Ümbermaailmareisi päevik 30.01 – 28.02.2010

Kohtunik sai punase kaardi ja pidi kaks mängu vahele jätma

February 5th, 2010

Pühapäeva hommikul tuli meie üllatuseks Dawn’i asemel Julie meile tööülesandeid kätte andma. Päeva keskel selgus, et eelmisel päeval oli Dawn ühele tšehhile öelnud, et too on täiesti kasutu tööline, kuid see tüüp (Jacob) ei jätnud seda niimoodi ja rääkis sellest Julie’le, mispeale too sai väga vihaseks ning karistas Dawn’i. Tol päeval, kui me saime rahus zucchinisid korjata, oli ta sunnitud kaktuseid rohima ning järgmisel päeval polnud teda üldse tööl. Julie palus Jacobilt vabandust ning julgustas ka meid tema jutule tulema, kui midagi sellist peaks veel juhtuma.

Ei saa öelda, et mul kahju oli, sest Dawni suhtumine meisse on aeg-ajalt tõeliselt väljakannatamatu. Sellel ajal elasime teadmatuses ning ei teadnud, millal või kas üldse ta tuleb taas meiega tööle. Nädalavahetusel oli täiskuu, mis pani kabatšokid meeletul kiirusel kasvama. Täpselt nendel päevadel, kui teda ei olnud, korjasime rekordkoguse saaki iga põllurea kohta ning üllatuslikul kombel oli ka viljad väga hästi (vigastamata) korjatud. Kui meilt oodatakse, et igaüks korjaks tunnis 6 kasti zucchinisid, siis neil päevil oli see number ligi 11 ja kui rikutud saaki on olnud 60% kandis (mida on liiga palju), siis meie hea töö tulemusena oli see kõigest 20%.

Seetõttu me julgesime isegi loota, et ülemused otsustavad Dawni teenetest loobuda, kuid see lootus oli asjatu. Teisipäeva hommikul oli ta jälle platsis. Kui alguses tundus ta väga kohmetu ning vaikne, siis mida rohkem aeg edasi läks, seda enam hakkas ta meile õpetusi jagama, kuni varsti oli ta jälle samasugune ning kõik said oma osa sõimu. Inimloomuse vastu ikka ei saa.

Vabal ajal on ta täitsa tore ning me veendusime selles taas teisipäeva õhtul, kui läksime kõik koos pubisse viktoriiniõhtule. Kahjuks oli Dawnil ja Walteril kodutöö tegemata jäänud ning seal selgus meie pettumuseks, et järgmine mälumäng on alles 2 nädala pärast. Siiski me ei kahetsenud, et me sinna läksime, sest alati on mõnus, kui saame oma „vanglast” minema.

Nagu ma eelmises blogis ennustasin, jäi ühe eesti tüübi karjäär siin lühikeseks ning ta vallandati kolmapäeval. Lihtsalt kõik inimesed ei ole sündinud suvikõrvitsaid korjama ning tema lahtilaskmise põhjus oligi asjaolu, et ta oli liiga aeglane. Hommikul helistas mulle Julie ja teatas suurepärast uudist – nüüd on tööd rohkem ja oleks vaja uusi töötajaid. Ta helistas just mulle, sest ta teadis, et Arno (minu väga hea sõber, sugulane/hõimlane ja see tüüp, kellega ma novembris kirsse korjama läksin) on siin naaberlinnas ning otsib tööd. Arno oli Sydney’st tulnud siiakanti 3 sõbraga (sh 1 sõbrannaga) ja õnnelikul kombel said nad kõik tööd meie farmis. Nüüd aga tuleb neil pingutada, et ka siia püsima jääda.

Kolmapäeval olin mina üks õnnelikest, kes sai teha kõige lihtsamat tööd, mida üldse välja mõelda annab. Nimelt mina, Martin ja üks prantslane lamasime kõhuli traktori taha asetatud madratsi peal ning niimoodi põlluridade vahel sõites rohisime zucchinitaimi. Ootamatult osutus see aga väga raskeks ülesandeks, sest järgnevad 2 tundi võitlesime pidevalt unega. Üleüldse oli eelmine nädal minu parim töönädal: kokku tuli rekordilised 48 tundi.

Elu on päris eksootiliseks muutunud. Kui varem saime korjata puude otsast apelsine, siis nüüd on valikuvõimalus suurenenud ning saame nautida maitsvaid virsikuid ja viinamarju. Kui farmis on tavaline, et hommikul vara äratab üles kukk, siis meie une rikuvad ära ümber meie maja tiirlevad tüütud papagoid.

Ainus, mis meile siin tööl jõudu annab, on teadmine, et varsti saab see jama läbi. Kõik meist teavad täpselt mitu nädalat/päeva on jäänud veel lõpuni ning kõik me loeme päevi avalikult. Minul on veel jäänud „kõigest” 58 päeva…

Ka kõrb võib muutuda troopikaks

February 13th, 2010

Jällegi on nädal uskumatu kiirusega möödunud ja nagu eeldada võib, pole meil siin farmis midagi hullupööra uut juhtunud. Peale siinse kliima ja tööjõuliikumise polegi mul midagi ette kanda.

Samas ilmast on väga palju rääkida, eriti kui sa oled sellise muutliku kliimaga paigas nagu seda on Austraalia. Kirde-Austraaliat tabas keeristorm, mis mõjutas kogu idarannikut. Queensland (idaranniku põhjapoolseim osariik) kannatas üleujutuste ja meeletute vihmasadude käes ning kui ma ei eksi, siis oli ka seal ohvreid. Isegi lõunas asuv Melbourne oli üle ujutatud.

Eelmisel neljapäeval hakkas juba päris varakult sadama, mistõttu pidime töö lõpetama. Oodata oli suuremat sadu ja arvasime, et selleks päevaks on meie tööpäev läbi, kuid peale seda, kui ma jõudsin juba duši all käia, jäi vihm järgi ja pidime tagasi tööle minema. Mõni tund hiljem hakkas taas taevast vett alla tilkuma, mistõttu kordus sama, mis eelnevalt. Kuid kõige suurem sadu oli järgmisel öösel, kui korraga tuli 50 mm vihma. Seda oli aga selle lühikese aja kohta liiga palju. Selle tulemusena olid põllud vee alla jäänud. Järgmine päev mööduski meil põllul kuivenduskraave kaevates. Farmis polnud korralikku pumpa, millega see tohutu veemass põldudelt kraavidesse pumbata, sest sellist sadu poldud kümne aasta jooksul nähtud.

Kui kogu see mahasadanud vihm hakkab aurustuma järgmistel päevadel, muutus õhuniiskus väljakannatamatuks. Kaks päeva oli temperatuur 35 kraadi ringis ning kõik ei pidanud vastu sellele ning palusid varasemat tööpäeva lõppu, kuna neil pea valutas või oli lihtsalt paha olla.

Ega ka mul ei olnud lihtne läbihigistatud riietega tööpäeva lõppu oodata. Dawn aga naljatas, et selline ongi tavaline Darwin’i ilm (Põhja-Austraalias asuv linn, mida mõjutab suuresti sealne troopiline kliima).

Kogu see väike katastroof mõjutas meid veel mitu päeva ka teistmoodi. Nüüd, kui põllud olid vett täis ning pehmed, ei saanud me tööl kasutada traktorit ning seepärast tuli meil zucchinisid korjata ämbritega. Kõige tüütum osa oli just selles mudas ringi tampida, samas tassides raskeid ämbreid. Tuli ette ka olukordi, kui pinnas oli niivõrd libe, et võisid mõni hetk hiljem avastada ennast horisontaalses asendis.

Kuid nüüd oleme juba oma vanas rütmis tagasi. Tegelikult siiski päriselt pole, sest viimased nädalad oleme teinud pidevalt 12-tunniseid tööpäevi. Tööd on lihtsalt nii palju.

Eelmises blogis kirjutasin ma, kui rahul ma olin, et Arno tuli oma kambaga siia. Kuid see tore aeg jäi lühikeseks, sest nad otsustasid juba esmaspäeval lahkuda. Töö oli raske ja elu siin liiga igav nende jaoks ning pealegi tuli neil hea tööpakkumine virsikufarmis. Väikesed valed Julile ja juba olidki nad Cobrami poole teel. Nende neljas liige – Moona pidi siia jääma. Kuid veel enne kui Arno ja co jõudsid lahkuda, helistas Julie Moonale ja lihtsalt vallandas ta. Väidetavalt polnud pakkelaos piisavalt tööd, mistõttu polnud teda seal vaja. Telefoni teel vallandamine on ikka juba täiesti uus tase. Ma usun, et Eesti tööandjad sooviks, et ka meil oleks võimalik nii lihtsalt inimesi palgata ja siis nendest veelgi kiiremini lahti saada.

Mõne päeva eest üllatas Julie meid positiivselt ning informeeris meid sellest, et Viljar ja Urmo tulevad tagasi. Poisid olid 2 nädalat ära, kuid kabatšokikorjamise võlu meelitas neid tagasi tulema. Seekord tulid nad kahe sõbrannaga. Kõik meie maja elanikud olid erutatud ning minult isegi küsiti minutitäpsusega kuttide saabumisaega.

Ja siis oli meid 11…kuid kahjuks seda kõigest vaid kaheks päevaks. Poiste sõbrannad lasti lahti (jällegi sama põhjus, mis Moona puhul) ning Urmo otsustas nendega kaasa minna. Nüüd on ainult Viljaril jäänud võimalus teha farmi rekord – saada vallandatuks kaks korda ühe hooaja jooksul.

Ühel sellel kuumal ning niiskel päeval tulid tööle kaks uut sakslast. Tüübid olid kaks nädalat oodanud, et siin vabaneks mõned töökohad. Too päev oli minu vaba päev ning kui ma lõuna ajal küsisin oma sõpradelt nende uute meeste töötulemuste kohta, sain ma täiesti ootamatu vastuse – üks neist loobus sellest tööst, sest see osutus liiga raskeks. Päeva teises pooles lõpetas oma debüüdi ka tolle sõber. Ikka täielik ebaõnn oodata tööd mitu nädalat ning siis alustada väga valel päeval. Ei usu, et leiduks inimest, kes oleks välja kannatanud sellise esimese päeva.

Reedel jõudis meie juurde tööle üks uus eestlane. Tegemist oli ühe julge reisiselliga, keda ma polnud 6 kuud näinud – Ivo (viimati nägime 13. augustil Mumbais). Peale oma India, Nepaali, Tiibeti rännakuid ning õpetajatööd Hiinas, jõudis ta Austraaliasse, et veidi tööd teha. Täiesti juhuslikul kombel on meie kubjas (Dawn) puhkusel Tasmaanias ja Ivo saab sisse elada ilma kurja juhendajata. Tema asemel andsid Ivole edasi kõik oma teadmised ja laupäev oligi tal juba esimene tööpäev. Mulle jäi selline mulje, et ta on seda tööd juba varem teinud, sest peale mõnda tundi korjas ta zucchinisi juba nagu mõni proff (loe:mina). Päeva lõpus kandsin Julie’le ka ette, et tegemist on parima debütandiga, keda ma olen meie farmis näinud. Ta suutis kabatšokid taimede küljest tervelt kätte saada (või vähemalt õnnestumiseprotsent oli kõrge) ja mis kõige olulisem, ta suutis juba esimesel päeval tempos püsida ning traktorijuht ei pidanud kordagi hüüdma teistele, et nood aitaksid Ivot.

88 päeva

February 23rd, 2010

Jah, see on minu selles farmis töötatud päevade arv. Samas tähendab see ka midagi väga olulist – iga backpacker, kes soovib saada ka Austraalia teise aasta viisat, peab töötama farmis 3 kuud (täpsuse huvides 88 päeva). Lisaks farmitööle läheb arvesse ka ehitusel ja aianduses töötamine. Riik on selle piiri seadnud, et võõrtööjõud ei jääks linnadesse tööd otsima, vaid suunduks maapiirkondadesse, kus on neile rakendust. Kui alguses polnud minu jaoks üldse oluline saada need päevad kokku, siis nüüd olen õnnelik, et siiski olen olnud Austraalias nii kaua, sest ei tea ju, mis tulevik toob... Järgmine siht on 4 kuud (siis saan tulumaksu tagasi taotleda) ja siis peale seda 4 kuud ning 10 päeva (Austraalia seikluse lõpp).

Siin on inimesi, kelle jaoks on 3 kuud just selleks maagiliseks piiriks, mida mingil juhul ületada ei tohi. Näiteks inglaste jaoks jääb 88. päev viimaseks (lahkuvad järgmisel reedel) ja ka Ivo loeb juba, mitu päeva on tal jäänud, et saaks 3 kuud täis.

Pärast esimest nädalat on ta siiski veel siin ja töötab meiega zucchini-meeskonnas. Kui ta lõpuks kolmandal päeval Dawni nägi, tegi talle alguses väga nalja, missugune Dawn on, kuid nüüd on see asendunud teistuguste tunnetega. Dawn pakkus välja, et äkki oleks Ivol targem minna õunu korjama, millega ta peaks paremini hakkama saama kui kabatšokkide korjamisega. Samas selliseid „soovitusi” oleme saanud kõik, nii et ei tasu neid tõsiselt võtta. Ivo on aga enesekindel ja kui Dawn ei lubanud tal töö ajal muusikat kuulata, ei teinud ta sellest välja ja ütles sellepeale, et ta on liiga hea tööline, et Dawn teda lahti lasta saaks.

Veebruar siin peaks olema nagu august Eestis. See tähendab, et kätte hakkab jõudma sügis ja meil lähevad päevad lühemaks ning ilm külmemaks. Kui jaanuari-veebruari keskmine temperatuur on/oli 32 kraadi, siis märtsis on see 27. Ühel hommikul olid auto aknad väikese jääkihi all ja sõitmiseks tuli pea aknast välja pista. Kes teab, äkki jäätub Austraalias vesi juba 10 kraadi juures…

Pühapäeval saime jälle üle pika aja vihma, aga nagu siin kombeks on, tuleb korraga palju sademeid. Kui ma veel kella 3 ajal päevitasin, siis kell 4 oli juba taevas tume ja sadas korraga. Kuid enne seda käis siit üle liivatorm ja see oli nii võimas, et meie majas oli isegi tolm üleval. Enne sadu, kui veel kutid põllul olid, lõi välk koguni neist 10 meetri kaugusel maasse.

Mul oli pühapäeval koos Viljariga vaba päev ja sellele eelneval ööl sattusime täiesti juhuslikult naaberfarmi peole. Nimelt kuulsime üle põllu kostuvat muusikat ning otsustasime sinna jalutada ja peolistega ühineda. Tegemist oli sünnipäevapeoga, kus külalisi oli koguni 150 (kui meie sinna jõudsime, oli vähem). Rääkisime mitme noorega juttu, kes rääkisid oma kogemustest, kui nad veel töötasid meie farmis. Üks tüüp rääkis, kuidas ta Dawni üldse ei sallinud ja töö ajal loopis teda zucchinidega. Selgus, et Dawnil on ka poeg ning ta on nende noorte väga hea sõber.

Õnneks veebruari teine pool on meil sisustatud olümpiaga. Meie ajavahe Vancouveriga on 19 tundi, mistõttu enamus spordivõistlusi toimub päeval, kuid kahjuks me ju töötame sellel ajal. Kuid zucchini-korjamine jääb tahaplaanile, kui kavas on väga olulised hokimängud. Esmaspäeval palusime pikemat lõunapausi, et ära näha Kanada-USA mängu teine pool.

Homme, kolmapäeval, on 17 000 km kaugusel oluline päev, mida me üritame ka siin tähistada. Ega peale Eesti ajaloo tutvustamise ja eesti muusika mängimise muud me teha ei oska. Matt palus mul teha midagi eestipärast süüa, kuid kuna raske on saada häid kartuleid, liha ning muid toiduaineid, mida me Eestis tarbime, on väga raske seda palvet täita. Loomulikult võin ju proovida…