Ümbermaailmareisi päevik 16.01 – 29.01.2010

Kes oleks osanud 10 aastat tagasi arvata, kui kaugele ma oma 25. eluaastaks jõuan…

Jan 22^th, 2010

Selle nädala vaieldamatuks tähtsündmuseks oli minu sünnipäev esmaspäeval. Juba paar päeva varem oli teada, et meie põllubossil – Dawn’il, on järgmised kaks päeva vabad. See on esimest korda, kui ta on töölt „nii pikalt” eemal. Lisaks veel täpselt minu sünnipäeval ja sellele järgneval päeval. Milline kokkusattumus!

Minu sünnipäevast teadsid naljakal kombel ainult eestlased. Toomas kinkis mulle veebikaamera ning Urmo ja Viljar ühe paari sokke. Ma olen ainus, kes tööl sokke ei kanna ja see millegipärast häirib teisi. Lootes, et ma nüüd hakkan sokke kandma, tehtigi mulle selline üllatus.

Sünnipäev on minu jaoks üks olulisemaid tähtpäevi, mida tuleb alati kindlasti suurejooneliselt tähistada. Sel aastal ma aga kahtlesin pikalt, kas teha kuttidele üllatuspidu või mitte. Urmo ja Viljar olid väga uudishimulikud ning hakkasid juba varakult pärima, kas mul tol päeval ka poodi asja oli. Sellegipoolest, kui ma õhtul kutsusin kõik sööma ja jooma, oli see siiski kõigile suureks üllatuseks. Peo käigus tekkis mõte minna külastama ka teise maja elanikke.

Vist keegi meist ei suhtle naabermajaelanikega liiga palju (sest tšehhid on imelikud ja prantslased ei oska inglise keelt), kuid tol õhtul otsustasime nendega rohkem sõbruneda. Asi peaaegu õnnestuski – neist suur osa liitus meie sünnipäeva tähistamisega, aga mõned olid meie peale väga kurjad, kuna rikkusime nende öörahu. Ma ei hakka lugejaid tüütama peo üksikasjadega, kuid ma võin öelda, et kui Dawn oleks järgmisel päeval tööl olnud, poleks osa meist kindlalt tööle läinud.

Sõna „kohutav” ei ole piisav kirjeldamaks 19. jaanuari töötulemusi. Julie oli šokis ning arvaski, et me ei oska enam üldse zucchinisid korjata. Viimases hädas kutsus ta järgmiseks päevaks kohale kaks agronoomi, kes tegid meile põhjaliku koolituse ja näitasid, kuidas suvikõrvitsaid korjata. Too tüütu tööpäev oli aga mul vaba päev ja ma pääsesin sellest. Sama päeva õhtul korraldati meile ka väike grillõhtu. Seekord oli aga vorstikeste asemel pizzad (kahjuks ei osata Aussies maitsvaid pizzasid valmistada). Esimest korda üldse liitus meiega ka Dawn. Ausalt öeldes ma ei tundnud teda ilma mütsita ära. Kõik tundsid end suhteliselt hästi, kuigi kerged hirmujudinad olid siiski sees. See on vist normaalne reaktsioon sellise ülemuse puhul, keda kõik kardavad. Täiesti ootamatult hakkas Dawn rääkima tööhügieenist ja ta ei jätnud mainimata, et Martin, Viljar ja Urmo haisevad väljakannatamatult. Minu meelest aga me kõik higistame ja haiseme. Poisid olid veidi solvunud ja protesti märgiks lõhnastasid nad järgmisel päeval enne tööle minekut ja Viljar pani isegi lipsu ette.

Kui alguses algas meie tööpäev alati kell 7, siis nüüd kuumematel päevadel on alguskellaajaks 6.30 või siis, kui tööd ei ole, alustame 8 (8.30). Juba kaks korda on ette tulnud, et ma tõusen rahulikult üles ja alles siis saan teada, et alustame üldsegi tund hiljem. Keegi pole tahtlikult jätnud mind sellest teatamata, kuid millegipärast pole see info minuni jõudnud.

Ja nüüd nädala, kuu, aasta ja kogu siinoldud aja kõige ärritavam intsident. Nagu spordisõbrad teavad, on praegu käimas Australian Open tennises (mida me vaatame hommikul 11-st kuni magamaminekuni) ja nii otsustas ka suur spordisõber Frank minnakaheks päevaks Melbourne’i tennist vaatama. Dawn andis selleks loa juba mitu nädalat tagasi. Tal oli bussipilet reede hommikul 05:40-ks. Niisiis istusime neljapäeva õhtul 20:30 ajal ja vaatasime tennist, kui ühel hetkel tuli meile külla Julie. Kõigepealt küsis ta, kas Frank on ka erutatud, et reedel tennist vaatama läheb. Järgmisena ütles ta, et tal on halvad uudised – nimelt Frankil pole vaja enam tagasi tulla, sest teda ei ole siin enam vaja. Lihtsalt täiesti ootamatult, mõni tund enne magamaminekut ja nii alandaval kombel kõigi ees lasi Julie Franki lahti. Ta põhjendas seda sellega, et meil pole hetkel piisavalt tööd. Me kõik teame, et see oli vale, sest selsamal päeval võeti tööle uusi inimesi. Minu jaoks oli muljetavaldav, kuidas Frank suutus rahulikuks jääda ja Julie’l isegi kätt suruda.

15 minuti pärast alustas ta „tühjendusmüügiga” - ta müüs odavalt kõik oma toiduvarud. Kiirkorras ostsime ja kinkisime talle ühe viski. Korraldasime ka viimase koosistumise, mille käigus avaldasime kaastunnet Frankile ja kirusime bosse. Kui emotsioonid hakkasid juba üle keema, läks Frank end välja elama, põllult zucchinitaimi välja tõmmates.

Siit farmist on lahti lastud 5 inimest ja iroonilisel kombel on kõik nad olnud sakslased. Nüüd, kui Frank on lahkunud, jäi vabaks majakorrapidaja ametikoht. Ma loodan selle endale saada ja praegu tundubki, et keegi poleks selle vastu. Ta on ühe päeva ära olnud ja majas valitseb juba kaos: nõud on pesemata, wc põrand porine, wc-paber jookseb „tagurpidi” jne…

Samas kes teab, kauaks ma ise siia jään, sest alles eile sain ma oma teise hoiatuse aka kollase kaardi ja nagu teada, siis kollased kaardid annavad kokku lõpuks punase. Ma võiks tegelikult ise lahkuda, aga mind hoiab kinni see „4 kuu seadus” ja fakt, et Ivo jõuab Austraaliasse 9. veebruaril ja tundub, et ma saan talle siin tööd. Praegu ta on veel Põhja-Hiinas, nautimas 35-kraadist pakast. Lähiajal peaks ta Pekingisse jõudma ja siis veebruaris siia. Mul õnnestus leida talle öömaja Sydney’s Heleni ja teiste toredate eestlaste juures (kus ma ise ka novembris paar päeva olin).

Kui näed Julie’t tulemas, siis hakka juba oma asju pakkima

Jan 29^th, 2010

Niisiis ma kasutasingi võimalust ja küsisin endale Frankile usaldatud koristaja ametikohta. Sõna koristaja tekitab tunde, et tegemist on mingi väga räpase tööga, kuid olenemata sellest, millist sõna ma kasutan, ei ole see töö üldsegi kohutav. Korra päevas pean koristama kööki ja vannituba ning korra nädalas pean ka maja tolmuimejaga üle käima. Tavaliselt ma saan poole tunniga hakkama, kuid kui ma tahan veidi tublim olla, siis võib ka rohkem aega minna. Selle eest saan ma päevas 1 tunnipalga lisaks ehk 180 lisakrooni päevas on vägagi motiveeriv. Kui keegi jättis mõne asja pesemata, siis tekitas Frank sellest suure probleemi (või läks koguni Julie’le kaebama), kuid minu jaoks ei ole raske pesta ka teiste nõusid. Peale esimest nädalat võin endaga rahule jääda ning mis siin salata – ka teised on mind kiitnud ning väitnud, et ma suudan maja paremini korras hoida kui Frank.

Kui mõne jaoks on koristamine väga räpane töö, siis ma küsin, kuidas hinnata põllul kanasõnniku loopimist? Farmerid otsustasid odavama lahenduse kasuks ning ostsid suure koguse sõnnikut, mida me nüüd põldudele laiali kanname. Õnneks ma olen pidanud „ainult” ühe korra sõnnikuhunniku otsas ronima ja (paljaste!) kätega sõnnikud ämbritesse kühveldama. Kes kanalas on käinud, teab ilmselt, et see on väga vänge haisuga sõnnik. Lisaks sulgedele ja muule jamale, ilmus välja hunnikust ka ühe kana jäänused. Tol päeval oli tuul ka tugev ning kui me põllu vahel ämbreid tühjendasime, puhus tuul osa sellest meile näkku. Ei ole ime, et osadel läks süda pahaks ning peale tööpäeva lõppu pidin korduvalt oma käsi pesema, et haisust lahti saada.

Kui ma õigesti mäletan, siis nägime vihma viimati kolm nädalat tagasi. Kes varem ei teadnud, siis on Austraalias väga tõsine mure joogivee pärast ja seda eriti suvel. Ka meil on tihti probleeme veega ehk seda lihtsalt ei ole. Seda otseses mõttes – üks kaev on juba kuivaks jäänud. Täna näiteks sain alles 2 tundi pärast tööpäeva lõppu pesema.

Viimasel nädalal on mu töötulemused väga head olnud ja ma olen nüüd Dawn’i heas nimekirjas. Ta võttis mind ära zucchini-meeskonnast ning usaldas mulle teistsuguseid ülesandeid – kui teised korjavad hommikul, siis mina sõidan autoga ringi, korjan ja viin ämbrid pakkelattu. Kõige kõrgem tase, kuhu tööline jõuda võib, on see, kui Dawn annab sulle (ajutiselt) telefoni, sest äkki on tal vaja just SIND kätte saada. Kui keegi arvab, et äkki ma olen lihtsalt nii kehv korjaja, et mind tuli meeskonnast kõrvaldada, siis ma võin uhkustada ja öelda, et Dawn pani mind täna pooleks päevaks kabatšokke korjama, samas öeldes, et tol päeval oli tal vaja häid korjajaid tööle panna. Uhkus aga ajab upakile ja ma tean seda ning seepärast pean ma vaeva nägema, et püsida heas nimekirjas.

Julie vestlused ja koolitused töötajatega on hakanud andma tulemusi ning zucchinid, mida me korjanud oleme, on palju parema väljanägemisega kui varem. Ma vist pole varem kirjeldanud, milliste kriteeriumite alusel me zucchinisid/kabatšokke/suvikõrvitsat korjame. Esindusliku välimusega kabatšokk on sirge, ühtlase läbimõõduga, ca 20 cm, korralikult taime küljest ära murtud ning ei tohi omada ühtegi kriimustust ja ka õis peab olema eemaldatud nii, et vili pole saanud kahjustada.

Ühel päeval kui Julie käis laos kõiki kiitmas, tegi Viljar nalja, et kuna tema polnud 3 päeva korjanud, siis ongi tulemused paremaks läinud. Ülemus ei saanud sellest naljast aru ning kaastöölised naersid, sest nende meelest esitas Viljar selle naljaga oma lahkumisavalduse…

Nädal tagasi algas siin tööliste liikumine. Kahjuks ainult ühes suunas – farmi väravate suunas. Ainuke erand oli, kui paar päeva tagasi tulid tööle kolm uut eestlast (Urmo ja Viljari tuttavad), kuid nende töötulemused on suhteliselt kehvad ja tulevik ei tõota head. Kolmapäeval lasti keset päeva nagu muuseas lahti üks prantslane. Ta pidi lahkuma niikuinii paari päeva pärast ja ju siis tal polnud motivatsiooni enam väga pingutada. Eile, neljapäeval, kui ma olin majast väljas, tuli meile külla Julie. Kui ma tuppa astusin, sattusin kuulma seda osa, kuidas ta vabandas, et ta pidi nad minema laskma. Keda vallandati? Urmo ja Viljar ning Dan (poolakas). Kui eestlased pidid lahkuma 5 päeva pärast, siis Dan lasti 2 nädalat varem lahti. Põhjuseks toodi jällegi, et tööd pole piisavalt. Samal päeval, kui Frank lahti lasti, võeti tööle 2 uut inimest, aga praegusel juhul pole tõesti enam piisavalt tööd kõigile. Kuumus on teinud põldudele liiga ja isegi suhteliselt uued põllud ei kanna ka enam vilja.

Kui nemad kolm said ootamatult ebameeldiva üllatuse osaliseks, siis Toomas pidas vastu 6 nädalat ning lahkus täna ühe vähestena, keda isegi oodatakse siia tagasi tööle, kui soov peaks tekkima. Nüüd ma vähemalt tean, et mina ei informeeri neid, millal ma lahkuda kavatsen vaid teatan 3 päeva ette, nagu leping mind kohustab. Peale Julie lahkumist ning šoki möödumist algas järjekordne toiduvarude lõpumüük. Tundub, et päris kasulik on meile, kui keegi on sunnitud lahkuma.

Kui eelmine neljapäeva hommikul oli meid majas 12, siis tänaseks on meid alles jäänud 7: kaks eestlast, kaks inglast, kaks kanadalast ja prantslane. Naljakal kombel pole keegi oma toast välja kolinud ning jätkame samade toakaaslastega. Maja 4-st toas seisavad kaks tühjana, samal ajal, kui 2 ülejäänud tuba on ülerahvastatud – vastavalt 4 ja 3 inimest. Loomulikult annab tunda see, kui mitu inimest lahkuvad korraga. Maja on täna palju vaiksem kui tavaliselt.

Kohtud inimestega, saate sõpradeks ja lähete lahku teadmisega, et suure tõenäosusega enam üksteist ei näe - see teeb kindlasti kurvaks, kuid see ongi reisimise võlu ja valu...