Ümbermaailmareisi päevik 09.05 – 31.05.2010

Vaene riik ei tingimata ohtlik riik

May 9th, 2010

Minu järgmiseks sihtkohaks oli Paraguay pealinn Asuncion. Brasiilia poolel küsiti bussipileti hinnaks 300 krooni. Minu jaoks aga tundus see summa liiga suur, arvestades asjaolu, et Paraguay on kohe siinsamas ja hinnatase on seal palju madalam. Selle asemel, et osta bussipilet Brasiilia poolelt, suundusin ise Paraguay poolele, et sealt kohaliku bussiga pealinna sõita.

Foz do Iguacust on väga lihtne Paraguaysse minna. Tuleb lihtsalt minna kohaliku linnabussi peale, mis viib 15 minutiga Ciudad del Este´sse. Huvitaval kombel ei peatunud see buss kordagi piiril ning esimene peatus oligi Paraguays. Pahasena pidin tagasi üle kahe riigi vahelise silla kõndima, et Brasiilia poolel väljumistempel võtta ja et siis alles ametlikult Paraguay´sse siseneda.

Kui Foz do Iguacu on mitte-brasiilialik vaikne ja turvaline (!) väike linnake, siis Ciudad del Este on nagu täiesti teine maailm. Paraguay on tuntud riigina, kust on võimalik soetada väga odavalt kõiksugust elektroonikat. Kuid kvaliteet on väga küsitav ning alati tuleks kontrollida, kas ostetud asi ikka ka töötab. Linna tänavad olid täis erinevaid väikesi poode ja muidugi ka tüütuid müügimehi, kes üllataval kombel ei tikkunudki väga ligi.

Paraguays on võimalik maksta nii kohalikus rahas (1 euro = ca 6000 guaranyt) või dollarites. Üllataval kombel on teinekord isegi kasulikum maksta dollarites.

Minu kaval plaan tasus end ära, sest Paraguay poolelt sain osta bussipileti kõigest 10 dollari (125 krooni) eest. Kuid see-eest oli ka bussi seisukord palju kehvem ning 326-kilomeetrisest sõidust sai 4 tunni asemel 7-tunnine väga tüütu sõit. Ma olin arvestanud 4 tunniga, mistõttu ma ei varunud endale mingit sööki kaasa. Mulle meeldivad riigid, kus bussides käivad ringi inimesed, kes müüvad kõiksuguseid asju (seehulgas sööke ja jooke). Bussipeatustest toimub üldse müük läbi avatud bussiakende. Tänu sellele ma ei pidanudki väga kaua näljas olema.

Muidugi läks vahepeal buss katki, mistõttu pidime ootama järgmisi busse, mis võtaksid meid peale ja viiksid Asuncioni. Kohalikust bussijaamast viis mind linnabuss otse mu hosti ukse ette, mistõttu ma ei pidanud võõras linnas pimedal ajal enam seiklema.

Need 2 ööd veetsin Javieri juures. Tema juures ööbis juba kuuendat nädalat üks türklane, keda ta nimetas oma kokaks. Jah, ta küpsetas meile väga maitsva kebabi, millega ta teenis kindlalt oma tiitli välja. Javier ütles midagi, mida ma alguses ei uskunud. Ma küsisin üle, aga siiski ma kuulsin õigesti – ta nimetas mind blondiks (blonde inglise keeles ja rubio hispaania keeles). Kui varem „kurtsin”, et mind peetakse heledapealiseks, siis nüüd olen juba lausa blond. Kui blond, siis blond!

Laupäeval läksin linna avastama, kuid ausalt öeldes ei ole siin midagi eriti avastada. Enne Paraguayd heitsid mulle mitmed inimesed ette, et miks ma üldse sinna riiki lähen, sest seal ei ole midagi teha ega vaadata. Olen tõesti nende inimestega nõus. Lisaks kõigele oli kesklinn ka inimtühi. Samas mulle meeldis siinse linna aura ja see, et inimesed on hästi mõnusad ja rahulikud. Paraguay olevat Lõuna-Ameerika kõige turvalisem riik ning tõesti Asuncion tundus väga turvaline. Kuulsin, et riik on nii vaene, et ei leita raha isegi tuletõrje jaoks, mistõttu siinne tuletõrje koosneb (ainult?) vabatahtlikest. Osaliselt pidid ka politseis töötama vabatahtlikud.

Paraguay võlu on odavad hinnad, mistõttu riiete ja elektroonika ostmiseks on see ideaalne koht. Kuid minu ebaõnneks olid kõik kohad suletud nädalavahetusel ja ma ei saanudki poodides ringi vaadata. Olen kindel, et Paraguay loodus on väga ilus, aga siiski ei leidnud ma siin midagi nii erakordset, mille pärast siin riigis rohkem ringi vaadata. Seetõttu ma võtan juba pühapäeval ette pika bussisõidu Boliiviasse. Kahjuks Paraguay minu reisisoovitust ei saa.

Nüüd orienteeruvalt 20-24-tunnise bussisõidu pärast algab minu reisi üks kõige raskemaid osasid. Boliivia on teada-tuntud riik, mis asub küllaltki kõrgel merepinnast. La Paz ja Potosi asuvad enam kui 4 km kõrgusel merepinnast. Õnneks on minu esimene peatuspaik Sucre, mis asub „kõigest” 2500 meetri kõrgusel, mis peaks andma mulle võimaluse aklimatiseeruda. Kõige rohkem ma kardangi, et kõrgel võivad tekkida peavalud, hapnikupuudus ja muud tervisehädad.  Lisaks sellele saan meelde tuletada, mis tunne on elada miinuskraadidega. Olen kuulnud, et sportlikele inimestele mõjub kõrgusehaigus rohkem. Õnneks ma pole 11 kuud üldse ennast liigutanud, mistõttu äkki ma ei kvalifitseeru sportlikuks inimeseks ja mulle ei avalda kõrgelviibimine mingit mõju?

Riik number 40

May 12th, 2010

Lonely Planeti kohaselt on Paraguay suurimaks väljakutseks Trans-Chaco bussisõit Boliiviasse. Pühapäeva õhtul ootas ka mind ees see ots. Mu eesmärgiks oli jõuda Asuncion’ist Sucre’sse, kuid kahjuks ei lähe sinna ühtegi bussi otse (põhjusest kirjutan kohe), mistõttu pidin ümber istuma teise bussi ühes väikeses linnakeses. Bussipiletit ostes kinnitati mulle, et sõit kestab 18-tundi ja edasi Sucre’sse veel 3. Kõik tundus alguses väga ilus.

Loomulikult ei väljunud buss õigel ajal ning buss ootas mind täiesti hoopis teises kohas, kui mulle seletati. Bussi juures sain tuttavaks 2 inglase ja 1 kiiwi’ga (Uus-Meremaalt). Nemad rääkisid mulle palju õudsamaid lugusid, et sõit võib kesta ka kuni 30 tundi. Ma lugesin ka ise varem, et vihmaperioodil võib sõit kesta isegi kuni 60 tundi. Võimatu, eks?

Igal reisijal oli kaasas vähemalt kümme kasti ja kotti, mistõttu pagasi pealelaadimine võttis oma aja ja väljusime ca tund aega hiljem. Juba poole tunni pärast tuli esimene peatus, kus kohalikud ostsid kastide viisi kaupa juurde ja ma ei valeta, kui väidan, et mõned käisid poes vähemalt 3 korda. Tundus, et kisub  30 tunni poole jah...

Samas edasi läks sõit juba väga kiiresti ja öösel kell 4 (väljasõit oli 20-21 vahel) jõudsime Paraguay piirikontrollpunkti. Pärast Brasiiliast lahkumist on ilm väga külmemaks läinud ning too öö oli vist kõige külmem, mida ma reisi jooksul kogenud olin. Kui mina olin ennast korralikult ette valmistanud, siis minu uued sõbrad olid ainult õhukese särgi ja plätudega. Piiripunkt ei asunud mitte üldsegi piiri ääres, vaid mõnisada kilomeetrit sisemaal. Boliivia suunas pidi lihtne olema piiri ületada, aga teises suunas jäävad inimesed pidevalt narkootikumide vedamisega vahele, mistõttu on kontroll seal põhjalikum.

Kui bussis istekoht valida, siis kindlasti tuleks vältida bussi tagaosa, sest seal raputab kindlasti rohkem ning tavaliselt matab wc-st tulev hais hinge. Niisiis ma olingi neljandas reas, aga haisust ega rappumisest polnud pääsu. Teed olid nii halvas seisus, et buss loksutas nii palju, et minu aken kippus pidevalt lahti tulema.

Hommikul oli aga juba palju parem olla – päike paistis, ilm oli soe ja olime juba Boliivias. Kaardi järgi vaatasin, et Sucre on kõigest 400km kaugusel ja lootust oli kohale jõuda juba enne pimedat. Jõudsin kella 14 ajal väikesesse linnakesse nimega Camiri ja suundusin otse bussijaama. Seal aga selgus, et kõik bussid Sucresse on juba lahkunud ja ma pidin sinna ööseks jääma.

Niisiis otsisin endale odava hotelli (7 dollarit) ja veetsin öö seal. Tegelikult oli see päris mõnus kogemus olla „lõksus“ Boliivias. Hotelli kohta võin ette heita seda, et oleks tore olnud, kui toal oleks ka aknad ees olnud. Ega ämblikuvõrk kaitse mind külma eest.

Lõuna-Ameerikas olen kokku puutunud ühe müüdiga (?), et eurooplased ei pese end väga tihti ja põhjusel, et meil on seal nii külm. Ma proovin seda müüti murda ja siiski pesemas käia iga päev, isegi kui sooja vett pole ja väljas pole soe.

Hommikul viis mind auto Monteagudosse. Kuna tegemist oli mägiteega, mis läbis isegi mitmeid jõgesid, oli auto ainuke transpordiviis - 3 tundi ja 80 kilomeetrit. Sucresse oli jäänud kõigest 310 kilomeetrit, aga sinna jõudmiseks tuli ette võtta ca 12-tunnine bussisõit.

Seekord oli tegemist väga mugava bussiga ja tundus, et olengi juba finišis. Kuid siis, kõigest pool tundi peale sõidu algust, juhtus bussil midagi ja jäime keset metsateed seisma. Bussi ei olnud võimalik liigutada ka, mistõttu terve tee oli blokeeritud. Lõpuks siiski suudeti see kõrvale lükata ja sain järgmise bussiga edasi sõita.

Kuid see buss oli täielik logu – puudus wc ja aknad ei püsinud jälle kinni. Siiski lõpuks 05:30 jõudsin Sucresse ja nüüd ootan oma hostelis, kuni kell lööb 10:30, siis saan check-in’i teha.

Nüüd kui hakata mõtlema, siis mul läkski kokku 58 tundi, et jõuda Asuncion’ist Sucre’sse. Lootust on, et edaspidi lähevad teed paremaks ja vahemaad väiksemaks. Ma olen väga õnnelik, et tegemist ei ole vihmaperioodiga.

Ma olen Boliivias olnud juba 2 ööpäeva ja selle jooksul peale auklike bussisõitude ja külma ilma ma midagi muud ei olegi kogenud. Loodan selle vea nüüd kohe-kohe parandada.

4000+ meetrit

May 15th, 2010

Kui ma lõpuks olin ennast hostelis sisse seadnud ja veidi puhanud, läksin Sucret avastama. Kui öösel ja veel hommikul oli jube külm, läks päeva jooksul ilm nii soojaks, et võisin isegi T-särgiga ringi käia. Ausalt öeldes ei olnud mul mingeid suuri plaane mida siin teha, mistõttu jalutasin niisama sihitult ringi.

Olin juba 2700 meetri kõrgusele jõudnud ning kuigi ma seda veel ei tundnud (väljaarvatud külmem kliima), andis kõrgus siiski juba veidi tunda. Aeg-ajalt kui ma marssisin oma kiire tempoga linna tänavate vahel üles-alla, hakkas mu süda ülikiiresti lööma või hakkasin hingeldama. See oli selge märk, et pidin hoo maha võtma.

Sucre oli tõeliselt mõnus ja ilus linn ja reisijuhtide admete põhjal oligi see selline sihtkoht, kuhu tulevad inimesed kas niisama puhkama, hispaania keelt õppima või vabatahtlikku tööd tegema. Tihti tuleb ette ka, et jäädakse sinna kauemaks, kui esialgu plaanis. Mina aga olen tõelises ajahädas, mistõttu ei saanud ma endale sellist luksust lubada.

Ei ole vist väga üllatav, kui ma ütlen, et Boliivia on väga odav riik. Kuid minu jaoks oli üllatav, kui ma pärast paari päeva avastasin, et 1 dollari eest ei saa mitte ainult 5 kohalikku raha, vaid koguni 7. See tähendas, et kõik hinnad olid 40% veelgi soodsamad.

Sucrest liikusin edasi Potosisse. Linnade vahe on kõigest 150 km ja sinna saamiseks oli valida pikema bussisõidu või kiirema taksosõidu vahel. Kui buss maksis ca 30 krooni, siis taksot eelistades maksin 50kr. Ma lugesin varem, et taksod kihutavad väga kiiresti nende kahe linna vahel ja kui ma neid autosid nägin, oli tõepoolest igal sõidukil peal kleebised „rally“ või „formula“. Sellegipoolest oli sõit sinna täiesti normaalne.

Mul oli soov jõuda Potosisse enne õhtut, sest ma teadsin, et mind ootab ees harjumatu kliima. Potosi on tuntud kui maailma kõige kõrgemal asuv linn – 4100 meetrit merepinnast. Tõesti - seal oli juba veelgi külmem (öösel on miinuskraadid) ja mul oli tunne, et pea on kuidagi paistes. Esimesel õhtul ei teinudki ma midagi muud, kui istusin diivanil ja proovisin hõredama õhuga harjuda.

Hommikul oli juba täitsa hea olla, kuid kui ma janu kustutamiseks ronisin oma nari teiselt korruselt alla ja siis üles tagasi, oli tükk tegemist, et vaikselt hingeldada, et mitte oma 11 ülejäänud toakaaslast üles ajada. Üldse siinoldud päeva jooksul mul midagi tõsist viga ei olnud. Tõesti kohati tundsin end imelikult ja külmast hõredast õhust olid kopsus/rinnus valu. Pea-, kõhuvalud, veritsev nina, uimasus, palavik, oksendamine jne on põhilised probleemid, mis kaasnvad tavaliselt suurte kõrgustega.

Üldse on Boliivia ja Peruu ühed populaarseimad turistide sihtpunktid ja ma tunnen ennast täieliku gringona, sest kõik turistid külastavad ühtesid ja samu sihtkohti. Samas oleks rumal jätta need fantastilised kohad nägemata (mind ootavad need veel alles ees). Nagu senise reisi jooksul on aru saada olnud, meeldib mulle üksi reisida ja soovin vältida turiste ja pigem eelistan suhelda kohalikega.

Potosi rajati enam kui 400 aasta tagasi, kui siin avastati hõbedat ja muid väärismetalle. Siiani keerleb kogu siinne elu kaevanduste ümber ning Potosi kaevandustes töötab koguni 9000 kaevurit.  Niisiis oli ka mul reedeks planeeritud kaevanduse-tuur.

Minu õnneks olin ma ainuke huviline ja ma sain eratuuri ja veel hispaania keeles. Enne, kui kaevandusse suundusime, ostsime kaevuritele kingitusi nagu kokalehti, alkoholi, tubakat ja küünlaid. Siis sain spetsiaalse riietuse ja lisaks kaevuritele iseloomuliku pealambi. Enne päris sügavale minemist jätsime kaevanduse „kuradile“ ande – kokalehti, alkoholi ja tubakat. See olevat vajalik, et ära hoida võimalikke õnnetusi. Minu giid andis ka mulle kokalehti, aga kuna ma ei tundnud ennast halvasti, ei tundnud ma mingit erinevust. Enne tööle minemist närivad kaevurid  ja jätavad mitmeks tunniks suhu terve hunniku kokalehti. Nii nad saavad vitamiine ja suudavad rasketes tingimustes töötada.

Maa all olla on ikka väga raske, tööd tehakse karmides tingimustes ja pealegi on see väga ohtlik. Näiteks on see firma töötanud 24 aastat ja selle aja jooksul on õnnetustes hukkunud „kõigest“ 5 inimest. Keskmiselt hukkub nendes kaevandustes ca 20 inimest aastas. Kuid kui sa ei saa surma maa all, siis üle 30 sa ikka ei ela... Kui arvata, et nad saavad ka korralikku raha, siis 40-80 dollarit kuus ei saa küll pidada piisavaks palgaks selle ohtliku töö eest. Kuid kuna nii kõrgel ei ole võimalik põlluharimisega tegeleda, ongi töö kaevanduses ainuke võimalus.

Loomulikult oli see ekskursioon huvitav, aga ka väga masendav. Päevavalguse käes avastasin, et valu kopsudes oli kadunud. Kui see nüüd peaks jälle tagasi tulema, tean, kuhu ma pean peitu minema.

Kuigi Boliivia on väga huvitav sihtkoht ja siin on väga palju vaadata, ei ole sellised kõrged ja külmad paigad siiski minu jaoks. Ma sooviksin küll väga ruttu „alla“ tagasi minna, kuid kõigepealt ootab mind ees 3-päevane soolajärvede tuur ja siis maailma kõige kõrgemal asuv pealinn – La Paz (3500-4000 m). Ka järgmised riigid nagu Peruu, Ecuador ja isegi Colombia asuvad kohati päris kõrgel. Eestlase kohta kurdan ma kuidagi palju külma ilma üle, onju?

Ei ole võimalik, et see on Maa!

May 21st, 2010

Niisiis - laupäeva lõuna ajal ootas mind ees 6-tunnine bussisõit Potosist Uyunisse. Ei ole vist üllatav, et mulle meeldib bussiga sõita pigem päeval kui öösel. Päeval on võimalik jälgida sõidu ajal maastiku muutust ning ei pea hommikul ennast uuest linnast väsinuna avastama, kuid samas ööbussiga hoian kokku raha öömaja arvelt ning ka muidugi aega. Seekordne bussisõit oli tõesti vägev. Kuigi teed olid jällegi suht ebameeldivad, oli lahe vaadata, kuidas olime äkki jõudnud kõrbesse. Kuigi laskusime 4 kilomeetri pealt 3600 meetri peale, ootas meid sihtkohas kerge lumesadu. Arvasin, et möödub vähemalt 1 aasta, enne kui ma lumega kokku puutun, aga ju ma siis ei teadvustanud endale, et siin lõunapoolkeral on talv ja väga suur võimalus lund näha, kui oled 4 km kõrgusel.

Pühapäeva hommikul läksin turismiagentuuri, kus mind pidi ees ootama 3-päevane reis. Lumesadu oli vahepeal veelgi tugevamaks läinud ja selles väikeses külas oli isegi elekter läinud. Minu pettumuseks teatati mulle, et minu reis lükkub ilma tõttu edasi 1 päeva võrra. Pärast kuulsin, et üks grupp siiski läks reisile tol päeval, aga nad pöördusid juba järgmisel päeval tagasi, kuna ilmastikutingimused olid nii halvad, et midagi ei olnud võimalik näha.

Järgmisel päeval oli aga juba uus probleem – väga tugev tuul. Kohati isegi 50km/h puhunud tuul jättis Uyuni elektrita. Meile anti jällegi valida, kas soovime teele asuda või oodata veel ühe päeva. Tugev tuul ei häirinud meid ja otsustasime siiski esmaspäeval oma reisi alustada. Tegelikult tuul lükkas ka meie reisi alguse edasi, sest bensiinijaamadest polnud võimalik kütust saada.

Ma kogu aeg räägin: meie, meie, meie. Kes need meie olime siis? Meie sõiduvahendiks oli Toyota Landcruiser (et oleks ikka võimalik läbi kõrbe ja maastikku sõita), sellega tuli kaasa hispaaniakeelne juht/giid ja ka kokk. Ülejäänud 5 olid noored Hollandist, Kanadast ja Prantsusmaalt. Nagu ma varem kirjutasin, on see tuur gringode jaoks kohustuslik, mistõttu tol päeval ja iga päev väljuvad kümned autod turistidega soolajärvede-tuurile.

Tegelikult ei ole soolajärvede-tuur õige nimi sellele reisile, sest 3 päeva jooksul külastasime ka palju muid imelisi paiku. Niisiis esmaspäeva hommikul alustasime tuuri kell 11.30. Esimene peatus oli meil rongide surnuaed, kus oli võimalik näha kümneid mahajäetud ronge. Need on seal seisnud sellest ajast, kui enam ei olnud mineraale, mida kaevandustest edasi viia.

Järgmisena jõudsimegi maailma suurimale soolajärvele. Tegemist on 12 000 km2 suuruse järvega, mille pealmine 10-meetrine kiht koosneb ainult soolast (selle all on vesi ja pinnas). Kuid see on nii tugev kiht, et see kannatab vabalt autosid. Nii kaugele, kui silm ulatus, paistis ainult valge sool – uskumatu! Kindlasti on see üks maailma suurimaid loodusimesid.

Esimese öö veetsime soolast tehtud hotellis. Täpselt nii – soolast. Maja seinad, toolid, lauad, voodid koosnesid soolaplokkidest. Naljakal kombel oli too öö minu jaoks kõige soojem, mida ma Boliivias olen pidanud üle elama.

Teisel päeval külastasime erinevaid laguune. Kõigil oli erinev nimi vastavalt sellele, millise värvuse on neile andnud sealsed mineraalid. Punane, pruun, roheline, sinine on mõned laguuni nimed, mis mulle kohe meelde tulevad. Need paigad tegid veelgi erilisemaks seal elutsevad flamingod ja laamad. Ma ei proovigi kirjeldada, milline uskumatu vaatepilt seal avanes. Isegi pildid albumis ei suuda edasi anda seda, mida me seal kogesime.

Kolmanda päeva hommikul käisime vaatamas geisreid ja aktiivseid mudavulkaane. Pool meie seltskonnast viidi Tšiili piiri äärde, kust nad suundusid edasi San Pedro de Atacama’sse. Minul polnud kahjuks aega, et veeta paar päeva maailma kõige kuivemas kõrbes (Atacamas siis). Ülejäänud päev mööduski ainult tagasisõitmiseks.

Need kolm päeva olid ikka fantastilised. Uskumatu, et Maal leidub selliseid imelisi paiku. Loomulikult tuli meil veidi ka kannatada – teisel öösel oli -15 kraadi ja kuna Boliivias on majad seest vaat et külmemad kui väljast, kannatasid mõned inimesed ikka väga tõsiselt selle pakase käes. Kolmanda päeva hommikul näitas ühel hetkel minu gps 4955 meetrit. Olime jõudnud ligi 5 km kõrgusele. Usun, et ka see piir jääb minu elu rekordiks, aga eks me näe.

Nagu ma ütlesin, teevad kõik turismibürood samasuguseid reise, mistõttu on raske kogeda midagi enamat, kui teised grupid. Ainuke erinevus ongi, kas juht on hommikuks kaineks saanud või ei. Kolmanda päeva hommikul võtsime peale 2 brasiilia tüdrukut, kelle ebakaine juht oli auto tuksi keeranud ning lisaks suutnud veel mootorisse tükikesest oma sõrmest ilma jääda, mistõttu ta tuli kiiresti Tšiilisse viia.

Meie juhi kohta pole mul midagi halba öelda. Ta sõitis küll kiiresti, aga siiski turvaliselt. Korra tuli küll autol ratas vahetada, aga see võib juhtuda ka ükskõik kellega. Meie kokk ei hoidnud ka ennast tagasi ja valmistas meile 3x päevas maitsvaid sööke. Nagu ma ütlesin, ei ole eriti vahet, millise firma sa valid, aga ma siinkohal mainin ära, et minu väljavalituks oli El Desierto.

Kolmapäeva õhtul ootas mind ees ööbuss La Pazi. Ma kartsin, et see kõrgus (maailma kõrgeim pealinn 3500-4050 meetrit) mõjub mulle raskelt, kuid tundub, et ma olen juba täiesti ära harjunud kõrgusega. La Paz meeldis mulle väga. Kuigi tõesti seal pole väga palju vaadata, on imekspandav, kuidas on ehitatud nii suur linn mägedevahelisse orgu. Lugesin netist, et kui sa peaksid ära eksima La Paz’is, siis tuleb sul lihtsalt mäest alla kõndida ja avastad ennast taas orgu läbival põhitänaval.

Laupäeval ootab mind juba ees Peruu.

Pöörased inkad

May 27th, 2010

Reedel istusin La Pazis bussi peale, mis tõi mind 14 tunniga Peruusse, Cuscosse. Boliivia ja Peruu vaheline piir oli järjekordselt selline piir, kus kedagi ei huvitanud, kas sa oma passi väljumis/sisenemistemplid võtad või ei. Esmamulje järgi ütleks ma, et Peruus võetakse väga tõsiselt võitlust narkootikumide vastu ja pärast piiri ületamist mõnikümmend kilomeetrit hiljem ootas meid ees politseireid, mille käigus kontrolliti bussis olnud reisijaid (põhiliselt lõunaameeriklasi) ning nende pagasit.

Ühel juhul kisti nahhaalselt ühe reisija kott lahti ja teise varandus üldse konfiskeeriti (ajutiselt). Meie hulgas oli üks vanem Boliivia naisterahvas, kes reisis esimest korda ja tema ei teadnud, et piiriületuse käigus tuleb ka täita immigratsioonipaber (nagu ma eespool kirjutasin, tuleb ise kursis olla piiriületusprotseduuriga), mistõttu taheti ta bussist maha tõsta. Pärast 30-minutilist pausi lubati meil kõigil aga sõitu jätkata.

Ajapuuduse tõttu otsustasin vahele jätta kuulsa Titicaca järve. Kes ei tea, siis tegemist on Boliivia ja Peruu jaoks väga püha kohaga ning meie teame seda kui maailma kõige kõrgemal asuvat järve (3800m). Õnneks teel Cuscosse sõitsime pikalt mööda järve kallast ja isegi peatusime Punos. Nii et mul siiski õnnestus Titicaca järve näha. 

Cusco on alguspuntiks Machu Pichhule minekuks. Nii oli ka mul plaanis ennast kuidagi Aguas Calientesesse toimetada. Tegemist on väikese turistilinnakuga, mis asub 6 km kaugusel MP-st (Machu Picchu lühend edaspidi). Tegelikult see ei asu Cuscost väga kaugel, kuid sinna saada on suur kunst. Valida on mitme variandi vahel, kuid igal juhul on sinnasaamine küllaltki kallis ettevõtmine. 4-tunnine rongisõit edasi-tagasi maksab näiteks 100 dollarit (ca 1300 krooni), sissepääs MP-le ligi alates 40 dollarit + öömaja, söögid jms võib vabalt kokku teha ligi 200 dollarit (2600kr). Võimalik on valida ka mitmete erinevate tuuride vahel nagu Inca trail, mis kestab paar päeva kuni nädal või siis täispakett, mis sisaldab rongisõitu, sööke, öömaja, piletit MP-le.

Lugesin internetist, et on võimalik sõita ise bussiga ühte väiksesse linna ja sealt omakorda istuda rongi peale Aguas Calientesesse, kuid hostelist väideti mulle, et rongipilet tuleb siiski osta Cuscost. Ma läksin küllaltki närvi selle peale, et sinnasaamine on tehtud nii keeruliseks. Mul ajas peaaegu kopsu üle maksa fakt, et kohalike jaoks oli oma rong, mis maksis võib-olla kõigest kümnendiku sellest, mida maksavad turistid. Ma isegi mõtlesin MP vahele jätta ning edasi liikuda, kuid ma oleksin seda arvatavasti kahetsenud terve oma elu. 

Niisis mul õnnestus leida üks veidi teistugune pakett – 140 dollari eest sõidutati mikrobussitäis inimesi ca 200 km kaugusele väikelinna, kust edasi viidi meid rongiga Agua Calientesesse ja majutati üheks ööks. Pakett sisaldas ka sisspääsu MP-le - tundus väga hea pakkumisena.

Reis sinna ja tagasi oli võib-olla isegi veelgi meeldejäävam kui Machu Picchu ise. Pühapäeval pidin ärkame juba kell 4. Pikk bussisõit viis üle mitme mäe. Kui Cusco on 3500m kõrgusel, siis vahepeal tõusime isegi 4300 meetri kõrgusele. Hiljem laskusime jällegi 1500m peale. Mul oli kirjeldamatult hea meel olla taas „all”. Tundsin, et ilm on palju soojem ja hapnikku õhus palju rohkem. Machu Picchu asub 2400m peal.