Ümbermaailmareisi päevik 10.11.2009 – 24.11.2009

Kommuunielu
Nov 11th, 2009

Esmaspäeva õhtul kolisime meie farmi. Ma praegu ei mäletagi selle nime, kuid nimes oli kindlalt sõna „cherries”. Greg ja Arno on meie pärast mitu päeva vaeva näinud ja mul nüüd oli väga hea tunne, kui nüüd sai Greg veidikeseks ajaks meist rahu.

Farmi minnes oli siiski väike hirm, kas ikka suuliselt sõlmitud kokkulepe kehtib ja kas meil on ikka telgi püstipanemiseks ruumi. Õnneks polnud ühe päevaga midagi muutunud ja saime oma telgi üles panna. Valisime välja hea koha, kuhu hommikul päike peale ei paistaks ja telki kuumaks ei kütaks. Martin läks linna ja mina jäin sinna. Linna saamiseks tuleb end kellegi teise auto peale rääkida, hääletada või siis lihtsalt kõndida 2+2 tundi. Seepärast ma ei viitsi linnas enam nii tihti käia.

Koht ise on päris mõnus. Ala ei ole väga suur, kuid piisav, et inimesed ei peaks olema ninapidi koos. Alguses tundus olukord päris nutune. WC-d olid küllalti halvas seisukorras ja iga kord kui vett tõmbad, purskab seda igas suunas. Pesemiseks on meil ainult külm vesi ja niisama olemiseks väike majake, mis oli väga räpane ja täis roti väljaheiteid ning ämblikuvõrke.

Esimesel õhtul oli meie laagriplatsil 4 prantslast, 2 eestlast ja pakun et kümne ringis korealasi. Veidi hiljem käis meie boss, Joe, inimesi kokku lugemas. Tuli välja, et veel on 9 vaba kohta. Koheselt informeerisin sellest Arnot ja tema omakorda arutas asja oma sõpradega ning rääkis siis Joe’ga. Lõpptulemuseks on nüüd see, et tema pluss 5 inglast ja 1 sakslane said ka endale tööd meie farmis. Kolmapäeva hommikul selgus, et Arno informeeris ka 3 eestlast ja ka nemad said samas farmis tööd.

Boss teatas meile, et meie töögraafik saab olema 7 päeva nädalas ja iga päev 6-8 tundi (06.00-12.00 või 14.00) ja lisaks on võimalik peale tööpäeva veel kirsse pakendada. Mul oleks soov teenida päevas 100 dollarit, kuid ma kardan, et 6-8 tunni korjamisega ei ole võimalik seda täis saada (vähemalt alguses) ning ütlesin talle, et ta võib minuga arvestada, kui lisatööd on.

Õhtu oli päris masendav, sest peale tähtede lugemise polnud peaaegu midagi muud teha. Ajasin teistega veidi juttu, kuid juba kell 21 oli enamus inimesi magama läinud. Alates Sydney’st on olnud palju kärbseid. Paratamatult tekib tunne, et oled pesemata, et neid nii palju sinu ümber tiirleb. Ülemus soovitas osta kärbsevõrgu, sest muidu on raske tööd teha. Meie laagriplatsil on kahjuks ka veidi moskiitosid.

Ma ostsin endale Vodafone’i kõnekaardi, kuid kõik muud operaatorid peale Telestra on maakohtades kasutud. Ajutiselt kasutan taas oma eesti numbrit, sest see võtab automaatselt üles Telestra. Järgmise kuu alguses pean oma numbriga üle kolima.

Nagu iga hommik siin, oli teisipäev päiksepaisteline ja soe. Tundsin, et olen kuidagi energiat täis ja kui ma nägin, et korealased remondivad WC-d ja dušše, otsustasin kätte võtta harja ning meie chillout-ruumi ämblikuvõrkudest ja rotijääkidest puhtaks teha. Kui teised nägid, et ma olin koristamas, pakkusid nad ka oma abi. Jagasin välja ülesanded ning mõne aja pärast olid kõik millegagi hõivatud: kes kloppis toole tolmust puhtaks, kes pesi lauda või külmkappi jne. Meil oli seal ruumis paar tooli, aga nendes olid eelnevalt olnud rotipesad, mistõttu pidime lõikama sinna spetsiaalsed toolikatted. Olime loonud endale mõnusa ruumi, kus süüa, aega veeta või lihtsalt päikese eest varju leida.

Tundub, et seltskond sallib üksteist ja meie seas valitseb rahu. Aeg-ajalt võib probleeme tekitada külmkapi jagamine, aga siiani on kõik korras olnud. Ilmusid välja ka kaks pikendusjuhet, mille tulemusena meie puhkeruumist sai mobiilide laadimise ja arvutiruum (ühel hetkel oli korraga töös 7 arvutit). Üks korealane jagas mulle 100 GB eest filme ja sarju, tänu millele on mul nüüd järgnevad igavad päevad ja õhtud sisustatud.

Meie ülemus on Austraalias sündinud, kuid pärit Liibanonist. Esimeste päevadega on ta mulle väga hea mulje jätnud. Teisipäeva õhtul tuli ta meile näitama, kuidas veekraane avada ning jagas meile nippe, kuidas kirsse korjata. Pärast seda kutsus ta mind ja 4 prantslast oma majja veini proovima. Tema jutu järgi maksis üks nendest veinidest koguni 100 dollarit (1000 kr).

Telgis on öösel päris raske magada, kuid usun, et pärast seda rasket kogemust suudan ma magada palju halvemates tingimustes. Öösel 3 ajal ärkasin ma selle peale, et kuskil sulises vesi. Ma eeldasin, et Joe ei keeranud veekraani kinni ja nüüd üks suurtest veetünnidest ajab üle. Ronisin välja ning keerasin vee kinni. Mul tundus, et ka tema maja oma oli lahti, kuid seda ei õnnestunud mul kinni keerata. Saatsin talle sõnumi ja informeerisin, millega ma hakkama olen saanud. Eks ma veidi proovin talle pugeda, sest ega ei ole halb olla ju tema juures heas kirjas…

Öösel tundus veel, et keegi käis meie telgi kallal. Hommikul selgus, et need olid ilmselt ringiuitavad kanad J

Homme, neljapäeval, lähme kirsse korjama. Seekord korjame ainult 1 päeva, siis vähemalt saame tunde kätte. Õige töö algab esmaspäeval. Ootusärevus ning motivatsioon on suur. Kõige rohkem olen ma rahul sellega, et pärast 5 kuud rändamist olen nüüd jäänud paikseks ja vähemalt 6 nädalat ei pea oma rasket kotti järgmisesse sihtkohta tassima.

Ametikõrgendus enne tööleasumist?
Nov 16th, 2009

Kaua need kirsid küll valmivad? Olen seal farmis elanud juba nädala, kuid siiani pole veel töö alanud. Ka neljapäeval jäi ühepäevane korjamine ära. Kuna seal pole tõesti mitte midagi teha, siis olen veetnud terveid päevi, vaadates sarju arvutist (ühel päeval vaatasin 19 osa sarjast „24”), kuni mu silmad ja pea hakkasid valutama. Kuid tundub, et ootamine on lõpuks läbi.

Homme, teisipäeval, peaks meie töö algama. Pühapäeval kutsus boss meid enda juurde ja kirjutas kõigi nimed üles. Ta tahtis veenduda, et meil kõigil on ka tööviisa, sest viisata tööliste palkamise korral ootaks teda trahv 50 000 dollarit (x10 krooni) ja töölist kohene maalt väljasaatmine. Palka hakkab ta meile maksma korra nädalas ning sularahas (mitteametlikult siis). Hea uudis oli see, et tal on meile tööd pakkuda kokku vähemalt 8-ks nädalaks, mis tähendab, et võib-olla õnnestub mul töötada siin jaanuari esimese pooleni.

Kõige raskemaks kujuneb kindlasti tõusmine 5.30 ajal. Mitte sellepärast, et see on nii vara, vaid see on just veidi pärast päikesetõusu, kui õhk on veel küllaltki külm. Mõni tund hiljem on vastupidiselt jällegi liiga palav. Ühesõnaga alguses tuleb selga panna soojad riided, natukese aja pärast õhukesed riided.

Õnneks pole minu siinoldud aja jooksul veel kordagi sadanud. Sooja on iga päev üle 30 kraadi ja kuna suvi on alles algamas, siis on lootust, et läheb veelgi soojemaks. Mina ootan selliseid 40-kraadiseid päevi.

Aeg-ajalt on oht, et peame üle elama mõned tormid nagu see, mis oli paar päeva tagasi. Ühel hommikul ärkasin vara, sest tuul oli nii vali ja ei lasknud magada. Paar minutit vaatasin ja mõtlesin, kas meie telgikate on ikka alles või mitte - kuidagi liiga valge oli telgis… Õnneks siiski oli. Arno, kes elab teises farmis, läks tormi eest peitu Gregi juurde ning hommikul tagasi tulles avastas, et tema telk ja asjad olid tormi käigus põllu peale laiali lennanud.

Kuna elame siiski looduses, siis on paratamatus, et puutume kokku erinevate elusolenditega. Siiani on need õnneks ainult putukad olnud, aga karta on, et millalgi kohtan ka madu. Arno rääkis, et nende laagri kuivkäimlas on võimalik näha, kuidas augu põhjas üritavad välja saada 5 brown-sneak’i. Pole siis ime, et keegi ei taha seal wc-s käia!

Ühel järjekordsel hommikul tõusin üles ja nägin enda näo kohal ühte pirakat ämblikku. Proovisin uuesti magama jääda, aga kuna ta oli siiski telgis sees, pidasin targemaks ta enne „kahjutuks” teha. Ei kujuta ette, kuidas ta küll sisse sai, sest me hoiame kogu aeg telgiust suletuna. Õhtul näiteks puhkeruumis ei ole haruldane, kui sulle maandub pähe või krae vahele mõni suuremat sorti lendav putukas.

Vahepeal on palju rahvast juurde tulnud ja eile lugesin ma kokku 29 inimest. 4 eestlast ning ülejäänud on kas prantslased või korealased. Ühel õhtul, kui neid tuli eriti palju korraga, avastasin, et meie telgis olid kõik asjad ühele poole laiali lükatud. Keegi nagu oleks meie telgis sobramas käinud või siis meie telki oli liigutatud. Telk tundus olevat sama koha peal, mistõttu jäi üle ainult see esimene variant. Mitu päeva ei saanud ma rahu. Ühel päeval vabandas üks prantslane, et oli pidanud meie telki oma sõbra telgiks ja oli telgis teinud ruumi enda asjadele. Läks veidi aega, enne kui ta avastas oma vea.

Nagu karta oli, on saanud külmkapi jagamisest tõeline närvide mäng. Täna, esmaspäeva hommikul avastasin, et keegi oli minu veepudeli jääkappi pannud, et oma asjadele ruumi teha. Loomulikult oli see jäätunud. Tahaks teada, mida see inimene küll mõtles. Ma isegi hoian külmkapis oma tühje konservipurke, et keegi ei saaks „minu” külmkappinurka ära vallutada.

Üleeile oli keegi tühjaks lasknud meie 75 000-liitrise veetünni, mistõttu wc-polnud vett ja duši all ei saanud käia. Seal on spetsiaalne kraan, mida avades jookseb kogu vesi välja 15 minutiga, täitub aga alles 24 tunniga. Väljavoolanud vesi jõudis koguni naaberfarmini.

Järgmisel päeval sattusin peale, kui üks koreakas proovis taas seda kraani avada. Mulle väitis, et ta pole varem seda kraani avanud ja ta soovis teha seda, kuna maapind oli liiga tolmune. Kommentaarid on üleliigsed…

Ma olen 2 korda käinud linnas nii, et mul on tulnud ise tagasi kõndida. Esimene kord oli mul toidukott ka kaasas, mistõttu oli veelgi raskem tagasi kõndida. Hääletamisel polnud tulemust, kuid siis õnneks pärast 7. kilomeetrit võeti mind peale. Teisel korral võeti mind peale juba pärast 2. kilomeetrit.

Meie boss Joe tundub olevat mõistlik, kuid väga range mees. Ta lubas, et Arnole ja teistele tüüpidele on ka meie farmis kohta, kuid paar päeva hiljem murdis ta oma sõna. Joe väitis, et üks teine boss võttis need prantslased ja koreakad tööle, mistõttu Arnole ja ta sõpradele ei olnud enam kohta. Ma uskusin, et ma suudan teda mõjutada ja sebida Arno tööle. Siiski ei olnud tal mu sõbra jaoks ruumi. Kuid üllatuslikult tegi ta mulle ühe tööpakkumise. Ma praegu veel ei hakka sellest rääkima, aga ma andsin oma nõusoleku. Kui ta otsustab mulle selle töö anda, siis ma paari päeva pärast ei pea enam kirsse korjama ja Arno saaks mu koha endale. Eks siis varsti selgub see, kuid igal juhul tundub, et olen võitnud tema usalduse.

Enne tööle asumist luges Joe meile ette meie kohustused. Üks nendest oli, et me peame seal töötama vähemalt 4 nädalat või vastasel korral tuleb meil maksta iga päeva eest 10 dollarit. Vahepeal tulid 2-ks ööks ka 4 eestlast sinna, kuid pärast seda kadusid nad ära. Mind šokeeris see, kui boss ütles, et ta juba otsib neid tüüpe ja kuna ta tunneb kõiki farmereid siin Youngis, lubas ta nad ka üles leida. Siis lubas ta nende jalad murda, kuna nad jätsid maksmata 80 dollarit. Ma ei saanud lasta sel juhtuda ja saatsin sõnumi, et nood eestlased enam Youngi tagasi ei tuleks. 2 neist aga siiski tulid ja said õnneks asjad selgeks räägitud ja alustavad ka tööd teisipäevast. Teised 2 on aga ikka „jooksus”.

Praegu ei suuda ma ära oodata, millal ma saan tööle asuda, aga alates homsest (äärmisel juhul kolmapäevast) algab 7-päevane töönädal, mis mõnel päeval võib kesta 14 kuni 16 tundi ja küll siis ma juba hakkan taga igatsema neid päevi, kui ma veel tööd ei teinud.

Rekordkuum November
Nov 20th, 2009

Meie töö ei alanud ei teisipäeval ega ka kolmapäeval. Üks autotäis prantslasi kaotas kolmapäeval kannatuse ning lahkus, enne kui meie ülemus meile häid uudiseid tõi. Nimelt lõpuks oli lootust, et neljapäeval saame alustada kirsside korjamisega.

Hommikul pidime juba 5.30 valmis olema. Boss tuli alles pooletunnise hilinemisega.

Kui kõik inimesed ootasid kannatamatult. Lugesin kokku, et meid oli kokku 35, kellest 4 olid eestlased, 13 korealast ja 18 prantslast. Lõpuks tuli boss kaubikuga kohale ning palus meil sinna sisse hüpata. Kuna meie, eurooplased, olime väga kannatamatud ja on teada, et asiaadid ei ole nii ebaviisakad, jäid nemad ootama, kui ülemus 20 töölist põllule viis.

Tööks valmistusid kõik vastavalt oma kogemustele või soovidele. Mina eelistasin lühikesi pükse ja maikat, samas kui osad kandsid pikki riideid. Kärbsevõrk, kindad jms on juba sellised asjad, mida kõik ei ole endale muretsenud.

Eelmisel päeval jagati kätte korvid, mida me kandsime kaelas, kui korjama läksime. Põllul jagati kätte ka suured kirsikastid, mis lõpptulemusena tuli meil täita kirssidega ja siis oma nimelipik sinna lisada. Ma ei ole kirsispetsialist, aga need puud ei jätnud küll muljet, et tegemist oleks eeskujuliku farmiga. Meie ülemus oli farmi just maha müünud, mistõttu teda ei huvitanud miski muu kui ainult kirsid. Meile oli antud isegi korraldus, et me võime oksi murda, kui ei ulata kirssideni.

Joe ja tema abiline Kevin jagasid meile kätte puuderead, kus me korjama pidime. Kuid read jooksid täiesti suvaliselt ning pidevalt juhtus nii, et minust järgmine puu oli hõivatud kellegi teise poolt.

Kirsside korjamine pole raketiteadus, nagu meie boss meile kogu aeg meenutab, mistõttu pole seal palju reegleid. Lihtsalt ei tohi korjata tooreid ega mädanenud marju, kirsid tuleb noppida koos sabaga ning võimalikult väheste lehtedega. “Töökaaslasteks” olid põhiliselt kärbsed või siis kirsside otsas turnivad sipelgad või kõrvahargid.

Puud olid küllaltki hõredad, need olid üsna vanad, töökorraldus halb jne - seda ma võin vabanduseks tuua, aga fakt on see, et ma olin vist üks aeglasemaid korjajaid. Me pidime töö lõpetama juba kell 12, sest oli suur välguoht. Ma jõudsin 6 tunni jooksul korjata 3,5 kasti, kui enamus suutsid selle ajaga täita 4-5. Üks, kes on kirsse korjanud üle 8 aasta, suutis korjata 8 kasti...

Esimene päev oli paljudele ilmselge pettumus (sealhulgas ka mulle). Tundus, et me suutsime ära korjata juba ka märkimisväärse osa põllust. Joe lubas, et seal saab olema tööd vähemalt 3-4 nädalaks.

Samas selle ühe päevaga võis ka kirsihooaeg lõppeda. Nüüd võin kindlalt väita, et see kirsihooaeg pole Youngis üldsegi hea olnud. Ohtrad vihmasajud ja tormid on vähendanud saaki ja hooaja algust edasi lükanud. Kuid nüüd oli teistsugune oht õhus. Kolmapäeval hoiatas meid boss, et reede lubati siia piirkonda 43 kraadi. Sellest novembrist on kujunenud juba ajaloo üks kuumemaid novembrikuid. Reedene kuumus pidi olema kirssidele hukatuslik – kõik kirsid, mis on juba valmis, tõmbuvad selle kuumaga kokku.

Neljapäeva õhtu oli väga soe ja ööseks jätsime telgis võrgu lahti, sest muidu oleks öö olnud väljakannatamatu. Kella 7 ajal oli väljas juba 30 kraadi ja nüüd pärastlõunal on välja väga kuum. Kas tänane päev lõpetab kirsihooaja, selgub varsti.

On lootust, et ma suudan aja jooksul kiiremini juba korjata, kuid elamistingimused on muutunud meil nii väljakannatamatuks, et ma ei suuda juba ära oodata millal me saame mujale kolida. Esiteks osa prantslastest on täielikud hipid, kes ei hooli teistest inimestest ning ühel neist on nii kohutav naer, mida ma kuulen pidevalt läbi une.

Ok, see selleks. Kuid pärast seda, kui keegi tühjendas 75 000-liitrise veereservuaari, pole meie laagri veevarustus enam olnud sama hea kui varem. Mingil seletamatul põhjusel ühel hetkel lihtsalt enam ei ole vett, mistõttu me ei saa pesemas käia. Õnneks on meil kraan, kust saame veidi vett. Neljapäeval peale tööd tahtsin minna pesema, kuid üks dušš oli rikkis ja teine oli hõivatud vähemalt pool tundi ja õhtul polnud jälle vett. Sellepärast peab Arnoga siin raamatukogus välja kannatama minu hingematvat higilehka…

Varsti selgub siis, kas meie olukord läheb paremaks või ei. Eks Austraalias ole töö leidmine siiski õnne küsimus ja praegu tundub, et meil ei ole väga vedanud töö, farmi ega hooajaga. Äkki tuleb hakata mõtlema plaan B peale…

Pigem riskin, kui kannatan…
Nov 23th, 2009

Reedel pärast blogi kirjutamist ja kuuma ilma eest raamatukogus varjumist hakkasid asjad arenema tohutu kiirusega. Ma olin Martini, Kristeri ja Avoga linnas, kui kohtasime ühte prantslast meie farmist. Ma ei saa öelda, et see tuli mulle üllatusena, kui ta rääkis, et ka teised prantslased pole rahul valitseva olukorraga ning plaanivad lahkuda.

Esialgne plaan oli siiski oodata ja vaadata, mis järgmine nädal meil tööl toob, kuid see jäigi ainult plaaniks. Meie sõbrad eestlased otsustasid ka juba selsamal õhtul lahkuda. Nüüd pidime kiiresti analüüsima tekkinud olukorda ja otsustama, kas võtta risk ja minna otsima uusi võimalusi või jääda paigale ja loota, et olukord paraneb. Väga palju plusse oli lahkumisel, samas sinnajäämise kasuks rääkis juba see olemasolev kindlustunne – tasuta elamine ja mingisugunegi töö.

Kuid kuna ma mäletan liigagi hästi, kui kulukaks läks sõit Youngi, mistõttu võimalus saada eestlaste autoga lõunasuunas sõita oli suur asi, millest ei saanud lihtsalt loobuda. Suhtlesin teiste prantslastega ning selgus, et tolsamal õhtul plaanis vähemalt 9 inimest farmist lahkuda.

Ootasime pimeduse saabumist, et siis hakata vaikselt oma asju kokku panema. Kuigi bossil avanes vaade peaaegu kogu laagriplatsile, tuli talle tol õhtul külla tema perekond, mistõttu polnud ohtu, et ta tuleks meid kontrollima. Igaks juhuks jätsime isegi telgi korralikult pakkimata ning viskasime autosse ja sõitsime vaikselt minema. Loomulikult ma ei ole selle üle uhke, et me niimoodi varga kombel minema hiilisime ja jätsime maksmata nende oldud ööde eest - Martiniga olime kokku 11 ööd, mis teeks 110 dollarit. Kuid need elamistingimused, mis laagris valitsesid (viimase 5 päeva jooksul oli vaid ühel päeval vett), ei olnud kindlalt väärt seda raha, mistõttu mul ei olnud üldsegi kahju Joe’d niimoodi petta. Eks ta oli ilmselt järgmisel hommikul vihane, aga ma usun, et isegi kui tal ei jäänud alles piisavalt töölisi, leiab ta ühe päevaga meile kõigile asendajad. Kirsid tulevad põllult koju igal juhul ja ta saab rikkamaks niikuinii…

Saime linnas kokku Arno ja Gregiga ning jätsime nendega hüvasti. Kahju oli Arnot Youngi maha jätta, aga pole välistatud, et me näeme taas jaanuaris-veebruaris.

Linna lähistel oli kaks rest area’t. Üldse on Austraalias teede kõrval küllaltki palju neid puhkealasid, kus on võimalik oma karavanauto ööseks parkida. Mõnedes kohtades on isegi olemas tasuta grillid. Niisiis oli meil valida, kas minna lõunas või põhjas asuvasse rest area’sse. Lõuna oma asus farmist ainult 3 kilomeetri kaugusel, samas kui põhja oma asus juba 30 km kaugusel. Mina soovisin…ei, ma lausa tungivalt käisin peale, et me läheksime kaugemale puhkealale.

Seal me siis telkisime ühe öö ja hommikul pärast sööki võtsime suuna lõunasse. Enne veel tuli teha üks toiming, mida ma polnud mitu päeva saanud teha – nimelt ennast pesta…Kuigi see polnud korralik pesu, sain siiski ennast veidi värskendada ühes väikses järves. Ma ei tea, kas ma ikka sain puhtamaks seal või mitte, sest vesi oli seal küll jube must…

Päeva jooksul sõitsime 300 km, kuni leidsime sobiva koha, kus veeta ööd ning pühapäeval jätkasime oma teekonda. Ma olen hingelt seikleja ja kohe alguses hakkas mulle meeldima mõte, et võtame riski ja vaatame, kuhu me välja jõuame. Tegelikult ma teadsin, et me (mina ja Martin) tahame välja jõuda Melbourne’i. Nende kahe päeva jooksul õnnestus mul näha Austraalia loodust, kuigi seekord ma veel kahjuks känguruid ei näinud.

Krister ja Avo oleksid soovinud samuti Melbourne’i tulla, kuid nad leidsid, et neil puuduvad piisavad vahendid, et see reis ette võtta. Nad pandid meid maha suure kiirtee ääres, kust Melbosse oli 230 km. Kui raha pole, siis ainuke võimalus on hääletada. Kui Sydney ja Young asuvad NSW (New South Wales) osariigis, siis nüüdseks olime jõudnud juba Victoriasse. See pidavat olema ainuke osariik, kus hääletamine on keelatud. Ajalugu on vist näidanud, kui palju mõrvareid hääletab või palju ohtlikke juhte on olnud.

Veidi jõudsime hääletada, kui nägime, et taevasse sõudsid väga hirmsad pilved. Jooksime kiiresti kiirteel asuva silla alla. Üritasime end seal peita, kuid kuna tuul oli nii võimas, saime ikkagi märjaks. Kui lõdisesime seal külma ja märjana, hakkasin paratamatult mõtlema, et kas seda jama oli ikka vaja.

Veidi hiljem sadu lõppes ja meil õnnestus saada ühe auto peale. Autos oli tšehhi pere, kes viskas meid Melbo suunas 130 km. Sealt saime omakord järgmise auto peale, mis viis meid otse kesklinna.

Kuna see Melbourne’i plaan oli täiesti ootamatu, puudus mul ka võimalus meile öömaja leida.
Proovisin küll viimasel minutil inimestele kirjutada CS ja HC-s, aga see tulemust ei toonud. Pidime esimese öö veetma 30-dollarilises hostelis.

Esmamulje linnast on väga hea. Siiski on raske öelda, et see on just Austraalia linn. Siin asub maailma suurim kreeklaste kommuun ja muidugi on siin väga palju asiaate. Kui reedel nautisime +43 ilma, siis nüüd peale 26-kraadist langust oleme pilvises ja külmas linnas.

Praegu on esmaspäeva hommik ja ilm on ilus. Me teame juba, mida meil vaja teha on: vaja on lahendada elamisküsimus ning otsida töö. Martin teab ühte kohta, kust võiks olla võimalik tööd saada. Ma praegu ei kirjuta, mis see on, aga ütleme nii, et see on midagi väga teistsugust.

Muidugi meie mõlema jaoks oleks soov number üks saada töö ehitusele. See aga tähendaks, et enne tuleb teha üks vajalik paber (1800 krooni) ja siis otsida veel endale elamine. Eks aeg näitab, kas meie võetud risk tasus end ära või ei. Tagasi farmidesse võime aga minna taas iga kell.

Käib tööotsimine ja turistimängimine koos
Nov 24th, 2009

Asi, millega me mõlemad nõustusime oli see, et üle 2 nädala korralikus voodis magada on kuidagi harjumatu. Mina loomulikult eelistaks voodit telgile, kuid Martin on vastupidisel seisukohal, sest ta ei suutnud end päris välja puhata.

Meie hostel maksis 31 ja 36 dollarit inimese kohta. See on väga kallis, aga samas too hostel on üks uhkemaid, mida üldse näinud olen. Oleks võinud ju sinna jääda, kuid enam ei raatsinud nii palju maksta. Meie asupaigaks sai täiesti juhuslikult St. Kilda, mis peaks olema Melbourne’i populaarseim rannapiirkond. Linnas olles on paratamatu, et rahakott muutub väga kiiresti kergemaks. Eelmisel päeval maksis trammipilet 37 krooni, siis esmaspäeval maksime päevapileti eest 68 krooni.

Päev oli ilus ja veidi soojem (umbes 22 kraadi), mis andis energiat tööd otsima minna ning linnaga tutvuda. Kõigepealt läksime külastama ühte hobusetalli. Martinil on paar sõpra, kes on hobusetallis tööd teinud ning julgustasid ka teda (meid) sinna tööd küsima minema, kui raha on otsa saanud. Hobusetallid pidavat olema suhteliselt kindel koht, kus tööd saaks ning eestlased pidid väga hinnas olema. Meile ei vastatud koheselt „ei” ja lubati tagasi helistada. Me proovisime neile ise ka tagasi helistada, aga sellest ühest kohast jäigi konkreetne vastus saamata. Aga ma soovitan julgelt eestlastel minna tallidesse tööd paluma. Kuna Melbourne on Aussie hobuste pealinn, peaks lootust olema. 20 dollarit tunnis, tasuta elamine (mõnedes tallides) ja see, et varasem kogemus pole igal pool kohustuslik, peaks motiveerima küll.
Külastasime ka paari ehitusobjekti. Kahjuks on selline ebameeldiv periood tulemas nagu jõulud ja uus aasta (kui ma oleks Eestis, räägiksin teist juttu… ), vastati meile, et järgmiseks neljaks nädalaks pole midagi pakkuda. Sõitsime kesklinna risti-rästi läbi, proovides leida tööbürood. Üks enam ei vahendanud tööd ja teine oli üldse maamunalt kadunud. Kolmas asus südalinnas ja esmapilgul tundus olevat liiga uhke, et meid, backpackereid, üldse jutule võtta. Aga isegi võeti ja veidi anti lootust ka. Selle töövahendusbüroo aadress on www.adecco.com.au . Järjekordne vihje tööotsijatele!

Austraalia puhul ei meeldi mulle, et see on nii hõredalt asustatud. Miks peavad inimesed Aasias elama kümneid kordi väiksemal maa-alad kui inimesed Austraalias? Täiesti ebaõiglane! Samamoodi tundusid Melbo äärelinnad väga hõredad. Südalinnas aga avanes täiesti teistsugune pilt. Tegemist on inimestest kihava city’ga. Pilvelõhkujad ja igasugused tuntud ärid, ettevõtted ning toitlustusasutused on loomulikult esindatud. Ühistransport on väga mugav ja mis kõige olulisem – puhas. Põhiline ongi linnas tramm, millega saab peaaegu igale poole. Peatustel on nii nimed kui ka numbrid. Kui esimene kord läksime trammi peale peatuses nr 9 ja nägime, et meie sihtkoha peatus oli number 34, siis õnneks ei tähendanud see, et kõik need numbrid jookseksid järjest.

Õhtul niisiis kolisime üle teise, odavamasse hostelisse, kus öö dormis (ühikas) maksis 25 dollarit. Üldse linnas vist odavamalt majutust ei olegi võimalik leida. Kui sooviks korterit või tuba üürida, tuleb välja käia keskmiselt 150 dollarit nädalas. Hosteli kuulutustetahvlilt õnnestus mul leida 3 huvipakkuvat tööpakkumist. Saatsin neile koheselt ka sõnumid. Peaaegu koheselt vastas üks mulle ja leppisime kokku töövestluse järgmiseks päevaks.

Teisipäeval ei raatsinud me enam trammipiletit osta, mistõttu pidime jalutama kokku vähemalt 20 km. Ma ei tea kas „raatsima” on üldse õige kasutada juhul, kui tegelikult pole lihtsalt raha…

Külastasime linnas palju huvitavaid paiku: F1 rada Albert Parkis, II Maailmasõja memoriaali, kesklinna, turistitrammi jne. Üks hetk tuli tänaval meie juurde üks neiu, kes pakkus tööd WWF-is. Töö sisuks oleks tänaval inimestelt toetust paluda heategevuse nimel. Ok, ma võiks seda tööd teha, aga selle palga eest ei ole võimalik linnas lihtsalt ära elada.

Päeva teisel poolel ootas meid ees tööintervjuu, mis osutus täielikuks pettumuseks. Tegemist oli müügitööga (leida kliente, kes oleks nõus oma elektripakkujat vahetama), mistõttu lahkusime pärast 10 minutit. Miks me üldse sinna läksime? Kuulutus lubas suhtlemist erinevate inimestega üle maailma, reisimisvõimalust, tasuta elamist, sööki, grillimist ja jooke. See pakkumine oli väga ahvatlev!

Mis nüüd siis edasi? Loomulikult oleme rohkem teinud selle jaoks, et tööd leida, kui ma siin olen jõudnud kirjutada. Kui midagi ööga ei muutu, siis on meil plaan taas ette võtta tee farmide suunas. Tundub või tegelikult isegi on see minu pidev ümberpaiknemine rohkem nagu närviline tõmblemine. Linnas aga on võimalik tööd leida, kui oleks rohkem aega ja algkapitali. Minul aga pole kumbagi, mistõttu tuleb leida koht, kus tööandja võtab koheselt tööle ilma pikema jututa.

On olemas voldikud, kus on kirjas, milliseid vilju ja kus on võimalik korjata teatud kuudel. Seda on võimalik leida ka googeldades „harvesttrail” ja siis võib leida lehekülje, kus peale farmitööde on olemas tohutul hulgal teisi tööpakkumisi üle kogu maa.

Mida ma selle seiklusega kaotasin? Peale raha, mis kulus hosteli peale, mitte midagi muud. Olen kogemuse võrra rikkam ja nüüd on mul ka Melbourne nähtud ja ma võin öelda, et see meeldis mulle rohkem kui Sydney. Isegi kurb on siit lahkuda, sest oleksin heameelega siin ka elanud.

Kolmapäeva hommikul võtame oma asjad ja asume hääletades teele. Kuhu, seda me veel ei tea. Õnneks me ei jõudnud veel telki maha müüa ja ma usun, et Martin on õnnelik, et saame telki tagasi kolida. Ärge arvake, et mulle ei meeldi farmitöö või telgis magamine - kindlasti ootavad õiges kohas ees unustamatud kogemused ja inimesed.

PS. Couchsurfing’us ja Hospitalityclub’is olen ma väga pettunud, sest ma pole leidnud kedagi, kes oleks soovinud mind Sydney’s või Melbourne’is abistada. Arvestage sellega!