Minu uue karjääri algus
September 15th, 2009
Tundub, et terve see nädal on meil Sassiga kindel päevaplaan: kell 9 saame kokku tema juures, siis veidi hängime või läheme kuhugi, pärast seda kell 11.30 on koolis lõuna (hommikusööki siin ei pakuta), kell 14 läheb ta tunde andma, kell 17.30 on õhtusöök ja 18.30-20.30 on minul tunnid.Kuna see on väike linnake, siis pole siin väga palju kohti, kuhu minna.
Esmaspäeval rentisime jalgrattad (7,5 krooni päev) ja läksime „secret beach-i” ujuma. Kuna siin merd ei ole, siis tuleb leppida jões ujumisega. Kuid ujuma minnes tuleb olla väga ettevaatlik, sest siin on olnud juhtumeid, kus põõsastes on peidus vargapoisid ja kui inimesed on vees, hüppavad nad põõsastest välja, võtavad nende asjad ja panevad jooksu. Nad pidavat olema väga kiired mehikesed ja neid kätte saada on väga raske. Seepärast me sidusime oma varanduse korralikult ratta külge ja vees olles ei kaotanud valvsust. Sassi jutu kohaselt on siinsed veed turvalised, kuid näiteks Tais on võimalik kohata väga palju õudsaid olendeid.
Mul on selline tunne, et keegi siinsetest inimestest on lugenud minu blogi ja just eriti seda osa, kus ma kirusin siinset toitu – täna näiteks oli lõunaks juba täiesti maitsvad asjad nagu kala, kartul, kõrvits… Me vist praegu loobume sellest koerasöömisideest, sest väga raske on leida kohta, kus koeraliha serveeritakse. Meie lauakaaslased olid täna üllatunud, et mõni välismaalane soovib vabatahtlikult süüa koeraliha. Nende jutu kohaselt pidavat see olema väga maitsev. Palju maitsvam, kui kassi ja mao supp (nad nimetavad seda tiigri ja draakoni supiks), rotiliha või ahviajud. Ma vist olen liiga palju meie jaoks ebanormaalse toiduvaliku teemat puudutanud ja seetõttu ma ei räägi sellest enam enne, kui ma Vietnamis pole seda/neid ära proovinud. Täna käisime turul ja see lehk ja vaatepilt, kuidas nad seal koeri töötlesid, võttis päris kindlast mul ka mingiks ajaks isu ära.
Ma olen juba 3 kuud olnud peaaegu iga päev üle 30-kraadise temperatuuri käes ja ma enam ei suuda öelda, mitu kraadi on väljas. Praegu möllab siinkandis taifuun. Ilm on veidi sajune ja jahedam. Jahe tähendab +32 kraadi. See tuli minu jaoks üllatusena ja veelgi hämmastavam oli asjaolu, et eile oli +35 kraadi. Homme peaks taifuuni mõju rohkem tunda olema ja temperatuur langeb 24 kraadini.
Esmaspäeval oli minu 1-tunnine ettekanne Eestist. Minu kuulajaskond oli umbes 15-liikmeline. Ma panin veidi kirja enda jaoks, millest ma soovisin rääkida, aga põhiliselt esitasid nemad küsimusi ja mina pidin neile vastama. Mis oli tulemus? Tulemus oli see, et tunni lõpuks oli alles jäänud 5 inimest! Põhjus (loe: minu vabandus) oli selles, et minust vasakul istus üks väga aktiivne grupp, kellega ma põhiosa ajast suhtlesin ning seetõttu paremal pool istuvad õpilased tundsid end kõrvalejäetuna ja otsustasid ükshaaval lahkuda. Tundub, et ka neile, kes kuulasid mind lõpuni, ei avaldanud mu jutt väga suurt muljet, sest järgmine päev küsiti mu käest, mis on mu nimi ja kust ma olen pärit…
Hiljem oli 2-tunnine suhtlusnurk, kus ma pidin läbi viima vestlust etteantud teemal. Kuna see oli esimene kord, siis ma viisin läbi selle ühe teise tüdrukuga, kellel oli ka sellel alal kogemust. Esmapäeval pidime rääkima oma firma loomisest ning teisipäeval unenägudest. Mul on selline tunne, et esmaspäeval nende 2 tunniga õppisin ma hiinlasi tundma palju rohkem, kui ma olen oma reisi jooksul teisi rahvaid tundma õppinud. Nii üllatav oli, et nende mõttemaailm on väga sarnane meie omaga. Kui ma küsisin nende käest, kui suur on nende jaoks suur raha, siis minu üllatuseks pidasid nad 16 miljonit krooni väikeseks summaks. Usun nüüd üha rohkem, et mõnekümne aasta pärast võib Hiinast saada väga rikas ja edukas riik.
Nädalavahetusel õnnestus mul kasutada ühte hiinakeelset arvutit. Kas keegi on mõelnud, kuidas hiinlased suudavad oma hieroglüüfe arvutis kirjutada? Vastus on lihtne – neil on selline programm, kuhu sisestatakse sõna hääldus ja siis viskab programm automaatselt ette vastava märgi. Mõnda lihtsamat hieroglüüfi tunnen ka mina juba – riis, veiseliha, mets, inimene jne. Näiteks sõna mets koosneb mitmest väiksest kritseldusest, millest üks tähendas puud ja kui seal neid puu märgikesi on 2, siis see tähendab juba metsa. Tundub ju isegi päris loogiline?
Teisipäeva õhtul kohtasime tänaval kahte Sassi tuttavat õpilast (siiski mitte tema koolist). Nad rääkisid meile, et nad käivad seal iga päev 3 tundi inglise keelt õppimas. Meilt paluti veidi abi oma inglise keele hääldamisega. Niisiis me lugesime neile ette lauseid raamatust ja nemad kordasid. Naljakas oli vaadata, kuidas üks poiss toppis näppe endale lõua juurde ja meelekohta, et hääldada paremini!Päris mõnus on vahelduseks sellist tööd teha. Veelgi mõnusam on unustada veidikeseks oma tihe reisigraafik ning lihtsalt nautida siinolemist.
Pikk päev bussis vs ööbuss
September 16th, 2009
Nende viimaste päevadega pole juhtunud midagi põrutavat, millest tasuks kirjutada. Eile avanes meil täiesti ootamatult võimalus proovida sööki, mida me ei planeerinudki maitsta. Kuid see juba läheb Fear Factory kategooriasse, mistõttu jätan sellest kirjutamata. Olen saanud ka juba veidi negatiivset tagasisidet seoses lihaga, mida ma kavatsen süüa. Loodan siiralt, et ma tulevikus ei ületa lugejate taluvuspiire!
Neljapäev on mul viimane tööpäev siin. Minusuguseid vabatahtlikke tuleb ja läheb iga päev, mistõttu ka minu lahkumine pole kellegi jaoks suur sündmus. Reede hommikul kell 8 on mul buss Nanningi, sealt Vietnami piirile ja lõpuks Hanoisse. Loodan enne südaööd kohale jõuda. 17 tundi (Vietnamis on teine ajavöönd) bussisõitu, piiriületused, bussivahetused jms toovad kindlalt endaga kaasa palju seiklusi. Sassi jutu kohaselt on vietnami müügimehed väga tüütud ning üritavad sind igal võimalusel petta, seepärast on mul tekkinud halb ettekujutus Vietnamist ning ma ei plaani sinna väga kauaks jääda. Aga eks kohapeal tean juba paremini. Lisaks on halb mõelda, et ma maksin 700 krooni viisa eest ja lõppude-lõpuks viibin ma seal nii lühikest aega.
Mul õnnestus leida ka üks tüdruk, kes oli nõus mind majutama. Kui ta mulle kirjutas, polnud ta seda kooskõlastanud oma perekonnaga ning nagu karta võis, ei nõustunud pere majutama teisest kultuuriruumist pärit inimest (ja veel noormeest!). Ka Hiinas pidavat olema väga raske leida hiinlasest hosti. Niisiis ööd veedan ma hostelis ja päeval saan kokku kohalikega (sh. selle tüdrukuga).
Sass rääkis veel, et nende reisi ajal oli juhtum, kus välismaalane pandi bussis põrandale istuma, et and istekoht kohalikule. Või siis küsitakse sõidu ajal juba ostetud piletile veel raha lisaks ja sellest keeldumisel pannakse sind täiesti suvalises kohas maha. Milline saatus tabab mind?
PS. Homme tuleb raske hüvastijätt Sassiga, sest võib minna veel mitu aastat, enne kui me uuesti näeme…
Vietnam üllatab
September 20th, 2009
Reede hommikul kell 8 algas pikk bussisõit (Yangshuo-Guilin-Nanning-Ping Xiang). Reis läks vägagi valutult, kuid ainus asi, mis mulle hirmu tegi, oli teadmatus. Tegelikult piirile minnes läksin ma ju täiesti hea õnne peale välja. Olin poole kõrvaga kuulnud, et piir on avatud kella 17-ni. Kui ma väikeses piirilinnakeses bussist väljusin, tulid mulle ligi nii taksojuhid, rahavahetajad, kui ka rahavahetajatest taksojuhid. Niisiis ma vahetasin seal veidi raha. Mul on telefonis valuutakursside kalkulaator, tänu millele ma tean, mis on õiglane summa. Kahe müüja vahel tekkis isegi väike oksjon ja nad pakkusid mulle üksteise võidu Vietnami donge. Lõpuks üks naisterahvas oli nõus isegi rohkem andma, kui tegeliku kursi järgi oleks saanud. Siiski valisin selle teise osapoole – taksojuhist rahavahetaja. Too naisterahvas ütles aga seepeale, et piir on juba kinni ja et see mees valetab. Üldiselt tunduvad naised mulle usaldusväärsemad, mistõttu ma mõnda aega ei teadnud, mida teha.
Otsustasin siiski riskida ja minna vaatama, mis piiril toimub - ma võin ju alati tagasi tulla. Õnneks oli piir siiski avatud ja ma sain rahulikult Vietnami jalutatud. Teisel pool ootasid mind uued taksojuhid. Seal sooviti minuga saksa keeles rääkida ja mulle öeldi „kein Bus” ja „schlafen Hotel” ehk siis järjekordselt valetati mulle.
Sellegipoolest olin juba poole tunni pärast bussi peal. Tegelikult nad nimetavad väga paljudes kohtades mikrobussi bussiks. Hanoisse oli ca 180 km, aga sõit kestis üle 3,5 tunni.Vaja on väga külma närvi, et suuta esiaknast välja vaadata. Vietnamis on teedel tohutult rollereid, mistõttu pidi bussjuht kogu aeg möödasõite tegema. Isegi pimedas kurvis alustas ta möödasõitu. Paar korda oli kokkupõrkeoht õhus, aga muud midagi ohtlikku ei olnud. Korra nähti kaugelt politseiautot, mispeale koristati esiklaasi alt bussisilt ära. Ju siis oli tegemist mingi piraatbussiga J
Hanois ei õnnestunud mul hosti leida, mistõttu pidin ööbima hotellis (5$ öö). Õnneks peatus buss Hanoi vana kvartali (meie mõistes vanalinn) kõrval ja pärast lühikest jalutuskäiku leidsin oma hosteli üles. Ahjaa… ma broneerisin selle juba eelnevalt ära, kartes, et keegi soovib piiril näha, et mul on öömaja olemas. Väga korralik hotell igatahes. Möödusin algusest ühest väga kahtlasest tänavast, lootes, et see ei ole minu tänav, kuid siiski see oli ja hostel asus tänava lõpus. Hommikul aga oli sinna juba turg tekkinud.
Hommikul laenati mulle lahkelt Hanoi Lonely Planeti raamat. Proovisin korraks olla tavaturist ja jalutasin läbi vanalinna vastavalt raamatu juhistele. Selle aja jooksul õnnestus näha väga palju turiste, sama raamat näpus. Kuidagi mage on niimoodi … edaspidi proovin ise avastada, mida igal paigal pakkuda on.
Õhtul kohtusin ühe tüdrukuga HC-st, kes oma sõbrannaga sõidutas mind rolleril läbi Hanoi, näitas huvitavaid paiku ning viis mind sööma. Kella 19 ajal, kui juba pime oli, läksime Ho Chi Minhi mausoleumi vaatama. HCM oli Vietnami ajaloo suurim sangar, kes on nüüd iga rahatähe peal. Tema järgi nimetati ümber Saigon ning kelle mumifitseeritud surnukeha võib näha seal mausoleumis. Moskvas viibides ei olnud mul ka suurt huvi Leninit vaatama minna, mistõttu ei pea ma vajalikuks seda ka siin teha. Kes juhuslikult ei tea, siis Vietnam on kommunistlik riik, kus 83-st miljonist inimesest 2 miljonit on komparteis.
See väljak oli päris kena – inimesed tulid sinna jalutama või sporti tegema. Meil õnnestus seal isegi vahtkonnavahetust näha. Aga kell 9 tõmmatakse seal lipp alla ja siis tehakse plats puhtaks ja keegi ei pääse enam ligi.
Pühapäeval käisin ma Ha Long Bayl 1-päevasel tuuril. Seda peetakse üheks loodusimeks. Ma pole geoloog ja ei oska äkki täpselt seletada, kuid ühesõnaga peaks need olema umbes 1500 veest väljaulatuvat karstimäge. Hiljem käisime ka ühes koopas, mis oli väga vägev vaatepilt. Lootsin Yen-i juurde koju tema perega õhtust sööma minna, kuid meie bussil purunes üks rehv, mistõttu ma jäin lootusetult hiljaks. Need tüdrukud olid väga toredad, aga nendega vaevalist inglise keelt rääkida on siiski veidi kurnav. Siin nad jälgivad lunar-kalendrit ja kuigi neil on ka 2009, algab aasta veebruaris. Jutt jäi pisut segaseks, kõigest ei saanud aru. Näiteks Yen on sündinud aastal 1988, aga ta ütles, et nende kalendri järgi on ta juba 22-aastane …???
Vietnam üllatas mind. Sass joonistas mulle pildi väga kohutavast kohast. Tegelikult on Hanois väga mõnus ja mulle isegi meeldib siin olla. Tõsi küll, õhk on siin reostunud ja veidi on tüütuid müügimehi, kes sind pidevalt teretavad, kuid arvatavasti oli see Sassile lihtsalt liiga äkiline kultuuriruumi muutus (ta tuli otse Eestist siia) ja mulle, kes ma olen Indias, Egiptuses ja Jordaanias käinud, ei tundu ükski koht vist enam nii hull.
Siin (ja üldse Aasias) inimesed, eriti naised, proovivad varjata oma (näo)nahka päikese eest. Kui meil näitab pruun nahk, et inimene on jõukas ja suudab lubada endale päikesereise, siis siin näitab päevitunud nahk, et oled vaene ja teed füüsilist tööd, näiteks põllul. Ma pole veel näinud, aga olen kuulnud kreemidest, mis muudavad nahka isegi valgemaks.
Esmaspäeval kell 17 väljub buss Laosse. Kuigi sinna on „kõigest” 500 km, kestab sõit 20-24 tundi (Põhja-Vietnam on väga mägine). Teisipäeva hommikul kell 7 peaks toimuma piiriületus. Mul on jäänud teha veel 4 viisat: Lao, Kambodža, Tai ja Indoneesia (Brasiilia peaks järgmisel aastal juba viisavaba olema). Kambodža viisa lasen hotellil teha (esmaspäeval tehakse 1 päevaga ja maksan 35 dollarit), Tai ja Indoneesia saab probleemideta piiril teha ja nüüd Laose viisa on suur küsimärk. Väga palju allikaid väidab, et saab piiril teha, aga mul on siiski väike hirm. Kui piirivalvuril on halb tuju, võib ta mind vabalt jätta 2 riigi vahele lõksu. Ma ei saaks siis Vietnami tagasi ka minna, sest mul on ühekordse sisenemisega viisa…
Kui ma teisipäeval internetti ei saa, siis ei ole ma lihtsalt Laosesse jõudnud J
Ekstreemsus kuubis
September 22th, 2009
Esmaspäev kell 5 algas ekstreemselt. Mulle tuli järele üks tüüp rolleriga, kes pidi mind viima järgmise hostelini, kuhu pidi tulema juba suurem sõiduk. Ta ei andnud mulle kiivrit ning ta kihutas päris hullult. Ma pidin oma jalgu hästi koos hoidma, et mitte kellelegi selga sõita. Kuna mulle kiirused meeldivad, siis ma isegi nautisin seda sõitu.Seal pandi mind ja 7 teist inimest oma suurte kottidega väikesesse taksosse. Meie 8 hoidsime kokku kuni selle bussisõidu lõpuni. Peale minu oli 3 jaapanlast, 2 britti ja 2 inimest Tšiilist.
Kui me lõpuks bussi jõudsime, avastasime oma pettumuseks, et tegemist polnud turistibussiga, vaid pigem kaubabussiga. Kõik kohad olid pakke täis ning selle arvelt oli ka vabu kohti vähem. Õnneks sain ma istuda 2 koha peal, kuid sellegipoolest oli see kohutav. Juba algus oli kurjakuulutav – 100 meetrit pärast bussijaamast väljakeeramist jäime seisma. Esimene kord ma ei teadnud täpselt, milles asi, kuna mõnekümne minuti pärast jätkus sõit. Kuid ka seekord lõppes sõit paari kilomeetri pärast. Ega siis kolmas kordki tulemata ei jäänud ja siis juba läksime välja asja uurima. Mootoriga oli mingi jama, mida nad püüdsid meeleheitlikult likvideerida. Kell oli juba 19 (17 pidi sõit algama) ja me polnud veel kuhugi liikunud. Veidi läks veel aega ning seekord lubas mootor juba kauem sõita.
Ainult kõige parema fantaasiaga inimesed kujutavad ette, mis tunne mul seal sõita oli. Kell sai 23 ja me kõik juba vaikselt magasime, kuid siis algas disko! Juht pani muusika valjult mängima ja kõige tipuks lülitas istmete all strobod (välkuvad valgusprožektorid sisse). Kui me nõudsime selgitust, andis juht mõista, et tal on vaja sõita ja muidu jääks ta magama!
Õnneks tund aega hiljem jäi muusika vait. Kell 5 jõudsime piirile ja kuna see avati alles kell 7, kustutati bussis tuled ja algas öörahu. 1,5 tundi hiljem aeti meid üles ja võisime minna passikontrolli. Kui ma kartsin Lao (kes ei tea, siis selle riigi ametlik nimi on Lao, mitte LaoS) poolel saab viisa tegemine raske olema, siis põhilised jamad olid hoopis Vietnami poolel.
Nimelt mind ei tahetud välja lasta ja põhjendus oli lihtne – mu viisa oli aegunud. Tegelikult kui mul Delhis viisa tehti, siis kirjutati kehtivuse lõpuks 19.09.2009 ja mulle selgitati, et ma pean enne seda riiki sisenema ja siis kehtib viisa 15 päeva. Sisenedes löödi mulle passi tempel, et ma tohin riigis viibida kuni 1.10.2009. Kuid vaidlesin mis ma vaidlesin, mind ei võetud kuulda. Alles siis, kui mind kõrvale kutsuti ja paberile kirjutati “20 USD “ ja ma pead noogutasin, hakkasid inimesed tegutsema ja ma sain lõpuks templi passi. Ma proovisin seda paberit, kuhu nad selle 20 taala kirjutasid, vaikselt taskusse panna, aga nad nägid seda ja küsisid tagasi J Selle reisi jooksul olen siis ametivõimudele taskuraha jaganud 90 dollarit.
Lao piiril ei esitatud mulle küsimusi ja vormistati viisa kiiresti ja korralikult.Siis tuli järjekordne põhjuseta peatus, siis söögipeatus ja nagu tundus, et proovime lõpuks Vientiane’i jõuda. Aga oh kui vale oli seda loota! Natuke hiljem pääsesime kokkupõrkest ühe veoautoga. Selliseid asju on mul varem ka juhtunud, aga see oli üks napikamaid. Ma jäin juba magama, kui üks hetk kuulsin hullu pauku. Bussil õnnestus pidama saada ning mu esimene mõte oli, et me ajasime kellegi alla. Tegelikult bussjuht sõitis kurvist välja (betoonist) sillapiirdesse, põrkas sealt tagasi ja suutis õnneks sõidukit tee peal hoida. Läksime välja vaatama, mis juhtus. Pilt oli päris õudne – sillapiirdest oli betoonitükke tee peale lennanud, betoonplokid siledaks lihvitud ja buss auklik. Peame olema väga tänulikud sillapiirdele, mis päästis meid 5-meetrisest õhulennust.
Liikusime veidi edasi aeglasel kiirusel, kuni otsustati peatuda ja üritada bussi parandada. Kui ma nägin, et nad mässasid piduritega ja toppisid sinna põllult murtud puuoksi, tegin ettepaneku 7-le teisele sõidukit vahetada, sest sellega polnud elu seeski lootust kohale jõuda.
Otsustasime tee ääres hääletada autosid (olime täielikus džunglis ja seal puudus mobiililevi). Suhteliselt kiiresti peatus üks kastiga auto, autojuht oli nõus meid 8 peale võtma, kuid hinnaks küsis 100 dollarit. Me olime nõus ainult 80-ga. Ta isegi tuli alla 90 peale ja näitas näpudega 9-t. Ma väänasin ühe näpu jõuga maha, et saada 8-ga kokkuleppele. Siiski ta keeldus. Ma rahustasin teisi, et küll ta nõustub ka 80-ga, sest ta oleks puhta loll, kui ta loobuks 10 dollari pärast oma 2 kuu palgast … Nii läkski: ronisime kasti ja lehvitasime bussisolijatele. Kuid buss saadi vist jälle ”korda” ja nad hakkasid ka vaikselt liikuma. Kas me tegime valesti, et sõidukit vahetasime?
Meie juht keeras kõrvale kuhugi porisele teele ja sõitis seal niikaua, kuni jäi kinni. Meil oli tuju aga nii hea, et läksime vabatahtlikult autot lükkama. Pärast, kui liikuma saime, oli meie kõigi riided, jalad ja muud kehaosad savised. Tuli välja, et ta pidi oma kauba seal maha panema ja siis võisime tagasi sõita. Me kuulsime, et ta ütles seal teistele nagu bug’s bunny, aga tegelikult ütles big money.
Jõudsime suurele teele tagasi ja saime veidi sõita, kui nägime midagi, mis pani meid kõiki korduvalt kasutama f-tähega sõna. Meie buss oli sõitnud kraavi ja seekord lõplikult. Samamoodi vasaku küljega vastu seina: esiaken oli purunenud; vasak pool oli täpselt see, kus 5 meist (sealhulgas) mina, isusime. Keegi vist kannatada ei saanud ning me nägime, kuidas juht peaaegu nuttis (nüüd on tal mitu elu vaja tööd teha, et võlga tasuda), teised inimesed olid mures ja mõni isegi naeris...
Peale 5-tunnist sõitu kastis jõudsime lõpuks Vientiane’i. See päev teeb mind murelikuks tuleviku pärast – bussisõit on täielik loterii, kus sul ei ole võimalik oma ohutuse tagamiseks peaaegu mitte midagi teha. Mul ei jää midagi muud üle, kui tähelepanelik olla ja loota oma õnnele.
|
