Ümbermaailmareisi päevik 01.06 – 15.06.2010

Ekvaator läheneb

May 30th, 2010

Mind hoiatati, et bussid Peruus on küllaltki ohtlikud, kuid minu kogemus tõestas vastupidist. Teisipäeval ootas mind ees 1000-kilomeetrit bussisõit Cusco’st Limasse. Enne bussi sisenemist võeti kõigilt reisijatelt näpujäljed ja enne bussi väljumist isegi filmiti kõiki. Tundus nagu oleksime lennukis, sest pardateenindaja luges ette ohutuseeskirjad ja palus meil kinnitada turvavööd ja mitte ainult õhkutõusmise ajaks vaid terveks reisiks.

Reisi muutis pikemaks veokite kokkupõrge, mis blokeeris sõidutee. Nagu sellistel puhkudel ikka, oli sõidutee täis inimesi, kes jooksid wc-potid või kraanikausid kaenla all minema. Mõne tunni pärast nägin taas kord merd üle 3 nädala. Teate, mida see tähendas? See oli märk, et olin taas kõrgusel 0 meetrit merepinnast (kuigi ajutiselt).

Lima (pealinn) 7 miljoni inimesega on väga suur linn ja nagu selliste linnade puhul tavaliselt, on kesklinn ehk turistipiirkond kena ja korralik ning väljaspool seda üsna räpane ja ohtlik. Leidsin endale väga mõnusa hosteli, kus sain pikast reisist välja puhata. Administratsioonist öeldi mulle, et minu toas on lisaks minule veel üks eestlane. Loomulikult olin põnevil taas kohata eestalast, kuid minu pettumuseks oli too “eestlane” hoopis lätlane ja ma kohtasin teda ainult korra õhtul ja seda ka läbi une. Ainuke asi, mida ma mäletan, on see, et tema nimi lõppes s-tähega ja ta rääkis mulle, et on väga õnnelik kohata kedagi nii lähedalt oma koduriigist. Kahjuks järgmisel päeval ma teda enam ei näinud.

Vaadates kaarti, tunduvad kõik sihtkohad üksteisele väga lähedal ning samamoodi tundus mulle Lima-Quito ots. Tegelikult on nende linnade vahemaa umbes 2000km ja bussisõit võtab aega 25 tundi. Seda siiski juhul, kui buss sõidab otse ühest punktist tise. Kahjuks leidsin bussi, mis sõitis kõigest ühe korra nädalas, mistõttu tuli mul see reis poolitada – ehk piirini sõita, piir ületada ja sealt edasi sõita.

Õnneks oli see 20-tunnine bussisõit küllaltki valutu ja reede hommikul olin juba piiriäärses linnas. Edasine oli aga juba keerulisem. Linna nimi on Tumbes ja internetist lugedes oli tegemist küllaltki ebameeldiva/ohtliku kohaga. Piiripunkt asus 30km kaugusel ning sinna saamiseks tuleb kasutada tuk-tuki, taksot või bussi. Lisaks lugesin, et piir on tihti suletud meeleavalduste tõttu ja taksojuhid on turiste kinni hoidnud ja neilt raha välja nõudnud.

Niisiis kõigepealt valisin välja ühe tuk-tuki juhi, kes väitis, et töötab selles samas bussifirmas, mis mind sinna tõi ja näitas mulle hinnakirja, mis ütles, et 7 dollari eest on võimalik saada immigratsioonini. Hetk hiljem sõitsime juba teise auto juurde, mis pidi meid kiiremini piirini viima. Ta oskas mulle rääkida, et 10:30 on piiril streik ja piir suletakse 6-ks päevaks. Loomulikult olin tundlik selle info suhtes, sest väsinud nagu ma olin, ei soovinud ma jääda 6-ks päevaks sinna. Järgmine hetk olime juba taksos ja sõitsime linna vahel ringi. Küsimuse peale, kuhu me nüüd sõidame, ei saanud ma muidugi selget vastust. See sama tüüp juba tahtis mu nime teada, et mulle broneerida 65-dollarine bussipilet Quito’sse.

Ma olin kursis, et Ecadoris maksab 1 tund bussisõitu 1 dollar, mistõttu ca 12 tunnine bussisõit Quito’sse, ei saanud kuidagi nii palju maksta. Kui ma tegin talle selgeks, et ma ei kavatse nii palju maksta bussipilet eest, palus ta oma sõpradel peatuda ja väljus autost. Ta väitis, et selle makstud 7 dollari eest viiakse mind piirini. See oli aga asjatu lootus.

Autos oli ametlik taksojuht ja teine “kaasreisija”, kes väitis, et sõidab ise ka Ecuadori. Poole tee peal selgus, et tema maksab takso eest 30 dollari ja ma pean seda sama tegema. Ma püüdsin neile selgeks teha, et ma pole nõus maksma sellist hinda.

Tegemist oli väga nõmeda piiripunktiga, kus Peruu immigratsioon, piiripunkt ja Ecuadori immigratsioon asusid kõik üksteisest 10minuti autosõidu kaugusel ja piiri võis ületada ainult mõnes mootorsõidukis. Pidasin targemaks ja mulle ohutumaks maksta vähemalt mingi osa sellest summas ja niisiis leppisime kokku hinnas. Loomulikult teine klient väitis, et maksab oma osa veidi hiljem. Ma olen varem juba kogenud, et mind peetakse ülirumalaks, mistõttu ma ei proovinudki olukorrast enam aru saada.

Kui ma läksin immigratsiooni oma passiga tundsin küll muret oma seljakoti pärast, mis autosse jäi, kuid sellistel puhkudel pole midagi muud teha, kui loota, et auto on ka veel tagasi tulles seal. Õnneks oligi. Nüüd tekkis autosse kolmas isik, kes väitis, et suundub ise ka Ecuadori. Kuulsin, kuidas autojuht ja too jutumehest kaasreisija omavahel arutasid. Kuulsin, kuidas juht ütles, et aga kui ta ei maksa..teine tüüp rahustas teha ja ütles, et ära muretse, küll maksab..

Pärast raha maksmist sain nendest lahti, kuid nüüd oli mul uus takjas küljes – too uus kaasreisija, kes näitas mulle, millises suunas me pidime minema. Kuid tegemist oli peatänavalt kõrvale suunduva tänavaga, kus ma nägin juba kaugelt kahtlasi tegelasi ja ma koguni nägin ühte, kellel oli relv õlal, mistõttu otsustasin peatänava kasuks. Tavaliselt pole sellistes riikides ka politseinikud väga usaldusväärsed, kuid sellegipoolest küsisin teed. Siiski polnud minu uus sõber kadunud. Peale seda, kui ma ütlesin talle, et ma ei plaani talle tema abi eest midagi maksta, väitis, et tegemist on väga ohtliku piirkonnaga ja küsis, kas ma olen ikka kindel, et ma tema abi ei vaja. Pöörasin selja ja suundusin oma teed. Neil kohalikel on ikka nii spetsid petuskeemid, et raske on valututult seal piiri ületada. Minu soovitus on seda piiri igal juhul vältida!

Tõesti tegemist oli mitmekilomeetrise veidi kõheda tänavaga, kus iga nurga peal olid kahtlased poed ja inimesed, kes aeg-ajalt omavahel vilistasid ja ligi tikkusid. Võtsin suuna Panamericana bussifirma suunas, kus ostsin endale bussipileti Quitosse. Nüüd tuli veel taksoga sõita Ecuadori immigratsiooni ja sealt võtta tempel passi. Nüüd olin lõpuks jõudnud Ecuadori.

Vahepeal oli kliima muutunud ning avastasin end 33-kraadises niiskes linnas. Ecuadoris on ametlikuks valuutaks dollar, mistõttu ei pidanud ma ATM-i otsima hakkama. Kuigi kasutusel on ka USA mündid, on 5 ja 25 sendised kohalikud. See tähendab, et enne riigist lahkumist tuleb mul neist lahti saada.

Kell 14 algas pikk sõit riigi pealinna. Alles reisi viimased tunnid algas sõit ülesmäge. Quito ei asu kahjuks mere ääres, vaid 2700 meetri kõrgusel. Kohale jõudsin alles kell 4 öösel. Õnneks minu host käis ööklubis, mistõttu ta oli veel üleval ja võttis mind ilusti vastu.

Pärast pesu ning 4-st viimasest ööst 3 bussis veetnuna võrdus taas voodis magamine paradiisis olemisega.

Koht, kus kehtivad teistsugused füüsikaseadused

May 31st, 2010

Ajapuuduse tõttu veetsin ma Ecuadoris kõigest ühe nädalavahetuse. Põhiliselt mööduski see aeg puhates ja ennast ette valmistades viimaseks Lõuna-Ameerika riigiks – Colombiaks. Sellegipoolest jõudsin korda saata nii mõndagi. Minu hostiks siin oli sõbralik Luis, kellega ma käisin laupäeval Quito vanalinna vaatamas ja pühapäeval maailma keskpunktis. Sellest tahangi nüüd pikemalt kirjutada.

Wow! Milline kogemus! Lühidalt võib sellega kokku võtta ekvaatori külastamise. Ecuador ongi saanud oma nime sellest, et asub täpselt nullkraadi peal. Loomulikult on ka teisi riike (Brasiilia, Aafrika riigid ja Indoneesia), mida läbib ekvaator, kuid Quito on ainuke suurlinn, mis asub ekvaatoril.

Selle koha nimi on la Mitad del Mundo, mis otsetõlkes tähendabki maailma keskpunkti. Sealset uhket maamärki on küll tore vaadata, kuid tegelikult on see rajatud veidi ekvaatorist mööda. Ekvaatoril olemist tunnetab kõrvalasuvas muuseumis.

Mis siis ekvaatoril olemises nii erilist on? Kõigepealt mine vaata, millises suunas voolab vesi kraanikausis. Mina asun veel lõunapoolkeral ja seetõttu võin jälgida vee pöörlemist kellaosuti suunas, eeldades, et sa asud põhjapoolkeral, käib seal asi teistpidi (vaata videosid, mis ma olen kodukale üles riputanud!). Ekvaator ongi selline koht, kus erinevad jõud kohtuvad ning vesi ei voola ei vasakule ega paremale, vaid laskub otse alla. Kui ma olin Brasiilias, siis räägiti mulle sellest, kuid arvati, et tegemist on müüdiga. Nüüd müüdimurdja-Daniel võib kinnitada, et tegemist pole mingi müüdiga.

Sealne giid tegi 3 korda katset veega. Naljakas oli vaadata, kuidas kraanikausi liigutamine paari meetri jagu siia-sinna mängib nii suurt rolli vee alla valgumises. Lisaks veevoolamise eripärale on ekvaatoril veel mitmed omapärad, mida saab lihtsate katstega testida. Näiteks otse ekvaatoril on väga raske kõndida suletud silmadega piki joont. Tunne oli nagu sind tiritakse pidevalt vasakule või paremale.

Kui tahad veenduda, et sa ei asu ekvaatoril, siis võta üks nael ja muna ja proovi see muna naelapea otsa seisma panna. Mina sain ekvaatori abiga sellega hakkama ja seda tõestab ka spetsiaalne tunnistus.

Minu jaoks tähendab ekvaatoril olemine seda, et homme jõuan peale seitset kuud lõunapoolkeral olemist
põhjapoolkerale. Kuigi Eesti on 12 000 km kaugusel, jõuan vaikselt kodule lähemale. Esmaspäeval võtan suuna ette Ecuadori-Colombia piiri suunas. Teades, mis maine Colombial on, on põnevad seiklused garanteeritud.

Mis järgneb Lõuna-Ameerikale?

June 4th, 2010

Mul on selline tunne, et saatsin korda kuriteo (või pigem väärteo), kuna veetsin Colombias kõigest 5 päeva. Tegelikult ei olnud isegi niigi palju, sest kuigi ma ületasin riigipiiri juba esmaspäeva lõuna paiku, veetsin enamus aega sellest nädalast bussides.

Reis Quitost piirini ja sealsed piiriületuseprotseduurid olid üllatavalt valutud. Ma istusin Ecuadoris bussi peale juba kell 8 hommikul, lootes enne südaööd Calisse jõuda, kuid viimasel ajal on ebameeldival kombel katkestused bussisõidus veninud ettenähtust märgatavalt pikemaks. Bussid nii Calisse kui ka hiljem Bogotasse hilinesid 2 tundi. Selle tagajärjel jõudsin Calisse öösel kell 3. Mul ei ole kunagi kombeks endale varakult hostel broneerida, kuid peaaegu alati valin internetist välja endale sobiva majutuse ja siis suundun sinna. Jõudes tundmatusse linna hilisõhtul või öösel ja teadmata, kuss hostel asub, võib juhtuda, et maksad taksosõidu eest rohkem, kui see tegelikult väärt on.

Reedel on mul lend Cali-Bogota-Panama City. See tähendab, et 4. juuniga lõppeb minu ligi 2 kuud kestnud Lõuna-Ameerika reis. Ma otsustasin jätta vahele Cali-Bogota lennu, sest vastasel korral poleks ma näinud Bogotat. Tulemus osutus hoopis vastupidiseks – lõpptulemusena ei näinud ma praktiliselt midagi. Tundub, et mind ei eruta enam suurlinnade külastamine ja pigem eelistaksin reisida paikades, kus on võimalik nautida ilusat loodust, randu jne. Ajastus ei saanud olla enam parem, sest nüüd ootab mind ees küllaltki ohtlik Kesk-Ameerika, kus just suurlinnad on kõige ohtlikumad kohad. Näiteks El Salvadori pealinn San Salvador on maailma üks suurimaid mõrvapealinnu ja Belize City olevat ainult gängide valitsemise all. Kui mul tõesti tekib soov või vajadus nende riikide pealinnu külastada, on raske uskuda, et jään kauemaks kui 1-2 ööd.

Sellise reisi puhul pole mul eriti võimalik muuta reisimarsruuti vastavalt ilmastikuoludele, mistõttu pean ma üle elama veidi pikema vihmaperioodi. Alates Limast on ilm olnud heitlik ja ma pole sinist taevast praktiliselt üldse näinud. Kui viimase 2 kuu peale mõelda, siis pole mul Lõuna-Ameerikas ilmaga väga vedanud (välja arvatud Brasiilias). Irooniliselt kombel töötab kliima täiesti minu vastu. Näiteks praegu on Colombias vihmaperiood ja juunist kuni augustini on siin suvi, millal ilm on ilus ja soe. Erinevalt Colombiast on Mehhikos praegu hea ilm, kuid juulis, kui mina sinna jõuda plaanin, algab vihmaperiood.

Kes on rohkem kursis ilmaga Kesk-Ameerikas, teab, et suurte vihmasadude tõttu on mitmes riigis hukkunud enam kui 100 inimest. Lisaks räsis seda piirkonda ka selle hooaja esimene orkaan. Ükskõik, millise riigi ilmaennustust ma vaatan, ennustatakse kuni 10 cm vihma PÄEVAS!

Kuigi ma räägin väga palju vihmast, uskuge või mitte, pole ma vihma saanud ligi kuu aega (kuni Colombiani). Kuigi Calis peaks praegu sadama iga päev, puutusin kokku sajuga ainult öösel ja kolmapäeval, mille ma veetsin bussis. See tähendab, et äkki ilmaennustus ei pea paika ja saame Kesk-Ameerikat nautida täiel rinnal ja jääme ka enam-vähem kuivaks.

Kuidas sai minust äkki meie? Mul on väga hea meel, sest lisaks sellele, et jõuan Kesk-Ameerikasse, liitub minuga minu väga hea sõber Eestist – Aivo. Ta liitub minuga Panama, Costa Rica ja Nicaragua reisiks. Juba aprillis panime paika kuupäeva, millal me mõlemad lendame Panama Citysse, kuid väikese möödrääkimise tõttu jõuan mina sinna reedel ja tema päev hiljem. See annab mulle võimaluse Panamasse sisse elada ja ta ilusti laupäeval vastu võtta. Üritan teha kõik endast võimaliku, et Aivo tunneks end Panamas hästi. Võin ainult ette kujutada, milline kultuurišokk võib olla astuda lennukisse Tallinnas ja avastada end täiesti teistsuguses maailmas. Meil on enam-vähem paika pandud ka reisimarsruut, kuid sellest kirjutan edaspidi.

Kui ma olen praegu Panama naaberriigis, siis miks ma ei sõida bussiga Panamasse? Kui Lõuna-Ameerikat läbib Pan-America maantee (Tšiilist kuni Alaskani, USA-s välja), katkeb see mõnesajaks meetriks Colombia loodeosas. Põhjuseks on see, et seal on džunglid, mis on asupaigaks Colombia guerilladele, kes on teatavasti vägagi ohtlikud. Isegi läbi selle džungli matkamine on väga keeruline, on suur tõenäosus kokku puutuda ka guerilladega, mistõttu see võib olla üks maailma raskemaid retki. Mul oli võimalus proovida paatidega Panamasse sõita, kuid lugesin, et selliste kahtlaste riikide kodanikele nagu Eesti, Läti jne võib osutuda Lõuna-Panamas riiki sisenemine väga keeruliseks.

Vaatamata sellele, et Colombia on tuntud oma kokaiini, inimröövide ja guerillade poolest, üllatusin siin väga. Cali ja Bogota jätsid väga hea ja küllaltki turvalise mulje. Üleüldse usun, et kõigis riikides on võimalik turvaliselt reisida, kui sa oskad oma asjadel silma peal hoida ja normaalselt käituda ning muidugi ei tegele narkootikumidega. Nagu ma eelnevalt kirjutasin, ei teinud ma midagi väga erilist Colombias ja kuna mul on selline imelik periood, millal ma ei viitsi väga palju pildistada, pole mul sellest riigist eriti pilte albumisse lisada. Ma usun, et pika 15-kuulise reisi puhul on mul sellised hetked lubatud.

Ja nüüd kõige olulisem nõuanne – kuigi mulle meeldis Lõuna-Ameerika väga väga ja ma ei kahetse valitud marsruuti ega ajakava, on 2 kuud 9 riigi külastamiseks lootusetult lühike aeg. 3-4 kuuga oleksind õppinud palju rohkem Lam-i tundma, kuid et öelda, et olen näinud tõelist Lõuna-Ameerikat, oleks vaja minimaalselt 6 kuud.

Kumb oli enne, kas kanal või Panama

June 7th, 2010

Ei saanud ju loota, et mind lastakse Lõuna-Ameerikast minema lihtsalt. Mul oli lend Bogotast Panama Citysse, aga loomulikult polnud mul järjekordselt tagasisõidu- või Panamast edasisõidupiletit. Pidin korralikult vaeva nägema, et siiski lennuki peale saada. Sellest kuidas see mul õnnestus, kirjutan blogi lõpus.

Panama Citysse jõudsin kell 8 õhtul ja uurides võimalusi lennujaamast linna saada, soovitati mul takso võtta. Bussipeatusesse ja linnast omakorda edasi saamine olevat ohtlik. 3 inimesega taksot jagades tuli summa 11 dollarit. Panama on järgmine riik, kus kehtib kohalik raha (Balboa) ja dollar. Kohalikke münte olen küll käibel näinud, aga paberraha vist ei eksisteeri. Balboa ja dollari väärtus on aga sama.

Minu host Said elab Panama City vanalinnas – Casco Viejos. Esimesel päeval avaldasid mulle väga muljet siinsed vanad hooned. Oleks nagu meie vanalinn, aga umbes 15 aastat tagasi, millal paljud ajaloolised hooned on ilusti korda tehtud, samas kui terve hulk maju ootab veel oma järjekorda.

Ühe päevaga hakkasin end juba väga koduselt tundma, mistõttu otsustasin laupäeval Aivole lennujaama vastu minna ühistransporti kasutades. Selles polnud midagi ohtlikku, küll oli aga omamoodi seiklus bussipeatus üles leida (õhtul oli buss oma marsruuti muutnud) ja siis veel omakorda rahvast paksult täis bussis 1,5 tundi seigelda.

Vaatamata sellele, et (ülla-ülla!) Air Baltic hilines 2 tundi, jõudis Aivo ilusti kohale. Arvestades seda, et ta tuli Tallinnast otse kolmandasse maailmasse, kohanes ta väga kiiresti. Kui reede õhtul olin Saidi juures külas ainult mina, siis laupäeval olime kahekesi ja pühapäeval lisandus veel 2 külalist (ameeriklane ja prantsuse kanadalane). Pühapäeva veetsimegi nendega koos, külastades Panama kanalit ja Casco Viejot.

Panama ja kanal on vist sünonüümid ja seda mitte külastada oleks väga rumal tegu. Tegemist on ikka väga võimsa ettevõtmisega. ON tähendab, et praegu käib aktiivne tegevus, et rajada ka kolmas läbipääs veelgi suurematele laevadele. Kanal valmis ligi 100 aastat tagasi ja see on mõjutanud selle riigi ajalugu vist kõige rohkem. Tol ajal tulid siia tööle kümned tuhanded võõrtöölised. See seletabki, miks siinne rahvastik on nii kirju. Kanali tõttu olid selle piirkonnaga väga tihedalt seotud mitmed välisriigid nagu USA ja Prantsusmaa, mistõttu Said nimetas Panamat pool-gringo riigiks. Võibolla lihtsalt kanali rajamine poleks olnud nii keeruline, aga Panama kanali puhul tuli kasutusele võtta süsteemid, millega tõsta laevu üles hiljem need merepinnale tagasi lasta.

Täna, esmaspäeval, on aeg lahkuda Panamast. Meie plaan näeb ette 24-tunnist bussisõitu läbi Costa Rica Nicaraguasse. Sealt omakorda liigume vaikselt tagasi Costa Ricasse ja siis lõpuks 1,5 nädala pärast lähme taas lahku Costa Rica pealinnas San Joses. Õnneks on sinna veel palju aega ja põnevad seiklused ja fantastilised reisisihid peaksid olema garanteeritud. Õnneks siiani on ilm olnud väga kuum ja niiske. Veelgi suurem õnn on see, et vihma ei saja 24/7, kuid tavaliselt pärastlõunal saame veidi vett küll kaela. Samas see on rohkem jahutav vihm.

Ja nüüd järjekordne reisinõuanne, mida teha, kui jääd hätta lennujaamas, juhul kui puuduvad vajalikud lennupiletid.

Bogotas ei piisanud sellest, kui ma proovisin selgeks teha, et mul on ju kojusõidu pileti olemas (kuigi küll Miamist), piisavalt rahalisi vahendeid ja plaan sõita esmaspäeval Nicaraguasse. Kuna me ei olnud neid piletid siis veel soetanud, olin ma hädas. Mul oli valida kas osta mingi uus kallis lennupilet või siis petta. Otsustasin viimase kasuks. Avasatasin võimaluse AA-ga (American Airlines) broneerida lennupilet nii, et ei pea kohe raha maksma, kuid meili peale tuleb täiesti ehtne broneeringu kinnitus. Erinevalt teisest firmadest väljastab AA ka kinnitusnumbri, istekoha ja tasumisele kuuluva summa. Fakt, et see broneeringut näevad ka lennufirmad, kui seda kas see on ka tasutud või mitte, teeb AA kasutamise väga kavalaks. Lisaks see, et peale e-maili aadressi sisestamise ei soovi nad midagi muud (isegi mitte krediitkaardi numbrit). Kui esitada neile mailiaadress, mida sa ei kasuta tihti ning hiljem seda ignoreerida, siis peaks kõik hästi olema. Ma ei pea seda väga petmiseks, sest ma ei jää ju riiki kauemaks kui lubatud!

Head reisiaastapäeva mulle! 8.06.2009-08.06.2010

Kas reisida või vaadata jalgpalli?

June 12th, 2010

Eelmises blogis unustasin rääkida ühest väikesest õnnetuses, mis minuga juhtus. Olen tähele pannud, et Lõuna-Ameerikas ja ka siin, Kesk-Ameerikas on tavaline, et kõnniteedel puuduvad kanalistatsiooni luugid. Aivoga kõndides Panama City´s kaotasin oma valvsuse ja enne kui Aivo jõudis öelda oota, avastasin ennast kanalistatsiooni august. Mitte küll tervenisti, kuid õnnetul kombel astusin parema jalaga täpselt sinna sisse. Õnneks oli see siiski vaid poole meetri sügavune ja peale prügi ei olnud seal midagi.

Esmapilgul tundus, et mul ei juhtunud midagi väga ja võisime jätkata oma jalutuskäiku, kuid nüüd kõrvalseisjate naeru saatel. Siiski veidi hiljem avastasin, et olin millegi terava otsa astunud ja varvas veritses. Lisaks lõin põlve nii ära, et mõnekümne minuti pärast tekkis sinna väga korralik muhk. Õnneks mõne päeva jooksul oli see juba unustatud.

Esmaspäeva hommikul jõudsime bussijaama, kust pidi väljuma meie Panama City-San Jose-Managua buss. Ma ostsin piletid juba laupäeval ära, kuid seal ilmnes üks probleem. Nimelt sooviti näha Aivo vaktsiinipassi, mis tõestaks, et tal on tehtud vaktsiin kollapalaviku vastu. Minul on pass olemas ja kõik vajalikud vaktsiinid tehtud, kuid tema tegi ainult hepatiidid ja jättis passi koju. Tundus, et olime väga väljapääsmatusse olukorda sattunud. Korraks jäi kogu maailm seisma ja peast käisid 10 erinevad mõttet läbi mida teha. Kaheks nädalaks Panama´sse jääda oleks olnud ka pettumus. Või minna edasi hoopis Colombiasse? Üks täpsustav küsimus viis teiseni ja lõpuks saime selle probleemi lahendatud. Nimelt too naisterahvas nägi minu passist, et ma olin just tulnud Colombiast, mistõttu Costa Rica´sse minemiseks on vaja seda vaktsiini. Samas ta arvas, et ka Aivo oli just tulnud Lõuna-Ameerikast. Selgitades, et ta oli just saabunud Euroopas ja mina Colombiast, saime kogu selle jama lahendatud ja võisime bussi minna.

Kuna Aivol on äralend Panama City´st ja Kesk-Ameerika lennud on väga kallid, otsustasime sõita 24 tundi järjest Nicaraguasse ja sealt omakorda vaikselt Costa Rica´sse suunduda. Lahku lähemegi Costa Rica´s, kust tema suundub bussiga tagasi Panama´sse, kui mina lähen taas „üles“. Veidi tobe ja keeruline marsruut on, aga see peaks olema meile mõlemale vastuvõetav. Niisiis praegu jätsime Costa Rica täiesti vahele.

Ma ei suuda oma heameelt kirjeldada, kui väga mulle meeldivad need väiksed Kesk-Ameerika riigid. Panama City´st on võimalik isegi 4 ööpäevaga jõuda Los Angelesse. Samuti on reisimine siinsete riikide vahel kõigest tundide küsimus. El Salvador ja Belize on kõigest pool Eesti suurusest, Costa Rica nagu Eesti ja ülejäänud ca 2-3 korda suuremad. Mäletades bussireise Lõuna-Ameerikas, on siinsed sihtkohad peaaegu et kiviviske kaugusel.

Startisime kell 11 ja Costa Rica piirile jõudsime 7 tundi hiljem. Üle pika aja oli tegemist tõsise piirikontrolliga. Kõik reisijad rivistati üles koos oma pagasiga ja lasti narkokoertel mitu korda kogu varandus üle nuusutada. Koer näitas üles huvi ühe turisti koti vastu, kuid see osutus valehäireks. San Jose´sse (CR pealinna) jõudsime südaöösel ja sealt omakorda edasi läks buss 3 öösel. Managua´sse (Nicaragua pealinna) jõudsime keskpäeval. Otsustasime eelnevalt mitte sinna üldse jääda ja põrutasime kohe edasi Leon´i.

Leon ja Granada on kaks väikest linnakest, mida külastades võib näha ja tunda tõelist Nicaragua´t. Mõlemad on väga vanad koloniaallinnad ja kuna Leon’is pole suuri turistiatraktsioone, on tegemist küllaltki turistivaba piirkonnaga. Ja mis kõige olulisem, need kohad tundusid ka küllaltki turvalised.

Linnade vahet sõitsime kas väikeste marsruuttaksode või suurte bussidega. Naljakas on vaadata kohalikke busse, sest tegemist on vanade USA koolibussidega, mis on saanud siin uue kuue. Minevikku meenutavad siiski bussides seina peal olevad bussisõidureeglid kooliõpilastele.

Esimene hommik Nicaragua´s oli väga ilus ja päikesepaisteline. Siin on mitmetel hotellide puhul tavaline, et hinna sisse kuulub tasuta kohvi, tee, internet. Leon’i hostelis oli ka meil bassein, mis pakkus meile võimaluse veidi päikest võtta. Siiani on meil ilmaga väga vedanud. Oleme küll vihma saanud, kuid enamasti ainult bussisõidu ajal. Praegu (reede õhtul), kui ma blogi kirjutan, oleme mõlemad päikesest ära põlenud.

Leon´ist Granada´sse sõitmiseks tuli meil läbida ka riigi pealinna – Managua´t. Tegemist on maine poolest väga halva kohaga. Lisaks rohkele kuritegevusele pole seal ka midagi olulist vaadata. Kõigest mõnikümmend aastat tagasi hävitas maavärin ajaloolise keskuse, mistõttu polegi sellist linnasüda. Tõesti see linn ei jätnud väga head muljet ja peale linnavaate nautimist veidi kõrgema mäe otsast, me midagi muud seal ei teinudki.

Neljapäeval jõudsime tihedalt turistidega asustatud San Juan del Sur´i. Ainus eesmärk oligi ilusaid randu nautida, imetleda Vaikset ookeani ja tunda lainete jõudu, ise olles surfilaua peal. Aivo jaoks oligi reedene surf elu esimene. Kuna ta on väga kiire õppija, sai ta ühe surfiõpetaja käe all ruttu surfamise põhitõed selgeks. Lisaks on tegemist nädalavahetusega ja nagu ta nimetas „tähtsate päevadega“, on turistidele mõeldud pubid ka meie tee pea. Rumm koolaga 10 krooni eest!

Aivo peab ise ütlema, kuidas ta kohanes siinse uue maailmaga, aga minule tundub, et kultuurišokk oli minimaalne. Loomulikult juhtis ta tähelepanu erinevatele asjadele, mis minu jaoks tundus juba loomulik osa elust. Samas selle lühikese perioodiga ei saagi temast saada samasugust seiklusjanulist reisiselli kui mina, sellepärast on arusaadav, kuid ta pöörab rohkem tähelepanu asjadele, mis minu jaoks pole eriti olulised. Näiteks ta väldib jääd joogi sees, valib hoolikamalt mida süüa, peab oluliseks öömajade puhtust, tunneb rohkem hirmu võõraste linnade tänavatel kõndides, eelistab pigem ootata kindlat bussi, kui minna ise seiklema jne. Kuna see on tema reis ja minu jaoks peaaegu nagu osa elust, jääb tema sõna peale.

Kuid nüüd, kui algas MM, tuleb ka tal plaane teha arvestades mänge. Kuna ma olen väga suur jalgpalli sõber, sooviks ma kõiki mänge vaadata, kuid olles reisil, on see paraku võimatu. Juba esimesel päeval ei õnnestunud näha mul päeva teist mängu, sest olime surfamas rannas, kus elekter praktiliselt puudus. Siinse aja järgi algavad m&