Lao, Laos, Laosse, laosesse, lattu…
September 25, 2009
Õhtul kell 6 ajal jõudsime pealinna Vientiene´i. Linn ei paistnud millegi erilise poolest silma ja kui juba sellisel kellaajal on tänavad tühjad, siis võib arvata, et tegemist on ikka väga igava paigaga. Kuna ööpäev oli raske olnud, ei viitsinud ma õhtul linna vaatama minna ning ka hommikul loobusin sellest. Kell 13 pidi buss startima Vangviengi. See on täielik turistilinn (enamus britid), kus põhitegevuseks on pidutsemine. Need, kellele meeldib seriaal „Sõbrad”, on täielikus paradiisis, sest väga paljud söögi- ja joogikohad näitavad seda päevad läbi.
Neljapäevase päeva veetsime tubingut tehas. Ma ei tea, kuidas eesti keeles seda nimetada, aga põhimõtteliselt tähendab tubing mööda jõge suure kummist rõnga peal istudes alla sõitmist. Me läksime kella 13-ks. Rent oli 70 krooni ja tagatis 75, hind sisaldas ka tuk-tuki sõitu.
Kohale jõudes nägime esimest rannamajakest, mis oli täis pidutsevaid noori. Kõige populaarsem jook on siin viskiämber (18-36 krooni vahel). Lisaks oli seal kõrgel puu otsas üks platvorm, kust oli võimalik köiega alla sõita. Ma ei tundnud hirmu ning käisin seal ka kaks korda. Veidi kõhe on, kui sa oled 10 meetri kõrgusel ja võtad sellest liugurist kinni ja siis hüppad alla. Kõige parem on see tunne, kui sa suure hooga alla kihutad ja veidi väiksema hooga teises suunas tagasi sõidad. Ise otsustad, kui kauaks sa tahad pendeldama jääda, aga üks on kindel – lõpuks pead sa kõrgelt vette hüppama. Osad tegid seal ikka korralikke trikke: kas hüppasid saltoga või rippusid pea alaspidi liuguri küljes.
Päev mööduski baarist baari sõites. Tegelikult võib neid kutsuda ka vabaõhuklubideks, sest igal pool lasti muusikat. Vool polnud väga tugev ning iga kord, kui sa hakkasid mõne baari juurde jõudma, visati sulle nöör ja sa said ennast kaldale tõmmata. Ühes kohas mängisime ka mudavõrkpalli. Aeg-ajalt on seal ette tulnud ka uppumisi ja isegi eelmisel nädalal olevat keegi seal ära uppunud. Põhjus on enamasti liigne alkoholi tarbimine.
Loodus oli seal väga ilus ning lausa lust oli sõita jõe peal ning vaadata karstimägesid. Üks kohalik töötaja ütles meile eelmisel päeval, et oleks ime, kui me enne 18.00 tagasi linna jõuaks. Pärast kella 6 oli oht 1/3-st oma tagatisest ilma jääda. Pärast viimast baari oli väga pikk sõit ja tõesti meil ei õnnestunud tagasi jõuda enne 18. See aga oli väike õnnetus võrreldes möödasaadetud päevaga. See oli minu reisi üks ägedamaid päevi!
Täna, reedel, ootab mind ees järjekordne 20-tunnine bussisõit lõunasse, kusjuures bussipilet on siin päris kallis. Ma plaanin nädalavahetuse veeta ühel saarel, kus puudub elekter; nädalavahetus siis ürgstiilis!
Esmaspäeval jõuan Kambodžasse ja siis on oodata minu nädalavahetuse seikluste kirjeldust.
”Sõbrad bussid”
September 28, 2009
Õnneks jõudsin tubimise neljapäeval ära teha, sest järgmistel päevadel ainult sadas. Reedel sõitsime bussiga Vientiene´i, kus meid ootas vooditega buss. Kui bussis ei ole ruumi, pannakse kogu pagas sageli bussi katusele. Loomulikult kinnitatakse see korralikult ja kaetakse vihmakindla kattega. Mõnikord, kui hiljem sealt kotte katuselt alla libistatakse, võivad need ikka päris mustaks minna vastu bussi porist külge külge alla tulles. Turvalisuse mõttes ongi katus vist minu silmis kõige rahustavam, sest siis pole ohtu, et keegi su pagasi peatuste ajal pihta paneb.
Buss oli päris korralik, aga nagu arvata võis, olid voodid veidi kitsad (pikkus oli okei). Niisiis ma vedelesin seal teise korruse voodis ja ootasin ning mõtlesin, kes küll tuleb minu voodikaaslaseks. Kas tuleb naisterahvas? Tõenäosus on väga väike, sest kui paljud naisterahvad julgevad ikka üksi reisida vooditega bussis? Nagu arvata oligi, tuli meesterahvas. Kohe oli näha, et ta oli (ka) pettunud, et tema kõrval saab olema „suur” eurooplane. Ta sättis end ilusti minu kõrvale, aga siis üks hetk avastas, et tal on all üks sõber ning tegi mulle ettepaneku alla minna ja tema sõbraga kohad ära vahetada. Kuid minu potentsiaalne uus naaber oli päris kogukas ja seal oleks olnud kindlasti ebamugavam. Niisiis olin ma kiuslik ja ütlesin oma naabrile, et mul on heameel, et too on ta sõber, aga mina ei hakka kuhugi liikuma. Olin kindel, et ta saab minu peale pahaseks, kuid ma eksisin – tegelikult ta hakkas minuga hoopis vestlust arendama.
Lao on väga turistikeskne riik. Tundub, et siin on võimatu reisida tavabussidega ning turistid peavad alati “leppima” mugavate (ja kallite) bussidega. See 20-tunnine ots 2 ümberistumisega maksis 20 euri (300kr), kuid samas ma ei olekski tahtnud sõita ebamugavamas bussis.
Õnneks pakuti seal isegi süüa. Ma polnud vist mitu nädalat saia söönud ja tundsin, et mul on suur saiaisu. Avastasin, et Laos on (minu õnneks) põhikiirtoiduks pikk sai igasuguse liha, juurviljade ja kastmetega. Loomulikult ei hoidnud ma end tagasi ning lõpuks oli mul bussis paha olla…
Ma kuulsin, et siinkandis on kombeks öised söögipeatused. Nii oligi – 1.30 löödi tuled põlema ja inimesed läksid välja. Kuid ega siin väga palju aega söömiseks ei anta ning kuna buss on kitsas ja paljudel tuleb teisele korrusele ronida, võtab inimeste pakkimine ka oma aja.
Otsustasin minna ühele saarele nimega Don Det ning sinna saamiseks tuli kasutada kiirpaati. Meie piletid sisaldasid ka paadisõitu, aga tagasitulekuks tuli mul pilet osta. Mandri poolel müüs üks reisiagent pileteid ka otse Kambodzasse. Kui tahvlil oli hind 25 dollarit, siis tema väitis, et teeb allahindlust ning müüb mulle 15-ga. Lisaks ütles ta, et saarel on piletihinnad kallimad. Selgus aga, et teisel pool oli isegi törts odavam ja müüjaks oli..ülla-ülla…seesama mees! Ning järgmisel päeval muutis ta kõik hinnad ka seal tahvlil ära…
Saarel oli päris mõnus. Praegu ei ole turismihooaeg ja saar oli päris inimtühi. Kohalikud elavad oma hüttides ning kanad, sead, lehmad ja muud loomad jooksevad vabalt ringi. Mul õnnestus saada öömaja kõigest 2,5 euri (37 krooni) eest, mis loomulikult ei olnud mingi lukselamine.
Kui ma endale hetkel öömaja vaatan, siis on minu ainsaks kriteeriumiks hind. Peaasi, et seal ainult suuremaid loomi ei elaks, väiksemad on lubatud J
Ma rentisin jalgratta ning sõitsin sellega veidi saarel ringi, kuni mõistsin, et kohe-kohe hakkab sadama. Pärast oma onni jõudmist hakkaski sadama ja nii kuni hommikuni. Alguses ma olin pettunud, sest tundus, et elekter on siia saarele jõudnud ja igaühele kättesaadav (isegi internet oli), kuid siiski päris nii polnud. Näiteks minu kodukeses jagus elektrit kella 6-st 10.30-ni. Kuna vihma sadas, polnud pärast pimeduse saabumist võimalik kuskil lõket teha ja enamus inimesi läks magama. Järgmine päev ei olnud ka parem ilm, mistõttu otsustasin ma päev varem edasi liikuma hakata.
Lao-Kambodza piir asus täiesti eraldamata piirkonnas ning ei jätnud kuidagi muljet, et see oleks ametlik piiripunkt. Lonely Planet kirjutas, et seal pole võimalik viisat saada, aga see info oli eksitav (mul oli viisa juba enne olemas). Siinkandis on väga oluline, et sul on taskus palju väikesi dollarilisi rahatähti – Lao tempel 2 dollarit, Kambodza arstikontroll 1 dollar, tempel 1 dollar jne. Ma võtan seda, kui väljumistasu. Alguses ma mõtlesin, et miks nad kasutavad dollarit, kui selle väärtus kogu aeg langeb. Kuid ega nad rumalad ei ole siis – mida rohkem dollar langeb, seda halvemaks kohalik vahetuskurss läheb.
Järjekordne buss. Buss ootas meid paar kilomeetrit eemal ning kui me sinna jõudsime, käis tol hetkel kibe rehvivahetus. Peale pikka ootamist algas sõit. Algselt pidi sõit kestma 10 tundi (9.00-19.00). Kella 3 ajal nägin kuidas põllud olid üha rohkem üle ujutatud ning sõidutee muutus mudasemaks. Ühel hetkel jäi buss seisma ning mida rohkem see püüdis liikuda, seda lähemale minu aknale tuli maapind - olime jäänud mutta kinni. Tegemist oli ühe teelõiguga, kus vasakpoolne teeosa oli täielik mülgas ning parempoolne libe kui jää. Kohalike jaoks oli autode lükkamine suureks meelelahutuseks. Võttis vähemalt tund või isegi poolteist, kui suure vaevaga saadi meie buss tee peale tagasi ja sõit võis jätkuda. Mind see enam ei üllatanud, sest ma ei ootakski ühest bussisõidust midagi muud. Kui ma Lao piirile jõudsin, olin väga õnnelik, sest uskusin siiralt, et nüüd muutuvad vahemaad Kambodzas palju väiksemaks ja ka bussisõidud jäävad lühemaks. Kujutate ette, milline oli mu pettumus, kui ma avastasin, et piirilt Kambodza pealinna oli 10 tundi bussisõitu… Mul on bussidest juba ammu siiber! Viimase 10 päeva jooksul olen sõitnud 11 bussiga, kokku 3500 kilomeetrit ning veetnud nendes 2 ööd. Lisaks on mul juhtunud 2 õnnetust, 3 mootoririket, 2 katkist rehvi, 2 mutta kinnijäämist jne. Esimesed märgid reisiväsimusest äkki?
Phnom Penhi jõudsime pärast üheksat. Tegin ühe jalutuskäigu ümber bussijaama, et kindlaks teha, kus ma olen. Selle aja jooksul nägin ma kahte inimest tänavale häda tegemas, suurt prügihunnikut ja tundsin hingematvat haisu. Esmamulje linnast ei olnud just väga hea. Võtsime ühe seltskonnaga tuk-tuki ja sõitsime hosteli juurde. Tulin siia ainult magama, mistõttu ma ei soovinud midagi muud kui voodit. Saingi selle ühes suures läbikäidavas toas. Kuid hind oli ka vastav – 3 dollarit (ca 30 krooni).
Nüüd täna, esmaspäeval, sõidan Sihanoukville’i. See on superkena rannapiirkond, kuhu ühed eestlased ehitasid hotelli, plaaningi neile külla minna. Ükskõik milline ilm seal on, ma jään sinna vähemalt kolmeks ööks ja puhkan korralikult välja. Kuskilt lugesin, et seal on võimalik süüa ka eesti toite – kartuliputru kotlettide ja muuga (must leib oleks juba liiga palju tahetud). Ma annaks ükskõik mida selle nimel! Kui ma kunagi ammu nende ettevõtmiste kohta lugesin, tegi mulle nalja see, kuidas nad selle hotelliprojekti pidid lihtsalt joonistama ruudulisele paberile ja said niimoodi ehitusloa. Sel nädalal käin veel Angkor Wat´is (peaaegu üks maailmaimesid) ja siis nädalavahetuseks lähen Taisse, Pattayasse ühele eesti tuttavale külla. Päris palju eestlasi ühe nädala jooksul!
Eesti eksklaav Kambodžas
September 30, 2009
Õnneks siia Sihanoukville’i sõites ei juhtunud bussiga mingeid tõsisemaid jamasid. Siiski kord, kui juht lasi pikalt signaali, läks midagi tuksi ja buss sõitis mõnda aega signaali taustal. Mul polnud midagi muud teha, kui ainult naerda selle peale. Neil õnnestus seal rooli taga nokitsedes asi korda ajada (sõidu ajal muidugi).
Kui hakkasin kohale jõudma, nägin, kuidas tuk-tuki juhid koguni juba jooksid bussile järele, mõni haaras (lahtisest) uksest kinni ja hüppas isegi sisse. Bussis oli kõigest 5-7 turisti, mistõttu võitlus nende nimel tõotas kujuneda verine. Kuulsin, et kunagi oli siinne bussijaam selle riigi kõige hullem, sest see tuk-tuki juhtide „rünnakud” olid turistide vastu nii häirivad, et politseil ei jäänud midagi muud üle kui pidevalt kumminuiadega neid eemale peksta. Nüüd on neil kasutusel mingi järjekorrasüsteem, mis tagab korra.
Nende juhtide vahel oli ka üks pikem blond neiu, kes küsis inglise keeles meilt, bussist väljujatelt, kas meil on öömaja olemas. Vastasin, et on küll, kuid siis ma hakkasin vaatama, et tal on väga eestipärane nägu ning küsisin otse, ega ta eestlane pole. Tuli välja, et oligi ja ta jagas just selle hotelli – Beach Road Hoteli – flaiereid. Kuna hotell asub bussijaamast eemal, sain ühe tuk-tuki juhi päeva ilusaks teha. Maret (selle Eesti neiu nimi) andis juhised kätte, kuhu mind viia, kuid see ei takistanud sellel mehel mulle sõidu ajal pakkumast teisi hotelle parema hinnaga.
Tõsi, minu öömaja maksab 10 dollarit öö, kuid oleks võimalik leida ka tube 5 dollari eest, aga minu eesmärk oligi tulla siia toetama oma kodumaalasi (käibe tekitamisega). See summa õigustab end – ma vist pole nii puhtas ja korralikus hotellis viibinud. Kuid mitte ainult – siin on bassein, piljardilaud, mõnusa õhkkonnaga baar, isegi terve hulk eestikeelseid raamatuid ja ajakirju ning mis kõige parem osa – veidi ka eestipäraseid sööke. Kanašnitsel, seašnitsel, kotletid kartulipudruga olid minu menüüs järgmised 3 päeva. Baari ehib ka üks legendaarne Salvo kelk J
Peale Mareti kohtasin ka veel 4 eestlast: 2 eestlasest turisti ning 2 nüüdseks juba alalist elanikku. Üks neist oli Rene. Temaga õnnestus mul nende paari päeva jooksul päris palju juttu ajada ja ma kuulsin väga palju huvitavaid lugusid, kuidas nad selle hotelli ehitasid ja ka kohalikust elust. Mind üllatas, kui ma kuulsin, kui palju eestlasi siin 2 aasta jooksul käinud on. Nimelt 1000 (tuhat) inimest. Koguni aastavahetusel olevat siin korraga olnud 50 inimest. Päris uskumatu! Ma ei kujutanud ette, et isegi nii palju eestlasi on nende kahe aasta jooksul Kambodžas käinud. Ju siis on siin midagi nii erilist, mis siia tõmbab.
Mina kahjuks sattusin siia aasta kõige kehvemal ajal, kui täituvus on ainult 30%. September peaks kõige vihmasem olema ning nagu uudistest võib näha, on siinkandis ka pidevalt taifuunid. Öö vastu kolmapäeva anti tormihoiatus ning paljud hotelli- või baariomanikud olid küllaltki ärevil. Õnneks see taifuun seda piirkonda väga ei mõjutanud, kuigi (Kirde?) Kambodžas oli üle 10 hukkunu. Homme hommikul sõidan ma edasi Angkor Wati ja ma loodan, et praegune tormine ilm ja üleujutused mind ei mõjuta. Kuulsin, kuidas eelmisel aastal oli see piirkond täiesti eraldatud ning ainuke võimalus ära pääseda oli sõita bussiga üleujutatud maanteelõiguni, sealt paadiga teed ületada ning siis teise bussiga edasi sõita. Homme peaksin ma siis jälle 8-st 18-ni bussis olema…
Siinsed tuk-tuki vennad on päris tüütud ikka. Isegi kui ma üle tee internetikohvikusse lähen, pakutakse mulle sõitu. Esimest korda ma nägin tüüpe, hoidmas käes värvilist A4 paberit, kus on kirjas, et ta pakub tuk-tuki teenust. Tihti ma lihtsalt ignoreerin neid või siis näitan näppudega või ütlen, et ma soovin jalutada. Ma mõtlesin, et joonistaks ka endale sildi, et ma ei soovi taksoteenust ja lehvitaks seda neile seda pidevalt.
Kambodža on järjekordne riik, kus kehtib 2 valuuta süsteem – sa võid maksta nii dollaris või kohalikus rahas (1 dollar või 4000 kohalikku rieeli). Tagasi saab tihti osa nii dollarit kui ka rieeli. K
ambodža peaks olema üks kõige ohtlikum malaariapiirkondi (peale Aafrika) ning siinsed sääsed levitavad palju ohtlikumat haigust kui teistes riikides. Isegi arst Eestis kirjutas välja kaks erinevat malaariatabletti, üks spetsiaalselt Kambodža jaoks. Siinne rannapiirkond ei pidavat olema ohtlik, aga Angor Wat aga küll. Mul ei jää midagi muud üle kui pidavalt kanda pikki riideid, kreemitada ja lõhnastada sääskede vastu ning võtta oma mängutablette. “Mängu-” just sellepärast, kuna ma ei usu väga et India 40-sendised ravimid väga tõhusad on.
PS Loo autor on objektiivne ning ei ole kuidagi mõjutatud või sponsoreeritud Beach Road Hotel’i poolt J
http://www.beachroad-hotel.com
8. maailmaime
October 01, 2009
Kindlasti oli bussisõit Sihanoukville’ist Siep Reap’i (linn, mis asub Angkor Wati ja muude templite kõrval) selle reisi üks mugavamaid. 11 tundi hiljem kohale jõudes oli mul vastas minu isiklik juht, kelle ülesanne oli mind viia ükskõik kuhu ma soovin. Kuna ma ei olnud kursis siinsete hotellidega, palusin tal end viia lihtsalt mõnda kohta, mis ei maksaks üle 5 dollari. See linn oli saanud tunda taifuuni mõju ja siiani oli kohati üle ujutatud. Natuke hiljem olingi korralikus külalistemajas.
Kuna selles piirkonnas on väga suur hulk templeid (varemeid) ja et neid kõiki külastada, tuleks teha väike ring, mis oleks 24 km või siis suur ring 35km, seega külastus jalgsi oli välistatud. Enamasti võtavad turistid bussi, tuk-tuki, mootorratta juhiga, jalgratta, elevandi jne. Mina leppisin kokku sellesama tüübiga, kes mind bussijaamas ootas, et ta sõidutab mind terve päeva ringi 15 dollari eest. Ta tegelikult küsis 20, aga ma olin nõus 15-ga. Lubasin, et võime seda hinda veel üles kaubelda järgmisel päeval, juhul kui ma väga rahule jään.
Hommikul startisime kell 8. Põhimõtteliselt oligi nii, et ta viis mind ühe templi juurde, ma käisin seal ringi tund-kaks ja siis sõitsime edasi järgmise juurde. Kui ma seal alguses hommikust sõin, tuli minu juurde üks tüdruk, kes soovis mulle igasugust pudipadi müüa. Ta küsis mult, kust ma pärit olen. Kui ma ütlesin Eesti, tegi ta ettepaneku, et kui ütleb õigesti Eesti pealinna nime, siis olen ma kohustatud 2 dollari eest ostma ühe asja. Oleksin pidanud aru saama, et ta ei tee nalja ning tuligi välja, et ta teadis Tallinnat. Kohe pärast teda tuli uus tüdruk, kes ütles ka “Tallinn”, aga siis tunnistas, et teine tüdruk oli talle ette öelnud. Nüüd pakkus tema välja, et ma valin riigi ja kui ta arvab pealinna, siis pean midagi ostma. Kuigi ta ei teadnud Bosnia ja Hertsegovina pealinna, ostsin ma temalt külmikumagneti.
Raske on kirjeldada neid templeid ja ma arvan, et selle töö teevad ära fotod. Kokku külastasin 5 erinevat templit. Päevapilet oli 20 dollarit, kuid võimalik oli osta ka 2, 3 või 7 päeva passi. See näitab kui eriline see vaatamisväärsus on. Räägitaksegi, et suurim viga, mida teha saab, on proovida ühe päeva jooksul vaadata liiga palju. Ma jõudsin selle vea tegemisele väga lähedale. Kõige viimaseks jäi kuulus Angkor Wat. Jällegi vedas mul ilmaga ning ma sain (vähemalt enda arust) väga ilusaid pilte teha. Kuna minu juht ainult magas terve päev ega esinenud korraliku giidina, otsustasin talle mitte rohkem maksta kui 15 dollarit. Ta isegi ei tänanud mind hiljem. Siin Aasias kõik juhid ja muud tegelased teenivad alati vahendustasu, kui nad kliente kuhugi viivad. Olen kindel, et ka tema sai minu pealt piisavalt raha hostelist ja söögikohast, mistõttu ei tundnud ma ennast halvasti.
Ülelend
October 04, 2009
Laupäeval kell 7 algas reisipäev, mis jääb mulle väga väga kauaks meelde. Plaanis oli õhtuks Pattayasse (Tais) jõuda. Kell 11 jõudsin piirile. Kambodža piirivalvurile ei meeldinud minu pass millegipärast ja ta jäigi seda lappama. Tuli välja, et mul puudus Tai viisa, mida ta otsis. Teadsin, et viisat saab teha Tai piiril. Ma käisin juba peaaegu üle piiri Tai poolel küsimas, kas tõesti pole võimalik teha viisat piiril ning minu pettumuseks jäigi kehtima vastus „ei”. Olin väga vihane, aga ma ei teadnud ka, keda süüdistada, sest vm.ee kirjutas, et Eesti kodanikud saavad viisat taotleda piiril, wikitravel kirjutas pikalt Tai viisaks vajalikest tingimustest ning et Kambodžaga on 6 piiripunkti, kuid sõnagi polnud sellest, et viisat ei ole võimalik saada Kambodžast tulles. Ka Lonely Planet kirjutas, et lihtne on viisat taotleda piiril ning seesama punkt, kus ma käisin, pidavat olema kõige populaarsem piiriületuskoht. Nii et mul oli kodutöö võimalikult hästi tehtud, mistõttu pole põhjust ka ennast süüdistada.
Mul oli vaja teha kiire otsus, mida teha. Variant 1: ma oleks läinud ca 500 km Phnom Penhi, kus ma oleks oodanud esmaspäeva ning teinud siis viisa või variant 2: lendan Siem Reap’ist Bangkokki ja teen lennujaamas viisa. Esimese variandi puhul oleksin ma kaotanud 5 päeva, mistõttu otsustasin lennata. Mul tuli võtta takso (35$) ja siis lennuk (160$). Mulle anti järjekordne valik – kell oli 12 ning järgmine lend oli kell 14 ja peale seda 19. Minu käest küsiti täiesti siiralt, kas ma soovin, et taksojuht viiks mind lennujaama 1 tunniga, mis oleks olnud täiesti võimalik või siis võtta asja rahulikult. Põhimõtteliselt küsiti mult, kas ma soovin sõita rollerite, autode, jalakäijate, lehmade ja muude takistuste vahelt läbi 160 km/h…
Loomulikult valisin selle hilisema lennu. Jõudsin lennujaama natuke enne 14. Sealne kontaktisik oli paanikas ning väitis, et ma pean kiiresti raha välja võtma, talle andma ning kohe lennuki peale jooksma. Kui ma talle raha andsin, näitas ta mulle suuna kätte ja pani ise jooksu. Ma sain aru, et midagi on valesti ning tuligi välja, et see tüüp oli ostnud mulle pileti kella 14 lennule. Umbes 10 minutit oli puudu stardist ning loomulikult keegi ei võtnud mind enam kuulda. Tegelikult sellel jooksupoisil vedas, sest mu pilet muudeti ikkagi ümber ja ma sain pileti hilisemale lennule.
Pärast 3 tundi ootamist sain check-ini minna, kus algas uus jama. Nimelt pidid nad järele uurima, kas eestlasel ikka on võimalik saada lennujaamas viisa. Selgus, et on võimalik, kuid nad soovisid näha minu edasilennupiletit. Kuna ma pole seda veel välja printinud (31.10.2009 lendan Jakartast, Indoneesiast Sydney´sse, Austraaliasse), pidin ette näitama kõik oma sularaha. Neil oli vaja näha vähemalt 300 dollarit sularaha, et mind lennuki peale lubada.
Kui ma suundusin immigratsioonipunkti, röövis üks naisterahvas mult veel 25 dollarit – nimelt riigist väljumistasu. Järjekordne väga ebameeldiv üllatus!
Kuigi lennuk jäi 1 tund hiljaks, sõitis see ülehelikiirusel ning oli juba 40 minutit hiljem Bangkokis. Kohtusin lennukis ühe tšehhiga, kellel oli samasugune seiklus olnud nagu mul (maismaapiirilt ei saanud viisat ning pidi tagasi sõitma ja siis lendama Bangkoki). Kuna tal oli 2 passi – Tšehhi ja Suurbritannia, sai ta viimast kasutades viisavabalt Taisse. Mina suundusin „Visa on arrival” boksi. Vahepeal tegin pilti oma mailboxis olevast lennupiletist ning viisa taotlemisel näitasin selle ette.
Kuid see meesterahvas, kes minuga tegeles, ei soovinud minust aru saada ning nõudis minult lennupiletit tagasi Eestisse või kuhugi edasi läbi Bangkoki lennujaama. Ma proovisin talle selgeks teha, et Eesti on viimane koht, kuhu ma tahan praegu minna ning mul pole vajadust lennata läbi Bangkoki lennujaama. Teda ei huvitanud see, et ma soovin minna Malaisiasse bussiga ja et mul on lennupilet ning Austraalia viisa olemas. Lõpuks ma läksin lennujaama informatsiooni abi paluma. Esialgu nad aitasid mind nõuga. Ma proovisin ka teises boksis viisat teha, kuid ka see tüüp ei olnud mõistlikum. Usun, et ma käisin selle esimese mehe juures vähemalt 5 korda, enne kui ma lõpuks pärast 2-tunnist ringisebimist läksin sinna ühe lennujaama naistöötajaga.
On teada, et naistel on võime mehi mõjutada ning ka seekord õnnestus sellel neiul too vanamees veidi leebemaks rääkida. Näitasin uuesti ette oma viisa, lennupiletid ning lisaks pidin neile näitama oma krediitkaarte ja nad lugesid dollari täpsusega üle mu dollarid ja eurod. Lõpuks sain viisa kätte, minu üllatuseks oli see tasuta. Kui ma arvasin, et Lao ja Kambodža viisa on raske pähkel ja Tai oma on lihtne teha, siis tegelikult selgus, et on vastupidi. Ma ei tea, kust tuli see nõme tingimus, millest polnud varem kuulnudki.
Kui keegi soovib lennata Bangkoki ja siis edasi liikuda Malaisiasse ning sealt tagasi lennata, siis ma võin öelda, et unusta ära – see on võimatu. Või siis ainult, kui sul on kuskil viisa varem tehtud.
Pärast seda pikka jama sisenesin Taisse ning läksin oma pagasi järele. Loomulikult pagasilint seisis juba ammu ning ma pidin minema leitud/kaotatud pagasi osakonda oma koti järgi. Alguses oli ehmatus suur – koti ülemine tasku oli pärani lahti. Õnneks võtsin oma kõige väärtuslikumad asjad lennukisse, mistõttu midagi ei olnud kaduma läinud.
Linna sõites sain tuttavaks ühe saksa tüübiga, kes sõidab teisipäeval edasi Perthi, Austraaliasse. Meil oli väga hea klapp ning mul polnud probleemi temaga hostelituba jagada. Tulevikus võib ta mind äkki aidata töö leidmisega. Tegelikult mul on olemas host CS-st, kuid ma jõudsin linna alles veidi peale südaööd, siis polnud mul võimalik tema juurde minna.
Meie tuba avanes ühe ööklubi poole, mistõttu enne 3 öösel ei saabunud meile öörahu. Lisaks oli meie toas pidevalt suuri prussakaid, kes jooksid mööda põrandat ringi ning kogu aeg minu koti taha peitu. Ma ei tea, millised näevad välja stepikilpkonnad, aga ütleme, et need olid päriselt nii suured…
Pühapäeval tuuritasime Bangkokis ringi. Ma jään nüüd siia linna kolmapäevani või neljapäevani ja üldse Taisse 2-ks nädalaks. Mul ongi jäänud ainult 4 nädalat, mille jooksul pean jõudma külastada veel 4 riiki.
Tiigriparadiis
October 04, 2009
Pühapäeval otsustas Georg, et talle aitab suurtest putukatest meie toas ja oleks aeg hostelit vahetada. Minu jaoks oli ka temaga toa jagamine pigem ajutiseks variandiks ning ma pidingi oma hostiga pühapäeval kokku saama. Kuid 23 ajal, kui ma hakkasin taksot võtma, selgus telefonivestluses minu võõrustajaga, et ta elab ikka küllaltki kaugel, mistõttu taksoarve oleks päris suur tulnud. Ma hakkasin kaaluma, kas tasuta öömaja kaalub üle tulevased pidevad suured transpordikulud või ei. Otsustasin, et ei kaalu ning suundusin tagasi Khao San Roadile.
See on üks Bangkoki põhilisi turistipiirkondi. Kuigi see ei ole väga suur ala, on võimalik nendel paaril tänaval leida endale väga palju tegevust, igasuguseid asju osta (näiteks müüakse tänaval võltsitud dokumente – juhilube, ID-kaarte, koolidiplomeid jne). On võimalik isegi endale kaaslane hankida. Lugesin internetist, kuidas üks inimene kirjutas, et sinna saab minna ainult siis, kui sa oled laksu all. Eks see nii ole ka, sest õhtuti on seal päris hullumaja. Seal on eelkõige tüütud müügimehed, kes sind pidevalt kõnetavad, kerjused, takso- ja tuktuki juhid ning ka arvestatav hulk prostituute. Ma usun, et Tai (Bangkok) ongi eelkõige tuntud sihtpunkt just seksturistidele. Olles käinud Kambodžas, võin ma küll väita, et võib-olla isegi seal on prostitutsioon rohkem levinud.
Mis aga asja „huvitavamaks” Tais muudab, on lugematu hulk transvestiite. Tegelikult ma ei tea, mis on vahet transvestiidil ja transseksuaalil, seetõttu ma nimetan neid inglise keelse hüüdnimega – ladyboyd. Need on mehed, kes on otsustanud hakata naiseks. Ma täpselt ei tea, aga ma olen kuulnud, et paljud on läbinud ka soovahetusoperatsiooni. Georgiga tänavarestoranis istudes proovisin teda harida ja näidata talle, kes on „päris” naine ja kes ei ole. Tegelikult ega ma ise ka professionaal ei ole. Ma pole uurinud, miks need inimesed on otsustanud sugu vahetada, aga mulle tundub, et nendega ei ole kõik päris korras...
Niisiis tagasi kõndides otsustasin võtta ühe odava toa India guesthouse’ is. Odav ehk 70 krooni öö pakkumine sisaldas endas ühte tillukest tuba. Kui mul oleks hirm väikeste ja suletud ruumide ees, siis oleks see kindlasti süvenenud, sest mu toal puudusid aknad ja hapnikku oli vähevõitu. Ma pidin nõustuma toaseinale kirjutanud eelmiste külalistega, et selle raha eest oli see siiski väga korralik koht. Kes oleks arvanud, et linna ühel kõige odavamal külalistemajal on ka tasuta wifi!
Tai on minu arvates üks kõige ägedamaid sihtpunkte, kus vaadata on nii palju, et ühest korrast jääb väheks. Ma koostasin endale plaani, milliseid kohti ma soovin külastada. Pärast oma ajakava vaatamist mõistsin, et mul on nii vähe aega ja ma ei tohi ühtegi päeva raisata (mu viisa kehtib 15 päeva). Sellepärast pakkisingi ma oma asjad kokku juba teisipäeval ning otsustasin edasi sõita Kanchanaburisse. Olin kuulnud sellest kohast juba enam kui kuu aega tagasi ning otsustasin siia tulla, et täide viia oma üks unistus – lähedalt näha ning katsuda tiigrit.
Bussipiletiga sain kaasa terve hunniku brošüüre, mille hulgast võisin valida endale sobiva öömaja. Olin juba varem välja valinud ühe 50kr koha, mis asus imeilusas kohas ja kõigele lisaks on ka siin bassein. Kolmapäeval läksin kõigepealt mootorratast või rollerit laenutama. Kuna mootorratas oli odavam, valisin selle. Aga oleme ausad – ma pole varem kunagi üheegi mootorrattaga sõitnud. Pärast Indias elu esimest rollerisõitu tean ma juba, et tagasi tulles lähen kohe esimesel võimalusel mootorrattalube tegema. Ma küsisin nii palju küsimusi sealt rendikohast ratta käivitamise kohta, et mul küsiti otse kas ma ikka oskan sellisega sõita, millele ma vastasin enesekindlalt, et ja-jah, muidugi J
Pärast kiiret õppimist võin ennast pidada juba poolprofessionaaliks. Kui Indias ei õnnestunud mul sõita üle 40-50, siis sinna Tiigri templi juurde tuli mul sõita 40 km mööda maanteed. Ma ei teadnud ainult, kas ma tohin üldse oma juhilubadega mootorrattaga sõita ning pealegi polnud mul aimu kiirusepiirangust. Kui kiirus üle 80 läks, tundsin ma juba, kuidas mu kiiver tahtis peast ära lennata...
Tiigri tempel on omamoodi tiigrikasvandus. Sissepääs maksis 175 krooni, mis sisaldas võimalust neid lähedalt uurida ja lasta endast tiigritega pilti teha. Kokku on seal 46 tiigrit. Kuigi nad tunduvad väga armsad ja ohutud loomad, oli seal väga palju reegleid, mida tuli jälgida. Esiteks ei lasta sisse inimesi, kelle on oranžid, punased või roosad särgid. Tiigrile tuli alati läheneda vasakult küljelt, su keha ei tohtinud ulatuda tiigri kehast kaugemale ning mitte kunagi ei tohi nende suunas seljaga olla. Neil on instinkt rünnata loomi/inimesi just selja tagant ning seepärast ei tea kunagi, millal see instinkt välja lööb. Töötajad tunnistasid, et kui tiiger kedagi ründab, siis on nemad abitud, sest peale väikse keti ei ole neil mingeid muid kaitsevahendeid. Ei mingeid relvi ega muid asju ma ei näinud ka. Lisaks 350 krooni eest oli võimalik teha eripilti, kus magava tiigri pea pannakse sulle sülle või siis sama summa eest toita tiigrikutsikaid, neid pesta ja nendega mängida. Ma kaalusin pikalt, kas maksta selle võimaluse eest või mitte. Seekord siiski mitte, kuid ahvatlus oli väga suur.
Tiigri templi kohta on internetis väga palju vastuolulist informatsiooni. Paljud kirjutavad, et need tiigrid elavad väga halbades tingimustes, sh nende küüned ja hambad on eemaldatud ning nad on pidevalt uimastatud. Küünte kohta ma ei oska öelda, aga nende hambad on küll alles ja mingit uimastamist ma küll ei täheldanud. Lisaks meile räägiti, need tiigrid annavad seal palju rohkem järglasi, kui näiteks loomaaja omad. Üks huvitav fakt, mida meile räägiti – miks tiigrid muutuvad umbes 10-aastaselt inimsööjateks? Lihtne – see on lihtsalt selline vanus, kui loomad muutuvad aeglasemaks ning mida on veel lihtsam siis püüda, kui mitte inimest..
Loodetavasti neljapäeval õnnestub veeta päev elevantide laagris vabatahtlikuna tööd tehes. Praeguse info kohaselt saan ma neid pesta, toita, nendega mängida ja nendega koos ujuda. Neljapäeva õhtul sõidan aga Tai ühele ilusaimale saarele Koh Phangan ilusaid randu nautima ja pidutsema – puhata ka ju vaja!
Veidi ka Ivost. Ta käis vahepeal Nepalis ja Tiibetis ja nüüd on oma reisiga jõudnud Yangshuo’sse, Hiinas. Ta teeb ka seal vabatahtlikku tööd, õpetades lapsi nagu ka mina, kuid tema jaoks pole see nii põnev kui olla päris õpetaja. Teda on nakatanud tõeline Hiina-pisik ja ta otsustas sinna jääda vähemalt kaheks kuuks, keelt õppida ning päris õpetajatööd tegema hakata. Eks siis hiljem näeb, kas ta liitub minuga üldse Austraalias või jääb Hiinasse isegi kauemaks.
|
