Ümbermaailmareisi päevik 16.04 – 09.05.2010

Ja nüüd Brasiiliasse!

April 20th, 2010

Ei olnud ilm muutunud ka neljapäevaks, mistõttu mul tuli lahkuda Buenos Airesest vihma saatel. 4 tunni bussisõidu kaugusel põhja suunas ootas mind üks palju väiksem ja hubane linnake – Rosario. Kõige parem selle juures oli see, et seal valitses aga täiesti pilvitu ja küllatki soe ilm. Bussijaamas sain kokku oma hostiga – Jaimega. Kui minu sõber BA-s rääkis hispataliani (itaaliapärane hispaania keel ehk raskesti mõistetav keel), siis tüüp Rosarios rääkis juba minule palju arusaadavamas keeles.

Samas Argentina-pärane keel valmistab mulle teistmoodi raskusi. Kui näiteks Marbella hääldus hispaania keeles oleks Marbeija, siis nemad siin kutsuksid seda linna Marbeža’ks, playa on plaža jne. Ühesõnaga paljud sõnad, mida ma tean, jäävad minule arusaamatuks ainult erineva häälduse pärast. Ma ei jõua ära oodata, millal ma kuulen taas „korralikku“ hispaania keelt.

Rosario kohta mul ei ole väga palju jutustada, sest ma viibisin seal niivõrd lühikest aega. Samas jõudsin kohtuda Jaime korterikaaslaste ja teiste sõpradega. Reedel siiski jõudsin veidi ka linna avastada, kuid esmakordselt tegin seda jalgratta seljas. Nimelt me sõitsime läbi linna suurimad vaatamisväärsused jalgrattal. Väga mõnus oli see, kui mitte arvestada liiklust, milles pidime ellu jääma. Ma ei liialda kui ütlen, et ristmikel (millel puudus valgusfoor) ei kehtinud paremakäe reegel ning ristmikku ületas see, kes oli lihtsalt kõige kiirem.

Samal õhtul ootas mind ees järjekordne ööbuss. Seekord oli tegemist vist kõige mugavama sõiduga üldse minu reisi jooksul. Esiteks oli meid kõigest 4 (kahekordne buss), tooli sai lasta peaegu 90 kraadi alla ja 10-tunnise sõidu jooksul pakuti 2 korda süüa. Õhtusöök oli eriti rikkalik ja ma lihtsalt pidin sellest ka pilti tegema. Tegemist oli ööbussiga, mis viis mind Uruguay pealinna Montevideosse. Ma eeldasin, et mind ootab ees järjekordne tüütu öö, millal tuleb keset magusat und välja minna, et passi riigist väljumise- ja sisenemise tempel saada. Kuid see sõit oli erinev. Enne bussi väljumist andsin neile oma passi (loomulikult ma kaalusin seda enne, sest mulle ei meeldi oma passi ära anda) ja hommikul sain selle Montevideos tagasi. Kahe lisa templiga.

Pealinna bussijaamast jalutasin oma hosti saadetud juhendite järgi tema koju. Ma jõudsin tema juurde enne kella 9 hommikul ja kuna ta (Guzman ja tema kihlatu) käisid ühel sünnipäevapeol, mis lõppes küllaltki hilja, magasid nad veel. Aga ega mul ka lihtne öö ei olnud, mistõttu otsustasime peale 5-minutilist jutuajamist mulle madratsi maha panna ja magama minna. 3-4 tundi hiljem tõusime üles ja siis tegime taaskord tutvust.

Nende 3 päeva jooksul nägin ma tänu oma kohalikele sõpradele väga palju erinevaid kohti ja inimesi. Kui laupäeval käisime niisama Montevideo kesklinnas ringi, siis hiljem läksime Guzamni töökaaslaste grillipeole, pühapäeval suurele kirbuturule ja hiljem tema perega lõunat sööma. Tegevust kui palju.

Võin ausalt kirjutada? Montevideo jättis mulle väga igava mulje. Linnas peaks olema 1,5 miljonit inimest ja kui meie paar tundi jalutamas käisime, siis nägime kõigest mõnda tuhandet võib-olla. Ühesõnaga linn oli inimtühi ja ka vaatamisväärsustega ei ole sellel linnal väga uhkustada. Mulle meeldis nende nii-öelda vanalinn ja kogu see ajalugu, mis kaasnes hispaanlaste siia asumisega mitusada aastat tagasi.

Ma olin vahepeal täiesti ära unustanud kogemuse, mis ma Hispaanias sain, et inimestel oli kombeks üksteist tervitada põsemusiga. Igal juhul Lam’is reisides on mulle meelde tuletatud seda kommet. Iga kord kui suuremasse seltskonda sattusime, tuli kaks korda kõik inimesed üle musitada (tervitades ja lahkudes). Ja mina veel arvasin, et Euroopas (Eestis) kohustus klaaside kokkulöömise korral kõigile silma vaadata on tüütu. Kui niimoodi jätkub, siis andke andeks mulle, kui ma Eestis teid kohates (põse) musitan. Sisseharjutud kommetest on raske lahti saada.

Jalgpallisõbrad peaksid teadma, et Uruguay oli esimene maailmameister (1930 ja 1950) jalgpallis ja siiani on nad väga uhked selle üle. Mina puutusin kokku siinse jalgpalliga vaid televiisori vahendusel. Nimelt pühapäeval oli kohalik matš kahe suure rivaalitseva Montevideo klubi vahel (Penarol ja Nacional). Pileteid sellele mängule enam ei olnud ja kuna Lam on tuntud oma vägivaldse jalgpallifänluse poolest, oligi võib-olla parem seda telekast vaadata. Mängu hetkel oli staadionil 50 000 fänni ja linna tänavad oli peaaegu täiesti inimtühjad. Mängu lõpus kaunistas tablood kaks suur nulli.

Peale 2 nädalat reisimist nendes kolmes Lam’i riigis võin öelda, et raske on leida suuri erinevusi võrreldes Euroopaga. Kripeldama jääb mul see, et mul jäi Buenos Aires avastamata. Samas Argentinas on nii palju looduslikult erilisi kohti, et ma pean mingi hetk kindlasti sinna tagasi minema. Eks siis ma jõuan jälle BA-sesse minna. Kui nendest kolmes riigis oli tunda, et käes on sügis, siis nüüd loodan leida ennast taas soojas kliimas. Nimelt teisipäeva varahommikul lendan Brasiiliasse. Mitte Sao Paolo’sse või Rio’sse, vaid Idarannikul asuvasse Salvadori.

Enne lennupiletite ostmist lugesin veidi selle linna kohta (turistide lemmiksihtkoht nr 2 Brasiilias). Piirkonna kirjeldus oli piisav, et tekitada minus huvi sinna minna. Hiljem hakkasin lugema ka hoiatusi selle linna kohta. Teada on, et Brasiilia on väga ohtlik sihtkoht Lam’is ja pole üldse julgustav lugeda, kui Lonely Planet kirjutab, et kui sind võidakse röövida Brasiilias, on tõenäosus kõige suurem, et see juhtub Salvadoris…

Ma ei lase sellest aga ennast hirmutada ja ma olen juba niikuinii õppinud olema ettevaatlik. Brasiilia on ja jääb üheks kõige eksootilisemaks sihtkohaks maailmas ja ma usun, et mul saab seal olema vägevad 2-3 nädalat.

Turnee do Brasil

April 24th, 2010

Nagu alati, väljuvad kõige odavamad lennud kas hommikul väga vara või õhtul hilja. Sellepärast tuligi nüüd mul lennata hommikul kell 6. Kahjuks polnud öösel võimalik lennujaama saada, siis pidin sinna juba südaöösel minema. Montevideo lennujaam oli väga uhke, kuid magamiseks küllatki ebamugav. Kuidagi siiski suutsin mõned tunnid magada nii põrandal (turvamees ei lubanud mul põrandal magada) kui ka pinkide peal.

Kõigepealt lendasin Sao Paolosse, kust peaaegu kohe lendasin edasi Salvadori. Salvador on tuntud kui väga ohtlik linn ja ma olin mures, kus ma endale majutuse leian. Mul oli küll kokkulepe ühe kohaliku noormehega, kes lubas mind majutada, kuid ta ei saatnud mulle oma telefoninumbrit, mistõttu ma ei saanud kindel olla, et ta üldse kohale ilmub. Õnneks aga ta ootas mind lennujaamas, nagu oli lubanud.

Mul on varem olnud kokkupuuteid brasiilastega, kuid Julio oli täiesti eriline. Ta oli väga jutukas, abivalmis, lõbus ja avatud inimene. Ma kirjeldaks teda sõnaga loco, aga heas mõttes. Kõigepealt suundusime tema koju. Julio elab oma isa, ema, venna ja peresõbrannaga eramajas. Ladina-Ameerika seebikatest oleme näinud, et siinpool ookeani on tavaline, kui sul on koduabiline. Nii oli ka neil abiliseks väheharitud vaene must naine.

Mis puudutab rassiküsimust, siis Salvadoris on 80% inimestest Aafrika päritolu. Salvador on üks vanimaid linnu Uues Maailmas ning koguni 40% kõikidest orjadest, kes Ameerikasse toodi, leidsid oma uue kodu just siin. Paraku valitseb ka siin ebavõrdsus: valged on rikkad ja mustad on vaesed, mille tulemusena on ka siin palju kuritegevust. Siiski just selle piirkonna erilisus tekitas mul soovi alustada oma Brasiilia seiklust siit.

Seal veedetud päevade jooksul nägin ma kahte erinevat Salvadori – esimesel ja viimasel päeval nähtu. Kõigepealt tuleks mainida, et Julio elas kesklinnast 30 km kaugusel kohas nimega Itapoas. Esimesel päeval käisime Salvadori vanalinnas. Tegemist on väga vana piirkonnaga, mille ehitasid orjad enam kui 400 aasta tagasi. Ma võrdleks seda meie Toompeaga. Tol ajal elasid nad all-linnas ning nende ülestransportimiseks kasutati lifti. Tänapäeval on sellest saanud üks suurimaid Salvadori sümboleid.

Kuid erinevalt meie Toompeast on sinna ülessaamine (kui lifti ei kasuta) väga ohtlik. Sinna viivad kitsad tänavad, mida kasutatakse narkootikumide müümiseks. Mööda neid tänavaid sõites palus ka Julio mul autoakna sulgeda. Üldse läbi linna autoga sõites nägin enamasti favelasid (vaesed ohtlikud piirkonnad) ja mul ei tekkinud küll soovi sinna üksi tagasi minna. Lisaks kõigele sadas vihma, mistõttu ma ei saanud väga eredat elamust sellest linnast.

Samas viimane päev oli soe ja päikesepaisteline ning otsustasin teha endale väikse linnaekskursiooni. Seekord viis bussiteekond mööda ookeaniäärset teed, mistõttu ma nägin täiesti teistsugust linna. See oli juba neljas päev seal, mistõttu ma olin harjunud juba sellega, et inimesed jälgivad mind ja paratamatult puutusin kokku kahtlaste tegelastega. Muidugi kõik teistsugune on veidi hirmuäratav, mistõttu liikudes linnas, kus mind ümbritsevad ainult mustad, tekitas veidi kõhedust. Kuid ma usun, et see Salvadori kogemus oli mulle väga vajalik, et edaspidi veelgi ohtlikumates kohtades hakkama saada.

Minu esialgne plaan nägi ette pikka bussisõitu lõunasse Riosse (de Janeiro), aga kuna täiesti ootamatult kirjutas mulle Fabio (minu sõber, keda ma 2008. aasta suvel Tallinnas majutasin) ja kutsus mind külla Belo Horizonte´i. Ma ei teadnud sellest linnast midagi, aga sellegipoolest läksin neljapäeva õhtul lennujaama, et sinna lennata. Kahjuks oli tol päeval piletid otsas, mistõttu pidin ühe päeva veel Salvadoris veetma.

Millegipärast vaevas mind viimastel nädalatel suur koduigatsus ning kui Euroopa lennujaamad poleks kinni olnud, oleksin äkki isegi tagasi koju lennanud. Ma olin nii harjunud tundega, et mul on kuskil kodu (jah, zucchinifarm!) ja ma ei pea mööda maailma pidevalt reisima ja iga kahe päeva tagant oma kotti pakkima. Ja oleme ausad ka…ma olen juba päris pikalt ringi tiirutanud. Igaljuhul see üks lisapäev Salvadoris andis mul võimaluse Julioga rääkida ja ta aitas mind igasuguste nippidega koduigatsusest üle saama. Olen kindel ka, et üheks põhjuseks oli ka see, et sain üle pika aja tunda sooja kliimat ja näha päikest. Nüüd on mul jälle piisavalt energiat ja motivatsioon, et edasi reisida.

Tegelikult lisaks päikesele sain ka kõvasti vihma, sest tegemist oli troopilise kliimaga, kus sadas ka korralikult. Kõige hullem oli see, et maja kõik aknad olid pidevalt lahti, mistõttu ma olin sobivaks ohvriks kümnetele moskiitodele. Minu ebaõnneks sai mul sääskedevastane pihusti ka otsa, mistõttu esimene öö oli minu jaoks väga raske.

Reede õhtul lendasin siis Belo Horizonte´i. Kasutasin üliodavat lennufirmat ning see andis ka teeninduses tunda. 1,5 tunnise sõidu ajal pakuti veidi karastusjooki ja 30-grammist šokolaadi. Ma oleksin isegi eelistanud, et nad poleks midagi pakkunud, sest see oli minu meelest täielik mõnitamine.

Lennujaamas kell 22:30 ootas mind Fabio ja otse sealt sõitsime ei kuskile mujale kui peole. See toimus ühes eramajas lennujaama ligidal ning naljakal kombel olid enamus inimesi sealt ka tööl erinevates lennufirmades. Ma sain tuttavaks ka sama lennufirma töölistega (webjet) ja esitasin neile oma pretsensioonid. Nad olid minuga täiesti nõus.

Mul on väga kahju, et ma ei õppinud enne Brasiiliat piisavalt portugali keelt. Nüüd ma olen veidi hädas ja ainukeseks lahenduseks on rääkida portugali/hispaania segu. Fabio isa on üldse itaallane, mistõttu pean ka itaalia keelest aru saama. Kui ma algselt plaanisin siia jääda 3-ks päevaks, venib mu siinne külastus ligi nädalale. Üldse on Brasiilia vapustav koht, mistõttu ma ignoreerin oma ajagraafikut ja jään siia riiki veidi pikemaks. Ainuke kohustus, mis mul ees ootab, on 4.06. lend Colombiast. Kuid praegu on Aprill, nii et sinnajõudmiseks on mul piisavalt aega.

Pole üllatav, et Belo Horizonte on jällegi üks väga ohtlik piirkond. Laupäeva varahommikul koju sõites pidas Fabio kinni kohustusest mitte punase fooritule taga seisma jääda. Õhtuti on peatuvate autode ründamine nii tavaline, et võimaluse korral peavad juhis ristmikku ületama ka punasega.

Eile kuulsin midagi esmakordselt oma elus – mul olevat heledad juuksed ja heledad silmad. Ma ise seda küll ei arvaks, aga küll juba kohalikud teavad, mida nad räägivad.

Intensiivne brasiilia keele õpe

April 28th, 2010

Loomulikult olen kursis, et Brasiilias räägitakse portugali keelt, aga need kes on kokku puutunud portugali keelega nii Vanas Maailmas, kui ka siin, teavad, et tegemist on siiski küllaltki erinevate keeltega. Pealegi on mul mugavam öelda brasiilia keel.

Kõik siinoldud päevad on olnud meil väga tihedalt sisustatud, mistõttu on mul siin Belo Horizontes olnud väga lõbus. Pühapäeval käisime küllaltki lähedal asuvas Serra da Canasta rahvuspargis, kus imetlesime nii sealset vapustavat maastikku kui ka fantastilisi koski. Võtsime veidi aja maha ja käisime ka ühe suurema kose all ujumas. Ma usun, et see oli väike vihje sellele, mis ootab mind varsti ees – foc de iguazu.

Belo Horizonte piirkond on väga suur, mistõttu enamus aega oleme veetnud autos ühest kohast teise sõites. Siinne ja üldse Brasiilia ühistransport peaks olema küllaltki kehv. Fabio autoks on väike fiat, kuigi ta eelistaks bmw-d. Kahjuks on Brasiilias suurematel autodel nii suured maksud peal, et ainult väga rikkad saavad endale selliseid autosid lubada. Näiteks 400 000-kroonine auto maksaks üle 3 miljoni. Üleüldse on Brasiilia küllaltki kallis riik ja ma usun, et isegi kallim kui Eesti. Samas ma pole enam üldse kursis teie hindadega ja näiteks ma ei kujuta ette kasvõi palju praegu seal bensiin maksta võiks, mistõttu ma ei ole enam kompetentne, et hindu võrrelda välisriikidega.

Nende päevade jooksul olen kohtunud väga paljude Fabio sõpradega, mis on andnud mulle võimaluse kohata palju erinevaid inimesi. Suur osa tema sõpradest oskavad inglise keelt, aga sellegipoolest olen saanud korralikku keelepraktikat. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma brasiilia keelt mõistma ja suutsin isegi suhelda inimestega, kes peale selle keele midagi muud ei osanudki rääkida. Brasiilia keel sarnane hispaania keelele, kuid sarnaste sõnade erinev hääldus teeb arusaamise raskeks. Minu suureks üllatuseks selgus, et kuulsate Brasiilia jalgpallurite õige nimede hääldus on hoopis midagi muud, kui ma arvasin. Näiteks Ronaldinho on hoopiski Honaudžinju.

Fabio õpetab ühes erakoolis inglise keelt ja seepärast tekkis mul võimalus tuletada meelde Hiinas omandatud keele õpetamise kogemusi. Loomulikult ma ei andnud ma kellelegi tundi vaid olin lihtsalt erikülaliseks.

Ka tema peres olen samas staatuses, mistõttu Fabio ema küpsetab maitsvaid toite 3 korda päevas. Kui ma siia veel kauemaks peaksin jääma, usun, et läheksin sellest söömisest lõhki. Fabio isa on suurema osa elust Itaalias elanud, kuid ta ema on pärit Brasiiliast. Nende aastate jooksul on tema ema sunnitud rääkima itaalia keeles ja küpsetama enamasti itaalia toite, mistõttu olen siin maitsta saanud risottot, pastat, pizzat jne.

Nagu ma eelmises blogis kirjutasin öise liikluse kohta, siis samamoodi peab olema linnas liikudes ettevaatlik. Kui me kesklinna ja eriti keskturu piirkonda jalutama läksime, võttis Fabio eelnevalt endal kaelakee kaelast ära.

Pärast esimest nädalat Brasiilias olen näinud, kui kirju brasiilia rahvastik on – süsimustast nahavärvist kuni küllaltki valgeteni välja. Selle põhjuseks on muidugi asjaolu, et kõik erinevad rassid ja inimgrupid (portugallased, orjad ning pärismaalased) on omavahel sadade aastate jooksul väga segunenud.

Mul tekkis huvi, miks see nii on ainult Brasiilias, sest Usa ja Austraalia pole uued ja vanad asukad üldse nii segunenud. Põhjuseid on muidugi palju, kuid uusasunikud, kes Brasiiliasse tulid, olid enamasti üksikud meesterahvad (Portugalist), kes tulid siia seiklusi otsima, mistõttu pere loodi siinsete inimestega. Ka Fabio emapoolsed vanemad on eri rasside esindajad.

Täna, kolmapäeval, võtan lõpuks suuna Rio de Janeirole. Ma ei usu, et ma eksin, kui väidan, et Brasiilia ja eelkõige Rio ongi vist Eestis üks eksootilisemaid sihtkohti terves maailmas. Naljakas on see, et ma juba tean, et Brasiilia on minu lemmikriik ja ma pole veel isegi Riosse ja Sao Paolosse jõudnud. Mida ma küll pärast nende linnade külastamist mõelda võin?

Rio de Favelas

May 3rd, 2010

Niisiis kolmapäevase päeva veetsin bussis, sõites Belo Horizontest Rio de Janeirosse. Kuigi vahemaa oli ainult 450 km võttis teekond aega ligi 7 tundi. Nende kahe linna vaheline tee oli lihtsalt nii kurviline, mismõttu ei olnud võimalik kiiremini sõita. Mul oli selline tunne, et buss ei sõitnud kordagi otse, vaid võttis pidevalt kurve kas vasakule või paremale. Peale paaritunnist uinakut avastasin, et pool minu varandusest nagu jalanõud ja toit, olid lennanud bussi vahekäiku.

Veidi enne Riot jõudis minuni teade, et minu lemmikjalgpalliklubi Barcelona kaotas. Mõne minuti jooksul pärast seda muutus ilm totaalselt. Nähtavus oli kõigest 20 meetrit ja vihma hakkas sadama. Ilusast päevast oli saanud tormine õhtu. Rios oli sadu isegi veel tugevam.

Mu host elab Copacabana rannas ja ta andis juhised, kuidas bussijaamast tema juurde saada. Ma pidin sõitma bussiga S011, aga kiirustades hüppasin bussi peale, mis kandis silti 011 ja kuna seal olnud tüüp (ma arvasin, et ta oli piletimüüja vms) kinnitas, et see läheb sinna, kuhu mul vaja, läksin peale. Too tüüp küsis minult veel veidi jootraha ja ma andsingi kõik mündid, mis mul taskus olid. Ma olin õnnelik, et ma andsin talle kõigest 1-2 krooni, sest ta otseses mõttes valetas mulle. Niisiis ma sõitsin vihmases pimedas Rios ringi, lootes, et buss sõidab sinna, kuhu mul oli vaja minna, kuid see lootus oli asjatu. Kui buss hakkas juba samas suunas tagasi sõitma, väljusin ja otsustasin takso võtta. Siiski olin ju esmakordselt Rios ja ma olin kursis, kui ohtlik see linn võib olla.

Kes ei tea täpselt, mis koht on Copacabana, teadku, et tegemist on maailma ühe tuntuima rannaga, mistõttu ma võisin olla väga rahul oma öömaja asukohaga. Ka järgmised 2 päeva sadas, mistõttu ma üldse ei üritanudki linnaga tutvust teha. Vihamne Rio (või ükskõik, mis linn) ei ole sama mis ilusa ilmaga. Õigesti tegin ka, sest nädalavahetus oli väga ilus ja siis oli mul 2 päeva aega, et külastada vaatamisväärsusi.

Paar nädalat tagasi olid suured vihmasajud, millega kaasnesid maalihked ja uputused, mis põhjustasid üle 100 inimese surma. Kolmapäevane sadu oli ka nii tugev, et ligipääs Cocovado juurde oli suletud. Tegemist on hiigelsuure Kristus-kujuga, mis on Rio sümboliks ja kuulub ka maailmaimede hulka. Lisaks sellele käivad seal praegu ehitustööd, mistõttu selle külastamine on piiratud. Aga sellegipoolest ma nägin seda siiski oma silmaga ja loodan, et see läheb arvesse, kui 3.maailmaime, mida ma külastanud olen.

Rio on väga ilus ja uhke linn, kuid mul on selline tunne, et see on ehitatud kohta, kuhu nii suur linn lihtsalt ei mahu ära. Paikneb see ju mägede vahel, mistõttu suur osa majadest on ehitatud mägede jalamitele ja erinevate linnaosade ühendamiseks on rajatud palju tunneleid. Samas ei saa seda kellelegi ette heita, sest siinsed rannad on kirjeldamatult ilusad. See on ka põhjus, miks see linn upub turistidesse.

Räägitakse küll, et Rio on väga ohtlik, aga mina seda küll ei ütleks. Vähemalt turistide meelispaigad Copacabana, Leblon, Ipanema ja muud rannaäärsed paigad jätsid mulle turvalise mulje, mistõttu ma julgesin seal isegi öösel ringi käia. Samas kui otsida põnevust, siis seda ka leiab. Seepärast ma võtsin pühapäevaks 3-tunnise favela tuuri.

Favelad on küllaltki suured vaeste linnaosad, kus toimub väga suur osa narkokaubandusest. Narkootikumidega kaasnevad aga illegaalsed relvad ja omakorda tulevahetused politseiga või rivaalitsevate gängidega. See ongi peamiseks põhjuseks, miks favelad on väga ohtlikud piirkonnad, kuhu üksi ei tohiks kunagi minna. Ma kuulsin ühte lugu, kuidas detsembris sõitis üks rootsi paar kogemata gps-i juhtimisel favelasse ja tagasi nad elusalt enam ei tulnud.

Niisiis meie grupis oli ligi 20 inimest ja meid viidi tuurile Rocinha favelasse. Tegemist olevat ühe maailma suurima favelaga, kus elab ligi 200 000 inimest. Enne, kui meid sinna üles viidi (favelad on ehitatud mäejalamitele), loeti meile sõnad peale. Hoiatati, et pilti tohib teha ainult siis, kui selleks on luba antud, sest vastasel korral võid avastada, et keegi sihib sind relvaga. Kõige kiirem viis üles saada, on mootorrattatakso.

Sissepääsude juures paiknevad spetsiaalsed luurajad, kes raadiosaatjatega annavad teistele infot edasi või tulistavad signaalrakette, kui mõni mittesoovitav isik sinna siseneb. Mina ise ei näinud, aga räägiti, et meie sisenemisel tulistati ka välja rakett, mis oli üleskutseks igaks juhuks valmis olla.

Minu imestuseks paistis see favela hõivatud täiesti tavaliste inimeste poolt ja mingit ohtu ma ei tajunud. Eks enamasti seal elavadki inimesed, kes lihtsalt ei suuda endale midagi muud lubada ning on süütud kannatajad, kui toimuvad tulevahetused. Faveladele on iseloomulik see, et seal puuduvad tänavad ning kogu vaba pind on hõivatud majade poolt. Järgmised kaks tundi suundusime mööda ülikitsaid majadevahelisi kõnniteid alla väravate suunas.

3 aasta jooksul on ette tulnud 10 päeva, millal tuur tuli tühistada, sest politsei tegi haarangu seal ja tulevahetuse tõttu oli seal liiga ohtlik. Veidi enne väljapääsu oli pildistamine veelgi rangemalt keelatud, sest seal istusid „valvurid“.

Favela-pühapäev aga jätkub mul varsti. Seekord lähen jällegi tuuriga ööklubisse pidutsema funkmuusika saatel. Kuna see klubi asub favelas, on ümbruskond veidi ohtlikum kui tavaliselt. Funk on aga just faveladele iseloomulik muusikastiil, mis pärinebki nendest piirkondadest. Ma olen kursis, et lugude sõnad on kas idiootsed või siis lihtsalt vägivaldsed ja seksistlikud. Aga kuna mina keelt niipalju ei mõista, saan seda ignoreerida. Kui kasvõi korra näha, kuidas brasiilia naised selle muusika järgi tantsivad, on võimalik aru saada, miks see muusikastiil on nii populaarne.

Mis puudutab siinset ööelu, siis on naljakas see, kuidas baari või ööklubisse sisenedes antakse sulle isiklik nimekiri kõigest seal pakutavatest jookidest ja söökidest ning õhtu jooksul pannakse sinna kirja kõik, mida sa tellinud oled ja siis alles väljudes maksad nii sisspääsu kui ka muu eest.

Esmaspäeva lõuna ajal võtan suuna Sao Paolosse. Mu sisetunne ütleb, et tegemist on lihtsalt väga suure ja ohtliku Brasiilia linnaga, kus midagi väga näha ega teha pole. Eks ma siis näen, kas mul oli õigus või ei…

São Paulo ja Foz do Iguaçu

 May 8th, 2010

Esmaspäeva hommikul viis mind teekond edasi Sao Paolosse. Pärast 6-tunnist küllaltki mugavat sõitu jõudsin Tiete bussijaama. Lugesin, tegemist olevat maailma suuruselt 2. bussijaamaga. Kuigi platvorme oli ligi 100, oli siiski võimalik seal orienteeruda ja mul ei tekkinud probleeme, et kohtuda oma hosti – Rodrigoga.

Sao Paolo on ikka tohutult suur linn. Teisipäeva hommikupoolikul läksime väikesele linnatuurile ning esimese asjana läksime vaatama linna 160 meetri kõrguselt. Just seal asus üks kõrghoone, mille tipust oli võimalik katsetada, kas oma silmaga on võimalik näha linna lõppu. Ma ei oskagi seda linna ühegi linnaga võrrelda, sest esiteks pindalalt on see linn tohutult suur, rahvaarv 20 miljonit räägib enda eest ning see kõrghoonete armee teebki sellest erilise linna.

Minu meelest ei ole tegemist turistidele mõeldud linnaga ning ma ei tundnud seal ennast väga hästi. Rodrigo sõnul oli kesklinn nii ohtlik, et ta ei julgenud seal käia ei öösel ega päeval. Samas linn kihas inimestest ning mul oli raske mõista,  miks need inimesed siis välja ronivad, kui see nii ohtlik on. Aga samas kui inimesi kõnetada, siis oli näha, et nad ei soovinud võõrastega väga suhelda ning jätkasid oma teed.

Kuigi Rodrigo oskas inglise keelt, olid meil siiski väike keelebarjäär. Kuna ma olen kohati väga kannatamatu, oli mul aeg-ajalt tunne, et ma hakkan kohe ise portugali keeles rääkima, et meie suhtlemist lihtsamaks muuta. Teisipäeva õhtul käisime kohalikul Couchsurfingu kohtumisel, kus sain palju uusi tutvusi. Sao Paolo klubi olevat väga aktviine ning igal nädalal os