Ümbermaailmareisi päevik 27.10 – 09.11.2009

Kus suitsu, seal tuld?
Oct 28th, 2009

Esmaspäeval võtsime suuna Mount Bromo poole. See on vist kuulsaim (aktiivne) vulkaan Indoneesias. Hommikul kella 8 ajal võeti meid hostelist peale ja sõidutati itta. Olen oma pettumiseks avastanud, et Indoneesias on maismaatransport väga aeglane - 415 kilomeetri läbimine kestis umbes 10 tundi (väikeste peatustega). Viimane peatus oli ühes väikelinnas, kus vahetati välja meie autojuht. Järgnevad 60 minutit sõitsime 90- kuni 180-kraadiste kurvidega kitsastel ja pimedatel mägiteedel ning selleks oli vaja juhti, kes tunneb neid mägesid.

Meie hostel asus 1500 m kõrgusel ning kui me sinna jõudsime 7-8 vahel, oli juba tunda kuidas õhk oli seal jahedam - pakuks kuskil 12-15 kraadi. Öösel oli väga külm magada, sest ega nendel majadel pole mingit soojustust ega ka kütet. Hommikul oli meil äratus kell 3 ja väljasõit 3.30. Valida oli kahe variandi vahel – kas jalutada Bromo otsa (2,4 km) või siis võtta 100 krooni eest džiip, mis viis meid kõrgel asuva vaateplatvormi otsa, kust oli võimalik näha nii Bromot, kui ka taga asuvat Semeru vulkaani (Indoneesia üks kõrgeim – 3,6 km).

Vara tuli tõusta seetõttu, et jõuda sinna üles enne päikesetõusu. See koht on väga tuntud turismiatraktsioon, mistõttu turiste oli seal tõesti palju. Meid hoiatati ette, et seal saab olema kohutavalt külm ning nii oligi, 2700 meetri kõrgusel oli kuskil 5 kraadi. Minu jaoks, kes ma olen peaaegu 5 kuud olnud ainult 30+ kraadises kliimas, oli see muidugi peaaegu väljakannatamatu.

Turistid täitsid iga vaba koha ning pidevalt klõpsutasid vulkaanidest pilte teha. Vaikselt läks valgemaks, kuni ühel hetkel hakkas rahvas rõõmust hõiskama – väike osa punasest kerast oli paista. Mida kõrgemale päike tõusis, seda selgemaks ja ilusamaks läks vaatepilt. Väga efektne vaatepilt oli ikka, kuidas need kolm vulkaani on reas ja veel üks suitseb ka.

Kell 6 tuli džiipi kolida ja meid viidi nüüd alla Mount Bromo juurde. Sinna pääsemiseks tuli läbi kõndida läbi kõrbe, mille liiv oli aga pärit vulkaanist. Meil tuli trampida üles paarsada trepiastet. Minu halva füüsilise vormi ja hõreda õhu tulemusena tundsin end väga nõrgana ja hingeldasin pidevalt.

Üleval vulkaani otsast oli ilusti näha, kuidas selle keskelt tuleb ikka korralikult suitsu. Veidi kõhedaks võttis, aga muidu oli seal väga lahe. Julged, nagu me eestlased oleme, soovisime teha ringi ümber kraatri, kuid kui me olime juba kõndinud ligi kilomeeter ja läbinud kogu teest kõigest kolmandiku, otsustasime siiski tagasi minna sama teed kaudu. Julgusest ei jäänud puudu, vaid mõistust oli liiga palju. Kogu see suits kandus tuule tõttu paremale, mistõttu sealt läbi minna oleks olnud väga raske. Niigi saime piisavalt seda väävlit sisse hingata.

Ülevalt alla vaadates oli näha, kuidas laava on seal voolanud. Semeru purskas viimati 2003. aastal ning Bromo 2007. Pidevalt vaadates, kuidas suits sealt tõuseb, tekkis küsimus, kas see äkki ei või ühel hetkel purskama hakata? Vahepeal, kui suitsu tuli rohkem, tekkis ikkagi väike ärevus ka…

Kell 8 oli ärasõit; hostelist asjad kaasa ning sõit Bali poole võis alata. Meil vedas hullult, sest me sattusime täiesti juhuslikult rongijaama turistiinfos sellise reisipakkumise otsa, mis oli esiteks väga soodne ning teiseks väga mugav. Kõigest 350 krooni eest saime sõita bussiga 900 km ja öömaja hommikusöögiga.

Teisipäevase päeva esimene pool oli rohkem ootamist kui reaalset sõitu. Jaava saare idapoolsesse sadamasse sõitsime 4 tundi ning praamiga üle 1 tund. Bali ei ole väga suur saar (5000 km2), kuid seal tuli meil sõita veel 4 tundi, enne kui jõudsime Kutasse (pealinn). Teisipäevane bussisõit oli jällegi väga ekstreemne ja ebamugav. Lohutasin end sellega, et see saab olema viimane pikem bussisõit selle reisi esimeses osas.

Kutasse jõudsime peale südaööd. Kõndisime turistipiirkonna põhitänaval edasi-tagasi otsides öömaja, kuid paljud kohad olid juba täis või siis liiga kallid. Lõpuks leidsime kõrvaltänavas väga uhke öömaja. Nüüd on mul aega laupäevani võtta veel viimast Aasiast.

Esimene ring ümber maailma juba tehtud
Oct 31th, 2009

Mul oli kindel plaan, mida ma viimased 4 päeva siin Balil teha tahan ning mul õnnestus ka sellest plaanistka kinni pidada. Plaan oli mitte midagi teha J

Siiani on mul alati ilmaga vedanud ning ka siin sain nautida ilusat ilma. Maksime mõlemad oma toa eest 100 kr, mille eest saime nautida isegi liiga mugavaid tingimusi – näiteks oli meil toas vann, mida me küll kordagi ei kasutanud. Iga päev oli minu jaoks kohustuslik ka meie õues asuvat basseini külastada. Üldse asus meie hotell väga heas kohas ning küllaltki lähedal rannale.

Kolmapäeval tuli rannas meile juurde üks tüütu mees, kes pakkus tätoveeringut 1 dollari eest. Kui ma hakkasin täpselt küsima, siis selgus, et see polnud tattoo, vaid henna ning dollari eest sai ainult ühe täpi; õige asja eest küsiti kuskil 300 krooni. Õhtul läksin tagasi ning lasin end „tätoveerida”. Tegelikult püsib see ainult 3 nädalat ja pärast seda kaob täielikult. Mul õnnestus välja kaubelda 2 tattood 120 krooni eest. Parema käe peale tegin Bali õnnesümboli ning selja peale draakoni. Jäin tulemusega väga rahule.

Neljapäeval proovisin teist korda elus surfamist. Veidi oli märgata progressi, kuid järgmine kord oleks mul vaja kellegi targema inimesega koos minna, kes oskaks mind õpetada ka.

Juba Indias üks tüüp hoiatas mind, et Balil on maailma kõige tüütumad kohalikud müügimehed ja nüüd ma olen temaga 100%-liselt nõus. Võimatu on olla rahulikult rannas, sest pidevalt tullakse sulle igasugust jama müüma ning tihti ei lähe need müüügimehed kohe esimese „ei” peale ära ka.
Mõned on agressiivsemad või isegi lausa vastikud.

Tänavatel ei saa ka rahulikult kõndida, kuna pidevalt küsitakse, kas vajad transporti või tahad midagi osta. Pole ka haruldane, kui pakutakse müüa kanepit, kuid ma olen kuulnud, et enamasti teevad nad koostööd politseiga ning võimalus on suur, et turistist ostja lõpetab päeva vanglas ja ega siin pole karistused kerged.

Siin, Kutas, on mälestusmärk meenutamaks 2002 aastal terrorirünnakutes hukkunuid. Päris hirmus on mõelda, et siis (ja ka 2005) hukkus üle 200 inimese. Bali oli esimene koht Aasias, kus inimesed hakkasid surfama ja ka siit levis see edasi teistesse riikidesse. Turistidest on siin kõige arvukamalt esindatud austraallased, mistõttu neid hukkus ka kõige rohkem – 88.

Bali on fantastiline koht puhkamiseks ning saarel on väga paju ilusaid paiku, mida tuleks külastada, aga nagu ma kirjutasin, tulin ma siia ainult päikest ja merd nautima. Arvan, et see oli mulle lubatud, sest juba järgmisest nädalast teen ma järgmised 5 kuud tööd Austraalias.

Kui kaardi pealt vaadata, siis ma olen juba väga lähedal Austraaliale, kuid ma ei suutnud oma lende õigesti planeerida, mistõttu pean laupäeval kell 6 lendama kõigepealt Jakartasse, siis 14 Singapuri ja siis jõuan õhtul kell 20 alles Sydneysse. Kohale jõuan ma täpselt 24 tundi hiljem ehk pühapäeval kell 6 hommikul. Järgmisel nädalal peaks ma kokku saama oma väga hea eesti sõbra/sugulasega – Arnoga ja siis temaga koos lähme tööd tegema. Tegelikult kõigepealt alles tööd otsima... Tal õnnestus leida mulle mõneks päevaks öömaja Sydneys ühe ta Eesti sõbranna juures.

Nädala pärast saab mul juba 5 kuud täis, kui ma olen läbi Euroopa, Lähis-Ida, Aafrika ja Aasia Austraalia suunas rännanud. Sydneys saab täis 47 000 kilomeetrit, seega ma võin uhkusega öelda, et esimene ring ümber maailma on tehtud. Eks aeg näitab, mitu ringi lõpuks kokku tuleb!

Viimased 4 kuud olen ma veetnud Aasias, kuid see polnud kindlasti piisav aeg. Juba kasvõi Indoneesias oleks veel nii palju kohti, mida ma tahaksin külastada. Eks aeg näitab, millal ma Aasiasse tagasi tulen. Küsimus on ainult MILLAL, mitte KAS ma tulen…

Oz
Nov 2nd, 2009

Laupäeval oli mu esimene lend kell 8. Kaks tundi hiljem olin juba Jakartas, aga kuna seal tuli kell tunni võrra tagasi keerata, oli kell 9. Seal ma veetsin paar tundi ühe kohaliku couch-surferiga. Siis kell 14 lendasin edasi Singapuri. Teadsin, et lennujaamas tuleb maksta siselennu puhul 30 000 ja rahvusvahelise lennu korral 100 000, kuid ebameeldiv üllatus oli, kui Jakartas küsiti 150 000 (ca 150 krooni). Lugesin oma raha kokku ja õnneks tuli 151 500. Ülejäänud raha (1,5 krooni) jätsin ma tooli peale mõnda õnnelikku inimest ootamaJ

Singapuri jõudsin ka vähem kui 2 tunniga ning seal tuli juba kell 1 tunni võrra edasi keerata. Lennujaam oli seal väga uhke. Kuna ma ei oodanud seal väga pikalt, ei juhtunud seal ka midagi väga huvitavat.

Lend veidi hilines, kuid lõpuks kell 21 oli meil start Sydney suunas. Mul õnnestus oma seljakott endaga lennukisse kaasa võtta ning teist korda selle reisi jooksul konfiskeeriti mul maniküürkäärid... Seekord kirjutati mu nimi üles ja lisati rikkumise põhjus. Tegemist oli British Airways lennuga, mistõttu oli see vist kõige suurem lennuk, milles ma olen lennanud ja üleüldse oli see väga mugav sõit. Isegi süüa pakuti kaks korda. Enne Sydney’t tuli kella keerata ette 3 tundi. Nüüd ma olen Eesti ajast 9 tundi ees.

Riiki sisenemine ei olnud üldse keeruline – tuli täita immigratsioonikaart ja esitada pass. Arvutist nägi ametnik, et mul on working holiday visa ja minut hiljem sain riiki siseneda. Ükskõik mis riiki sa lähed, tuleks alati varem välja otsida suvalise öömaja nimi ja aadress, et see neile esitada. Ükskõik kas see koht tegelikult ka olemas on või kas sa sinna üldse lähed, tuleb paberile midagi kirja panna. Indoneesiasse sisenemisel kirjutasin ma oma hosteli nimeks backpackers inn...

Usun, et Sydney’s saavad paljud hinnašoki: rongipilet Bondi Beachile oli 170 kr, kõige odavam kõnekaart 300 kr, õlut ei saa alla 40 krooni ja üldse alla 100 kr eest ei õnnestu väljas söömas käia. Kuna alkohol on siin väga kallis, eelistavad seljakotirändurid juua odavat pakiveini – goon’i, mis maksab 130 krooni 4 liitrit. Kuid see on tehtud igasugustest imelikest asjadest nagu kalaõli ja mingitest piimatoodetest. Isegi paki peal pidi olema hoiatussilt, et see võib sisalda kalatükke... Kui ma selle ära proovin, siis kirjutan, kas see oli tõesti nii vastik, nagu räägitakse või äkki see on isegi veel hullem!

Esimesed 3 asja, mis Austraaliasse tööleasuja peaks tegema on: kohalik telefoninumber, pangakonto ja tfn (tax file number). Viimane on vajalik, et hiljem makse tagasi saada. See on õnneks tehtud väga mugavaks ja ma tegin selle juba internetis ära.

Minu jaoks on siin veidi külm. Kuigi väljas on ca 22-24 kraadi, käisin ma täna õhukese pusaga ringi ning ma keeldusin minemast 19-kraadisesse merevette...

Siin (Bondi Beachil) on võimalik kohata delfiine, vaalu ja muidugi ka haisid. Mulle räägiti, kuidas hiljuti tuli randa suur hai, mis tekitas isegi väikest viisi paanikat. Helikopterid ja paadid tiirutasid ringi ja inimesed olid ärevil.

Peatun nüüd ajutiselt 4 eestlase korteris. Kui ma olen juba Austraaliaga paremini kohanenud, siis kirjutan juba lähemalt sellest kaugest ja väga erilisest riigist.

Maailmaturnee läheb nüüd uuele töörežiimile
Nov 3th, 2009

Täna, teisipäeval, sain Arnoga kokku, kes peale pikka seiklust jõudis lõpuks Sydney’sse. Kolmapäeval sõidame koos juba Young’i, kus peaks olema palju farme, kus saab tööd teha ja kui isegi hästi läheb, siis saan juba nädalavahetusel tööga alustada. Esialgu hakkame kirsse korjama.

Seoses sellega, et ma jään nüüd Austraalia idarannikule paikseks ja proovin võimalikult palju tööd teha, jääb ka blogimist vähemaks. Ma jätkan kindlasti kirjutamist, aga tööst ja kohalikust elust ei ole nii põnevaid seiklusi loota, kui seda reisimise puhul. 1.aprill 2010 on aga see kuupäev, kui jätkan oma reisi Santiagost, Tšiilis.

Nüüd kolmandal päeval, olen ma edukalt kliimaga kohanenud, kuid hinnašokist pole ikka veel ikka üle saanud. Teisipäeval käisin Sydney’ga tutvumas ning näiteks linnasisene bussisõit sinna ja tagasi maksis 90 krooni. Üldiselt on see linn väga mõnus – puhas ja mugav ning inimesed on sõbralikud. Kuid see paik on väga euroopalik. Kui ma ei teaks, siis arvaksin, et olen Inglismaal. Isegi linn lõhnas minu meelest Euroopa moodi... Homme, kui me Young’i sõidame, õnnestub meil minna läbi Canberra. Saab vähemalt linnukese kirja, et olen ka pealinna näinud.

Ma usun, et väikeses maakohas näeb seda „õiget” Austraaliat.

Goon of Fortune
Nov 4th, 2009

Teisipäeval kohtusin lõpuks Arnoga. Ta on juba ligi kuu aega reisinud koos kolme eesti tüdruku ning oma sõbra Martiniga. Päeva veetsime rannas, sest ilm oli väga soe. Ma kasutasin sõna „soe” niikaua, kuni uudistest kuulsin, et Sydneys oli 39 kraadi.

Õhtul tegin esimest korda tutvust gooniga ja ma pean ausalt ütlema, et see maitses mulle väga.

Bondi Beach kubiseb eestlastest ning päeva jooksul õnnestus Arnol ja ta kaaslastel kohtuda mitmete teiste eestlastega. Kaks eesti naist pakkusid nendele 3-le tüdrukule Sydneys tööd, mistõttu esialgu nad ei tulnud meiega Youngi kaasa.

Meil oli plaanis teha väike vahepeatus Wollongongis, kus Arnot ootasid tema kaks ülimalt abivalmit sõpra. Nad ootasid meid rongijaamas üle tunni ning enne seda panid meile üles telgi ja ostsid meile ka juua. Üks nendest võttis kodust kaasa 5 (!) kilo puhast liha, mida me siis viiekesi grillima hakkasime. Meie telk asus mereäärel laagriplatsil ja minu üllatuseks olid seal avalikud grillid, mida kõik võisid kasutada.

Juba õhtul muutus ilm kehvaks ning öösel sadas päris mõnusalt. Selle pika reisi jooksul oli see alles esimene öö, mil ma magasin vabas looduses. Ilmaennustuse kohaselt pidi järgmistel päevadel külmemaks minema, mistõttu me veetsime hommiku tuule, külma ja vihmasaju käes. Arno õpetas mulle õiget backpackeri elu – läksime poodi, ostsime suurel hulgal makarone ja valmistasime sellest endale lõuna. See võib tõesti olla kõige odavam variant, sest see läks meile maksma kõigest 3 dollarit (30 krooni).

Õhtul sõitime rongiga tagasi Sydneysse, sest kuigi Young on küllaltki lähedal, on sinna saada keeruline. Sydneys ostsime rongi- ja bussipiletid Youngi. Hind oli pöörane – ligi 700 krooni (mina oma tudengikaardiga sain 400-ga). Nüüd siis oleme tagasi Sydneys Arno ühe teise sõbra kodus. Kuskil tuli öö veeta ja õnneks oli ta nii hea sõber, et nõustus ka mind ja Martinit üheks ööks majutama. Hommikul kell 7 väljub rong ja kohale peaksime jõudma pärast kella 15. Enam ei tohiks mingeid takistusi olla ja õhtuks oleme Youngis.

Young – Austraalia kirsside pealinn
Nov 5th, 2009

Neljapäeval jõudsime siis lõpuks Youngi. Linn kubiseb tööotsijatest. Hooaeg pole veel siin alanud ja juba on siin liigagi palju backpackereid. Õnneks tuli meile vastu Arno üks hea sõber, kelle juures me saime ühe öö veeta, kuid nüüd peame muretsema endale kas telgi, hosteli või rentima maja.

Arnol ja ta sõbral Craigil õnnestus leida endale töökoht ja nad alustavad esmaspäevast (Arno kirjutas oma tööandjale juba 2 kuud varem). Minul ja Martinil tuleb aga veel oodata. Järgmisel nädalal peaks farmides juba rohkem tööjõudu vaja minema, mistõttu võib ka meile töökoht tekkida.

Nüüd ma juba vaikselt näen, kui raske on just algus backpackerite jaoks. Tuleb aga olla kannatlik ning sihikindel ja loodetavasti juba varsti õnnestub mul teha rasket tööd kirsikorjajana...

Tööotsija ABC
Nov 9th, 2009

Reede hommikul pakkisime oma asjad ja läksime neljakesi meile öömaja otsima. Greg ütles, et ta isa oleks peaaegu lubanud meil kolmel nende juures olla järgnevad 2 kuud, kuid kuna tal on ka 17-aastane tütar, siis paraku ta ei pidanud seda heaks ideeks. Kuna tegemist oli juba nädalavahetusega, siis polnud eriti lootust ka kuskilt tööd leida ja põhiline mure oli leida koht, kus veeta järgnev(ad) öö(d). Meil oli valida paari variandi vahel - üks võimalus oli minna spetsiaalsele kämpinguplatsile, kus on võimalik telkida, makstes 10 dollarit (kõik summad on edaspidi austraalia dollarites), mis on umbes 10 krooni inimese eest. Teine võimalus oli üks puhkeala, kus saaks ka telkida (tasuta), aga seal käib iga paari päeva tagant politsei inimesi ära ajamas. Kolmas variant oli minna hostelisse (15 dollarit öö). Põhimõtteliselt me kaalusime ja arutasime asju nii kaua, kuni oli lõpuks juba hilja.

Me läksime sinna hostelisse ja seal öeldi meile, et see hostel on juba mitmeks kuuks täis. See oli meie jaoks kõige viimane variant, kuid nüüd langes ka see ära. Need, kes on Austraalias töötanud, teavad, et siin on väga palju inimesi Aasiast, kes on teistele (lääne inimestele) väga tugevad konkurendid. Selles hostelis olid kõik asiaadid ning me nimetasime selle piirkonna ümber Koreatowniks.

Ma olen kuulnud, et Austraalias pidi olema 400 000 prantsuse backpackerit (!). Lisaks nendele on ka väga palju sakslasi. Teadjad inimesed räägivad, et osades kohtades ei suhtutagi hästi kas siis asiaatidesse, prantslastesse või sakslastesse.

Olime jäänud nii hiljaks, et isegi telki polnud võimalik osta. Pärast pikka veenmist õnnestus Gregil oma isa ära rääkida ja me tohtisime veel ühe öö nende majas viibida. Hommikul sõitsime juba varakult välja, et jõuda kohalikule turule, kus saaks sealsete farmerite käest tööd küsida. Kahjuks polnud seal (enam?) kedagi ning see plaan vajus ära.

Kui me küsisime inimeste käest teed, sattusime ühe joodiku otsa, kes lisas meie järgnevatesse päevadesse kuhjaga vürtsi. Too andis meile nõu, kus me võime leida telkimisvarustust. Pärast seda küsis ta täiesti ootamatult, et ega me ei otsi tööd kirsikorjajatena. Kohe läksid meil silmad särama ja tundsime tema vastu juba palju rohkem huvi. Leppisime kokku, et me võtame ta hommikul peale ja lähme pühapäeval juba kirsse korjama. Lisaks pakkus ta võimalust seal ka tasuta telkida. Ta andis meile oma telefoninumbri ja aadressi, kuhu talle järgi minna. Tundus, et päev algas eriti hästi.

Minu jaoks on Youngis elada harjumatu, sest ma olen terve elu Tallinna kesklinnas elanud ja nüüd äkki olen sattunud 14 000 inimesega väikelinna... Linnas on üks peatänav ning paari päeva pärast olid juba mitmed näod tuttavad. Loomulikult tunnevad kohalikud ka peaaegu kõiki. Noorte meelelahutuseks on siin autoga mööda peatänavat edasi-tagasi sõita. Kuna meil oli palju vaba aega, siis istusime lihtsalt tee ääres ja sõime. Me isegi jagasime oma numbreid kahele tüdrukuid täis autole. Ühel juhul meil ebaõnnestus oma telefoninumbriga paberi üleandmine sõitvasse autosse, aga ei olnud hullu… 15. korral sõitsid nad meist jälle mööda ja numbri üleandmine õnnestus.

Hiljem kohtasime seda juba tuttavat „tööpakkujat” Damiani. Kell oli 5 ja ta oli õnneks juba kainem. Ta rääkis meile igasuguseid lugusid, kuidas ta on vangis käinud ja üleni tätoveeritud ja kuidas ta on terve elu kirsse korjanud. Lisaks väitis ta meile, et ta on seal farmis boss ning tema sõna tuleb kuulata. Loomulikult pärast tuli välja, et palju sellest oli niisama udu. Kõige naljakam lugu oli see, et ta olevat paarkümmend aastat oma käte peale urineerinud, et nahk muutuks tugevaks ja oleks võimalik tööd teha, ilma et kätele tekiks villid jne jne... Ta pakkus välja variandi, et saame isegi juba täna koos temaga sinna istandusse minna, ööbida seal ja alustada tööd hommikul. Leppisime kokku, et võtame ta peale tunni pärast.

Siis, kui me tema juurde jõudsime, oli ta juba ennast silmini täis joonud ja väga raske oli temaga suhelda. Tal läks väga palju aega, kui ta otsis oma rahakotti, särki, pläru ja muid asju taga ning meil katkes kannatus - see jama ei olnud seda väärt ja hakkasime lahkuma. Siis jooksis ta meie juurde ja pakkus välja, et me tuleksime järgmisel hommikul varakult sinna ja läheksime koos tööle. Lubasime tulla, aga me ei lootnud sellest midagi.

Päeval jõudsime endale osta telgi ning piisavalt süüa, et järgmise õhtuni vastu pidada. Arno, vana kogenud backpacker, õpetab mulle pidevalt kuidas odavalt süüa teha. Poes on kohe näha, kui vaesed töölised on läbi käinud – kõige odavamad saiad jms on otsas.

Meie menüüs on pidevalt purgitoidud ja pasta, sest muud me ei saa endale lubada (meil kõigil kolmel on raha otsas).

Kämpinguplatsil saime endale ühe telkimiskoha, kuid ainult kolmeks ööks, sest pärast seda aetakse kõik inimesed minema. Linnas pole kuskil ööbida ja ma ei kujuta ette, kuhu nad peaksid minema. Päevad on siin soojad, aga esimesel ööl läks maapind väga külmaks, mistõttu ma pidin tohkem riideid selga panema (järgmine öö oli juba soojem).

Pühapäeva hommikul olime kell 7 Damiani juures. Imekombel tuigerdas ta majast välja ja pärast paari suitsu võisime tööle sõita. Nüüd oli ta juba kaine ja peaaegu täiesti talutav. Kuid farmis keeldus tema ülemus meid tööle võtmast, sest kirsid polnud veel valmis ja töölisi oli liiga palju ning telkida ei lubanud ta meil seal samuti mitte. Pettumus oli suur ja sõitsime tagasi linna. Enne veel andis Damian meile 5 dollarit ja lubasime talle õhtul tööle järele minna.

Nüüd oli mul juba kerge stress. Polnud tööd ja varsti ka enam kohta, kus ööbida. Arno alustas tööd esmaspäeval ja tema sai oma telgiga farmi kolida. Ma juba vaikselt hakkasin mõtlema linna (Canberra, Melbourne) kolimise peale.

Päeval kohtasime oma telgi lähedusest veel eestlasi. Kokku on nüüd minu teada Youngis eestlasi 12 ringis. Päeval korraldati jalgpallimatš „korealased versus muu maailm” J

Õhtul niisiis läksime Damianile järgi, kuid sinna jõudes selgus, et tal läheb veel ligi tund aega. Otsustasime vahepeal veidi linnast kaugemale sõita ning hakata ükshaaval farme läbi käima ja tööd küsima. Vastused olid “ei”, “ei”, “ei”, kõik farmid olid juba ülerahvastatud.

Kuid siis, kui me sõitsime ühel külateel, kuhu üks naisterahvas meid juhatas, möödusime ühest valgest kaubikust. Paar sekundit hiljem jäime seisma ja ka too tagurdas meie juurde. Küsisime juhi käest, et ega tal pole kahele inimesele tööd pakkuda. Selle peale küsis ta, mis töökogemused meil on. Mina luiskasin julgelt, et olen Eestis varem kirsse korjanud. Selle peale palus ta meil tema järgi sõita.

Jõudsime ühte farmi, kus väljusime autost ja ta luges ette meile töötingimused - olime saanud tööle! Palk on okei (siin teenid nii palju, kui korjad) ning võisime seal tasuta telkida. Üks tingimus oli, et me peame seal 6 nädalat töötama ja kui me otsustame varem lahkuda, siis peame maksma tagantjärgi iga öö eest 10 dollarit (kuni 4200 krooni 6 nädala eest). Samas see tähendas, et nüüd oli mul tööd 6-ks nädalaks (jõuludeni) ja rohkem polnudki vaja. Täna, esmaspäeva õhtul, kolime oma asjadega sinna. Arno ja Greg hakkavad tööle oma farmis ja mina Martiniga selles teises. Kõik olid väga rahul.

Esmaspäeval pärast Arno esimest tööpäeva selgus, et tema farm oli küllaltki kehv ja võimalik, et ta liitub meiega meie farmis. Meie alustame oma tööga mõne päeva pärast, nii et tal on veel aega otsustada. Miinus on aga see, et me oleme täiesti eraldatud kohas ja 12 km linnast väljas, mistõttu poodi ja internetti saan edaspidi küllaltki harva. Tööpäev algab meil kella 6-st ning tööd võib teha niikaua, kui ise soovid. Kuid tööst ja kirsikorjamise tehnoloogiast kirjutan edaspidi. See on omamoodi teadus…

Tundub, et mul õnnestus leida tööd väga kiiresti. Tavaliselt peavad backpackerid olema palju kannatlikumad ja kaua vaeva nägema. Ma pole spetsialist sellel alal, aga mõned vihjed oskan juba kindlalt anda: esimese asjana tuleb end tööbüroos kirja panna ja seal tihti oma nägu näidata või koguni seal kohal istuda. Teiseks tuleb enesekindel olla ja veidi luisata oma töökogemuse kohta ja selle aja kohta, kaua sa plaanid Austraalias olla. Väga kasulik on, kui seltskonna peale on võimalik auto osta (alates 500-st dollarist) ja sellega pidevalt farme läbi sõita ja tööd küsida. Eesti autojuhiload kehtivad ka siin, kui sa oled WHM-viisa alusel.

Arnol on väga palju tööalaseid kontakte tekkinud just koos napsutamise ja pidutsemise käigus. Põhireegel on: vaeva näha ja mitte kiiresti alla anda. Tavaliselt õnnestub tööd leida täiesti juhulikult ja ootamatult!