Ümbermaailmareisi päevik 05.04 – 15.04.2010

06.04.2010 avastas Daniel Ameerika (enda jaoks)

April 8th, 2010

Farmist lahkumine oli ootamatult kurvem, kui ma eeldasin. Saimegi Dawnilt kallistuse ja Walteri sõnul olid tal koguni silmad märjad. Põllul oli tol hetkel ca 15 kutti, kes meid aplausi saatel ära saatsid. Kui me juba selja keerasime ja minema jalutama hakkasime, kuulsime kuidas Dawn hakkas neile karjuma, et nad kiiremini liigutaksid, rohkem kummardaks jne. Mõned asjad ikka ei muutu…

Lõpuks saabuski aeg lahkuda. Julie viis meid bussipeatusesse, kus me ootasime närviliselt bussi. See hirm oli asjatu, sest buss tuli ning varsti olime juba Melbourne’i rongi peal. Väga mõnus oli tunda end jälle inimeste keskel. Melbourne’is pidime kokku saama inglise kuttidega, aga nad ei ilmunudki üldse välja. Jätsime Martiniga hüvasti (tema lend Eestisse väljub neljapäeval ja ta jäi niikauaks Melbourne’i) ja suundusime Walteriga lennujaama. Tema lend väljus varem kui mul, mistõttu jäin üksi unega võitlema. Järgmine ööpäev möödus mul kas lennukis või lendu oodates. Melbourne-Sydney vahelise lennu ajal tegin silma lahti ainult maandumise ajal, kõige pikema otsa ajal Auckland’i (Uus-Meremaa) ja Buenos Aires 11 tunnise lennu ajal magasin üldse 7 tundi järjest.

Mul oli sees väike hirm, et kindlasti tuleb mingi jama lennupiletitega ja ma ei eksinudki. Sydney’s sooviti näha ka minu edasisõidu pileteid Santiagost, mida ma ei ole veel soetanud. Sama mure oli mul ka Buenos Aireses, kuid õnneks pärast krediitkaardi ettenäitamist oli probleem lahendatud. Olen reisi jooksul õppinud, et alati tuleb tõestada ametnikele, et sa ei plaani riiki jääda ja/või sul on piisavalt rahalisi vahendeid.

Ma teadsin juba, et Buenos Aireses ootavad ees väikesed sekeldused, sest mul tuli vahetada lennujaama, et lennata Santiagosse. Õnneks oli lennufirma poolt kõik ilusti ära korraldatud, mistõttu ma ei pidanud ise hakkama seiklema kahe lennujaama (mis asusid üksteisest 1,5h sõidu kaugusel).

Teisipäeva õhtul kell 20 maandusime Santiago lennujaamas. Pärast peaaegu 48-tunnist seiklust olin jõudnud oma sihtkohta. Olin uimane (vaatamata sellele, et pidevalt magasin), külmetunud ja nohune ning näljane (lennujaamades polnud aega lendude vahepeal korralikult süüa ja söök lennukis polnud ka piisav), kuid samas olin ma õnnelik, et olin jõudnud Lõuna-Ameerikasse.

Mu sõber Aivo majutas Tallinnas ühte Tšiili noormeest, mistõttu oli tema vend nõus vastuteenena mind majutama. Niisiis nüüd ma olengi Cristiani korteris. Tegemist on väga korraliku piirkonnaga ning siit rõdult avaneb vägev vaade Andidele. Hommikul olid mäed nähtamatud tänu paksule udule, aga päeva jooksul läks pilt selgemaks ja oli võimalik näha neid uhkeid pinnavorme.

Hommikul ei olnud mu enesetunne hea – tundsin end uimasena ja vaevlesin nohu käes, sest arvatavasti oli ajavööndite muutus ja konditsioneeridega varustatud lennukites ja terminalides viibimine teinud oma töö. Esimene asi, mida ma köögis nägin, oli nõudepesuvahend DAWN. Tundub, et ka teisel mandril ei saa ma oma mineviku eest peitu pugeda.

Esimesel päeval tegin kõigest mõnetunnise jalutuskäigu kesklinnas. Ma ei ole leidnud enda jaoks ühtegi vaatamisväärsust, mida tuleks Santiagos kindlasti külastada, mistõttu ma läksin lihtsalt otsima seda Lõuna-Ameerika tunnet. Jäin väga rahule oma esimese päevaga.

Olen taas madalama hinnatasemega riigis ja seda näitavad kümnetuhandelised rahatähed (pesod) taskus. Ma ostsin tänavalt 3 paari Nike’i sokke 20 krooniga. See ost oli minu jaoks juba elulise tähtsusega.

Santiagos ei hakanud silma maavärina kahjustusi ning ma kuulsin, et neid eriti siin ei ole ka. Cristiani sõnul tekkisid tal korteri seinale praod pärast maavärinat, kuid ehitusinsener nagu ta on, ei muretse ta selle pärast, sest tegemist ei ole kandva seinaga. Kuid väikseid värinaid pidi ikka veel aeg-ajalt olema.

Niipea, kui ma sellele mandrile jõudsin, hakkasin end väljendama hispaania keeles ja seni on see hästi välja tulnud, kuid Cristian hoiatas mind, et siin Tšiilis räägitakse maailma kõige halvemat hispaania keelt. Nad lühendavad sõnu ja jätavad lõpust s-id ära. Sõnad nagu dos, tres, gracias hääldatakse do, tre, gracia jne. Ta julgustas mind ning ütles, et kui ma siinse keele selgeks saan, ei teki mingeid muresid teistes Ladina-Ameerika riikides.

Tšiili peaks olema küllaltki turvaline riik võrreldes teise LAM’i riikidega ning siinne politsei pidavat olema abivalmis ja mittekorrumpeerunud. Tundub, et valisin õige koha, kust alustada LAM’i avastamist, sest juba iga järgmine riik on üha ohtlikum.

Chillis

April 11th, 2010

Esimesed päevad Santiagos olid veidi keerulised. Nagu ma varem kirjutasin, oli mul probleeme tervisega (praegu pole ka veel 100% terve) ja uue ajavööndiga harjumine võttis aega. Mitte et ma oleks tundnud end päeval unisena ja öösel võidelnud unetuse vastu, vaid kogu aeg olin väsinud ja tahtsin magada. Kuid tundub, et praegu olen oma „normaalses” elurütmis – ööd lühikesed ja päevad tihedad ja uneaeg on siis, kui reisin järgmisesse sihtpunkti.

Cristiani juures oli väga hea olla. Korter oli ilus ja uhke ja super vaatega linnale, kuid kuna ta oli päeval tööl, nägime üksteist ainult õhtul. Teisel õhtul, kui välja läksime, viis ta meid (mina ja tema 2 sõpra) ühte tantsusaali, kus joogi ja söögi kõrvale võisime vaadata, kuidas inimesed tantsisid cueca’t. See on väga omapärane tants, mistõttu oli seda väga huvitav jälgida.

Santiago ei olnud minu jaoks midagi väga erilist ja peale kesklinna pole seal erilisi vaatamisväärsusi. Kui Hispaanias nimetatakse linna peaväljakut La Plaza Mayor’iks, siis siin Tšiilis (ja ma usun, et teistes Lam’i riikides) kutsutakse seda La Plaza de Armas (relvade väljak). Kuid kuna mu reisi eesmärgiks on võimalikult palju kohalikega suhelda, siis tänu paarile päevale, mil ma sain Cristianiga suhelda,  jäi mulle Santiago meelde paigana, kus ma mõnusat aega veetsin.

Kuid järgmine sihtkoht – Valparaiso  - oli mõlemat. Ma võtsin selle linna enda kavva ainult sellepärast, et ma olin lugenud, et tegemist on väga ilusa kohaga ja see vastab ka tõele. Kui ma reede hommikul bussiga siia saabusin, tekkis mul väike hirm, sest siinne tänavapilt oli täiesti teistsugune kui Santiagos. See on kindlasti juba rohkem Lam’i pärane, kus tänavad on paksult inimesi täis nind majad ja tänavad ei ole nii eeskujuliku välimusega. Bussijaamas sain kokku oma hosti – Almendraga.

Ta oli väga väga tore tüdruk, kuid tal oli üks suur “viga”. Nimelt ta rääkisin hispaania keelt (tšiili keelt oleks õigem öelda) nii kiiresti ja arusaamatult, et ma langesin veidi masendusse ja mõtlesin, kuidas ma need kaks päeva vastu pean sellise jutupaunikuga, kelle jutust ma ei saa midagi aru. Kuid see oli täiesti asjatu kartus, sest me saime väga hästi suheldud. Ma saan ise ka aru, et iga päevaga muutub mu hispaania keel paremaks ja mu sõnavarasse tulevad tagasi sõnad, mida ma olen viimaste aastate jooksul (kui ma pole sõnagi hispaania keelt rääkinud) juba unustanud. Samas oma tipptaseme saavutamiseks läheb veel aega nädal-kaks.

Reede õhtul läksime Almendra sõbranna juurde, kelle juures oli väike pidu. Seal juba, kui nad omavahel rääkisid, oli mul väga keeruline aru saada. Naljakas on, et nad teavad, et nad räägivad väga vigast hispaania keelt, kuid nad on selle üle ka veel uhked. Nagu ka teiste asjade puhul, tahavad nad erineda nende endisest koloniaalimpeeriumi keskusest – Hispaaniast. Kohati oli see meie jaoks nagu mäng, kui ta ütles mulle mõne sõna, mida ma ei mõistnud ja siis hakkas välja pakkuma sünonüüme, mida ma võiksin teada.

Kui esmapilgul tundus, et tegemist on odava riigiga, siis see mulje on petlik. Usun, et siinne hinnatase jääb ainult veidi Eesti omale alla. Naljakas oli vaadata, kuidas Almendra tegi kõnesid spetsiaalsetest kõnekeskustest, sest see on odavam või kui ta maksis poodides tudengitele mõeldud kupongidega. See on nagu osa stipendiumist ja neid aksepteeritakse (peaaegu?) kõikides söögi-ja teenindusasutustes. Varem elas ta oma perega ühes teises majas, aga maavärina tõttu sai see maja veidi kahjustada, mistõttu see polnud enam elamiskõlbulik.

Mis puutub värinatesse, siis eile oli veidi põhjapool 5.4-magnituudine määrvärin, kuid me olime sellel ajal klubis ja ei tundnud seda. Sama päeva hommikul olevat Santiagos ka veidi rappunud, aga ka tookord ma ei tundnud seda.

Laupäeval veetsime terve päeva Valparaisot avastades. Aga siin ei tähenda avastamine jalutamist, vaid üles-alla ronimist. Suur osa linnast asub küllaltki järsu mäe nõlval. Samuti tuli Alamandra koju saamiseks kümneid meetreid üles kõndima. Kuid kõik see oli seda väärt, sest see koht on oma nime väärt - tõlkes tähendab see paradiisiorgu.

Pühapäeval on aeg hüvasti jäta Tšiiliga ja edasi liikuda Argentina suunas. Mind ootab ees 24-tunnine bussisõit Mendoza’sse ja sealt Buenos Airesesse. Kuid Argentinasse saamiseks tuleb kõigepealt ületada Andid, mistõttu ma usun, et see saab olema põnev sõit.

24 tunniga Vaikse ookeani äärest Atlandi äärde

April 15th, 2010

Pühapäeval ootas mind ees 24-tunnine bussisõit Santiagost Buenos Airesesse. Mind nimetati rumalaks, et ma sellise sõidu ette võtsin, kuid tegelikult jäin ma väga rahule. Kuigi bussipilet oli küllaltki kallis (800kr), oli buss ja ka sellega kaasnev teenindus hea. Reisi tegi eriliseks see, et Santiagost Mendozasse sõitmiseks tuli ületada teele jäävad Andid. Kohati olid mägiteed seal nii kitsad, et bussi juht pidi kurvide võtmiseks pidevalt vastasuunavööndisse sõitma. Mu aknast avanes vaade mäenõlvadele, mis tegi selle sõidu veelgi ekstreemsemaks. Kuid miski ütleb mulle, et varsti ootavad mind ees veel ekstreemsemad bussisõidud.

Tšiili ja Argentina vaheline piir asus 3200 meetri kõrgusel, mistõttu ilm oli seal palju jahedam. Sellel kõrgusel oli juba võimalik näha veidi lund ja tunda ka kõrguse tõttu, et raskem oli hingata ja kõrvad läksid kohati lukku. Muuseas see oli minu senine kõrgusrekord, kuid olen kindel, et ka see saab ületatud. Mendozas oli aega kõigest 10 minutit bussi vahetada. Nii Santiagos kui ka Mendozas võttis pagasit vastu spetsiaalne töötaja, kes ka selle eest raha soovis saada, ta nimetas seda jootrahaks. Minevik on õpetanud, et ei tasu lahti saada ka viimsest sendist kui riigist lahkud, sest kunagi ei tea millal seda vaja läheb, aga nagu näha, pole ma midagi õppinud ja olingi veidi hädas. Kui Santiagos tegi see tüüp lihtsalt haput nägu, siis Mendozas oli teistsugune mees, kes ei leppinud sellega, et jääb tasuta. Tšiili või Argentina peeso ja kasvõi dollar sobinuks talle, aga mul ei olnud tõesti midagi taskus. Õnneks tuli appi Klaar, kes maksis meie mõlema eest 1 dollari.

Ta oli üks saksa reisisell, kellega ma bussis tuttavaks sain. Raske oli uskuda, et peale sihtkoha Buenos Airese oli meil veel midagi ühist. Nimelt mõned aastat tagasi töötas ta ka Austraalias ja just Cobramis. Milline kokkusattumus kohata kedagi, kes oli peaaegu samas kohas kui mina ja mäletab seda! Tundub, nagu Austraalia elu oleks olnud eile. Ma ei oska kirja panna neid Austraalia väljendeid, mida ta pidevalt kasutas ja mis järjekordselt tuletas mulle Dawni meelde.

Esmaspäeva lõuna ajal jõudsin kohale BA-sesse ja kui ma oma seljakoti kätte sain, avastasin, et üks kinnitusklamber oli lahti ja proovitud kinnitada teisega. Olen kindel, et mu kott on lahti olnud ja võibolla üldse kellegi abiga. Ma ei kujuta ette, millal kellelgi võis aega olla selleks, kuid ööbussides on sellist olukorda raske vältida, juhul kui ma ei leia mingit paremat viisi, kuidas oma kott lukustada. Järgmine kord plaanin klambrid kinni teipida, et neid oleks võimalik niisama avada.

Buenos Aires jättis esmapilgul fantastilise mulje. Päike paistis, sooja oli 27 kraadi ja ma veetsin aega linnas ühes pargis inimesi jälgides. Kell 17 oli aeg mul minna Edgari majja. Ta kirjeldas mulle väga täpselt, kuidas tema juurde saada, mistõttu üsna varsti olin juba „oma“ toas asju lahti pakkimas ja oma uue sõbraga suhtlemas. Ta elab koos oma isa ja emaga ja ema 5 koeraga. Tegemist on 3-kordse väikese majaga, mistõttu siin on ruumi piisavalt ja keegi ei häiri kedagi. Veidi imelik on vaadata kuidas ta ema käib oma saatjaskonnaga ringi. Ebameeldivaks teeb asja see, et väljaspool tuba lõhnab koerte järgi ja maas on võimalik näha konte ja teisi üllatusi.

Edgar on väga tore noormes, kuid kahjuks ma olen siin nädala sees, mistõttu peale õppimise pole tal muu jaoks eriti aega. Number üks eesmärk oli mul saada BA-st brasilia viisa. Teisipäeval läksin saatkonda ja minu üllatuseks käis kõik väga kiirelt ja valutult. 2 pilti, täidetud ankeet kohalikus arvutis ja panka tasutud viisalõiv (viisa oli kõigest 250kr) ja pass viisaga ootas mind juba järgmine päev. Ma ostsin endale lennupiletid Brasiiliasse just sellepärast, et neile tõestada, et ma siiski ei jää alaliselt riiki, kuid see osutus üleliigseks.

Teisipäeval oli juba ilm hoopis teistsugune ja ma lootsin, et kolmapäeval on paremad tingimused linna avastamiseks. Edgar kinnitas ka mulle, et sügis-talvel on tavaline, et iga mingi aja tagant sajab terve päeva vihma, kuid siis järgmine päev on jälle ilus. Kuid see ei pidanud paika ja kolmapäeval, minu viimasel täispikal päeval BA-s, pidin tegema ekskursiooni vihmases BA-s.  

Kuid too päev oli isegi veel sajusem ja temperatuur oli langenud 13 kraadini, niisiis ei õnnestunud mul ülevaadet saada kõige olulisematest BA vaatamisväärsustest. Sellegipoolest võin ma öelda, et tegemist on väga laheda ja uhke linnaga ning veeta 1 nädal päiksepaistelises BA-ses ei saaks olla probleem. Tegemist on Lam´i ühe suurima linnaga, mistõttu - nagu suurlinnale kombeks - kubisesid kesklinna sõiduteed autodest ja bussidest. Võrreldes Santiagoga on Ba-s palju kitsam ja vanem metroo, mistõttu seal liikuda oli ka omaette kunst.

Mul olid suured plaanid teha tutvust Argentina jalgpalli ja tangoga, kuid kahjuks ei läinud nii nagu soovisin. Õnneks peale selle linna ootab ees veel kümneid toredaid kohti, mistõttu ma ei nukrutse väga. Küll teeb kurvaks see, et mu arvuti otsustas pärast pikka ebastabiilset töötamisperioodi alla anda, mistõttu ma jätkan oma reisimist 4 kilo kergema kotiga. Nüüd saab olema raskem blogi kirjutada ja pilte üles laadida, aga ma proovin kuidagi hakkama saada. Ambitsioonikal plaanil kolmes keeles kirjutada on nüüd küll aga kriips peal.

Paratamatult ununeb pidevalt asju lahti ja kokku pakkides midagi maha ja lõpuks juhtus see ka minuga. Nimelt avastasin täna, et olin unustanud Santiagosse oma pardli. Praegu ei suuda ma välja mõelda ühtegi varianti, kuidas see sealt kätte saada. Samas kui positiivselt mõelda, siis Austraalias olin peaaegu 8 nädalat habet ajamata, siis kannatab ka need järgmised 4,5 kuud ära.