Ümbermaailmareisi päevik 25.11 – 11.12.2009

Oleks hea teada ka, mida me korjama hakkame…
Nov 25th, 2009

Kolmapäeva hommikul tegime hostelis check-out ja astusime uksest välja. Edasiliikumiseks aga puudus meil kindel plaan. Istusime maha ja tegime mõned kõned. Melbourne’is idasuunas olid mõned imetillukesed kohad, kus oleks midagi korjata, aga meile öeldi, et tööd oleks võib-olla alles paari nädala pärast. Niisiis otsustasime minna põhja suunas, kus on juba rohkem suuremaid linnu.

Sõitsime trammiga lõpp-peatusesse, kust edasi jalutasime ning hääletasime. Pärast kolmandat autot olime jõudnud juba linnast 80km kaugusele. Järgmine tüüp oli suhteliselt noor torumees, kes viis meid Broadfordi rongijaama. Enne ostis poest meie juua ja krõpse ning andis meile kätte 20 dollarit rongipileti jaoks. „Ei” oli tema jaoks vastuvõetamatu.

Olime meeldivalt üllatunud ja juba poolel teel Sheppartoni. See on küllaltki suur koht, kus on lootust tööd leida. Ega ka teised eestlased kaugel pole. Õnneks oli kolmapäeval ilm hea ja reisida mõnus. Jõudsime linna kella 18 ajal. See oli küllaltki vara, aga samas liiga hilja, et tööbüroodesse minna. Ainuke asi, mis meil üle jäi, oli niisama passida ja oodata pimedat.

Lõpuks, kui hakkas hämarduma, valisime välja sobiva koha ja panime telgi üles. Enne magamajäämist oli väljakannatamatult palav, kuid juba mõne tunni pärast kiskus külmemaks. Öösel ärkasime selle peale üles, kui kuulsime esimesi vihmapiisku. Tuul oli tõusnud ning lõi välku ja müristas. Mina suutsin rahulikult magada, kui samal ajal Martin kuulis kõrvulukustavat käratust peaaegu otse meie telgi kohal. Kokkuvõttes oli siiski väga mõnus taas üle pika aja (3 päeva) jälle telgis magada.

Hommikul võtsime suuna tööameti poole. Seal tuli meil vastu võtta negatiivsed uudised – hooaeg pole veel alanud ning järgmise kuu jooksul pole siit midagi head oodata. Tegime seda, mida iga õige tööotsija peaks tegema – võimalikult palju internetist infot otsima. Jällegi täiesti juhuslikult meil vedas. Kui ma helistasin harvesttraili numbril ja küsisin infot vabade kohtade kohta linnast 100 km raadiuses, anti meile teada, et meie linna lähedal on 4 vaba töökohta. Pärast 10-minutilist kõnet õnnestus mul meile korjamistöö sebida.

Ma olin nii hoos meie kiitmisega, et ma ei saanud üldsegi aru mis töö on. Sain aru, et see on väga kurnav seljale, sest palju on vaja kummardada. Oli see äkki kiivide korjamine? Kasvavad need maas üldse?

Mõne tunni pärast ootas meid bussipeatuses üks sõbralik naisterahvas, kes sõidutas meid farmi. Meil polnud ikka veel õrna aimugi, mis töö meid ees ootab. Siis me nägime silti, et see piirkond on Austraalia kaktuste piirkond ja maja lähedal nägime sirgumas kaktuseid. Kas me hakkame kaktuseid korjama?

Kirjutasime alla lepingule, mis näitab, et nüüd on meil ametlik töösuhe. Tööga kaasnes ka elamine 4-toalises majas, koos 6 teise inimesega (3 prantslast, 2 sakslast ja üks šotlane). Ilmaennustus lubab lähipäevadeks päris tormiseid ilmu. Isegi Melbourne on praegu juba tugevate sadude ja tormituulte küüsis. Tundub, et oli viimane aeg katuse alla saada.

Lõpuks selgus ka, mida me tegema hakkame – me hakkame zucchini’sid (kabatšokke) korjama. Kui midagi ei muutu, siis me võime siia jääda isegi päris pikaks ajaks, kuid kauem vist ei tahaks siin olla kui jaanuari keskpaigani. Samas nagu ajalugu näitab, võivad minu puhul asjad muutuda mitte päevade, vaid isegi tundidega.

Öömaja eest tuleb maksta 1 tunni palk. Nädalas tuleb kokku 35-40 tundi tööd ning hakkame töötama miinimumpalga eest. Austraalia mõistes ei ole miinimumpalk aga kõige halvem (18 dollarit ja netos 14 dollarit). Ma olen juba kuu aega täiesti kasutult Austraalias olnud, mistõttu ma ei saa seda võimalust kasutamata jätta. Ehk võib midagi paremat leida, aga suurem tõenäosus on jääda ka edaspidi tööta.

Täielik põllumajandus
Dec 01, 2009

Me jõudsime siia neljapäeval ja nüüd on juba teisipäev. Tundub, et mu elu on muutunud stabiilseks mida ma olen juba pikalt oodanud (paraku ka igavaks). Elamistingimused on meil nii head, et raske on isegi ette kujutada, et kuskil Austraalias pakuks tööandja oma töötajatele midagi paremat. Jagame Martini ja ühe prantslasega (Cyril) siin majas ühte tuba. Kokku on tube siin 4 ja peale selle on veel vannituba (sooja veega!) ja köök väikese elutoaga. Vahepeal on siia juurde tulnud 3 inimest, mis on meil siinolemise veidi kitsamaks muutnud.

Kuna me asume linnast (Cobram) 15 kilomeetri kaugusel, tuleb meil poodi saamiseks sinna sõita. Majaperemehe poeg on meile lahkelt valmis autot laenama ja siiani iga kord on tulnud mul sõita. Nagu teada, on Austraalias liiklus „valepidi” ehk sõitma pead paremal jne. Ma olen mootorrattaga sõitnud vasakul pool, aga autoga varem veel olnud. Harjumatu on istuda paremal ning kõik, mis on tavaliselt paremal, on vasakul. Korduvalt proovisin suunatuld sisse lülitada, aga mul oli selline tunne, et see nagu ei tööta. Tegelikult on siin see üldsegi paremal pool ja ma lihtsalt proovisin kojamehi tööle saada, mis nähtavasti ei tööta J

Esmaspäeva õhtul korraldas perenaine meile väikese grillõhtu, kus saime nö Austraalia stiilis hamburgerit – lihtsalt küpsetatud pihv saia vahel. See oli tore üritus, sest see näitas, et nad mõtlevad oma töötajate peale. Mõeldes tagasi kirsside peale, on see nagu öö ja päev. Kui ma alguses magasin oma nurgas madratsi peal, siis perenaine – Julie – organiseeris mulle korraliku voodi ja ta käis isiklikult üle kõik toas ja asetas voodijalgade alla paberid, millele oli kantud peale putukatõrjet, mis peaks kindlustama, et nad öösel meie voodisse ei saaks ronida.

Aga nüüd lõpuks siis tööst ka. Reedel oli mul äratus 6.00. Tunni aja jooksul tuli end valmis seada, teha korralik hommikusöök ja siis välja põllubossi ootama jääda. Meil polnud aimugi, mis riided selga tuleks panna ja niisiis me olime lühikeste pükste ja t-särkidega. Bossi nimi on Dawn ja ma vist hakkan temast veel väga palju kirjutama:D Loomulikult oli meie riietus sobimatu ning mul tuli endale muretseda pikad püksid, pikkade varrukatega särk ja kummikud.

Päeva teisel poolel, kui juba soojemaks läks, oli meil esimene konflikt, sest ma soovisin riideid vähemaks võtta, aga Dawn ei saanud lasta sel juhtuda. Põhjus oli, et ma võin saada päikesepiste ja siis ma muutun töövõimetuks. Mul ja päikesepiste? Igal juhul ta viitas meie töölepingule, mis kohustab meid pikki riideid ning isegi mütsi kandma. Ma olen sõjakas, aga seekord andsin alla. Austraalia on väga lähedal Antarktikale, mistõttu on siin suured osooniaugud ja päike võib olla seetõttu ohtlik. Kui mina kuuletusin ja olen leidnud endale sobivad riided, siis Martin on suutnud säilitada õiguse kanda neid riideid, mida ta soovib.

Zucchini ehk suvikõrvits ehk kabatšokk, on olnud see vili, mida me alates reedest püüame hävitada (korjata). Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, ei olnud mul aimugi, mis meid põllul ees ootab. Dawn võib olla väga vastik (sellest tuleb veel juttu), kuid töökorralduses on ta meister. Kõik inimesed saadeti põllu peale laiali ja kätte anti ämbrid, mis tuli kinnitada vöö külge, mis meile eelnevalt anti.

Kõigepealt pidime korjama valget kabatšokki. Selle jaoks anti meile ka nuga. Taim ise on väga okkaline (mistõttu on vaja pikki pükse ja pikkade varrukatega särki), ning viljad on tavaliselt kuskil lehe all peidus. Meile anti ette ka mõõtmed, millest väiksemaid ei tohi korjata. Kui üks sobiva pikkusega kabatšokk kätte sattus, siis pidime selle tugevasti pihku haarama ja siis kirurgi täpsusega noaga ära lõikama. Need viljad on nii õrnad, et iga väiksem puudutus või kriimustus jätab tõsised jäljed peale. Niisiis mingi aja korjasime neid, kuni kõik korjatud sai.

Järgmine ja rahva vihatuim vili ootas ees. Ma ei kirjuta selles blogis selle nime ja lasen lugejatel ära arvata, mis kolla-roheline imelik vili see on. Selle puhul oli juba lihtsam. Tuli sellest kinni haarata ning siis varrest ära murda. Seda oli juba palju rohkem, mistõttu selle kallal sai rohkem aega veedetud. Esimene 20-minutiline paus on meil 9 ajal, millele järgneb 45 minutiline lõuna 12 ajal ja siis hiljem veel üks lühem paus. Tol päeval oli kolmas töö roheliste kabatšokkide korjamine. Selleks puhuks oli põllule toodud traktor, mis sõitis vaikselt meie ees ja meie järgnesime sellele samal ajal suvikõrvitsaid korjates. Hiljem neljas töö oli vanadelt põldudelt kile ära rebimine, millele pärast järgnes ka põllul rohimine.

Kui esimesed kaks tööd on seljale väga kurnavad, sest sa pead koguaeg kummargil olema ja pidevalt liikuma, siis traktori järgi kõndimine ja kile tõmbamine olid lihtsamad. Aga põllul käib pidevalt ringi üks väga kuri tädi, kes kogu aeg õpetab kõiki ja sunnib meid kogu aeg kiiremini liigutama ja rohkem kummardama. Lisaks peame korjama ära ka umbrohtu. Õnneks on tööpäevad mitmekesised, kuid kahjuks on meil selline tädi kuklasse hingamas.

Loomulikult oli esimesel õhtul väga raske olla – (ala)selg valutas ning jalad ja tagumik olid kanged. Õhtul ja järgmisel hommikul oli raske isegi püsti tõusta. Õnneks nüüd on keha saanud tugevaks ja töö ei jää tegemata valusa selja pärast. Reede ja laupäev olid meil tööpäevad, millele järgnes sajune pühapäev, mis sai meile ootamatuks puhkepäevaks. Järgmised 2 päeva oleme jälle töötanud. Üleüldse siin ei lubatagi üle 40 tunni tööd teha ning igaüks saab nädalas vähemalt 1 vaba päeva.

Kuigi töö on ebameeldiv, on palk ja elamistingimused nii head, et mul ei oleks midagi selle vastu et siia jäädagi kuni oma Austraalia reisi lõpuni. Täna oli ka palgapäev, mis on hea motivaator homseks. Kui keegi lootis, et ma hakkan nüüd kellelegi välja tegema, siis ta eksib… Esimesed 20 tundi oli meil katseaeg, mis tähendas ka väiksemat palka ning lisaks olid meil muud töö algusega seotud kulutused.

Tundub, et sattusime siia õigel ajal, sest hooaeg alles algas ning tööd on palju. Lähiajal lahkuvad 7 inimest, kuid nende asemele peaks tulema uusi inimesi. Tipphooaeg saab olema jaanuaris, kus tööd saavad 20-30 inimest.

Nüüd on ainult minu teha (pingutada ja vastu pidada), et saada kokku oma vajalik reisiraha.

PSS. Rääkisin hiljuti ka Ivoga. Tal õnnestuski saada Yangshuo’s (Hiinas) õpetajaks ning “naudib” selle ametiga kaasnevat stressirohket elu. Aga ta ei kahetse ja on väga rahul. Iff plaanib seal olla vähemalt jaanuarini, siis veidi reisida ning siis ka siia Austraaliasse jõuda. Kuna ta viisa aegub (st ta peab riiki sisenema aasta pärast viisa väljastamist ja siis peale seda võib siin veel aasta viibida) märtsis, siis peab ta enne seda siia jõudma. Karta on, et ajaliselt tal ei tule välja Lõuna-Ameerikasse jõuda minuga üheaegselt, kuid ta plaanib minuga USA-s liituda.

Juba 6 kuud võõrsil
Dec 08, 2009

Olen siin tööl olnud ligi 2 nädalat ja selle aja jooksul olen saanud juurde väga palju töökogemusi ning kindlasti ei või mind siin enam algajaks pidada. Backpackerite puhul ei ole haruldane, et ühes kohas peatutakse küllaltki lühidalt ning pärast paari nädalat tööd liigutakse edasi. Viimase nädala jooksul on meil lahkunud 3 inimest Taiwanist, homme lahkub üks šotlane ja reedel 2 prantsuse tüdrukut. Samas on meile juurde tulnud 2 inglast, 2 prantslast, 2 sakslast, 1 rootslane ja veel mõned, kelle kohta mul puudub informatsioon. Ühesõnaga - toimub pidev tööjõuvahetus.

See farm on tegelikult päris pirakas ikka – kokku on maad 300 hektarit, millest kõik ei ole loomulikult põllumaa. Alguses, kui ma siia jõudsin, kasvas siin palju vähem zucchinit ja squashi kui nüüd. Pidevalt võetakse kasutusele siiani tühjalt seisnud põllud, mistõttu tuleb meil ka palju rohkem korjamist juurde. See on ka põhjus, miks siinsete tööliste arv ka kogu aeg kasvab.

Eelmine neljapäev oli mul ka vaba päev. Loomulikult on tore puhata, aga kui nädalas juba rohkem, kui 1 päev vaba oleks, mõjuks see märgatavalt ka palgale. Seepärast oleks väga tore, kui siin lähikuudel ei sajaks üldse…

Reedel olime kõik väga üllatunud, kui kätte jõudis juba päeva teine pool, aga meie boss Dawn polnud teinud veel oma sapiseid kommentaare ega karjunud kellegi peale. Täpselt selline tunne, et see pole tema, vaid tema kaksikõde. Ilmselt oli asi selles, et järgmisel päeval oli temal vaba päev, mistõttu tal oli hea tuju. Laupäeval saime nautida tööd tema asendaja, perepoja Johni, käe all. Temaga oli väga lahe tööd teha. Ta lihtsalt fikseeris meie töötunnid ning sõidutas meid autoga põldude ja maja vahet. Ei mingit targutamist ning karjumist. Me võisime kõik palju kergemalt hingata ning veidi lõdvemalt tööd teha (töötulemust see siiski ei mõjutanud). Mõned tüübid lubasid endale isegi väikest suvikõrvitsasõda…

Ka sellel nädalal oli Dawn veidi tagasihoidlikum, aga siiski ebameeldiv ülemus. Põhimõtteliselt on ta perfektsionist ja kui kellelgi jääb mõni vili korjamata, siis teeb ta selliseid vihjeid, et kui sa nii palju jätad korjamata, siis pole meil sinu jaoks ruumi jne. Õnneks olen ma õppinud teda ignoreerima, aga kahju on just uutest, kes hirmuga tööd rabavad.

Päevad on meil muutunud ühesugusteks: Äratus 6.00, tööle 7.00, kõigepealt korjame squashi 2h, siis paus ja siis veel 2 tundi squashi, millele järgneb lõuna ja päev tavaliselt lõpeb 4 tunnise zucchini korjamisega. Päeva esimene pool ongi kõige raskem, sest väga kurnav on käia ringi, kui sul ripub raske ämber ümber kõhu. Ma juba tunnen, kuidas mu selg valutab ning täna olid mul nabapiirkonnas valud. Õnneks on päeva teine pool kergem. Täna, teisipäeval, peaks varsti tulema esimese täisnädala palgatšekk, mis eeldatavasti tuleb juba päris suur.

Õhtul pärast tööd, mõeldes palga ja elamistingimuste peale, siis leidsin, et mul puudub hetkel soov siit mujale siirduda. Pealegi kirjutasin alla „jõululepingule”, mis keelab mul siit enne jaanuari algust lahkuda. Õnneks tuleb Arno jaanuaris tagasi Austraaliasse ja usub, et leiab mulle tööd siin naaberlinnas (ta ise tuleb ka siia). Niisiis ma pean jääma ootama, kuni Arno mu siit ära päästab J

Ülikooli ajal ma ei elanud ühikas, mistõttu on praegune kogemus minu jaoks uus ja huvitav – elada ühe katuse all 12 teise inimesega (osad elavad teises majas). Loomulikult valmistab probleeme  wc/duši kasutamine hommikul ja pärast tööd ning lõuna ajal köögi kasutamine. Siiani on aga kõik mõistvad olnud ja omavahelisi sõnelusi pole olnud. Inimesed on siin eranditult normaalsed. Loomulikult on mõned jutukamad kui teised, aga kellegi kohta ei ole mul midagi halba öelda. Meil on olemas  ka telekas, mis on paljude jaoks siin ainuke meelelahutus. Õnneks on kõik kutid suured jalgpallisõbrad, kuid meil on ka üks sakslane, kellele meeldib hirmsasti kriket, mistõttu pidevalt toimub massiline vaatamine (samas kellelegi teisele see ei meeldi). Minu jaoks on see kõige totram spordiala, mistõttu ma veedan palju vähem aega teleka ees kui teised. Erinevalt teistest on ainult mul olemas internet. Selleks ma ostsin internetipulga, mis läbi mobiilivõrgu varustab mind internetiga. Kahjuks on siin internet mahupõhine, mis tähendab, et kui sa palju surfad, pead ka rohkem maksma. Näiteks 6 GB maksab 1000 krooni.

Paar korda nädalas käime poes, et oma toiduvarusid täiendada. Viimane kord tundsime huvi, kui palju on squashi ja zucchini kilohind. 10 dollarit on squash ja 4 kabatšokk. Pole uudis vist, et Austraalias on toiduhinnad väga kõrged. Kõige vähem jõuab mulle kohale, kuidas tavaline röstisai saab poes maksta 40 krooni (või siis 2 saia 25 krooni tükk).

Kuidas näeb välja tavalise töölise toidumenüü? Mina näiteks söön hommikuks putru ja päeva teisel poolel makarone tomatikastme ja hakklihaga. Makaronid ja pudru on ka paljude teiste põhisöögiks. Loomulikult on see odava hinna pärast.

Austraalias on 3 asja, mida ma soovin enne lahkumist näha – kängurud, koaalad ning madu. Esimesed kaks peaks ma juba lähiajal ära nägema, aga madu on juba „üllatuskülaline”. Teised on meie farmis näinud korduvalt brown-snake’i. Sageli kui ma tõstan taime üles, et korjata sealt squashi, hõõruvad lehed vastu alumist kilet, mistõttu tekib selline sisisev hääl. Nüüd ma olen juba sellega harjunud, aga alguses mõtlesin, et see on mõni madu. Siiski iga lehekergitamise korral on olemas võimalus, et seal all tõesti ootab sind mõni madu. Olen aga kohanud erinevaid ämblikke, mis internetist järgi uurides osutusid mürgisteks.

Esmaspäev oli meil siin juba väga kuum, mistõttu töötamine oli väga kurnav. Ma vist tarbisin päeva jooksul kokku ligi 6 liitrit vedelikku. Siiski kõige kuumemad kuud peaksid olema jaanuar-veebruar, kui temperatuur võib tõusta isegi 50 kraadini.

Täpselt täna sai mul reisi algusest täis 6 kuud. „Ainult” 9 on veel jäänud.

Paljud tulevad, vähesed jäävad
Dec 11, 2009

Mingil üllatuslikul kombel pole siin farmis juurde tulnud teisi töid, mistõttu olen ikka päevast päeva korjanud squashe ja zucchinisid. Teisipäev oli mul vaba ja kui ma kolmapäeval põllule läksin, tekkis mul tunne, et põllul on päris palju uusi töölisi, keda ma näinud polnud. Meil tuli juurde rootslasi, poolakaid (ma ei teadnudki, et nemad tööviisat saavad) ning kanadalased.

Tol päeval lugesin kokku, et põllul töötas koos minuga 19 inimest. Mul tekkis kohe hirm, et nüüd on meid liiga palju, mistõttu suureneb töölistevaheline konkurents ja tööd jääb vähemaks. Õnneks oli see kartus enneaegne. Tõesti, tol päeval said tööd palju kiiremini tehtud ning päev lõppes ka meil varem, aga päeva lõpuks sai poolakatel selgeks, et see töö on ikkagi midagi ebaloomulikku ning nad lahkusid juba järgmisel päeval. Ühe tüübi nimi oli ka Daniel, mis tekitas põllul aegajalt minu jaoks segadust, kui mu nime hüüti. Seepärast on tore, et ma olen nüüdsest taas ainus Daniel…

Vahepeal lahkusid ka paar staažikamat töölist ning lõpuks laupäeval lõppes 2 rootslase jõud ning nad võtsid suuna farmi väravate suunas. Väikse märkusena olgu ära märgitud, et kõik need, kes on peale paari tööpäeva lahkunud, on ilma jäänud oma teenitud palgast. Vähemalt jääb neile elu lõpuni meelde see, et nad tegid selgamurdvat tööd tasuta!

Kui ühel hetkel oli meie maja rahvast paksult täis, siis nüüd on meid päris väheseks jäänud. Ma mõtlesin, et on õige aeg reklaamida välja, et siin võib leiduda tööd ning kirjutasin orkutis „eestlased Austraalias” communitis. Päeva jooksul kirjutasid mulle 3 tüüpi, kes olid sellest tööst huvitatud. Praegu, just 5 minutit tagasi, teatati meile, et äsja saabusid 2 eesti tüdrukut tööle. Kuna nad elavad teises majas, näeme neid homme ja siis ma kuulen, kas nad lugesid minu kuulutust või tegemist oli juhusega. Nagu sõnakõlks on – igas Austraalia farmis on kunagi tööl olnud vähemalt 1 eestlane J

Tööl olen märkamatul kombel saanud kõige olulisemaks korjajaks. Ma ei tea, kas see tähendab ka kõige paremat töölist, kuid fakt on see, et minu ülesanne on iga päev korjata kõige viljakandvamad põlluvahed. See muidugi tähendab, et ma pean rabelema rohkem kui teised. Üks tööpäev premeeris Dawn mind lisatööga. Mina ja Cyril täitsime torumeeste rolli ning paigaldasime põlluniisutussüsteemi. Too päev töötasin rekordilised 10 tundi (koos pausidega). Üldse tundub, et see nädal tuleb mul täis peaaegu 47 töötundi.

Martinil on juba tõsisemad probleemid seljaga. Kolm viimast päeva on saanud varem töölt lahti ning Dawn soovitas tal minna massaaži. Õnneks minu oma peab veel vastu.

Üks hommik algas mulle ebameeldiva üllatusega. Nimelt oli üks tööjalanõu kadunud ja keegi ei teadnud sellest midagi. Hiljem selgus, et perekoer oli selle tassinud mitmesaja meetri kaugusel asuvasse kuuri.

Ilm on meil siin olnud väga kõikuv. Näiteks üleeile oli vist kõige raskem tööpäeva algus, sest temperatuur oli langenud 10 kraadi ringi ja selline tunne oli, et näpud olid juba jääs. Ma tean, et see on ebaloogiline, kui arvestada mis riigist ma tulen, aga mu organism on juba nii harjunud sooja kliimaga. Õnneks või kahjuks tuleb meil järgmine nädal 3 tööpäeva 40-kraadise kuumusega. Sellele järgneb taas tavaline jahedam ilm – 26 kraadi. Ilmast sõltub meil ka see, missuguseks kujunevad meie jõulud ja aastavahetus. Kui valitseb kuumus, siis paratamatult viljad kasvavad ja need tuleb ära korjata. Kollektiivne puhkus ei tule sellel juhul kõne allagi.

Eile tegin endale varajase jõulukingituse ja ostsin Sydney – Santiago (Tšiili) piletid ära 6.aprilliks. Sain väga hea tudengipakkumise – „ainult” 14 500 krooni. Ilma ISIC-kaardita oleks see üle 20 000. Seoses sellega hakkan ma otsima endale huvilisi, kes tahaks minuga Ameerikas kaasa reisida. Lõuna-Ameerikasse on tekkinud vist mõned reisikaaslased, aga eelkõige sooviks ma, et keegi liituks minuga USA-s. Ivo jätab LAM-i ja KAM-i (Lõuna-Ameerika ja Kesk-Ameerika) vahele, kuid ta arvas, et liitub minuga USA road-tripil. Nii et - aega veel on, et plaanida oma suve ;)