Ümbermaailmareisi päevik 12.12 – 24.12.2009

Ja see on kahjuks alles suve algus…

Dec17th, 2009

Pühapäeval oli järjekordselt Dawni-vaba päev ja saime oma närve puhata ning veidi lõbusamalt kabatšokke korjata. Päeva lõpus lubas John (perepoeg) meid viia ekskursioonile, mida ma olin juba pikisilmi oodanud. Võtsime kaasa juua, fish and chips’e ja pitsat ning suundusime väikest piknikku pidama. Õnneks asub meie farmist 10-minutilise autosõidu kaugusel mõnus jõeäärne puhkeala, mis on täis Austraaliale iseloomulikke metsloomi nagu koaalasid ja känguruid. Juba sinna sõites nägime kolme hüppavat loomakest. Meie autos olid Marc, Matthew (inglased), Nicholas (rootslane) ja Frank (sakslane). Kuna keegi meist polnud varem känguruid näinud, olime päris vaimustuses.

Pärast söömist läksime väiksele ringikäigule metsa, lootes kohata koaalasid. Tegelikult me ei pidanud üldsegi kaugele minema, kui nägime ühte puul istumas. Minu üllatuseks oli ta väiksem, kui ma oleks eeldanud. Ta istus päris kõrgel puu otsas, kuid sellegipoolest oskas John öelda, et see on üks armsamaid koaalasid, keda ta on näinud. Üldse oli tal väga hea silm koaalade avastamiseks. Kuna see mets on täis eukalüptipuid, on koaalad seal väga levinud. Kohtasime päris hulgaliselt neid karulasi. Meil õnnestus ühe puu otsas kohata ka ema koos pisikese koaalaga.

Pidime ootama, et hämarduks veidi, sest siis suureneb võimalus känguruid kohata. Suureneb on vale sõna, sest nende nägemine on garanteeritud. Nägime neid mitmes erinevas kohas ja isegi ühel põllul proovisime nad sisse piirata. Põllul kõndides pidime ainult ettevaatlikud olema, et me mõnele mürgisele maole peale ei astuks. Me kohtasime ühte julget hüppajat, kes seisis täpselt keset teed ning kui ma tema poole vaikselt kõndisin, jäi ta siiski liikumatuks. Kui ma juba 10 meetri kaugusele jõudnud olin, tundus mulle, et ta plaanib mind rünnata, kuid siiski otsustas ja minema „joosta” ning lähivõte jäigi mul saamata. Kes ei tea, siis kängurul on väga tugevad jalalöögid ning isegi üks varbaküüs pidi nii terav olema, et sellega ta suudaks inimesele eluohtlikud haavad tekitada.

Kui meie veretu loomajaht hakkas peaaegu lõppema, kohtasime ühte koaalat, kes jalutas mööda põldu. Kohe tõmbasime auto kõrvale ning piirasime ta oma kaameratega sisse. Ta siiski üritas põgeneda ning võttis suuna esimese puu otsa. Kellelgi ei olnud julgust teda peatada ning ta jõudiski peaaegu puu otsa ronida. Siiski leidus paar julget, kes julgesid teda kinni hoida, niikaua kuni kõik saaksid pilti teha selle karu kõrval. Ma pean tunnistama, et me tegime talle veidi liiga ja hirmutasime teda kohutavalt, sest ta pidevalt urises ning üritas meid hammustada... Väga raske on kirjeldada, mis tunne oli koaalat katsuda. Kindlasti oli see minu parim kogemus Austraalias.

Alates teisipäevast läks ilm väga kuumaks. Kolm päeva järjest valitses meil 40-kraadine kuumus, mis õnneks nüüd, neljapäeva õhtul, asendus kerge vihmasajuga. Temperatuur langes õhtuks 21 (!) kraadi 19 peale ning ööseks on oodata ainult 13 kraadi. Õnneks on temperatuur järgmistel päevadel mõistlikum. Siin õnneks pole mingeid piiranguid, mis ei lubaks näiteks 45 kraadiga tööd teha. Eeldatavasti on sellised kuumakraadid veel tulemas, sest praegu on meil alles „juuni” (esimene suvekuu). Lisaks sellele tõusis meil tuul ja vahepeal pidime tööd tegema ka korraliku liivatormi ajal. Kolmapäeval ei pidanud üks tüdruk kuumusele vastu ja minestas. Täna oli neid juba 4 ning ühele kutile tuli isegi kiirabi järgi kutsuda.

Eile, kolmapäev, oli minu vaba päev. Kuid juba kella 9 ajal helistas Dawn ning pakkus mulle välja võimaluse mõned tunnid zucchinisid istudada. Peale seda küsis ta, kas ma oleksin huvitatud ka veidi ka korjamistööst. Ei öelnud ma ära ka sellest võimalusest. Ta ei olnud rahul Martini tööga ning vahetas ta minu vastu välja. Minu vaba päev tähendas lõppkokkuvõttes 5 tundi tööd.

Muuseas eelmisel nädalal sain ma kirja kõige rohkem töötunde. Nüüd, kui ma olen töötanud 8 päeva järjest, on väga hea võimalus, et see nädal ma saan kokku ligi 50 töötundi kirja.

Nagu välja tuli, olidki need 2 eesti tüdrukut tulnud siia tööle tänu minu postitusele. Kuid üks neist loobus peale teist päeva ning järgmisel päeval lahkusid nad meie farmist. Ütleme nii, et nad polnud ilmselgelt sellise töö jaoks sobivas füüsilises vormis. Kolmapäeval aga tuli juba uus eesti kutt ning lähipäevil peaks veel 2 eestlast saabuma ja siis laupäeval VEEL kaks eestlast. Neid viimaseid ma juba tunnen veidi. Kokku oleks siin siis 20st inimesest 7 eestlast.

Ma rõhutan veelkord, et ma olen selle raske tööga siin harjunud ning mulle meeldib siin nii väga, et on väga suur tõenäosus, et ma tõesti jäängi siia aprillini. Nüüd on vaikselt squashipõld välja suremas, mis tähendab, et see päeva kõige vastikum osa jääb olemata (see, kus ämber ripub vöö küljes). Mida ma üldse kaotasin sellega, et mul vaba päev vahele jäi? Kuna me elame nii eraldatud kohas, pole meil siin midagi eriti teha. Tavaliselt on see ainus päev nädalas, millal ma saan veidi päikest võtta, habet ajada, riideid pesta ja muidugi selga puhata.

Meil kasvavad siin ka erinevad puuviljad, mida ma ka aegajalt korjamas käin. Mõnus on minna pärast tööd ja korjata endale apelsine. Eelnevalt oli meil ka virsikuid, kuid need on kahjuks otsa saanud. Lähiajal valmivad ka viinamarjad...

Jõulud…vist

Dec, 23th, 2009

Jõulueelne päev pakkus meile 37 kraadi sooja, jõululaupäev oli see-eest vihmane, tuuline ja jahe (ca 22). Vahepeal oli tunne, et oleme sunnitud keset tormi tööd tegema. Juba eilse päeva öösel tõusis tuul ja võttis teise maja elanikel võimaluse korralikult öösel magada. Nimelt tõstis tuul lahti nende kõrval asuva aida katuse ja see siis kolises korralikult terve öö. Päeval tegi tuul meie töö keerulisemaks, sest pidevalt olid massiivsed tolmupilved üleval. Tuul oli väga suurt kahju teinud ka taimedele ning just eriti seal, kus mina korjan (kuna mul on äärmine rida). Selle tulemusena on mul nüüd edaspidi vähem taimi, kus kabatšokki korjata.

Eelmisel laupäeval jõudsid siia Rein ja Marite. Ma tundsin neid läbi ühe ühise sõbra, aga isiklikult polnud varem näinud. Nad tegid mulle tõelise jõulukingituse ja tõid mulle barankasid ja musta leiba! Endale ostsid Sydneyst (seal on üks Vene pood, kus müüakse „meie” toitu) isegi verivorste. Ma sain ka esimest korda elus maitsta vürtsipekki leivaga. Peale nende 2 eestlase tuli tööle tagasi üks poolakas, kes siin ka varem töötas. Nüüd on meil jõulurahu saabunud ning keegi pole lahkunud ega pole töölisi ka juurde toodud. Kuid on teada, et 3. jaanuaril paljud lahkuvad (meie leping kohustas meid töötama 03.01.2010-ni). Muuseas, kui ma paar nädalat tagasi imestasin, et kuidas poolakad Austraalia tööviisat saavad, siis vahepeal selgus, et mõlemal poolakal oli saksa kodakondsus.

Tööl pole midagi oluliselt muutunud. Nüüd sai mul täis juba 1 kuu siia tööleasumisest. Ajaa…väike suur asi juhtus küll. Mulle anti võimalus traktoriga sõita. Mis te arvate, kuidas läks? Vagude vahel otse sõita polnud mingi kunst, aga kui ma ümber pöörama hakkasin, jätsin rooli keeramise liiga hilja peale ning oleks peaaegu aia maha tõmmanud... Keegi ei näidanud mulle täpselt, millisesse vakku ma pean keerama; seetõttu magasin ma maha õige aja ning üks tüüp pidi olukorra üle võtma ja traktoriga üle paari vao sõitma. Väheke sai ka põld kahjustada... Dawn ütles, et parem oleks, kui ma siiski zucchinisid korjaks...

Ta küsis üks päev Martinilt, kui kaua ta plaanib siia tööle jääda. Saades vastuseks märts-aprill, küsis ta:” Are you a fool or what?” - ehk ainult rumalad jäävad sinna tööle nii kauaks. Seetõttu ta pakkuski mulle võimalust traktoriga sõita, sest kui ma jään nii kauaks siia, siis tuleb mul taktoriga sõitmine selgeks saada.

Omavahel oleme arutanud, et töö siin tegelikult raske ei ole, kui Dawn’i siin poleks. Praegu on tunne, et me oleksime nagu sõjaväes ja ta üritab meid psüühiliselt „murda”. Kõik need pidevad kommentaarid ja märkused tekitavad soovi midagi teravat vastu öelda, aga siis oleksin koheselt töötu ka. Tihti mõtlen, et peaks esimesel võimalusel siit lahkuma, aga samas ei tahaks lasta tal enda üle võitu saada. Tegelikult on ta väljaspool tööd täiesti normaalne inimene.

Matt (üks inglane) sai Dawn’ilt tõsise hoiatuse, kuna ta oli/on squash’i korjamises pidevalt kõige aeglasem. Ühel päeval andis Matt endast maksimumi ja korjas vist kõige rohkem meist. Tol päeval tuli Dawn minu juurde ja küsis, mitu ämbrit ma korjanud olen. Vastuse peale ütles ta, et ta ei lugenud eelmisel päeval minu ämbrid kokku, mis tähendab, et tegelikult võin mina Matt’ist veelgi aeglasem olla. Siis läks ta Frank’i juurde ja põhimõtteliselt ütles talle, et ta on aeglasem kui mina... Nii see meie „töötlemine” käib. Nüüd on meid, eestlasi, siin 5 ning lisaks on veel Frank (kes on keelte peale väga andekas) ja ta on õppinud palju eestikeelseid sõnu ja lauseid, mistõttu siin on pidevalt kuulda eesti keelt. Dawn aga on hakanud nõudma meilt kõigilt ainult inglise keele kasutamist.

Me ei teadnud kuni 24-ni, kas me saame järgmise päeva vabaks või mitte. Paar tundi enne päeva lõppu teatati meile, et saame päeva vabaks ning lisaks korraldatakse meile jõulugrill. Niisiis jõululaupäev möödus suure seltskonnaga süües ja juues. Söögiks olid nagu alati – burgerid. Majas oli jõulukaunistusi ning tuba ehtis ka väike kunstkuust. Julie (omanik) tänas meid meie panuse eest ning tegi meile kõigile väikese kingituse (šokolaadikommid). Siiski lumeta ning oma lähedasteta ei olnud mul mingit jõulutunnet.

Eile õhtul sai Nicholas (rootslane) redback-ämbliku käest hammustada. Ma varem olen ka kirjutanud, et neid leidub meil siin terrassil diivanite sees. See hammustus võib olla surmav ning praegu ongi tal väga halb olla – jalg on paistes ning ta higistab tohutult. Võib-olla ta läheb varsti haiglasse. Eks ma kirjutan järgmine kord, kuidas ta seis on. Ma sain ka paar päeva tagasi hammustada mingilt putukalt ja selle tagajärjel tekkis korralik paistetus, aga mul pole õnneks midagi viga.