Ümbermaailmareisi päevik 25.12.2009 – 15.01.2010

Head uut hommikut!
Dec 31th, 2009

Täna saab olema täiesti ebaharilik aastavahetus. Esiteks olen uut aastat vastu võtmas maailma teises otsas, talve asemel on suvi ning keskööl klaaside kokkulöömise asemel ma hoopis magan... Farmis on väga palju tööd vaja ära teha, mistõttu ei antud meil 1.jaanuarit vabaks ning selle asemel tuleb meil hommikul kell 7 tööle ilmuda. Viimastel päevadel on tööl päris kurnav olnud, mistõttu ma ei imesta, kui juba 22 ajal tuleb mul uni peale.

Jaanuar on siin kahjuks kõige kuumem kuu, mil keskmine temperatuur on 32 kraadi. Veebruar on täpselt samasugune ning veidi jahedamat ilma on oodata märtsis. Kuna viimased päevad on olnud kuumad, oleme tööga alustanud juba kell 6.30. Võiks arvata, et kui alustame tööd varem, peaksime ka varem lõpetama, kuid tegelikult on tulemus olnud vastupidine – kolmapäeval 11 ja neljapäeval 10 tundi. Rohkem tunde tähendab õnneks ka suuremat palka.

Mis puudutab raha, siis mõni päev tagasi tuli jutu käigus välja nüanss Austraalia maksusüsteemi kohta, mida ma ei teadnud. Nimelt mina märkisin ennast mitteresidendiks ja maksan seetõttu tulumaksu 29%, kui resident maksab 13-15%. Minu jaoks oli aga uudis see, et kui ma viibin Austraalias alla 6 kuu (olen kokku siin 5 kuud ja 5 päeva), siis ei ole mul võimalik tulumaksu tagasi saada. Kuid mul on olemas ka väike õlekõrs – kui ma töötaks ühe tööandja juures 4 kuud, saaksin ma siiski raha tagasi. Olen aga kuulnud ka juhtumeid, kui see 6 kuu reegel ei loe ning lõpuks on mul veel üks varuvariant, kuid sellest on veel vara rääkida. Soovitus teistele bäkkaritele (seljakotiränduritele – toim.) – kui Austraaliasse tulete, siis tulge vähemalt 6 kuuks või/ja märkige end residendiks ning saate palgapäeval rohkem raha kätte.

„Jõululeping” hakkab läbi saama (leping, mis kohustas siia tööle jääma vähemalt 3. jaanuarini) ning inimesed hakkavad vaikselt lahkumisplaane tegema. Viimased nädalad on päris mõnusad olnud stabiilse toreda seltskonnaga, kuid esmaspäevaks on vähemalt pooled juba lahkunud. Julie (farmeri naine) pöördus minu poole palvega, et kui ma tean veel inimesi, keda siia tööle kutsuda, et siis ma teeks seda. Mina olen ju põhisüüdlane, miks siin farmis on kokku juba 7 eestlast. Jah, vahepeal tuli veel 2 eestlast juurde. Teisest rahvusest kaastöölised on imestust väljendanud ja pärinud, palju meid siis üldse Eestis kokku on. 7 eestlast 18st elanikust on juba päris suur hulk.

Nii naljakas, kui see ka pole, on minu uusaastasooviks see, et mind lastaks lahti. Ma tunnen end siin nii mugavalt ja mul ei ole vajadust siit lahkuda uut töökohta otsima. Aga, kui ma oleks sunnitud lahkuma, siis mul äkki õnnestuks veidi rohkem Austraaliat näha ning äkki leian endale veelgi parema töö.

Uue aasta lubadus on aga see, et ma tulen uuel aastal kindlasti koju!

PS. Ivo on oma töö Hiinas lõpetanud ning plaanib jaanuaris seal lume kiuste reisida. Tal on olemas lennupilet Sydney’sse ja ta soovib siia minu juurde tööle tulla. Kui ma töötan siin veel nii kaua, annan ma endast kõik, et ka tema siia tööle sokutada.

Alanud on uus aasta
Jan 07th, 2010

Aasta/kümnendivahetus mööduski täpselt nii, nagu ma seda ette kujutasin. Kella 19 ajal liikusime vaikselt teiste juurde, kus me niisama lobisesime ja õhtut veetsime. Nagu jõuludel, nii polnud ka aastavahetusel seda õiget tunnet, mida tavaliselt (lumises) koduriigis tundnud olen.

Eelnev tööpäev oli ka päris pikk ja kurnav, mistõttu sai uni minust võitu ja suundusin 22 ajal koju magama. Järgmisel päeval 9 ajal (oleme Eesti ajast 9 tundi ees) tähistasime uue aasta saabumist. No see polnud eriline tähistamine, sest olime just töölt tulnud ja nautisime lühikest pausi. Sellegipoolest tegin mõned kõned Eestisse ja lõime omavahel kokku joogipudeleid.

Öösel oli päris tugevalt sadanud, mistõttu põllul olid vagude vahel suured loigud ja meie töö oli raskendatud. 3 tundi hiljem otsustas Dawn, et töötegemisest ei tule sel päeval midagi välja ja võisime minna majja puhkama. Vihale ajas see, et me ei saanud korralikku tööpäeva kirja, kuid veel rohkem see, et me ei saanud aastat korralikult “vahetada”. Samas süüdistada polnud selles kedagi…

Ka ööl vastu 2. jaanuari oli tohutu äiksetorm ja vihmasadu, mistõttu ka järgmine päev oli vaba. Päris nauditav oli jälgida taevas toimuvat välgushow’d. Ma ei tea, kas meil on ka selline nähtus nagu „kuiv välk” (kui lööb välku, aga ei mürista), kuid Aussis pidi see olema tavaline.

Üldse on siin ilm täiesti hukkas. Täna oli meil 40-kraadine päev ja karta on, et ka mitu järgmist päeva on sellised. Esmaspäevaks ennustatakse isegi +46. Kuid selline kuumalaine lõpeb enamasti suurema sajuga. Dawn tegi Urmole vihjeid, et võib-olla see kliima pole talle ikka kõige sobivam (ta ei suutnud järjekordselt seda kuumust üle elada).

Pühapäev oli meil veidi nukker päev, kuna see oli 6 inimese jaoks siin viimane päev. Kahju oli, et Rein ja Marite lahkusid. Kahju oli, et kanadalased lahkusid. Kahju oli, et rootslane lahkus… Meie, kes me siia jäime, olime kurvad, aga lahkujad olid kindlasti väga õnnelikud, et said zucchinidest lahti. Ma usun, et Rein võib jääda oma viimase päevaga väga rahule, sest ta said Dawn’i käest kiita ning lahkudes ka kallistada.

Naljakal kombel on meie kõigi läbisaamine viimase peal. Kui tead, et tööpäev on väga raske, siis vähemalt on peale tööd toredad inimesed majas ootamas. Tänase seisuga on meid 21 (pühapäeval lahkuvad veel 2 inimest) inimest 8 riigist (Kanada, Inglismaa, Saksamaa, Prantsusmaa, Poola, Iirimaa, Tšehhi ja Eesti kodanikud). Siin aga valitseb kriiskav sooline ebavõrdsus – 3 (kohe 2) tüdrukut ja 19 (18) poissi. Meie maja olukorda võib nimetada omamoodi katastroofiks – ainult 12 meessoo esindajat. Õnneks on meil see saksa tüüp, kelle ülesandeks on nüüd maja koristamine.

Üheks suureks ühishuviks on meil välja kujunenud pokker, mida me ka paar korda nädalas praktiseerime. Tavaliselt võtab võitja ca 20 dollarit, mis teeb selle seltskondiliku ürituse väga tulutoovaks.

Muuseas - täiesti juhuslikult sain ma teada, et mitteresidendi/residendi staatust saab ka muuta, tänu millele saan ma järgmisel nädalal palgast 71% asemel kätte kohe 85%. Kui ma siin Cactus Country’s 4 kuud tööl ei ole, võib öelda, et ma petsin Austraalia riiki.

Kolmapäeva hommikul paluti meil tulla enne tööpäeva alguses pakendamislattu väikesele koolitusele. Julie pidas oluliseks meid kurssi viia farmis toimuvaga ning tegi meile lühikese ülevaate kõigest, mis puudutab zucchinide põllult korjamist kuni kauba poodidesse saatmiseni.

Mitmed meist pole sellele raskele tööle vastu pidanud ja on olnud sunnitud kulutama 55 dollarit 15-minutilisele massaažile. Mina praegu veel ei vaja seda, aga koju jõudes pöördun kindlalt arsti poole, sest pärast 15 kuud vajab mu selg kindlalt mingisugust ravi.

Mida ma veel Austraalias näha sooviksin? Kindlalt midagi hirmsat ja ohtlikku. Madu ja hai sobivad ideaalselt. Kuna ma ei ole ookeani ääres, jääb praegu hai nägemata, aga ma olen maole üha lähemale jõudnud. Peaks tegelikult ütlema, et tema on mulle lähemale jõudnud.

Ühel hommikul näidati mulle liivase pinnase peal jälgi, mille oli jätnud maha madu. Juhuslikult oli too ületanud seda teed, mis viib meid kodust põllule ja tagasi. Teine intsident oli pakendamislaos – üleeile ilmus sinna ootamatu külaline, kes arvatavasti soovis pakkuda oma abistavat „kätt”, kuid selle asemel hirmutas too madu seal töötavaid tüdrukuid.

Tipphetkeks võib aga pidada tänast päeva, kui pausi ajal viskas Frank terrassil oleva diivani peale pikali ja Mark istus tugitooli. Kui teised ligemale läksid, nägid nad, et diivani all oli madu, kes pani koheselt jooksu. Taas kord oli tegemist 1,5-2 meetrise brownsnake’iga. Kahjuks ma nautisin toas oma vaba päeva, kui algas maojaht - maol õnnestus peitu pugeda ja mul jäi taas kord too surmavalt mürgine loom nägemata.

Kas ma mitte alles ei kirjutanud, et 6 kuud on saanud täis reisi algusest? Igal juhul nüüd on reis juba kestnud 7 kuud ja ma võin öelda, et ma olen ära unustanud, missugune näeb välja tavaline argipäev Eestis. Kuigi ma olen praegu füüsilise töö tegija ja ei naudi väga mõnusat elu, kujutan ma ette, et võikski elu nautida sellises mõnusas rahvusvahelises keskkonnas.

Liiga kuum, liiga külm...
Jan 15th, 2010

Ilm on hukas - muudmoodi ei oska ma kirjeldada viimast nädalat. Kui teie, eurooplased, upute lumme ja külmetate, siis meie siin piinleme põrgukuumuse käes. Nagu ilmaennustus lubas, nii ka läks: 5 päeva järjest näitas termomeeter üle 40 kraadi. See oli vist esmaspäeval, kui meil oli koguni +45,1 kraadi. Kuid kõige hullem oli see, et südaööl oli veel 37 kraadi.

Loomulikult oli see meie kõigi jaoks elu üks hullemaid öid, sest võimatu oli magada sellise kuumusega. Hommikuks oli organism väsinud pärast tohutut higistamist. Victorias (see osariik, kus ma asun) oli väga suur tuleoht ning meie piirkonnas iseloomustati olukorda katastroofilisena. Muuseas, uudistest kuulsin, kuidas üks alaealine laps, kes põhjustas tahtlikult metsatulekahju, mõisteti 20-ks aastaks vangi. See näitab, kui karmid karistused siin süütamise eest on.

Kuid kui see kuumalaine lõppes, langes temperatuur paarkümmend kraadi ja nüüd on hommikuti taas 15-20 kraadi. Ideaalne tööilm oleks ca 30 kraadi, üle 35 oleks jällegi juba palju ja alla 30 liiga vähe. Olen muutunud vist liiga nõudlikuks. Selliste „külmade” hommikute puhul olen sunnitud kandma isegi teist särki. Mul on üks sõber Kuubast, kes kunagi ütles mulle, et kui temperatuur langeb alla 20 kraadi, siis hakkab tal paha. Siis ma veel naersin selle peale, kuid nüüd ma juba nõustun temaga.

Selle kuumuse tõttu oli meie päevad ka lühemad. Kolmapäeval juba hakkas sadama ning pärast 2 tundi vihma käes töötamist lõpetati meie tööpäev kella 11 ajal. Neljapäev oli mul veel ka vaba päev, mistõttu 4 esimese päevaga oli mul koos kõigest 13 töötundi. Tegelikult pole süüdi ainult ilm, vaid meid, töölisi, on hetkel liiga palju ja samas tööd liiga vähe. Väga suured zucchinipõllud „saavad valmis” lähiajal, mistõttu tööd peaks juurde tulema. Ma kunagi varem kirjutasin, et meie farmi suurus on ca 300 hektarit. Nüüd aga otsustasid meie tööandjad oma valdusi laiendada ning ostsid 2 naaberkinnistut, mille tulemusena on põllumaad vähemalt 2 korda rohkem.

Täna me istutasimegi „naaberkinnistule” täiesti uusi taimi – chilli’t ja eggplant’i (tšillit ja baklažaane). Vahepeal sain ülesandeks põldu väetada spetsiaalse väetisega. Veidike veel ja ma olen põllunduses päris spetsialist. Kuigi ma olen lihttööline, kelle jaoks on oluline tööpäev kiiresti lõpetada ja siis nulle oma palgalehel imetleda, tunnen ma veidi kaasa perele, kellel on käes raskemad ajad. Nimelt zucchinide turuhind on praegu rekordmadalal ning see meie töö ei tasu ennast üldse ära. Julie ütles ka, et kui nad poleks üldse midagi sel aastal istutanud, oleks neil 10 000 dollarit praegu rohkem taskus. Kuid nad loodavad, et paljud teised farmerid loobuvad suvikõrvitsate kasvatamisest ja hind tõuseb taas.

Põllul kohtasime täna haruldast loodusnähtust – tornaadot. Siin on väga tuuline ja tihti võib näha „liivatorme”, kuid tänast võib nimetada täiesti ehtsaks tornaadoks. Loomulikult polnud see nii võimas, et see meile oleks võinud halba teha. Ca 30 meetri kõrgune kitsas viltune torukujuline tornaado põhjustas meie töös lühiajalise pausi. Mitte et me oleks kartnud meist paari meetri kaugusel toimuvat tuulemängu, vastupidi - me just imetlesime seda.

Teisipäeval palgalehti avades selgus, et Frank (tore, kuid omapärane saksa kutt) sai igapäevase koristamise eest 1 tunni iga päev juurde. 180 lisakrooni eest oleksin ma ise ka nõus siin koristama. Kuid see oleks vale, sest talle tõesti meeldib seda teha. Monica – tegelane Friends’idest, on ideaalne kirjeldus tema kohta. Jutu käigus tuli välja, et kõige suurem asi, mis teda wc-s häirib, on see, kui wc-paberi rull jookseb „valesti”. Ehk paber on seina pool. Küsimuse peale, kas ta ka külas olles parandab seda olukorda wc-s, kui see nii peaks olema, siis vastus oli „jah”. Ma ei suutnud vastu panna ning paar järgmist korda pöörasin wc-paberi rulli „valet pidi”...

Iga paari päeva tagant haaran ma võimalusest kinni ning kasutan farmi jõusaali. Päris jõusaaliks ei saa seda nimetada, sest tegemist on ainult mõne masina ja paari hantliga. See on motiveerinud ka teist Danieli ja nüüd ta käib koos minuga seal veidi lihast pingutamas. Tema on siiski selline vend, kes istub jalgrattal, ühes käes õlu ja teises suits. Inglased on ka avaldanud soovi meiega mõni päev liituda - võib-olla olen käima lükanud siinse trennimaania?

Peale nelja nädalast ootamist jõudsid kohale minu lennupiletid. Ma luban, et hoian neid korralikult, sest Ameerika nimel ma ju siin üldse niimoodi rabelengi. 6.aprill on see kuupäev, millal ma Austraaliast ära lendan ja maailmaturnee jätkub täistuuril!