepeal ja uuris, kuidas võõras Euroopa noormees on siis ja miks meil lennujaamas läks ligi tund aega… Võib-olla see ongi põhjus, miks mul oli raske leida HK-s öömaja.

Minu host aga on pärit Rumeeniast ja tema oli küll väga lahke. Ta jättis mulle isegi võtme postkasti ja tänu väga headele juhistele leidsime koha ilusti üles. Ta ise läks oma teise korterisse ja jättis mulle selle korteri. See maja on pikkuse ja laiuse poolest väike, aga see-eest kõrge. Sellepärast ongi igal korrusel ainult 1 korter. Mina elan 10.korrusel.

Täna oli mul raske öö ja see kellakeeramine mõjus ka küllaltki väsitavalt. Tegime Vivianiga kerged söögid ja väikse tuuri. Siin enam ei sööda kätega ja mul tuli meelde tuletada, kuidas pulkadega süüa. Ma tõstsin lusikate kaupa mingit vürtsist kastet oma toidule, kuid see ei ole ikka sama nagu Indias.

Nii puhas, nii ilus, nii rikas

September 7th, 2009

Iga päev uusi kohti külastades avastan ma vaikselt Hong Kongi (edaspidi HK). Laupäeval käisin Lantau saarel, kus on võimalik näha maailma suurimat Buddha kuju. Lisaks sellele võib seda pidada üheks väheseks kohaks HK-is, kus on võimalik ka ilusat loodust näha.

HK- pindala on 1000 km2 ja siin elab ligi 7 miljonit inimest. Üks piirkond siin – Kowloon - on kõigest 47 km2 ja see koduks 2,1 miljonile inimesele. Usun, et mõnele eestlasele, kes pole väga rahvarohketes linnades käinud, on väga raske sellist asja ette kujutada. Nagu suurlinnades tavaks, on ka Hong Kongis metroo. Kui sul on kiire ja tänaval on meeletud rahvamassid, võid rahulikult metroosse minna ja seal 10-15 minutit jalutada ning palju kiiremini sihtkohta jõuda. Esimesel hommikul metroosse minnes sain kerge šoki. Kõik on siin nii uhke ja puhas. Tundub, et igal pool on konditsioneerid. Ma mäletan, kuidas kuumal suvepäeval Barcelonas oli ainukeseks võimaluseks kerget jahutust saada, kui saabus rong korraliku jahutava tuulega. Siin aga on väga palju rõhku pandud ka ohutusele.

Üldse on selline tunne, et ma sattusin ühest äärmusest teise. India oli nagu oli, kuid siin on igal pool sildid, mille kohaselt ootab prügi maha viskamise korral trahv ca 2000 krooni. Paljudes kohtades on ka sülitamine keelatud. Ma usun, et HK on maailma üks puhtamaid suurlinnu.

HK on vist oma pilvelõhkujate poolest väga tuntud (arvatavasti nr 2 New Yorgi järel) ja siin südalinnas ringi kõndides jääb kael paratamatult valusaks. Ma olen juba loobunud taevasse vaatamisest, sest tean, et seal kõrgub järjekordne ülikõrge hoone. Mõnes kohas on raske uskuda, et see on reaalsus – kõrghooned näevad välja nii uhked ja nad on omavahel ühendatud. Sa võid ühest majast teise kõndida tänavate kohal asuvate klaastunnelite kaudu. Linnas on 2 põhilist kohta, kus saab nautida seda uhket panoraami. Laupäeval sõitsime trammiga, mis viis meid 45 kraadise nurga all vaateplatvormi juurde, kust avanes kirjeldamatu vaade. Juba üles sõites oli kuulda, kuidas rahvas ahhetas ja ohhetas. Mina tegin seda vaikselt oma peas…

Teine koht on vastaskaldal, kus asub ka Hiina kuulsuste tänav (nagu Hollywoodis Walk of Fame). Mina pole aga väga kursis nende tuntud inimestega ja ma teadsin ehk ainult nelja neist. Sealt avaneb suurepärane vaade Hong Kongi saarele. Esmaspäeval käisin ka HK-i kõrgeima hoone (IFC2) 55.korrusel (Kokku on seal 88 korrust ja see on 415 m kõrge). See oli minu jaoks omamoodi rekord.

Aasia on tuntud kohana, kus süüakse väga “kahtlasi” asju. Me käisime esmaspäeval Vivianiga ühes tavalises China Tea House´is ja proovisime dim sum´e (suupisted oleks vist õige öelda nende kohta). Mina olen alati valmis proovima uusi asju ning mulle ei valmistanud probleemi proovida kanajalgu ning seakõhtu. Soovisime tellida ka kopse (ma ei tea mis looma kopse), kuid kahjuks või õnneks neil seda hetkel ei olnud. Ma ei oska midagi halba selle kogemuse kohta öelda, kuid mitte midagi ka positiivset. Ma jääks pigem traditsiooniliste toitude juurde…

Loomulikult on HK-is väga populaarsed erinevad mereannid. Esimesel päeval siin ringi kõndides oli kõik, mis ma müügil nägin, uus ja huvitav minu jaoks. Mul on halvad kogemused mereandidega ja mu keha eriti neid ei kannata, mistõttu ma ei ole nõus proovima erinevaid asju. Kõige naljakam on see, et minu kodu asub just ühe tänava ligidal, mida nimetatakse kuivatatud mereandide tänavaks. Kui ma tunnen juba erinevaid omapäraseid lõhnu, siis ma võin kindel olla, et ma hakkan koju jõudma J

Reedel kohtusin ma Vivianiga, laupäeval veetsin päeva Sincere´iga ja pühapäeval Rainy´ga. Oma hostiga ma polegi jõudnud midagi teha ning ega me väga palju näinud ka ei ole. Kuid täna läheme tema teise korterisse Lamma saarele. See pidi ka olema looduse poolest väga ilus koht. Kliima tundub siin olevat hea: iga päev üle 30 kraadi ja palju päikest. Kui võimalik, siis proovin homme ka veidi päikest saada ja ujuda. Siin aga on juba haioht suur, kuid õnneks on randades spetsiaalsed alad, mis on haide eest kaitstud. Mu võõrustaja, Adriani, sõnul on Eurooplase jaoks HK-is elada väga raske, mulle ta ütles: ”tere tulemast põrgusse!” Siinsete inimeste motoks on „elada, et tööd teha”. Seda räägib mees, kes ise töötab rohkem kui 12 tundi päevas...

Siin veedetud aja jooksul oli siiski üks intsident. Nimelt eile nägime uudistes, kuidas 9 inimest said vigastada, kui üks mees valas neile hapet peale. See oli juba 3. kord, kui ta inimesi ründas. See kõik juhtus vaevalt 1 tund pärast seda, kui me jalutasime selsamal tänaval!
( http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/maniakid-viskasid-hongkongis-inimestele-hapet-nakku.d?id=25533393 )

Üle kõige

Reisi algusest on saanud täis juba 3 pikka kuud ja ma mõtlesin, et teeks väikese statistika reisi kohta ka.

Nende 92 päeva jooksul olen ma läbinud 23 riiki ja 2 „poolriiki”. 62 päeva olen ma reisinud üksi ja 30 Ivoga. Kokku olen ma läbinud 29 600km, millest 11 800 lennukis, 9000 rongiga, 5200 bussiga, 3600 autoga ja 65 km muu transpordiga (trolliga). 1500 km sõidutas meid Aivo ja Kätlini vapper auto. Hääletasin/hääletasime peaaegu 1600km. Kõige kauem olen viibinud reisi jooksul Ukrainas – 9 päeva.

Ööbimise statistika: Mul on olnud 28 erinevat hosti. Lisaks olen 92-st ööst 14 olnud hostelis, 6 ööd rongis, 3 ööd bussis, 2 lennukis. 1 öö õnnestus ka hääletada ennast öömajale.

Kõige, kõige, kõige…

Kõige populaarsem küsimus ( 199 korda) on olnud : Kas mul on ka koduigatsus ?
Kõige rumalam küsimus : Kas see on minu esimene Ümbermaailmareis ?
Kõige meeldejäävam söögielamus : 0,5 kilo makarone hommikuks, Türgis põrandal, Aafrika stiilis ühest taldrikust või siis India stiilis kätega söömine
Kõige veidram söök : Kanajalad ja seakõht
Lemmikkohad reisil : Istanbul ja Hong Kong
Kõige ebameeldivamad linnad : Kairo, Kathmandu, Alexandria
Kõige ohtlikumad intsidendid : Kairos auto alla jäämine, Kairos bussist väljakukkumine, Süüriasse saabumine, Goa politseinikud
Kõige ebameeldivamad juhtumised : Valgevene/Ukraina piir, Jordaania taksojuht (-id), Kairo müügimehed
Kõige meeldejäävamad hostid :Kiievi Maxim, Constanta Toto, Sarajevo Alan, Tirana Fation, Egiptuse Mohhamed
Kõige meeldejäävamad kogemused : Krimmi trollisõit, Punases meres snorgeldamine, Türgis katusel magamine, Petra, Püramiidid, Taj Majal, Olümpose mägi, elevandisafari, kohtumine isa ja vennaga jne jne jne…

Hästi lõhnav sadam (Hong Kong otsetõlkes)

September 9th, 2009

Ka nende viimaste päevade jooksul jätkus minu jaoks Hong Kongis veel palju avastamisrõõmu. Leidsin enda jaoks uue mõnusa viisi linnaga tutvumiseks – trammisõidu. Siinsed trammid on kahekordsed ja täitsa lahe oli tund aega mööda HK saart edasi-tagasi sõita. Pilet maksab ka ainult 3 krooni.

HK-s on välja mõeldud suurepärane kaart, mille nimi on Octopus. See on pangakaardi suurune plastikkaart, millele saab pidevalt raha peale kanda ja sellega maksta. Kõige parem selle juures on see, et seda võib kasutada metroos, trammis, bussis ja ka poodides. Isegi McDonaldsis saab seda kasutada ning erinevalt tavalisest pangakaardist sa lihtsalt paned kaardi spetsiaalse lugeja peale ja vähem kui sekundi pärast on sul ost tehtud. Kiire ja mugav ning seda kasutades saab ka väikese allahindluse. Eestis võiksid nad ka ID-kaardi samamoodi kasutusele võtta.

Ma ei suuda ikka ära imestada, kui puhas HK on. Ühel hilisõhtul nägin, kuidas 3 meest küürisid eriti hoolikalt eskalaatoreid. Arvaksin küll, et see on viimane koht, mida käsitsi puhastada… Uhketes hoonetes on ka liftides sildid üleval, et hügieeni huvides puhastatakse lifte isegi kord tunnis.

Esmaspäeval läksin oma hosti, Adrianiga, tema teise korterisse Lamma saarel. Päris naljakas, et nii suure linna kõrval asub kõigest 25-minuti laevasõidu kaugusel nii mõnus ilusa loodusega väike saarekene. Ma üldse ei mõelnud selle peale, et loodusega kaasnevad ka üldjuhul moskiitod ning ei võtnud kaasa mingeid kaitsevahendeid. See tuba, kus ma ööbisin, oli väga väike ning seal oli küll konditsioneer, aga me kumbki ei osanud seda tööle panna. Pool ööd pidin ma kannatama sääskede rünnakut ning teine pool lämbuma palavas ruumis.
Hommiku veetsin ma ujudes ja päevitades, mis kompenseeris raske öö. Olin vahepeal linnas moskiitod täiesti ära unustanud ning mul läks isegi meelest esmaspäevane malaariatablett võtta.

Teisipäeval käisime Kowaloonis Chungking Mansionis. See on väga tuntud 17-kordne 5-st blokist koosnev maja, kus hinnanguliselt elab 4000 inimest ja aasta jooksul käib läbi 120 eri rahvusest inimese. Lisaks korteritele on see ka backpackerite seas tuntud kui küllaltki soodne hostel. Seal kus meie käisime, asuvad igal korrusel mitmed erinevad hostelid. Loomulikult oli sealne kontingent väga kirju, kuid minu jaoks, kes ma olen just Indiast tulnud, polnud see midagi nii rabavat ja üleüldse tundus täiesti puhas olevat. Ma olen reisi jooksul pidevalt kokku puutunud eri rassist ja rahvusest inimestega ning arvatavasti seepärast ei mõju mulle enam šokeerivalt näha suurel hulgal hindusid või pakistanlasi. Teoreetiliselt peaksin olema juba spetsialist eri rahvuste eristamisel, kuid paraku olen ma selles veel väga nõrk…

Kui Mansioni ees lähenes mulle üks hindu ja proovis särke müüma hakata, olin ma alguses üllatunud. Mõtlesin, et ütlen talle, et kuule - sa oled Hong Kongis ja siin ei käi asjad nii nagu Indias. Lisaks olen ära unustanud ka kauplemise. Alles siis, kui Sincere mulle teatas, et ka HK-s võib hinda tingida, asusin ma kauplema. Nii kiiresti ongi mul siis meelest läinud kõik, mis ma Indias õppisin!

Väike update Ivost ka. Eile ütles ta, et oli parajasti Kathmandus ja pidi kohe varsti Tiibetisse liikuma ja sealt Pekingisse. Vahepeal oma mediteerimiskursuste jooksul elas ta samas piirkonnas, kus resideerib Dalai Lama. Kuid mingil ajal jäi Ivo jäi haigeks ja pidi ravima palavikku, kõhuhädasid ja muud jama. Ise ta arvab, et see oli kas kõrgusest või sellest, et seal valitses halb ilm (nagu Eestis oleks tagasi, olid ta sõnad). Ka talle hakkas India köök väga meeldima ja ta maksis raha ära, et minna kokkamiskursustele, kuid see jäi siis haiguse tõttu ära. Koos selle kursuse, haiguse ja bussisõitudega oli tal vahepeal 2 nädalane paus, mille jooksul ta peaaegu üldse ei saanud inimestega suhelda. Ma oleks sellises olukorras vist otsad andnud!
Kui ma küsisin, miks ta nii palju aega just Indias ja Hiinas veedab, vastas ta mulle, et see on talle südamelähedasem.

Pikk ootamine on läbi ja Hiina viisa on mul passis. See tähendab, et ma võin nüüd tagasi pöörduda oma ekstreemse seljakotireisi juurde. HK on vist ainus linn maailmas, kus on võimalik sõita metrooga piiri äärde. Seal peale piiriprotseduure võin minna Hiinas ööbussi peale ja Sassi juurde sõita. Need kes ei tea, siis Sass ehk Sander on minu väga väga hea sõber, kes on alates novembrist Aasias reisinud ja praegu töötab Hiinas, Yangshuos inglise keele õpetajana.
Enne seda töötas ta 6 kuud Austraalias. Ka mul peaks õnnestuma seal tööd teha. Ma pole veel täpselt aru saanud mida täpselt, aga ma tean, et selle eest saan ma tasuta elada, süüa ja õlut juua…

Korralik paastunädal Hiinas

September 13th, 2009

Olin isegi veidi kurb, kui ma rongiga Hiina piirile sõitsin. Kõik vajalikud protseduurid võtsid vist alla 30 minuti aega ja siis võisingi teha esimesed sammud „mainland” Hiinas.

Võtsin esimese pangaautomaadi järjekorda, et välja võtta 300 jüaani. Võib-olla mõned mäletavad Ärapanijas tehtud nalja, kus ironiseeriti ühe Äripäeva ajakirjaniku üle, kes kirjutas Hiina valuutaks kõigepealt juaan, siis hüään … alles siis parandas õigeks. Ma pidin ise ka üle kontrollima, kas ma kirjutan selle valuuta nime ikka õigesti...

Igal juhul järjekorras sain ma kahes asjas targemaks – esiteks, et Hiinas on sularaha väljavõtmisel limiit 2000 (3200 kr) ja teiseks, et läheb ikka väga kaua aega, kui üks inimene üritab 40 000 oma kontolt välja võtta (ehk ta tegi seda 20 korda) enne sind.

Väljudes tuli kohe ligi minu lemmiktegelane – konstaabel. Uuris ilusti, kuhu ja kuidas ma lähen ja seejärel juhatas mind sõbralikult ühesse reisibüroosse, kus ma sain bussipileti osta.
Hiljem nägin, et politseinikud viivadki turiste oma „lemmik”-reisiagendi juurde, kust neile hiljem arvatavasti protsenti makstakse. Mida sa ikka teed, kui sind saadab umbkeelne politseinik? Hakkasin väga segast juttu ajama, mille peale ta jättis mind rahule ja ma sain ise asju edasi uurida. Sealt küsiti 450 km bussisõidu eest 270 kohalikku ja samapalju ka ühes teises kohas. Seal sain teada, kus asub bussijaam ja pidasin õigeks otse sealt osta. Kuid ka seal ei olnud võimalik leida ausat piletimüüjat. Mind viidi kolmandasse büroosse, kus küsiti 320 ja väideti, et eelmised kohad valetasid mulle ja tegelikult pole seal neil mingit bussi!
Ma bluffisin, et mulle tehti ühest kohast juba pakkumine 200-ga, kuid see ei läinud läbi. Lõpuks õnnestus saada pilet 280-ga (430 krooni). Hiljem, kui juba bussi jõudsin ja mulle pilet ulatati, oli seal kirjas siiski 210 (ja seda oli püütud üle kirjutada). Hea algus, eks? Umbkeelsed sulid tervitasid mind Hiinas!

Sleeper-bus viis mind 10 tunniga otse Yangshuosse. Ainult, et voodi oli lühike, mistõttu jäi uni lühikeseks ning kõige tipuks sõitis buss hommikul rahulikult sellest linnakesest mööda. Õnneks ma jälgin oma GPS-iga teekonda just sellel hetkel, kui me sealt mööda sõitsime. Ma palusin juhil peatuda ja mul tuli lihtsalt paar kilomeetrit tagasi jalutada. Vähemalt juht vabandas, et ta seal ei peatunud.

Siis toimus kauaoodatud kohtumine Sassiga. Reede põhimõtteliselt mööduski ainult kohaga tutvudes. Sass näitas oma kodu, kooli ja rääkis oma tööst ja sellest, kuidas seal kõik korraldatud on. Tema niisiis töötab seal ametlikult õpetajana. Ma kohtusin ka sealse põhiorganisaatori – Walteriga. Tema selgitas mulle minu „tööülesandeid”. Kui ma alguses arvasin, et pean õpetama lapsi, siis tegelikult saavad olema minu õpilasteks täiskasvanud – põhiliselt 20-25-aastased. Kuna ma olen siin ainult neljapäevani, siis ma pean esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval õhtuti 2 tunni jooksul läbi viima inglise keele nurka ning esmaspäeval tegema ka 1-tunnise ettekande oma kodumaast. Tegemist on tegelikult väga kalli kooliga (kuumaks 10 000 kr) ja siia tulevad inimesed, kes soovivad õppida inglise keelt ning suhelda erineval teemadel. Kui ma olen oma tunnid läbi viinud, siis ma kirjutan täpsemalt, kuidas see välja nägi.
Sass rääkis ka, et koolil oli imearmas väike koer, kes nüüd on juba 10 päeva kadunud. Kas keegi oskab juba arvata, MILLEGA võib olla tegu? J

Laupäeval läksime 2-päevasele matkale riisiterrassidele. Nagu nimi ütleb, on need inimeste poolt mäejalamitele rajatud terrassid, kus kasvatatakse riisi. Sinnasõit võttis aega 4 tundi ja selle aja jooksul pidime 2 korda ümber istuma. Kusjuures igakord läks buss väiksemaks, mistõttu lõpuks tuli istuda põlved vahekäigus ning osad koguni põrandal. Hiinlased mahtusid loomulikult igale poole ära…
Kohe bussist väljudes tulid meile juurde korvidega tädikesed, kes olid nõus raha eest meie pagasit kandma. Alguses me ei saanud aru et tegemist ei ole rahaahnete tüütute inimestega, vaid kõige tugevamate ja sportlikumate inimestega, keda ma olen selle reisi jooksul näinud. Kuidas nii? Arvasime, et esimene päev tuleb lihtsalt mõnus puhkepäev, kuid selle asemel tuli meil jalutada 3 tundi riisiterasside vahel üles-alla mööda väikesi trepiastmeid. Alles hiljem saime aru, kui hea oleks olnud, kui keegi meie pagasit tol hetkel oleks kandnud.

Nägime neid tädikesi korduvalt. Nad nägid kõik üjesugused välja – polosärgid, pikad juuksed, mis olid ringikujuliselt kinni seotud, väljaveninud kõrvadega, milles olid hiiglasuured kõrvarõngaaugud. Nemad aga olid võimelised üles-alla lippama ulmekiirusel. Teisel päeval kõndisime isegi peaaegu 2 korda niipalju. Kuna need trepiastmed olid mõnes kohas väga madalad, julgeksin pakkuda, et me ronisime vähemalt 10 000 astet üles-alla.
Esmaspäeval oskan ma öelda, mis mu jalad sellest pikast nädalavahetusest arvavad.

Hiina on teada-tuntud tore koht, kus on korralik tsensuur peal, mistõttu siin pole võimalik kasutada selliseid internetilehekülgi nagu facebook, youtube, blogilehed (väljaarvatud minu oma:) ja paljud muud google´i lehed. Mulle anti kirjalikud juhised, millest ma pean õpetamise ajal kinni pidama ja seal on kirjas, et ma ei tohi rääkida Tiibetist, Taiwanist, seksist jne.

Mida head siin Hiinas süüa pakutakse? Lõunaks ja õhtusöögiks on alati riis ja kui veab, siis ka hommikusöögiks. Võib juhtuda, et hommikuks on riisipudru, tihti ka nuudlisuppi. Palju on igasugust taimetoitu – bambus, oad jne. Minul kui 100%-lisel lihaarmastajal, on aga vesi ahjus. Pakutakse küll kanaliha, aga enamasti on ainult kondid, millel on liha minimaalselt. Isegi täna võtsin vabatahtlikult kanajala, kuid ka see oli lihavaba ning mul polnud sellega midagi eriti teha. Sassi taldrikusse maandus pardipea, mida ta ei soovinud väga süüa. Erinevalt meie maast serveeritakse siin pardid, haned, kanad koos peadega. Kas siis ühes tükis või eraldi…

Ahjaaa…laupäeval õnnestus mul esimest korda elus konna süüa. Meenutas kalaliha. Niisiis minu jaoks ei pakuta siin midagi väga isuäratavat, mistõttu mul ei jää midagi muud üle kui see nädal siin veidi nälgida.

Ja nüüd kõige parem osa. Võib-olla kõik ei tea, aga Hiinas on inimestel kombeks süüa koeraliha. Loomulikult kõik seda ei söö, aga mina avaldasin Sassile soovi nende päevade jooksul siin välja uurida, kus on võimalik seda liha maitsta ning siis ära proovida. Peale seda saab hot dogil olema minu jaoks täiesti uus tähendus…

Võib arvata, et ka kooli koer on leidnud tee kellegi söögilauale. Sass rääkis mulle väga palju asju, mis siin Hiinas teistmoodi on kui meil. Üks neist, mille üle ta imestas, oli, et inimesed ei mängi siin koertega nagu meie. Mul oli selle peale ainult üks vastus: „Ju nad siis järgivad ka meie õpetussõnu, et toiduga ei mängita… „

Esmaspäeval on siis mul esimene kord (õpetajate päev välja arvatud), kui ma pean/saan koolis kedagi õpetada. Lootke, et mul läheks hästi, kuid samas mitte liiga hästi, sest muidu äkki ma jätan oma TTÜ õpingud pooleli ja lähen hoopis õpetajaks õppima...