Ümbermaailmareisi päevik 01.03 - 14.03.2010

Viimane kuu

March 3rd, 2010

Veebruari lõpp ja märtsi algus on endaga kaasa toonud suurema tööjõuliikumise. Meie majja lisandus kolmas inglane ning viies ja kuues eestlane. Kui Martin aitas Mikko siia tööle, siis tänu mulle sai Andy Linnas võimaluse siin farmimõnusid nautida. Temaga oli mul au käia koos ühes klassis ning nüüd pärast 6 aastat töötame jälle koos sama eesmärgi nimel. Teises majas on uuteks elanikeks kolm saksa tüdrukut, veel üks inglane ning belglane. Viimase puhul on naljakas see, et Dawn ütles selgelt välja, et tema zucchini-meeskonda ei mahu, sest ta olevat selle jaoks liiga lühike. Vist on suur tõenäosus, et ta ei jõua tempos püsida ning tal oleks raskusi kabatšokkide kastipanemisega. Jaanuari alguses lahkus meie juurest tore kanada paarike, kes taasliituvad meiega esmaspäeval. Nad lootsid küll nii väga, et ei peaks siia tagasi tulema, aga ju siis ei läinud asjad nii, nagu nad soovisid.

Pole võimalik, et pidevalt tuleb uusi inimesi juurde ja samal ajal keegi ei lahku. Homsest, neljapäevast, algab selle zucchini-seikluse lõppvaatus. Nimelt Marc ja Matthew lahkuvad pärast 3-kuulist töötamist. Nüüd ongi kätte jõudnud aeg, millal kõik vanad olijad vaikselt lahkuma hakkavad. Julie sõnul polegi varem olnud sellist hooaega, millal nii paljud inimesed püsivad siin pikalt. Ma suudan ette kujutada nende rõõmu, kui nad farmi väravatest välja jalutavad. Pärast 3 kuud on juba raske meenutada milline nägi välja elu enne seda kabašokikorjamist. Loodan väga, et nad saavad Melbourne’is hakkama ning ei pea tagasi farmi pöörduma. Õnneks on mul lennupilet olemas ning isegi suure soovi korral ei saa ma siia tagasi tulla.

Tegelikult ma veidi valetan, sest füüsiliselt pole mul pileteid käes. Ma ostsin piletid juba detsembris, aga kuna vahepeal muutus lennujaam Buenos Aires’es (seal on mul ümberistumine), pidin piletid neile tagasi saatma ning nüüd ootan pikisilmi, millal ma saan uusi pileteid oma käes hoida. Väga tüütu on ikka, kui tegemist on paberpiletitega.

Usun, et paljud on kursis Lõuna-Ameerikas toimuvate looduskatastroofidega. Kui natuke aega tagasi olid üleujutused Peruus, siis nüüd oli Tšiilis võimas maavärin ja seda täpselt kuu aega enne, kui ma sinna jõuan. Kindlasti muudab see minu reisiplaane, aga praegu on vara öelda, kuidas täpselt. Igal juhul pean seal ettevaatlik olema, sest järeltõuked pidid kestma veel kuni 3 kuud.

Ivo otsustas, et ta ei jõua ajaliselt minuga liituda Lõuna-Ameerikas, aga Kesk-Ameerika reisile on ta küll tulemas. Praeguse seisuga kohtun ma juuni alguses Panama City’s nii Ivo kui ka teise väga hea sõbraga – Aivoga.

Esimestel nädalatel uuris Ivo võimalusi, kuidas oleks võimalik pikemaks ajaks Austraaliasse jääda. Peale töö- ja tudengiviisa on ainuke võimalus endale muretseda kodakondsus. Võimalusi seda omandada on mitu, kuid me kõik nõustusime, et üks variant tundub kõige „lihtsam”. Nimelt kui sa leiad endale Austraaliast naise ja te olete koos olnud vähemalt 12 kuud (ei pea olema abielus ega kihlunud), on võimalik taotleda kodakondsust ja siis seda ka saada.

Harjumatu on mõelda, et veebruariga lõppes ka suvi. Samas Eesti mõistes ei ole see sügis, mis nüüd märtsiga algas. Ööd on küll külmemad ning vihmasadusid esineb tihemini, ent temperatuur jääb siiski 30 kraadi ligi. Eelmisel kolmapäeval korraldati meile grillõhtu, et tähistada uute zucchini-taimede istutamise lõppu. Nüüd jääb üle oodata, et kõik taimed vilja kandma hakkaks ning siis korjata neid, kuni veel võimalik. Farm suletakse juunis. Raske on uskuda, aga talvel võib esineda ka siin mõni kraad külma.

Kuna see oli minu esimene Aussie suvi, ei saa ma võrrelda seda varasematega, kuid ma kuulsin, et Perth’is (Lääne-Austraalias) oli rekordkuum suvi. Queensland’is (Kagu-Austraalia) tõi suvi endaga kaasa ebaharilikult palju vihma. Näiteks praegu kannatab 75% osariigist üleujutuste ja paduvihmade käes. Ühes piirkonnas tuli näiteks 2 päevaga alla 4 aasta vihmanorm.

Julie pole viimasel ajal kedagi lahti lasknud, kuid ühel päeval tuli meid kaudselt ähvardama – vihjas, et kui me korralikult tööd ei tee, on tal võimalik meid igal hetkel asendada. Nimelt saab ta iga 5 minuti tagant telefonikõnesid töösoovijatelt. Loomulikult ei ole me nii rumalad, et tema juttu uskuda. Samas ta on väga abivalmis ja tore. Raske on kirjeldada, kui tänulikud me olime, kui ta lubas meil esmaspäeval (ajavahe 19 tundi Vancouver’iga) töö pooleli jätta ning vaadata olümpia hokifinaali. See oli omaette vaatepilt, kuidas me põllult koju tormasime.

Ma ei tea kas ma olen ikka blogis kirjutanud selgelt, et Dawn on naisterahvas, sest näiteks Andy ei olnud sellest aru saanud, kuigi ta on mu kirjutisi lugenud. Temaga on midagi juhtunud, sest juba paar nädalat pole ta meiega pidevalt koos. Loomulikult ma ei kurda, kuid imestan, mis võib olla selle põhjus. Täna  kõndis ta meiega kaasa ning küsis Viljarilt, kas ta igatseb ka neid aegu, kui ta meiega rohkem koos oli. Viljar vastas sellele, et kes see ikka karjuvat Dawn’i igatseb…

Austraalia farmis töötades tuleb harjuda teistsuguste koduloomadega – Viljar leidis oma jala pealt suure mürgise redback ämbliku, Ivo sai korduvalt nõelata väikselt skorpionilt, kes oli tema särgi vahele pugenud ning mina ja mu toakaaslased märkasime kahte tarantlit põrandal ringi jooksmas. Mälestusi terveks eluks…

Millal taastub normaalne elurütm?

March 8th, 2010

Naljakal kombel oli reede juba kolmas meie (minu ja Viljari) vaba päev, samas aga töötegemine oli häiritud vihma tõttu. Siiani on põllud olnud juba järgmisel päeval kuivad, mistõttu meie jaoks pole sadu nagu olnudki. Isegi Dawn on seda märganud ning naljatades ütles, et meie enam vabu päevi ei saa, sest muidu hakkab vihma sadama ja siis istume terrassil ning irvitame teiste üle. Ainuke halb asi selle juures on see, et nende vihmasadude ja äikesetormi tõttu pole meil elektrit ega vett ja peale magamise polegi muud teha.

Kahjuks millalgi pidi see seeria lõppema ning nii see ka laupäeval juhtus. Täna on juba esmaspäev ja siiani pole suured sajud lõppenud. Kuulsin, et ka Eestis näidati uudistes neid võimsaid torme, mis Melbourne’i laastasid. Laupäeval tuli seal 18 minuti jooksul alla 2cm vihma, golfipallisuuruseid raheterasid ning linna piiril käis üle maantee isegi tornaado. Meie asume 230km Melbourne’ist ja see torm jõudis järgmisel päeval ka meile. Keegi meist polnud näinud nii tumesinist (pilves) taevast nagu pühapäeval. Ühel hetkel käskis Dawn meil töö lõpetada ja elu eest põllult põgeneda, sest kohe-kohe pidi meid tabama rahetorm. Uudistes nägime eelmisel päeval, kui palju inimesi sai rahepallide tõttu vigastada, mistõttu võtsime asja tõsiselt ja ruttasime majja. Pigem võib seda nimetada uhkeks hurtsikuks ja kindlalt poleks see üle elanud rahetormi. Õnneks jäi see siiski olemata, kuid kõigest 30 km kaugusel purustas rahe Julie tuttava maja kõik aknad.

Nüüd oleme pahased, sest peame ämbritega zucchinisid korjama, kuna põllud on vett täis ja traktoriga on seal võimatu sõita. Kuid niimoodi korjates kulub palju rohkem aega ja me pole jõudnud korjata mõnda põldu alates neljapäevast. Selle tulemusena on kabatšokid liiga suured ja lõpptulemusena visatakse need kõik ära. Tegelikult antakse need lehmadele ette, kuid tulu sellest siiski ei saa. Ämbritesse korjamise tulemusena on mõnel tüübil selg valus. Mina ei olnud võimeline täna (esmaspäeval) tööd tegema, sest olen kuidagi oma rannet vigastanud (zucchinide korjamise ajal teebki tööd põhiliselt ranne) ja otsustasin pigem ühe päeva puhata kui valu kannatades tööd teha.

Neljapäeval oli siis Marci ja Matthew lõpupidu/ Matti sünnipäevapidu, kuhu tulid kokku absoluutselt kõik töölised ja isegi Julie astus korra läbi. Üllatuskülalisteks olid Arno ja tema sõbrad. Tol õhtul oli koos 12 eestlast. Ma lugesin kokku, et meie siinoldud aja jooksul on siin tööl käinud 21 eestlast. Kui aastas käib Austraalias ca 1000 eestlast, siis nendest 2% on siin olnud viimase 3 kuu jooksul. Uskuge või mitte, aga mõnel päeval on traktori taga korjajatest 75% eestlased (8-st 6). Selline eesti farm on meil siin.

3 nädalat ja 6 päeva veel…Kuna lõpp on juba väga lähedal, olen hakanud mõtlema, et mul on isegi tekkinud väike kartus selle maailma ees, mis mind ootab seal farmi väravate taga. Viimase 102 päeva jooksul olen ju käinud ainult paar korda 475 elanikuga linnas või siis kord nädalas toidupoes. Äkki saab ellu tagasi sulandumine raske olema? Ei tea kuidas seda hirmu nimetada…?

Dawn’ile meeldivad pahad poisid

March 14th, 2010

Normaalne elurütm taastus täpselt nädal peale esimest suurt vihmapäeva ehk neljapäeval. Niikaua pidime ämbritega põldude vahel jooksma. Mõned põllud olid isegi 4-5 päeva korjamata, mistõttu zucchinid, mis seal kasvasid olid vähemalt 5x suuremad kui need viljad, mida me tavaliselt korjame. Seetõttu ei jäänud meil midagi muud üle, kui ülemõõdulised kabatšokid lihtsalt maha visata. Kuna meie töö oli häiritud üle nädala ja ka need zucchinid, mida me põllult korjasime, olid suures osas kahjustatud, võis farm saada kahju tuhandete, kui mitte mõnekümne tuhande dollari ulatuses. Nende õnneks on hakanud kabatšokkide turuhind tõusma, mistõttu võivad nad äkki isegi hooaja lõpuks kasumisse jääda.

Nädala jooksul lahkuvad kaks töölist, kellele on usaldatud veidi tähtsamad ülesanded. Nüüd on vaja leida Dawnil keegi kohusetundlik inimene, kes aitaks tagada tal töö tõrgeteta sujumise. Naljakal kombel saavad „ametikõrgendust” just tüübid, kellega ta alguses pole üldse läbi saanud. Kui alguses oli selleks Marc, kes oma esimesel nädalal sai 7 kollast kaarti, siis nüüd saab meie uueks „väikseks bossiks” Viljar. Muigama paneb see, et ta on juba korra siit vallandatud ning lisaks juhtus veel üks intsident, millest ma vist polegi veel kirjutanud. Viljari esimesel nädalal palus Dawn tal traktorit juhtida, mille peale ronis ta üle treileri traktori kabiini. Selle peale röökis Dawn, et kunagi ei tohi niimoodi sinna ronida ja käskis tal kohemaid alla tulla. Kuid alla tulles ronis Viljar tookord hoopis treileri alt läbi, mistõttu Dawn läks näost juba täiesti punaseks ja saatis ta lõunale. Meie loomulikult saime korralikult naerda. Pärast seda oli neil terav jutuajamine, mille käigus ütles ta, et Viljar ei ole väga hea tööline. Enesekindel Viljar vastas sellepeale, et ega Dawn ei ole ka väga hea ülemus. Viljar sai hakkama sellega, et Dawn hakkas ta sõnade üle juurdlema, arutas Toomasega juhtunut ning leidis, et äkki ta oli siiski liiga karm Viljari vastu. Kuid see kõik on juba ajalugu ning nüüd paari päeva pärast (kui senine juht Paul lahkub) saabki Viljarist alaline traktorijuht.

Võib julgelt öelda, et me oleme saanud korraliku karastuse Austraalia stiilis ja enam ei ole ükski töö või ülemus meile väljakannatamatu. Seetõttu tegi meile väga nalja üks Ekspressi artikkel Eesti noortest, kes töötasid samasugustes tingimustes nagu meie…

Olen kindel, et need noored tulid Austraaliasse valede ootustega ning avastasid, et polegi nii lihtne siin raha teenida. Samamoodi oli ka mul alguses, kui ma arvasin, et tööd on palju ning see on lihtne ja raha makstakse palju. Nii nagu artiklis kirjeldasid noored, maksame (mina maksin) ikka väga palju elamise eest – 20 inimest maksavad kokku üle 22 000 krooni nädalas. Ning meie järelvaataja..sellest olete juba aru saanud, milline tema on.

Austraaliasse tulek ja siin töötamine on inimese vaba tahe ning keegi ei kohusta sind selles kindlast kohas töötama ning õnneks on tehtud töölt lahkumine ja uue töö leidmine lihtsaks. Aja jooksul olen saanud inimestelt palju uut infot töövõimaluste kohta ja isegi kui ma sooviks, ootaks mind ees töö Melbourne’is. Minu üks Bosnia sõber küsis, kas tal tasuks tulla tööle Austraaliasse 2-ks kuuks ja kas oleks võimalik teenida piisavalt raha, et maksta kinni 1000 eurosed (15 600kr) lennupiletid. Sellele küsimusele oli mul raske vastata, sest kõik sõltub sellest, millal ja kuhu tulla ning eelkõige inimest endast. Ma olen kindel, et suur osa eestlasi on väga ettevõtlikud ning suudavad leida endale sobiva töö Austraalias ning vähestel õnnetutel läheb nii nagu tolles artiklis kirjas.

Viimasel ajal on meil levima hakanud gripitaoline haigus ning mitmed poisid on pidanud vahele jätma mõned tööpäevad. Mina olin oma randmega 1 päev rivist väljas ja veel järgmised 2-3 päeva töötasin valutava randmega. Seetõttu sain esimest korda võimaluse töötada pakkelaos. Seda oli kõigest pool tundi ning me Viljariga midagi muud ei teinud kui pesime põllult tulnud squash’e (neid kollaseid köögivilju)

Valutava käega töötavad veel Martin, Viljar, Andy, Ivo ja ma usun, et mõned veel. Ei ole suureks üllatuseks see, et neil on selg läbi. Pühapäeval ei lubanud Dawn Martin’il peale lõunat tööd jätkata ning nüüd nõuab, et Martin läheks seljamassaaži. Üleüldse tundub, et ta on üle töötanud ning vajaks puhkust, sest ta on väga tõre meie vastu (ma mõtlen Dawn’i). Viimastel päevadel on ta kõigi elu raskeks teinud ning paar päeva tagasi ähvardas ta mind koguni lahti lasta. Ma olen siinne veteran ja seetõttu on minule esitatud kõrgendatud nõudmised ja kui ma ennast ei paranda, võin oma asju pakkima hakata.

Miks ma siis ise ära ei lähe? Nagu ma ütlesin, oleks mul töö olemas Melbourne’is, kuid ma eelistaks siin need viimased 3 nädalat olla, sest ma võtan seda kui elu ühte suurimat väljakutset. Töötegemine siin on füüsiliselt ja psüühiliselt väga raske, mistõttu ma võiks enda üle väga uhke olla, kui ma siin lõpuni vastu peaksin.