La Isla Bonita
Oct 11th, 2009
Neljapäeva hommikul sõitsin varakult elevantide „varjupaika”. Varjupaigaks nimetatakse seda paika just sellepärast, et seal oli 6 elevanti, kellest 5 olid väga vanad ning kõik on sinna toimetatud, sest nad on viga saanud inimtegevuse tagajärjel. Mind võeti seal väga hästi vastu ja ma jõudsin sinna just õigel ajal, sest parasjagu käis elevantide toitmine. Ka mul oli võimalus neile banaane anda ning visata ette ananassilehti (see roheline osa, mida ei tarbita). Pärast seda viidi loomad puhkama ja lahti läks kõrvitsate istutamine. Tegemist oligi sellise farmiga, kus kõike kasvatati just ainult elevantide jaoks. See füüsiline töö kestis kõigest 30 minutit, aga ma sain kätte esimese tunde, mis tunne saab olema Austraalias kuuma päikese käes tööd teha.
Selles kohas töötas lisaks perele üks Jaapanist pärit vabatahtlik ning kuus noormeest (üks talitaja iga elevandi kohta). Kella 13 ajal kamandati kõik elevandid jõkke, kus algas nende pesemine. Seda nimetatakse „elephant bathing´uks” ning see on üks väga populaarne tegevus, mille eest turistid on nõus raha maksma. Mis seal salata – ka mina tulin põhimõtteliselt ainult selle pärast. Niisiis ma istusin ühe elevandi seljas, sellal kui tagumine tüüp jagas elevandile pidevalt käsklusi, mille peale too sukeldus. Kohati läks ta ikka väga sügavale, nii et mul jäi napilt pea veepinnale. Ma pidin kinni hoidma ta kõrvadest või siis häda korral köiest, mis oli ümber ta kaela/keha. Need hädaolukorrad tekkisid siis, kui ta sukeldus ja hakkas meeletult raputama. Ma ei teagi, kas ta püüdis mind maha raputada või nii lihtsalt käibki. Igal juhul paar korda oleksin ma napilt-napilt sealt maha sadanud, aga ikkagi õnnestus jalad ees kuidagi tagasi ronida - nagu oleks rodeol olnud. Üks asi oli, mis tegi jões ujumise veelgi „huvitavamaks” – iga natukese aja tagant ilmus pinnale helepruunikad pallid - tuli olla tähelepanelik, et mitte nende vastu minna.
Kui hakkasin ära minema, siis tuli välja, et oli tekkinud arusaamatus – omanik oli telefoni teel ajanud sassi sõnad sada ja tuhat ning mina tulin kohale teadmisega, et sissepääs maksab 100 kohalikku (ca 30 krooni). Ma ei osanud arvatagi, et kui tuled tegema vabatahtlikku tööd, pead veel selle eest maksma 1000 kohalikku raha (300kr). Kuidagi saime kompromissile ja ma toetasin neid veidi rohkem kui 100-ga, aga mitte 1000-ga, sest mul polnud lihtsalt nii palju kaasas.
Kell 17 viis mikrobuss väikse grupi inimesi Bangkoki, kus mul tuli teise bussi peale minna, et suunduda Koh Phangani. Väga korralik buss oli, kuid istmed olid ebamugavad ja läbi häda õnnestus mul seal pisut magada. Tundus, et ma polnud ainus, sest paljud olid kogu aeg üleval ning osad isegi loobusid magamisest ning hakkasid laulma. Me jõudsime sadamasse kell 4 öösel ja pidime ootama 7-ni, et praami peale minna. Ma ei saa aru, miks nad ei võiks 2 tundi hiljem startida, et inimesed ei peaks öösel niisama tühja 2 tundi ootama…
Laevasõit kestis 2,5 tundi, seejärel läksime teise praami peale ning sõitsime veel 1,5 tundi. Need viimased poolteist tundi olid keerulised, sest meri oli väga tormine ning laev kõigutas palju. Nägin, kuidas inimestel olid kahvatud näod ees ning mõni kadus päris pikaks ajaks ära (ilmselt WC-sse). Ma suutsin kuidagi selle sõidu vastu pidada ning jõudsin isegi kokku lugeda, mitu laevasõitu mind veel lähiajal ees ootab…liiga palju - sain tulemuseks.
Saarel võtsin esimese asjana mootorratta ning läksin endale öömaja otsima. Kui öömaja leitud, sai pestud ja söödud ning läksin saarega tutvuma. Kõigepeal läksin vaatama Haad Rini, mis on üks põhiline pidude ja noorte olemise koht. Ssaabusin saarele täpselt kahe suure peo vahel ning halval hooajal, mistõttu inimesi oli väga hõredalt.
Sinna minnes muutus maastik väga oluliselt – kui enne oli lihtne sõita, siis seal tulid väga järsud laskumised ja tõusud. Alles hiljem lugesin, et see piirkond on väga keeruline ja algajatele ei soovitata sinna omapead minna.Mul oli plaan õhtul sinna tagasi minna ning enne otsustasin umbes kella 17 ajal teha kerge uinaku. See „kerge uinak” osutus aga „okasroosikese uneks”. Tegin silmad lahti alles kell 3 öösel ja lõplikult ärkasin alles 14 tundi hiljem … niipalju siis reede õhtust.
Laupäeval võtsin ratta ning otsusin saare idakülge avastama minna. Esimene koht oli kosk, kus ma parkisin mootorratta ja jalutasin läbi metsa kose poole. Just siis, kui ma hakkasin mõtlema oma koolivenna Märteni antud vihjete ja hoiatuste peale (eelkõige madude osas), nägin ma mõnekümne meetri kaugusel tee peal sellist paksu kahemeetrist jalgadega roomajat. Ma täpselt ei tea, mis see oli, aga mind nähes pööras ta ümber ja põgenes džunglisse tagasi. Kuna ta ei olnud just väike loom, kuulsin korraliku raginat veel hiljemgi puude vahelt…
Kohtasin kohapeal ka teisi turiste ning kohalike käest küsides selgus, et praegu pole vett ega ka koske, seepärast otsustasin sõita edasi. Kose juures lõppes asfalttee ning tee muutus auklikuks ning raskelt läbitavaks ja seal tekkisid mul esimesed raskused.
Hiljem, kui olin suure kruusatee peal, õnnestus mul ka väike avarii teha. Õnneks kukkusin ma väikese hoo pealt ning veidi libisesin ja kukerpallitasin mööda mäge veidi alla. Esimese asjana kirusin, et nüüd olen oma just päevitatud pruuni naha marraskile tõmmanud, siis korjasin oma katkised päikseprillid üles ja lõpuks läksin üle vaatama mootorrattale tekkinud vigastusi. Alles siis hakkasin mõtlema olulisemate asjadele - et ega ma ei ole tee peal ees jne. Õnneks polnud rattal peale väikeste kriimude peeglil midagi viga. See õnnetus tõi mind maa peale tagasi ja ma otsustasin enam mitte kruusamägedesse ronida. Asi oligi selles, et seal teel olid sees veevoolust põhjustatud sooned ning liivasel kruusapinnal polnud pidamist.
Hiljem sõitsin saare põhjaosa avastama „bottle beach’i” ehk pudeliranda. Väike jalgtee läbi džungli muutus väga kitsaks ning ekstreemseks. Lõpuks ilmusid välja puude külge riputatud plastmasspudelid, mis näitasid ette tee randa. Ühesõnaga - see polnud selline rand, et pargin ratta ära ja veidi jalutan ja olengi kohal. Ei, tuli ikka kõvasti kivide otsas turnida ning kui tuli hakata päris mägironimist harrastama, otsustasin, et mul on aeg ümber pöörata. Mul polnud lihtsalt korralikku varustust – plätud jalas ning ühe käega kandsin kiivrit, kus kogu mu varandus sees oli.
Ühel hetkel kaotasin ka tee silmist ning eksisin rajalt ära. Olin sattunud päris tiheda metsa, mille läbimine oli väga keeruline. Proovisin mitte mõelda kõikide roomavate loomade peale, kes võisid minu jalge all roomata.Ühel tetkel jõudsin punkti, kust ma nägin selle tee algust, aga sinnasaamiseks tuli läbida paks džungel. Pärast pikka turnimist ning metsamurdmist jõudsin tagasi algse tee peale. Higimull otsaees, suundusin tagasi ratta juurde ja mõtlesin, et tore seiklus oli, aga kahju, et randa ei jõudnudki…
Õhtul sadas päris tugevasti ja ka pühapäeval oli kahtlane ilm. Mul õnnestuski teha ainult üks imeilus pilt sellest paradiisisaarest. Aga ma ei ole kurb, sest selliseid fantastilisi kohti tuleb mul reisi jooksul ette veel palju-palju!Juba esmaspäeva hommikul sõidan Ko Phi Phi´le - loodan, et seal ootab mind päike!
Õhk +31, vesi +29
Oct 14th, 2009
Ma põdesin juba mitu päeva ette esmaspäevast laevasõitu, kuid õnneks oli see põhjuseta, sest meri oli väga rahulik ja ilm oli isegi nii hea, et inimesed said tekil päikest võtta. Meil oli väike vahepeatus bussijaamas, kus üks naisterahvas tegi väga head müügitööd ja suutis müüa inimestele ohtralt võileibu ja muud söödavat. Kui ma seal seisin, näitas ta mulle võikusid ja ütles „gooood” (hea). Ma vastasin talle „expensive” (kallis), mille peale ta ütles, et tema jaoks on jah kallis, aga minu kui turisti jaoks odav, sest mul on palju raha… See on teada, et nad kõik mõtlevad siin niimoodi ja näevad turiste kui kõndivaid dollareid, aga siiski on naljakas kuulda, kuidas esimene inimene selle välja ütles.
Ko Phi Phi’le jõudsin kella 16 ajal. Korraga unustasin oma tühja kõhu ja väsimuse, sest vaatepilt, mis mulle avanes, oli ulmeline – kristallselge vesi, valged liivarannad, imeilus loodus ning kõigele lisaks oli ilm fantastiline. Praegu ei ole hooaeg ja öömaja on võimalik leida kerge vaevaga ja küllaltki soodsalt. Lugesin, et kõrghooajal sõidavad inimesed kohe saarelt minema, sest nad lihtsalt ei leia öömaja. Olenemata aastaajast on seal vesi alati +29 kraadi. Võib-olla kõik ei kujutagi ette, mis tunne on ujuda nii soojas vees!
Meri võib olla õnnistus, aeg-ajalt siiski ka õnnetus. 2004.aasta detsembril sai ka see saar tunda võimsa tsunami mõju. Ma pole internetist veel vaadanud, aga ühest raamatust nägin pilte, milline see saar pärast katastroofi välja nägi ja see oli päris jube. Paistab, et nad on juba sellest taastunud ning kuskil ei ole näha märke sellest, mis juhtus 5 aastat tagasi. Nüüd on nad rajanud spetsiaalsed tsunamievakuatsiooniteed. Ühel õhtul ronisin mööda ühte teed üles ja peab ütlema, et see polnud üldsegi lihtne.
Teisipäeval, kui ma ujumas käisin, oli vesi väga madalaks jäänud ning vees pikutades avastasin korduvalt, et olin jäänud kuivale, mistõttu pidin jälle kaugemale liikuma. Esimese asjana tuli mul meelde, et tsunami algas täpselt samamoodi, kui vesi tõmbus enne suuri laineid tagasi. Kuna aga kohalikud olid rahulikud, ei tekkinud ka mul paanikat. Ko Phi Phi’le on teinud väga head reklaami film „The Beach”. Ma ei tea, paljud seda näinud on, aga ma usun, et kui seda vaatate, tekib ka soov sinna minna. Eestikeelne tõlge paradiisirand on väga õige, kirjeldamaks seda saart. Tegelikult see saarestik koosneb 6-st saarest ja ma ei käinudki sellel saarel, kus need filmivõtted toimusid. Kindlasti on see fantastiline, aga kuna see film on selle koha nii tuntuks teinud, eeldan, et see kubiseb turistidest ning selliseid avastamata paiku nagu filmis näha võis, ei leidu enam. Olen kindel, et ma mingil ajal tulevikus kõnnin taas Ko Phi Phi randadel, sest see oli tõesti äge koht.
Loomulikult oli seal turiste palju, aga selle-eest pakutakse ka väga palju erinevaid tegevusi. Sukeldumine ja snorgeldamine on enimlevinud, aga mida ma oleks tahtnud teha, on haidega ujumine/snorgeldamine. Lisaks oli ööelu ka seal päris kõva. Ühesõnaga usun, et leiaks seal veel tegevust.
Teisel reisipäeval otsustasin minna matkama. Asfalttee muutus kiiresti kitsaks metsateeks, mis viis džunglisse. Närvekõditav on kõndida, samal ajal kuuldes, kuidas mõlemal pool tee ääres keegi sahistab või just parajasti põgeneb sinu eest metsa. Enamasti on need sisalikud, aga ma nägin korra ka tumedat madu ning ühel hetkel pidin seisma jääma, sest läbi džungli jooksid metsikud ahvid. Lõpuks jõudsin saare teisel küljel asuvasse randa. Kuna saarel tegutseb ohtralt veetaksosid, siis on vist võimatu leida täiesti privaatset randa. Siiski rand ja see mitmetunnine seiklus džunglis oli seda väärt.
Juba kolmapäeval lahkusin saarelt, et veeta üks öö Krabis. Pole eriline linn, aga mul soovitati külastada ühte kõrgel mäe otsas asuvat templit. Selleks, et sinna saada, tuli mul ronida üle 1200 trepiastme. Algus oli väga lihtne, aga siis läksid astmed väga järsuks. Selle ronimise käigus langesin esimest korda selle reisi jooksul füüsilise rünnaku ohvriks. Mul rebiti kilekott käes katki ja mult prooviti käest haarata veepudelit. Ründajaid oli kümnetes ja nad olid väga väikesed. Nimelt need olid ahvid J Ainukesed loomad, keda ma olen hakanud reisi jooksul vihkama ja nüüd oli näha, et põhjusega. Ma karjusin nende peale eesti keeles, aga sellest polnud loomulikult kasu. Ma põhimõtteliselt jooksin üles ja 18 minutiga olid need trepiastmed läbitud. Seal ma kohtusin ühe tai tüübiga, kes kinkis mulle ragulka. Alla minna oli nüüd turvaline. Ma ei tea miks, aga ahvid said kohe aru, et mul on käes relv ning viimane kui üks pani mu eest plehku ning mõni näitas isegi hambaid…
Tais reisides tegin väikest hinnavaatlust. Mulle hakkas maitsema üks joogijogurt, mille ma sain Bangkokist ja Kachanaburist osta 19B(1B=0,3kr) eest, siis Ko Phanganil maksis see 22 ja Ko Phi Phi’l 30 bhati. Maisipulk oli pealinnas 20, siis Phi Phi’l 40. Internet oli seal ka 2B minut, kui mujal 1 või 0,7 minut. Täielik röövimine oli Ko Phi Phil !
Üldiselt võin juba öelda, et ma olen Kagu-Aasias pettunud. Kujutasin ette, et Kagu-Aasia on samuti nii metsik nagu India, siis tegelikult on turism need riigid ära rikkunud. Loomulikult on võimalik sattuda käimata radadele, aga siis oleks selleks rohkem aega vaja. Reisiagentuure on nagu kirjusid koeri ning kõige naljakam on see, et nad müüvad pileteid odavamalt kui sadamad või bussijaamad - omal käel reisimine on tehtud mõttetuks.
Neljapäeval ootab mind 14-tunnine bussisõit Kuala Lumpurisse (Malaisia). Ma ei mäletagi, millal ma couchsurfisin kellegi juures, aga nüüd on mul seal host olemas. Asja teeb veelgi põnevamaks see, et mu võõrustaja lubas mind laupäeval viia malaisia pulma.
Kuala Lumpur – 3 in 1
Oct 18th, 2009
Olen reisinud 4+ kuud ja selle aja jooksul olen olnud 1 kuu moslemiriikides, 1 kuu Indias ja 1 kuu „päris Aasias”. Nii naljakas tunne on tulla Malaisia pealinna ning avastada, kuidas mu reisi viimased kolm kuud on kokku pandud ühte linna. Mis mõttes?
Väga raske on aru saada, kes on üldse malaisialane. Ma olen siin olnud juba 4 päeva ja nüüd ma juba vaikselt saan aru. Proovin olukorda selgitada, aga kuna ma olen saanud nii palju vastuolulist informatsiooni, võib mu mulje ikkagi ekslik olla. 10% rahvastikust on pärit Indiast, 30% Hiinast ja enam kui 50% rahvastikust on moslemid. Riigi põhiseaduse järgi on kõik moslemid malaislased, kuigi tegelikult ka teised rahvused omavad kodakondsust. Siin räägitakse malai keelt ning olenemata päritolust räägib enamik inimesi siin seda keelt. Imestust tekitab asjaolu, et see peaks olema rahulik riik ning inimesed saavad omavahel läbi, olenemata päritolust või usust. Naljakas on see möödunud 3 kuu jooksul jooksul kogetu elan ma siinviibimise ajal uuesti läbi.
Sõites Tais suunaga lõunasse, oli üha rohkem näha moslemeid ja araabiakeelseid silte. Lõuna-Tai pidavat olema täiesti araablaste päralt.
KL-i (Kuala Lumpurisse) jõudsin ma neljapäeva hilisõhtul. 14 tundi bussisõitu ning 800 km andsid tunda. Mu host, Leonard, ootas mind bussijaamas, mistõttu mul ei tulnud hakata kuskil seiklema ja võisime rahulikult rongiga tema juurde sõita. Ma sain kohe aru, et tegemist on suhteliselt vaikse tüübiga, kuid see ei tähendanud, et ma poleks talle tänulik olnud.
Reedel kui ta oli tööl, läksin ma linna peale. Usun, et inimesed, kes on siin käinud, nõustuvad minuga, et see pole just kõige huvitavam linn. Siin on küll need tornid (Petronas Towers), templid, Chinatown, Little India jne, aga siiski minu jaoks ei ole siin midagi uut.
Niisiis ma tegin veidi linnaga tutvust ning pärast seda sain kokku 2 CS-liikmega: kohaliku tüdruku, Khanusha ja belgia tüdruku Elleniga. Kirjeldamatud tüdrukud! Tänu nendele sai on KL üks mu reisi parimatest osadest. Kuid kõik omal ajal..
Reedel ei teinud me midagi erilist ning väljaminemise plaanid jätsime laupäeva peale. Laupäeval läksin oma hostiga ühte kohalikku Malaisia pulma. Ma ootasin seda väga, kuid pulm osutus suureks pettumuseks. Mu host Leonard sai kutse üldse läbi facebook’i. Pulm oli põhimõtteliselt üks koht, kuhu inimesed tulid sööma. Meie läksime sinna kella 1 ajal, võtsime endale süüa ja jäime ootama peategelasi. Mingi hetk saabus paar ja nad suundusid otse lavale, kus nad istusid kogu selle aja, kui me seal olime. Pulm kestis ainult 4 tundi ja inimesed pidevalt tulid ja läksid. Peale 1,5 tundi otsustasime, et ka meil on aeg lahkuda. Ja see oligi kõik!
Õhtul tegin ma oma plaanid ringi: Algselt ma plaanisin Malaisias ja Singapuris olla kuni laupäevani, siis nüüd otsustasin võimalikult kiiresti Indoneesiasse minna. Ma usun, et see võib olla imeline koht. Ideaalne lõpp mu reisi esimesele osale. Lisaks ma lahkusin oma hosti kodust, sest ta elas kesklinnast iga väga kaugel ning ma ei näinud mõtet veeta need mõned päevad, millal ma siin olen, inimesega, kellega koosolemine ei tekita minus tohutut indu. Seega kolisin ma kesklinna hostelisse.
Õhtul sain ma kokku Khanusha ja Elleniga. Lisaks kohtusime selle õhtu jooksul veel teiste CS-liiketega. Polegi vist oluline täpselt neid iseloomustada, kuid peamine on, et leidsims kohe ühise keele. Nemad olid kohtunud üks päev varem ja mulle jäi mulje, et nad on parimad sõbrannad. Meist sai nn kuldne kolmik.Külastasime mitmeid pubisid ning kella 3 ajal avastasime end rääkimast 5 inglise tüübiga ning natuke hiljem sõitsime juba nende hotelli afterpartyle. Liftis selgus midagi uskumatut. Kuigi ma olen suur jalgpallifänn, ei tabanud ma ära, et 2 neist on endised Manchester United’i mängijad - David May ja Vivan Anderson on nende nimed. Nad ei ole tõesti nii kuulsad, kui Beckham, aga mõlemad on Meistrite liiga võitnud ning Inglismaal on nad legendid.
Ülejäänud tüübid läksid magama ja David ja tema üks sõber jäid meid lõbustama. Siis ma nägin missugune on (endise) jalgpalluri elu. Ta elas 5-tärni hotelli 30.korrusel. Nad tellisid tuppa meile kõigile jooke ning kui Dave’ile esitati arve, küsis ta, kas see on ainult 700 dollarit? Kui talle öeldi, et ei 700 RB (2000kr), kirjutas ta rahumeeli alla. Mina ja Ellen oleme backpackerid ja ta oli vaimustatud meie reisilugudest ning samamoodi olime meie vaimustatud tema Beckhami ja muudest jalgpallilugudest. See öö venis väga pikaks, sest ma jõudsin oma hostelisse tagasi alles kell 8 hommikul.
Pühapäeval käisin ma Khanushaga torne vaatamas, sellal lasi Ellen endale tattoo teha. Õhtul kohtusime me kolm uute CS-liikmetega ning eelmine päev kordus. Tüdrukud on väga otsekohesed, sõbralikult ebaviisakad, jutukad ning valjud. Kõikidele, kellega me kohtusime, see loomulikult ei meeldinud. Aga tugevamad (nagu mina) oskasid nautida nende seltskonda.Kui algselt plaanisin ma koju jääda ja nendega mitte välja minna, suutsid nad mu meelt muuta ja me läksime välja. Leppisime kokku, et tuleme tagasi kell 2, kuid selle asemel istusime meie kolmekesi, üks norrakas ja üks Malaisia poiss kella 8-ni hommikul minu hosteli rõdul lobisedes.
Kell on nüüd 10 hommikul ja ma pole veel magama jõudnud. Mul oli plaan minna täna Singapuri, aga see lükkus edasi (vähemalt) ühe päeva. Ellen lendab homme minema, mistõttu saab täna olema igal juhul viimane õhtu. Uskumatu, kuidas ühes igavas linnas võib nii lahe olla. Singapur on nii lähedal, kuid siiski nii kaugel….
PS. Ma kohtasin täna tänaval kahte eesti neiut.
PSS. Mulle helistas täna keegi Eestist ning küsis Katit. Ma ütlesin, et siin pole mingit Katit ning ta üldse helistas Malaisiasse. Sellepeale hakkas ta kohe uurima, kuidas siin ilm ja elu on.Ta soovis mulle edu ning kurtis et teil sajab seal kaugel rahet…
Hong Kongi väikevend
Oct 21th, 2009
See nädalavahetus läheb kindlasti minu rekorditeraamatusse: 8, 10, 8 on kellaajad kolmel järjestikusel päeval, millal ma magama sain. Ma olen nii palju Austraalia lugusid kuulnud, et ma võin vabalt nimetada seda nädalavahetust peaprooviks enne Austraaliasse jõudmist (edaspidi ma võtan Austraalia kohta kasutusele lühendi „Aussie”).
Esmaspäeval kolisin üle Elleni juurde. Tema hostel oli väga korralik ning tema toas oli nari, mistõttu sai ta tuba minuga jagada ja pealegi ei küsinud ta minult seal ööbimise eest raha.Kuna esmaspäeval oli tema viimane õhtu ja (eeldatavalt ka minu), läksime taas kord välja. Jällegi saime kokku paari inimesega CS-st, kes tulid meiega kaasa ka hiljem. Me käisime järjekordselt tornide juures (mulle oli see vist juba 3. kord) ja me sattusime sinna täpselt südaööl. Siis lülitati sellel 450-meetrisel hoonel enamus valgustusest välja. Enne seda soovisime minna selle taga asuvasse parki, kuid olime jäänud hiljaks. Sealsed tuled olid välja lülitatud ning parki minemine oli muutunud eluohtlikuks. Sealsed turvamehed ei käi pimedas selles pargis ning soovitasid meil ka mitte minna. Mina mõtlesin, et asi oli pimeduses, aga siis ütles meie kohalik sõber, et ta surub minu kätt, kui ma peaks sealt pimedast pargist tollel kellaajal elusa ja tervena tagasi tulema. Otsustasime mitte riskida ja lahkusime.
Varahommikul jõudsime ühte hostelisse teiste inimeste peole. Naljakas oli see, et ühel hetkel ma avastasin, et seal on meie 2 naabrit – lätlane ja soomlane. Lätlane oli väga mitte-lätilik ehk lahe. Kui ta minult küsis, kas eestlastel on mõned naljad lätlaste kohta, siis ei suutnud ma talle rääkimata jätta seda 6 varba nalja…
Teisipäeval viskasid tüdrukud mu bussijaama. Ma ei teadnud bussiaegu ja läksin kohale lootes, et mõni buss peatselt väljub. Nii oligi. Meie hüvastijätt oli suhteliselt valutu, aga ma usun, et kui tüdrukud omavahel hüvasti jätsid, toimus seal tõsine pisarate valamine (neist oli saanud peaaegu parimad sõbrannad). Khanusha ütles ka, et ta peab puhkust võtma CS-st, sest emotsionaalselt on lahkuminekud nii rasked. Võib-olla on mõnel teist ka olnud väga raske lahkuda oma võõrustaja juurest või külalisest lahku minna?
Singapur tundus olevat ainult kiviviske kaugusel, kuid sinna tuli sõita ligi 400 km. Piiripunkt oli väga omapärane – nagu bussijaam. Buss sõitis alla terminali, samal ajal läksid inimesed treppidest üles passikontrolli ning peale seda läksid taas treppidest alla juba neid ootava bussi peale. Pärast seda sõitsime Singapuri saarele ja seal toimus täpselt samasugune protseduur. Singapur on viisavaba, mistõttu mul probleeme ei tekkinud.
Teadsin juba väga hästi, et mind ootab ees veidi väiksem Hong Kong. Riik on kõigest ca 700 km2. Internetist olin välja otsinud paar hostelit, kuhu ma ka suundusin. Esimest ma ei leidnudki üles ning ka seal, kus teine hostel pidi asuma, käis ehitus. Mul oli algselt plaan õhtul ja järgmisel hommikul linnaga/riigiga tutvust teha, kuid see hostelide otsimine võttis välja palju aega ning kui ma lõpuks ühe majutusasutuse leidsin, oli kell juba 22.
Kui ma check-ini tegin, märkasin, et minust paari meetri kaugusel istus üks blond sinise särgiga noormees. Kui ma särki lähemalt uurima hakkasin, avastasin, et see oli Saku särk. Automaatselt küsisin, kas tegemist on eestlasega ja nii oligiJ
Õhtul käisime söömas ning jagasime reisimuljeid (tema oli Austraalias tööl olnud 4 kuud).Mul õnnestus saada endale voodikoht 12 inimesega toas, mille eest ma käisin välja ca 150 krooni. Tegelikult see on suhteliselt vähe võrreldes kohaliku hinnatasemega.
Sellest, et Singapur on kallis, sain ma kohe aru. Tänaval söögikohtades on võimalik süüa osta keskmiselt 70 krooni eest. Meil õnnestus leida üks soodne hiina toidukoht (ca 35 krooniga saab söödud). Ma nägin, et siin müüakse Marlboro sigarette näiteks 70 krooniga pakk. Samas mõned asjad on siin väga odavad nagu näiteks elektroonika.
Singapur on rahvastiku poolest väga sarnane Malaisiale. Tegelikult see oligi osa Malaisiast, kuid see kestis mõni aasta, pärast mida „loobus” Malaisia neist, kuna siin oli liiga palju hiinlasi. Praegu juhib seda riiki peaaegu täielikult üks partei. 44 aasta jooksul on siin olnud kõigest 3 peaministrit - see on vist ka põhjuseks, miks Singapurist on saanud nii edukas riik.
Seaduserikkumiseks on Singapur väga vale koht: surmanuhtluste arvu poolest on nad maailmas esimesed ning iga väikse asja eest on võimalik siin trahve saada. Metroos nägin, kuidas seaduseloojatele meeldis lihtsalt kirjutada suuri numbreid. Näiteks rongis suitsetamise eest 500 Singapuri dollarit (3500kr), paari muu asja eest vastavalt 1000 ja 10000 dollarit.Prahi mahaviskamise, sülitamise ja vales kohas teeületamise eest on vist enamus singapurlastest trahvi maksnud. Kuulsin, et riiki ei ole lubatud alkoholi, tubakat ja nätsu tuua. Viimast on võimalik osta ainult apteegist allkirja alusel!
Otsustasin, et oleks meeletult rumal siit lahkuda juba kolmapäeval linna nägemata, mistõttu otsustasin jääda siia veel üheks ööks. Päev algas juba 11 ajal, kui ma sain kokku oma isa väga hea sõbra pojaga (soomlasega), kes näitas mulle linna. Hiljem sain kokku ka ühe CS kohaliku tüübiga, kellega käisin ka paar tundi linna peal. Pärast seda läksin veel hiljem üksinda päikseloojangu ajal vaatama, kuidas Singapuri äripiirkonna pilvelõhkujad näevad välja valgustatuna. Lõpuks jõudsin oma hostelisse tagasi 9 tundi hiljem.
Päeval õnnestus näha mul ühe hiina ja hindu naisterahva kätši. Mõlemad olid flaierite jagajad ning kui üks oli tunginud teise „tsooni”, läks sõnelus kiiresti üle füüsiliseks vägivallaks. Päris kaklema nad ei läinud, aga paar korda virutasid üksteisele plastpudeliga pikki pead küll.
Singapur on väga sarnane Hong Kongile, kuid siiski jääb ta kõvasti sellele alla. See ei olnud minu jaoks väga suur üllatus, et enamus vaatamisväärsusi on võimalik üle vaadata isegi ühe päevaga.
Neljapäeval võtan suuna sadamasse. Lähen praami peale ning liigun Indoneesiasse. See riik koosneb 16 000 saarest ning tundub, et mul tuleb teha mitu laevasõitu, enne kui ma Sumatra saarele jõuan. Sealt edasi Jaavale ja siis Balile. Selline on mu esialgne plaan. Jätan väga palju asju planeerimata, et saaksin võtta viimast seljakotiga seiklemisest. Tuleb loota, et Indoneesias maa ei värise ega meri liigselt ei laineta…
Ekvaatori ületamine
Kolmapäeva hommikul hommikusöögi ajal tuli see eesti tüüp (vahepeal on tal ka nimi tekkinud – Maarek) minu juurde ja üllatas mind sellega, et ta oli otsustanud minuga Indoneesiasse kaasa tulla. Loomulikult, miks mitte!? Niisiis - pärast hommikusööki asusime teele.
Singapurist sõitsime praamiga Batamile. Indoneesia koosneb tegelikult 17 000 saarest ja see on üks Singapurile kõige lähemal asuvaid saari. Esimene laevafirma küsis meilt 48 dollarit (ca 350 krooni). Pärast teiste firmade külastamist saime 29-ga. Laevad sõidavad peaaegu iga tunni tagant, nii et sinnasaamine polnud probleem.Sealt edasisaamine osutus aga probleemiks. Jällegi kirjutas minu reisijuht wikitravel, et sealt saarelt saab ilusti Sumatrale, aga päris nii see ei olnud. Esimene tõrge tekkis, kui ma küsisin, millal järgmine praam (ferry) läheb Sumatrale. Meile vastati, et ei lähegi. Läks veidi aega, enne kui mõistsin, et nende jaoks on praam ja laev kaks väga erinevat asja. Laevad läksid küll Põhja-Sumatrale, aga järgmine oli alles järgmisel teisipäeval. Ma ei suutnud mõista, kuidas pole võimalik saada Sumatrale, kuigi see saar on nii lähedal.
Üks variant oli minna otsima mõnda kohalikku laevaomanikku, kes meid mingi summa eest ära viskaks. Selle asemel soovitati meil hoopis lennata otse Jakartasse. Mul on alati hirm sõna ees „lendamine”, sest eeldatavasti tähendab see suurt väljaminekut. Kuid meie käest küsiti 390 000 (1 Eesti kroon = ca 900 ruupiat). Otsustasime riskida ja sõitsime taksoga lennujaama, et osta pilet otse lennufirmalt. Seal õnnestuski meil saada 317 000-ga. Pileti eest maksime siis 350 krooni, aga säästsime 80 krooni.
Ausalt öeldes olin ma väga rahul, kuna lendamine päästis meid võib-olla paarist päevast bussisõidust ning kindlasti säästis aega, mida mul ei ole. Ma ütlesin koha alguses Maarekile, et me lähme seiklema, sest ma ei ole oma kodutööd teinud ja ma ei tea, mis meid Indoneesias ees ootab. Jakarta (pealinn) lennujaamas tunnistas ta, et naljakas on esimene kord, kui keegi ei oota sind lennujaamas ja sa ei tea üldse kuhu minna. Meil polnud aimugi, kuidas linna saada ja üleüldse kuhu minna. Pärast paari inimese tülitamist teadsime juba, kuidas ja kuhu meil vaja minna. Hosteli saime ca 80 krooniga.
Esmamulje Indoneesiast/Jakartast on päris hea. Kes oleks küll arvanud, et me õhtuks Jakartasse jõuame? Reisida ilma kindla plaanita teebki asja huvitavaks, sest sul on võimalik minna ükskõik kuhu. Maarek kaalub Filipiinidele, Vietnamisse jne minekut. Minna võin minna ükskõik kuhu, peaasi, et ma jõuaksin Jakarta lennujaama tagasi järgmisel laupäeval.
Maailma suurim budistlik tempel kahvatub meie kõrval
Oct 26th, 2009
Esmamulje Jakartast ei olnud petlik – kesklinn oli väga esinduslik ja täis pilvelõhkujaid. Hoolimata väga kuumast ilmast ja meeletust õhureostusest suutsime teha mõnetunnise jalutuskäigu. Siht oli seatud tegelikult rongijaama poole, kus me saime pettumuse osaliseks. Õhtune rong Yogyakartasse oli välja müüdud ja saime osta pileti alles järgmiseks hommikuks. Maailma suuruselt 4. ja suurima moslemiriigi pealinna hinnatase oli üllatavalt kõrge - 450 km pikkuse rongisõidu eest küsiti meilt 230 krooni. Meil olid tegelikult juba asjad kokku pakitud, kuid kuna me olime sunnitud veel üheks ööks sinna jääma, oli meil luba taas oma asjad lahti pakkida. Kuna meil oli õhtu täiesti vaba ja soov kohtuda kohalikega, kirjutasin paarile inimesele, kes olid juba nõus mind järgmisel nädalal majutama. Algselt plaanisin olla Jakartas enne lendu Austraaliasse, siis nüüd olime sunnitud siin olema 2 ööd, otsustasin mitte enam siia tagasi tulla. Täiesti juhuslikult kuulsime ühest couchsurfingu kohtumisest, kuhu me ka ise läksime.
Eelnevalt saime kokku ühe kohaliku neiuga ning suundusime kolmekesi sellele kohtumisele. Millegipärast on siinsed inimesed eriti agarad mulle vastama. Kokkusaamine toimus ühes karaokekohvikus. Aasias on inimesed eriti innukad lauljad ning nüüd pidime seal paar tundi “kannatama”. Ma ei väida, et keegi ei osanud laulda, aga paljud, kes üritasid…ütleme nii, et midagi oli valesti J
Kokku oli meid seal 20 ringis. Peale meie kahe oli seal veel 3 välismaalast. Hispaanlane, kes ürituse korraldas, oli tegelikult omakasu peal välja - tal puudus öömaja ja seal veidi inimestele vihjeid tehes õnnestuski tal endale host saada. Ma sain seal vastuse mind mitu kuud vaevanud küsimusele - nimelt nägin, et ühel tüübil oli vasaku käe pöidlaküüs veidi pikem ning ma küsisin temalt viisakalt, miks ta seda niimoodi kasvatab. Tema vastas, et tal on vaja palju ümbrikuid avada ja kasutab oma näppu paberinoana… Kuulsin veel, et osad inimesed koorivad kartuleid, porgandeid jne oma küünega. Tööriist näpu otsas – nii lihtne (kuid kirjeldamatult tobe) põhjus! Ajalooliselt pidi see ka näitama kõrgemat klassi – kui sul on pikad küüned, siis järelikult sa ei saa tööd teha ning niimoodi näidatigi oma kõrgemat seisust.
Laupäeval ootas meid 9-tunnine rongisõit Yogyakartasse. Seal oli mul ka kaks kontakti, kellest üks oli tüdruk ja ta oli valmis majutama ainult paare või tüdrukuid. Nimelt kohalik seadus ei luba üksikul neiul enda juurde lubada üksikut meest või veel hullem – mitut meest. Meile tuli vastu üks kohalik kutt, kes juhatas meid lähedalasuvasse öömajja. Esmalt ehmatas mind, et meie toal puudusid pooled aknad ja sinna polnud ette pandud moskiitovõrku, kuid meie naaber rahustas meid, et siin ei pidavat olema sääski. Eelmisel ööl ma sain niimoodi hammustada, et pidin kell 4 üles tõusma ja moskiitovastast ainet peale pihustama. Kuid siin tõepoolest polnud sääski…
Yogja (kohalike lühend linnanimele) hinnatase oli juba päris hea. Leidsime söögikohti, kus on võimalik süüa 6-15 krooni eest. Viimasel ajal on olnud väga tugevad vihmasajud igal pool, kus ma olen olnud, kuid just siis, kui ma ringi liigun, on sajuta. Yogja on väga tuntud koht oma kultuuripärandi poolest ning turistidele väga populaarne sihtpunkt. Kuna enamus turiste on indoneeslased, jääb mulje, et tegemist on järjekordse turistivaba piirkonnaga. Indoneesia on siiani üllatavalt puhas ja korralik olnud. Indoneesia nime kuuldes mõtlen kohe tahtmatult India peale, aga tänavapildis ei märka nende kahe riigi vahel mingit sarnasust.
Pühapäeval seiklesime kohalike bussidega Brobudur’i templi juurde. See pidavat olema maailma suurim budistlik tempel. Nüüd nende paari päeva jooksul olen ma näinud, kui palju üks blond inimene võib tähelepanu saada. Inimeste pilgust võib välja lugeda, et nad lihtsalt ei usu, et sellist värvi juuksed on üldse olemas. Isegi pearättidega moslemitüdrukud, kes peaks sügavalt usklikud olema, muutuvad eriti aktiivseteks Maareki juuresolekul. Templis ronisime kõige kõrgemale ja siis pärast ringi tegemist tulime ühe korruse võrra allapoole. See tähelepanu, mille osaliseks me saime, oli kirjeldamatu. Pidevalt tulid meie juurde inimesed, kes palusid võimalust meiega pilti teha. Pildisoovijateks olid noored poisid, tüdrukud ja vanamehed. Ühel hetkel tuli meie juurde üks noormees, kes väga viisakalt küsis, kas saaks meiega pilti teha. Kui nõustusime, siis tulid meile ligi 15 noort. Ju oli siis tema kõige julgem, kes saadeti küsima J
Homme algab minu viimane Aasia nädal. Teisipäevaks jõuame Balile, aga veel enne seda käime ära Kuul…täpsemalt loed mõne aja pärast!
|
