Ümbermaailmareisi päevik 15.03 - 04.04.2010

St.Patty’s day

March 20th, 2010

Järjekordne nädal möödus vallandamishirmu tähe all. Minu kõrvu jõudsid jutud, et Jim (farmi omanik) ja Dawn arutasid omavahel ja leidsid, et mina ja Martin oleme siin liiga kaua olnud ning tunneme end liiga kindlalt ja mugavalt. Et asju veel ärevamaks teha, palkasid nad paari päeva jooksul 13 uut inimest. Põhimõtteliselt võtsid nad korraga juurde samapalju inimesi, kui meid üldse kokku oli. See on selge signaal kõigile, et neil ei ole kahju kedagi meist lahti lasta. Ametlikult on farmi moto – „iga zucchini on tähtis”, siis meie oleme seda täiendanud – „ …kuid teie (töölised) olete asendatavad.”

Selline suhtumine backpacker’itesse, kes on nõus peaaegu ükskõik millise summa eest tööd tegema, pole haruldane. Üldse kogu see tööviisa süsteem põhjustab austraallaste seas üleolevat suhtumist võõrtööjõusse. Loomulikult ühegi riigi elanikud ei suhtu väga hästi (odavasse) võõrtööjõusse ja kuna siin Austraalias on tööotsijaid teistest riikidest eriti palju ja tööandjatel võimalus töötajaid asendada loetud tundide jooksul, vähendab see meie (tööotsijate) väärtust märgatavalt. Tööline pole inimene vaid lihtsalt üks paar töökäsi. Ma võin teha liiga nüüd paljudele kohalikele, aga nii palju kui ma kuulnud ja ise kogenud olen, on selline nende mõtlemisviis.

Kui ma detsembris Ivo käes küsisin tema arvamust Austraalia kohta, vastas ta kohe, et tegemist on rassistliku riigiga. Pärast seda hakkasin ma märkama, et ei möödu päevagi, kui uudistes ei näidata järjekordset intsidenti, kus rünnati või tapeti mõni hindu. Ma ise ei olnud varem kokku puutunud vägivaldsete austraallastega…kuni kätte jõudis reede.

Eile otsustasime minna välja ja lõpuks tuli meie maja 11-st elanikust välja koguni 9. Cobram’is liitusid meiega ka Arno ja tema sõbrad ning läksime üheskoos kohalikku ööklubi nautima. Öösel kell 3 pärast kehakinnitust kohalikus McDonalds’is lahkus üks taksotäis meie sõpru. Jäime sinna 5-kesi ja naljakal kombel olid kõik eestlased (mina, Ivo, Viljar, Arno ja Jakob). Siis täiesti põhjuseta (me isegi ei rääkinud nendega) tekkis mingisugune konflikt kohalikega ja me pidasime targemaks vaikselt liikuma hakata. Siis ühel hetkel, kui me olime juba nende juurest kaugemale jõudnud, hakkasid meie suunas kivid lendama. Selja taha vaadates nägime, kuidas meile järgnesid 8 noormeest ja mõned neiud. Õnneks Arno tundis ühte pagarit, kes oli tol hetkel juba tööl ja me saime vähemalt kellegi poole pöörduda. Lisaks nendele noormeestele sõitsid tänaval mõned autod pidevalt edasi tagasi. Ivo helistas politseisse, kuid lõppkokkuvõttes politsei ei tulnudki kohale. Paar kohalikku nolki tulid meie lähedusse ja hakkasid väljakutsuval viisil poekäru meie suunas sõidutama. Teisel pool tänavat ootasid suuremad tüübid, et me annaksime neile põhjuse üle tee tulla. Tundus, et õhtu tõotas meie jaoks väga kehvasti lõppeda. Kuid siis täiesti ootamatult keeras meie juurde takso, mis toimetas meid turvaliselt koju. Täiesti ühest põhjust me ei suutnudki välja mõelda, mis ajendas seda aktsiooni meie vastu. Võib-olla ei meeldinud, et me suhtlesime nende tüdrukutega, äkki oli see,  et me olime välismaalased ja rääkisime eesti keeles. Enam ei olegi mõtet pead vaevata, sest sellised olukorrad väikestes kohtades on tavaliselt, olenemata riigist.

Selle nädala kõige meeldejäävam üritus oli meie St.Partick’u päeva pidu. Kuna siin on 2 iirlast, siis nad valmistasid meile maitsvat iiri kooki ja iiri kohvi ja kaunistasid kogu peoruumi. Väga hea oli süüa üle mitme kuu suppi. Isegi supi sees oli rohelisi zucchinisid (kabatšokk on maitsvam kui ma arvasin, aga siiski mitte nii isuäratav, et seda vabatahtlikult süüa). Kõik oli tol päeval roheline. Kas teadsite, et iga kolmas austraallane on iiri päritolu ja üleüldse on maailmas 60 miljonit iiri juurtega inimest? Isegi Jimi vanavanavana…isa oli iirlane ning omal ajal rikkus kohalikke seadusi ja võeti kinni ning saadeti ära vanglasse – Austraaliasse.

Kui vahepeal läks meil väga külmaks, tuli 8-kraadise öö üleelamiseks magamiskoti ja 2 tekiga magada, siis nüüd on juba mitu päeva järjest olnud 30-33 kraadi.

Viimasel ajal on meil tekkinud traditsioon õhtuti ühiselt filmi vaadata. Kuidagi tuleb ju aega sisustada. Kui me just mingit filmi ei vaata, tähistame mingit sündmust. Pühapäeval lahkuvad 3 inimest, kes on siin farmis väga pikalt olnud ja sellele järgneb Ivo sünnipäev esmaspäeval. Aga selline see Austraalia elu ongi – pidu ja pillerkaar.

Farmi rekord purustatud

March 26th, 2010

Tegelikult täna, reedel, me alles kordame rekordit, kuid laupäeva hommikul, kui tööle läheme, ületame senise rekordi – kui üks hull prantslane suutis siin tööl olla täpselt 4 kuud, siis mina ja Martin oleme isegi veidike  kauem. Õnneks on see aeg möödunud väga kiiresti ja tundub, nagu see oli alles eile, kui me töölepingule alla kirjutasime.

Jäänud on veel loetud päevad, enne kui ma saan lõplikult töökindad varna riputada. Kogemus on näidanud, et töölt lahkumisest ei tohi ülemustele teada anda rohkem kui 3 päeva varem, nagu tööleping ette näeb, kuid kuidagi on kuupäev 4. aprill Dawni kõrva jõudnud ja nüüd on ta kursis, et me lõpetame järgmisel pühapäeval. Samas olen ma seda kõigile kümneid kordi kuulutanud, mistõttu ei ole ole välistatud, et ma kogemata Dawn’i kuuldes sellest juttu tegin.

Võib-olla ongi parem nii, sest siis ta teab, et ta ei pea mind/meid lõpmatuseni välja kannatama.

Kui ma pärast oma puhkepäeva taas tööle läksin, sain tagantjärgi viimase hoiatuse ning karistuseks pani Dawn mind squashe korjama. Naljakas, aga alles peale 4 kuud siin töötamist sain teada ka selle vilja eestipärase nimetuse – taldrikkõrvits. Õnneks oli see karistus lühike ja juba 2 tunni pärast korjasin taas zucchinisid. Pärast seda oli meil väike jutuajamine Dawniga, mille käigus ta ütles mulle selgelt välja, et see on ainult minu teha, kas ma pean siin vastu 4.-ni või ei ja ta lisas, et pean olema äärmiselt õnnelik, et minust ei ole juba varem vabanetud.

Ju siis ma olen teinud vigu, aga mitte nii suuri, mis nõuaks vallandamist.

See on ju teada, et ma ei jõua ära oodata, millal ma siit minema saan, sest mind ootab ees ju väga uhke Ameerika reis. Kui ma jääksin pikemalt Austraaliasse, ei oleks mul midagi selle vastu, et siin veidi rohkem töötada, sest siinne teenistus ja stressivaba elu trumpab üle kõik need miinused, mis selle tööga kaasnevad.

Selle nädalast algusest saigi Viljarist zucchinimeeskonna juht ning omal soovil sai Ivost meie traktorijuht. Tema jaoks on see igav töö, kabatšokkide korjamine on aga veelgi igavam. Niisiis me töötasime Ivo eestvedamisel ja Viljari juhtimisel mõned päevad, kuni Dawn otsustas Ivo välja vahetada, sest Jim olevat näinud, et Ivo sõidab liiga aeglaselt. Oleks võinud siis lihtsalt seda mõista anda, aga ei – sellele järgnes kohe igavene traktorisõidukeeld.

Kui ühes majas elab 10 inimest, siis on paratamatu, et teiste inimeste asjatoimetused häirivad sind mingil viisil. Mina olen see, kes hommikul on alati esimesena üleval köögis süüa valmistamas. Mõned kutid on mulle mõista andnud, et ma oma kolistamisega olen nende jaoks nagu äratuskell. Ükskord, kui mul oli vaba päev ja mul ei olnud hommikul vara kööki asja, magasid mõned tüübid sisse.

Meie majas on 3 külmkappi, kuhu me peame kõik oma asjad ära mahutama. Tihti juhtub, et kui mõni inimene lahkub, jääb tast maha toiduaineid, mis lähevad pahaks ning see avastatakse alles siis, kui seda on juba lõhnast tunda. Kuid tipptase oli see, kui Andy leidis külmikust saia, mis tähistas oma esimest sünnipäeva. Nimelt selle parim enne oli täpselt aasta tagasi.

Kui Eestis keeratakse kella sel pühapäeval, siis Austraalias (NSW ja Victoria osariigis) aprilli esimesel pühapäeval. Kuid teie keerate 1 tunni võrra edasi, keerame meie 1 tunni tagasi.

See tähendab, et 9 tunnine ajavahe väheneb kõigepealt 8-le ja siis nädal hiljem juba 7 tunnile.

Mingis mõttes tudub mulle, et olen taas samasuguses olukorras nagu juuni alguses Eestis – nii vähe on jäänud reisi alguseni (olen ju siin 5 kuud paikne olnud), samas on nii palju ettevalmistusi teha, sees on väike hirm ja ootusärevus (ei tea ju, mis mind seal kaugel Lõuna-Ameerikas ootab). Et taas inimese moodi välja näha, ajasin oma 6-nädalase habeme maha, mistõttu näen nüüd taas mitu aastat noorem välja. Olen taas külastama hakanud Couchsurfing’ut ja Hospitalityclub’i, mille kaudu proovin leida endale erinevates kohtades öömaja. Võrreldes reisi esimese poolega on suurimaks muutuseks see, et Lõuna- ja Kesk-Ameerikas kasutan ainult hispaania keelt.

Kuidas mu töö siin lõppes ja kuidas ma Tšiiliks valmistun, võite lugeda täpselt nädala pärast viimases Austraalia blogis.

PS. Kuigi maailmas rändamine on olnud väga põnev ja soov oleks veelgi rohkem ringi reisida, jäi peale siiski koduigatsus, mistõttu ostsin ära juba lennupiletid - 27. augustil olen tagasi kodumaal!

Mida ma õppisin oma Austraalia reisil

April 2nd, 2010

Austraalia on noorte rändurite jaoks tõeline Meka. Mida peab ju siin nii erilist olema, mis meelitab miljoneid noori ja vanemaid sellele mandrile kas siis töötama või niisama reisima. Mina külastasin 5 kuu jooksul ainult New South Walesi ja Victoriat, mis on koduks enam kui kolmandikule austraallastele. Kui ma nägin suurlinnu – Sydney ja Melbourne’i, siis tulevikus ootavad avastamist oma kuulsa looduse poolest tuntud Tasmaania, ilusate randadega Queensland, suure aborigeenide ühiskonnaga Põhja-, laiade kõrbedega Lõuna- ja avarate põllumaadega Lääne-Austraalia.

Võrreldes tavalise backpackeriga viibisin Austraalias küllaltki vähe, kuid nende 5 kuu jooksul õnnestus proovida ära mitu erinevat võimalikku elustiili: kõigepealt sain nautida suurlinna rannapiirkonna korteris elamise mõnu, millele järgnes 3 nädalat telgis elamist. Uskuge või mitte, aga enne seda kogemust polnud ma telgis maganud vist rohkem kui 2-3 ööd. Melbourne’is ööbisin hostelis nagu tavaline turist, kuni lõpuks leidsin endale kodu farmis.

4 kuud, mis ma veetsin farmis töötades, võib pidada ka alternatiivseks ajateenistuseks. Kuna ma pole sõjaväes käinud, võin armeed alahinnata või siinset tööd ülehinnata. Igal juhul oli igapäevane kella 6 ajal tõusmine ja väejuhataja – Dawn’i sõna kuulamine kindlasti raske väljakutse ning enese proovilepanek. Füüsiliselt oli see muidugi ka väga kurnav. Kunagi varem pole mu selg nii tugev ja lihases olnud, kuid kas see annab ka vananedes tunda, selgub alles aastate pärast.

Samuti ei elanud ma ülikooli ühikas, mistõttu siinne kommuunielu oli minu jaoks täiesti uudne. Kui ülikooli lähevad inimesed sama missiooniga, kuid erineva taustaga, siis minu meelest noored siin peavad pidutsemist võib-olla isegi sama tähtsaks kui töötamist, mistõttu siinsed inimesed on kuidagi vabamad (ükskõik, kust nad pärit on), kui inimesed ülikoolis. Üleüldse leian, et see, kui noor on sunnitud praktiliselt pärast keskkooli lõppu ülikooli minema, on vale. Paljudes riikides võtavad noored aasta-kaks vabaks, et reisida ja ennast avastada ning alles siis edasi õppima minna.

Austraalias saab korraliku treeningu, tänu millele on elus lihtsam hakkama saada. Kui keskkooli äsja lõpetanud noor pole kokku puutunud iseseisva elu ja rahateenimisega, saab ta siin selgeks nii rahalugemise kui ka (raske) töötegemise kogemuse. Samas saab selgeks tõsiasi – kui pole raha, siis pole öömaja, süüa jne. Elukool missugune. Üleüldse inimestega suheldes saab inimene uusi ideid ning pärast teab juba, mida ta sooviks oma eluga pihta hakata.

Minu jaoks oli kindlasti parim osa Austraalia reisist see, et leidsin endale väga palju häid sõpru erinevatest riikidest. Loomulikult oli lihtsam sõprust luua inimestega, kelle inglise keel on väga hea ja ka sellepärast sain kõige paremini läbi inglaste ja kanadalastega, aga ka teistega.

Töö muidugi oli selline, nagu see oli – raske. Loomulikult sõna „raske” on suhteline, aga kui mitmed inimesed lahkuvad valude tõttu pärast paari tööpäeva või siis vajavad massaaži, siis see näitab, et tegemist oli füüsiliselt kurnava tööga. Kui keegi minu käest küsib kunagi, kas ma valiksin hea töö, aga väikse palga või siis ebameeldiva töö hea palgaga, siis võin öelda, et mul on see valik olnud ning ma eelistasin teist varianti. Samas on meie farm üks vähestest farmidest, kus on alati tööd ega pea hirmu tundma, kas järgmisel päeval on midagi korjata või ei. Need zucchinid on ikka väga visad poisid – korja ja korja, aga otsa ei saa.

Mul ei ole lähedaid sugulasi, kes elaksid maal, mistõttu siinne maal elamise kogemus oli täiesti uudne. Ma elasin siin ju lehmade, hobuste ja igasuguste eksootiliste loomade keskel. Nende viimaste all ma mõtlen näiteks väga mürgiseid madusid või ämblikke. Naljakas mõelda, et nii haruldased loomad nagu kängurud ja koaalad on kõigest peaaegu kiviviske kaugusel ja tõenäosus neid kohata on ligi 100%. Seekord jäid mul õnneks ohtlikud olevused nagu maod ja haid nägemata. Ühed putukad, kellest ma kindlasti puudust tundma ei jää, on kärbsed. Loomulikult on neid ka mujal, aga lihtsalt uskumatu, kui palju neid siin on!

Ma olen alati mõelnud, kuidas suudavad inimesed välja kannatada, ise kärbseid täis, siis siin ma viimased kuud töötasin ämblikuvõrguta ning harjusin ära sellega, et kärbsed on kogu aeg silmas ja ninas.

Kindlasti on Austraalia üks kõige meeldejäävam osa reisist just sellepärast, et see pole enam reisimine vaid täiesti teistsuguse elu elamine. Nagu see Maalehe artikkel ja paljud teised on saanud kurjade kommentaaride osaliseks, kus inimesed teevad maha teisi, kes on läinud Austraaliasse orjadeks. Kahjuks ei ole võimalik seda sõnadega edasi anda, missuguse kogemuse annab Austraalia elu. Inimene, kes teenib vähe raha ja teeb rasket tööd võib ka väga vabalt saada väga hea elamuse. Kuigi Austraalia pole minu lemmik reisisihtpunkt, on see minu meelest parimaid kohti maailmas, kus teha (liht)tööd.

Ma olen väga suur numbrite ja statistika fänn, mistõttu, ei saa ma jätta tegemata ka kokkuvõtet tehtud tööst. Niisiis – zucchinid numbrites:

Ma olin siin kokku 130 päeva, millest töötasin ca 105, selle tulemusena:

-                      töötasin 856 tundi

-                      sain 4 kollast kaarti

-                      17 vallandamisähvardust

-                      540 korda sõimata

-                      kõndisin põldude vahel 840 km

-                      kummardasin 1 078 560 korda

-                      korjasin 256 800 zucchinit ehk 51 360 kg ehk 2,33 grammi iga austraallase kohta

-                      viskasin töö ajal teistele zucchiniga piki pead 92 korda

-                      ise sain pihta 47 korda

Läbi. Minu zucchini-korjaja karjäär on läbi!

April 4th, 2010

Ma tõesti ei uskunud, et kunagi see päev kätte jõuab... kuid see jõudis ja alates tänasest olen jälle vaba! Kuna ma olen päevi lugenud juba väga pikka aega, võite arvata, mis tunded mul praegu valitsevad.

Lõuna ajal otsustas Martin peavalu tõttu mitte enam tööle tulla ja kui Dawn kuulis, et ta ei korja enam (kunagi?) siin zucchinisid, hüppas ta otseses mõttes rõõmust õhku. Päeva lõpus „ähvardas” ta mind, et kui ma selle naeratuse minema ei pühi näolt, jätkame korjamist. Aga see oli juba nali…

Viimane nädal möödus nagu ka eelmised 18 nädalat. Pidevalt palgati inimesi juurde ja vahepeal oli meil tööl kaks kutti Uus-Meremaalt. Üks nendest oli maoori (Uus-Meremaa põlirahvas). Ta oli väga suur ja kindlasti ka tugev mees. Käed olid tal nii suured, et kõik kindad olid talle väiksed, mistõttu ta korjas paljakäsi. Ta tegi meile ikka korralikult silmad ette oma töökuse ja pühendumusega.

Meil juhtus ka üks tõsisem intsident, kui mahalaadimise ajal vajus korjamistraktor meile peale. Olime täpselt traktori ja treileri vahel, kui see väikese kallaku pealt alla veerema hakkas. Proovisime küll kõik vastu suruda, et vältida selle liikumist, aga siiski jäi üks meist traktori ratta ja treileri vahele. Ta viidi küll haiglasse kontrolli, kuid õnneks midagi tõsist ei olnud. Varem on ka meil õnnetusi juhtunud – paar korda on traktor üle inimeste jalgade sõitnud. Pole vist tore jääda paaritonnise traktori alla.

Laupäeval oli ajalooline moment, kui 10-st zucchini-korjajast olid 7 eestlased. Dawn keelitab pidevalt meid eesti keeles rääkima, aga see on tema probleem kui ta ei oska meie ilusat keelt hinnata. Nüüd homsest jääb aga eestlasi vähemaks.

Sama päeva õhtul korraldati meie auks väike lahkumispidu. Esmaspäevaks jääb hüvastijätt Dawn’iga. Eks siis näeb, kuidas ta meiega hüvasti jätab. Äkki saab talt isegi kallistuse?!

Kõik! Rohkem tööga seonduvat juttu minu blogis ei tule!

Esmaspäevaks oli meil plaanis minna panka, maksuagendi juurde ja niisama poode külastada, kuid siis tuli välja, et siin (ja mujal Lääne riikides) on ka esmaspäev püha, mistõttu on kõik asutused suletud. Niisiis pidin juba neljapäeval oma pangakonto sulgema (teistele teadmiseks, et kontot saab sulgeda ainult isiklikult kontorisse minnes) ja bussipiletid ära muutma. Kui alguses plaanisime esmaspäeval hommikul vara Melbourne’ minna, siis nüüd sõidame sinna alles kell 15:00. Minul ja Walteril (kanadalasest toakaaslane) pole väga palju ning peale Marc’i, Matthew ja Glen’iga kohtumist suundumegi õhtuks lennujaama.

Tema lend väljub kell 2 öösel ja minul kell 6. Kõigepealt lendan Sydney’sse, kust teisipäeval keskpäeval lendan edasi Lõuna-Ameerikasse, täpsemalt Buenos Airesesse ja sealt omakorda Tšiilisse, Santiagosse. Loomulikult ma pole varem kunagi nii pikal lennul olnud – kokku 14 000 km ja 17 tundi. Vastu pühapäeva läksime üle talveajale ning keerasime kellad ühe tunni võrra tagasi. Kui see ei tekita segadust, siis Lam-is (edaspidi nimetan Lõuna, Kesk-ja Põhja-Ameerikat vastavalt Lam, Kam ja Pam) vajan kindlalt mõni päev aega, et harjuda sealse kellaajaga. Kui mul lend väljub teisipäeval 11:45, siis kohale jõuan ma „juba” 15:30. See on tingitud sellest, et ajavahe on 14 tundi.

Kui gloobust vaadata, siis saab selgeks, miks see nii pikk lend on – Argentina asub peaaegu teisel pool maakera. Me lendan itta, üle Vaikse ookeani, nii et lõpuks kui Eestisse tagasi jõuan, võin kinnitada, et liikudes ida suunas, on tõesti võimalik läänest tagasi tulla.

Aga jah – nüüd algab reisi viimane kolmandik, mis tõotab tulla ka kõige huvitavam. Ameerika üldse ongi põhjus, miks ma selle ümbermaailmareisi ette võtsin...