|
Väga rikas rannik
June 16th,
2010
Esimene täispikk jalgpalli päev
näitas, et niimoodi reisimine on väga raske, kui mitte peaaegu võimatu. Viimane
mäng lõppes laupäeval kell 14:30 ja siis võtsime oma seljakotid ja võtsime
suuna Costa Rica suunas. Teadsime, et kell on juba väga palju, kuid otsustasime
üritada jõuda võimalikult kaugele. San Juan del Sur´ist viis takso meid ca 50km
kaugsel asuva Nica/Costa piirini. Piiriületus oli seal suht valutu ja kuna me
olime seal juba mõned päevad varem, teadsime kohe kuhu minna.
Costa Rica poolel võtsime kohaliku
liinibussi, mis viis meid Costa Rica esimesse suurde linna - Liberia´sse. Kuna
me alustasime reisi liiga hilja, jõudsime sinna juba pimedas ja järgmisesse
sihtpunkti - Playa de Coco´sse ei läinud enam ühtegi transporti. Nagu ma
eelmises blogis kirjutasin, on Costa Rica imetillukene ja kõik vahemaad on ka
küllaltki lühikesed. Tol hetkel lahutas meid meie järgmisest sihtpunktist 37km.
Nagu igas maailmanurgas, pole ka pealetükkivad taksojuhid Kesk-Ameerikas
haruldus. Samal ajal kui me pidasime plaani, mida edasi teha, tuli meie juurde
üks taksojuht ja pakkus meile sõitu 20 dollari eest. 37 kilomeetrit ja 20
dollari. Kuidaga väga kallis tundus. Nagu aeg näitas, ongi Costa Rica taksod
kallid ja ühistransport küllaltki tobe.
Reisimise teeb mugavaks see, et
olenemata riigist (ma olen ainult kolmes Kam-i riigis käinud), võib lisaks
kohalikule valuutale maksta ka dollarites. Kuid Nica kurss 20,9 ümardatakse
20-le ja Costa Rica 525 500-le, seega 5% tuleb dollariga tasudes rohkem maksta.
Tol hetkel jäime endale kindlaks ja andsime taksojuhile mõista, et kui ta meid
15 dollariga kohale ei vii, võiks ta edasi oma teed minna.
Lõpuks saime siiski oma tahtmise ja
sõit võis alata. Kallitest taksosõitudest tuleb veel siin blogis juttu. Sõidu
ajal oli taksojuht arvatavasti pahane meie peale ja oma küsimustele ei saanud
me adekvaatseid vastuseid. Näiteks, kui uurisime, palju siin Liberias elanikke
on, vastas ta 2 miljonit. Tegelikult oli kõigest 45 000. Playa de Coco on väga
pop rannapiirkond. Sellest andis tunda ka öömajade, toidu ja tuuride hinnad.
Esialgne plaan nägi ette, pühapäeva hommikul snorgeldamist sealses kireva
mereeluga lahes. Meil oli jäänud kõigest paar päeva aega koos reisida ja kuna
me tahtsime veel selle aja jooksul külastada mõnda CR (Costa Rica metsa) ja
vulkaani, tuli meil asuda teele. Tuli ohverdada snorgeldamine, kui ka jalgpall.
Pühapäeval kell 11 algas meie tobe
bussiseiklus. Kõigepeal viis meid esimene buss tagasi Liberiasse (40km), siis
järgmine buss Canasesse (27km). Järgmine sihtpunkt Tilaran oli kõigest 22km
kaugusel, kuid kuna oli tegemist pühapäevaga, ei viinud sinna ükski transport.
Taksojuhid küsisid selle distantsi eest…arvake kui palju - 20 dollari!!
Kuna nad on harjnud rikaste
(rumalate?) turistide käest saama ka küsitud tasu, ei tulnud nad kaasa meie
kauplemisega ja lihstalt lahkusid. Hiljem me lugesime Aivo “piiblist” (Lonely
Planet), et Costa Ricas ongi väga raske hinda alla tingida. Ühtäkki muutsime
oma plaane ja võtsime bussi Las Juntasesse (jällegi ca 30km) ja sealt
Monteverde´sse (järgmised 30km). Kokku lugedes tuleb päris mitu sõitu (õnneks
on transport odav), kuid läbitud distants on väga väike. Vahepeal ajas päris
vihale, et selles riigis puudub korralik pikamaatransport ja üldse
Kesk-Ameerikas on väga keeruline reisida päeva teises pooles (peale 18 ei välju
eriti üldse busse).
Niisiis pühapäeva õhtuks jõudsime
Monteverde´sse. Tegemist on ühe Costa Rica suurima turistisihtkohaga. See üks
seitsmest Costa Rica loodusimest kujutab endast väga mitmekesist loodusparki.
See pole vihmamets, vaid hoopis pilvemets. Nii nagu nimi ütlebki, asub see mets
nii kõrgel, et ongi pilvede sees. Mei oli pargi külastamiseks kõigest 4 tundi,
kuid peale esimest 10 mintutit, tundus, et see on isegi liiga palju. Me pole
Aivoga väga suured puude sõbrad ning sealsed maailma haruldaseimad liigid
jätsid meid väga külmaks. Me tulime sinna ikka loomi ja linde nägema, kuid
pidime pettuma. Meile pakkus rohkem huvi ühe sealse silla peal piltide
tegemine. Selles ei oleks midagi erilist, kuid too sild oli suletud ja ka
lintidega piiratud. Kuid see ei takistanud meil sinna ronimast.
Teadsime, et seal peab mingi põhjus
olema, et sild on suletud ning seal liikudes olime ettevaatlikud. Nagu hiljem
selgus, olidki inimesed sillal nii palju hüppanud, et see osaliselt purunes ja
nüüd ongi suletud. Peame vist õnnelikud olema, et me alla ei kukkunud.
Peale parki suundusime Volcano
Arenal´i juurde. Kuna see asub küllalkti keeruliselt ligipääsetavas kohas,
oleks bussisõidud võtnud aega vähemalt pool päeva. Selle asemel hankisime
džiip-paat-džiip reisipaketi, millega saime otse vulkaani jalamil asuva
järveni, sealt omakorda kiirpaadiga üle selle ning teisel kaldal autoga otse
hosteli. 25 dollarit selle eest on küll palju, kuid ajahädas, nagu me olime,
oli see ainus variant.
Mis selles vulkaanis siis nii
erilist on? Ma olen külastanud varemgi vulkaane, kuid see on maailma top 10
aktiivseima hulgas. See oli suur võimalus näha ka oma silmaga laavat. See, et vulkaan
aktiivne on, tähendabki, et ta viskab tihti suitsu üles ja õhtul pimedas peaks
nägema punast laavat alla voolamas (ja see on toimunud järjest üle 40 aasta).
Selle 1,5 tunni jooksul nägimegi paar korda, kuidas tipust tuli korraga palju
suitsu ja samal ajal kostis korralik mürin. Tundus nagu kellegi kõht korises,
aga seda kordades valjemalt ja hirmsamalt. Kogu see laava voolab alla ainult
mäe ühest küljest, mis teeb võimalikuks teise külje all inimestel elada. 15
dollari eest tuligi lasta meid sõidutada sinna, kuhu laava voolab.
Kahjuks pidime too õhtu veidi
pettuma, sest vulkaan oli laisk ja niimoodi laavad välja ei lasknudki nagu
selle blogi illustreerival pildil. Nägime tunni aja jooksul 4-5 korda, kuidas
laava ülevalt alla voolas. Väga lahe vaatepilt oli see.
Juhuslikult selgus, et hommikuti
väljub buss otse Costa Rica ja Nicaragua piiri juurde, mistõttu ma ei pidanudki
hakkama mitme bussiga seiklema. Kahjuks aga tähendas see, et teisipäeva
hommikul läksid meie teed Aivoga lahku ja kui mina praegu teisipäeva õhtul olen
tagasi Leon´is (Nicaraguas), on Aivo ööbussis, mis viib ta Panama City´sse ja
sealt omakorda lennuk neljapäeval kodumaale.
Costa Rica ehk rikas rannik (riigi
nimi tõlkes), on tõesti väga rikka loodusega ja me võime õnnelikud olla, et vähemalt
nägime veidikenegi sellest. Kahjuks jättis Costa Rica küllaltki kalli
turistiriigi mulje. Teisipäeval sõitsin 6:30-13:00 Nicaragua piirile. Olin seal
juba viibinud 3 korda, mistõttu ma teadsin väga hästi kuhu ma pean minema ja
mida tegema. Mulle valmistas isegi head meelt see, et sain aidata teisi turiste
ning juhatada neid vajalikesse kohtadesse ning anda nõu transpordivõimaluste
kohta.
Kolmapäev on aga järjekordne pikk
päev bussis. Kõigepealt tuleb mul minna Nicaragua/Honduras´e piirile, sealt
edasi läbi riigi El Salvador´i piirini ning õhtuks pealinna San Salvadori. See
aga ei tähenda, et Honduras vahele jääb.
Omal käel või siiski mitte
June 20th,
2010
Kolmapäeva päevakava nägi ette 3 riigi läbimist, 2
piiriületust ja 400km bussisõitu. Kui asusin teele Leonist hommikul kell 10,
eeldasin, et jõuan oma sihtpunkti San Salvadori juba varakult. Läks aga
hoopis teisiti.
Kõigepealt tuli mul jõuda Nicaragua ja Hondurase piirile.
Selleks tuli mul läbida ca 100km kahe väikebussiga. Positiivne on see, et transport
on siin odav, kuid kahjuks väga kaootiline. Marsruuttaksod/väikebussid väljuvad
tavaliselt alles siis, kui need täis saavad, mistõttu bussi vahetades tuli iga
kord oodata oma 20-30 minutit. Piiriületus oli valutu ning kuna ma peale
Nicaragua sisenemistempli polegi ma enam mingeid mälestusi passi saanud, ei
jäänud ka mulle sealt mingit märki maha. Kui Panamast väljumisel tuli maksta 1
dollar, siis Costa Ricasse sisse-ja väljareisimine on tasuta, Nicaraguasse
sisenemine läks maksma 7 dollarit ja väljumine 2 ning Hondurasesse sisenemise
taks oli 3 dollarit.
Hondurase poolel tuli mul istuda järjekordse väikebussi
peale, mis pidi 2 tunniga mind viima Hondurase ja El Salvadori piirile. Leidsin
ühe väikebussi, mis pidi väljuma 30 minuti jooksul. 45 minutit hiljem, aga
ütles juht mulle, et kuna tal oli kõigest 2 reisijat bussis, ei tasunud see
reisi ära. Loomulikult ei võinud ta seda ju varem öelda. Õnneks viimasel hetkel
ilmus juurde veel reisijaid ja 2 tundi hiljem olingi järgmise piiri juures.
Hondurases puudus väljumisel igasugune piirkontroll ja ka El
Salvadori oma ei tundnud väga tõsine (kuigi hiljem oli tõsine pagasikontroll
bussis). Üks piirivalvur uuris mu passi ja üritas erinevate küsimustega
kindlaks teha, ega ma ikka ei tee sellist suurt reisi suitsukatteks, et
tegelikult lõpuks jõuda USA-sse ja jääda sinna illegaalselt. Oma 48.riiki
sisenemise ajaks oli kell saanud juba 18 õhtul ning minu
edasiliikumisvõimalused olid piiratud. Pealinn asus 200 km kaugusel ja
kohalikke busse enam ei liikunud. Mul jäi üle vaid oodata rahvusvahelisi busse,
mis tulid kas Nicaraguast või Hondurasest. Esimesena tuli kõige tuntum
Kesk-Ameerika bussifirma Tica bus, kuid sealt küsiti selle väikese otsa eest 58
dollarit. Kui Managuast (Nicaragua pealinnast) oleks saanud 35-ga, soovisin ma
just raha säästa ja proovida oma õnne kohalike „kanabussidega“, mistõttu ei
olnud see hind vastuvõetav.
Õnneks siiski leidsin ühe kohaliku bussi, mis pidi San
Salvadori läbima. Pidime küll 21-22 kohale jõudma, kuid saabusime tegelikult 23
ajal ja pealinn alles paistis kaugelt, kui nad soovisid mind bensiinijaama maha
jätta. Öö, vihmasadu, bensiinijaam, kuhu ei sõitnud ükski takso ning gringo
ohtlikus linnas tekitas neis vist piisavalt hirmu, mistõttu nad siiski
otsustasid mind mitte sinna maha jätta ja viia mind edasi, kust oli võimalik
ikka takso võtta. Takso omakorda Leticia (minu hosti) koju läks mul maksma 15
dollarit. Mis siis kokkuvõtteks öelda? Soov oli küll raha säästa, kuid selle
asemel läks siiski enamvähem sama palju raha, kui bussisõit Ticabusiga maksnud
oleks, kuid selleks kulus palju rohkem aega. Samas aga nägin ja kogesin palju
rohkem niimoodi seigeldes, mistõttu ma ei kahetsegi oma otsust.
Nüüd olen juba 4 päeva olnud võib-olla oma reisi kõige
ohtlikumas linnas – San Salvadoris. Aasta jooksul leiab siin linnas aset umbes
2000-3000 mõrva (5-8 mõrva päevas! ja 2008. aastal ligi 4000!!). Ei, tegemist
ei ole sõjapiirkonnaga, kuid nagu paljudes kohtades KAM-is, on siin põhitegevus
narkokaubandus, mistõttu erinvad gängid võitlevadki võimu nimel ja see omakorda
toobki kaasa endaga suurel hulgal hukkunuid. Kuid nii nagu reisikirjandus
väitis, võin ka mina kinnitada, et tavaturist ei taju seda meeletut vägivalda
siin ja tõenäoliselt ei puutu kokku millegi negatiivsega.
Tegelikult ega pealinna südames ka midagi positiivset pole,
sest tegemist on põhimõtteliselt suure turuga, kus puuduvad igasugused
vaatamisväärsused. Enamus ajast veetsimegi erinevate müügilettide vahel
kõndides. Kui igal pool Ameerikates on müügimehed väga tüütud ja pealetükkivad
(kuid miski ei trumpa üle Araabia riike sh Egiptust), täheldasin San Salvadoris
oma eripära. Nimelt siin on neil kombeks sinu käest kinni haarata ja tirida oma
leti poole. Nii tulebki kõndides aeg-ajalt oma keha pööritada nii, et eemale
hoida sinust kinni haarata üritavates kätest.
Kui ma alguses arvasin, et tänavad on gängigraffiteid
ja erinevaid kurikaelu täis, siis ma eksisin. Kui reedel tundus
tänavapilt väga rahulik ja ma eeldasingi, et nii näebki välja tavaline
argipäev, eksisin ma taas. Uudistes võisin hiljem näha, et eelneval päeval olid
samas kohas suured tänavarahutused, mille käigus said ka inimesed kannatada.
Arreteeritud kurjategijate käest leiti loomulikult relvi ja isegi dünamiiti
(!). Ma pole vist üheski kohas näinud nii palju relvi kui siin. Harjumatu oli
näha rahavedu Brasiilias või näiteks Colombias, kus turvamehed olid relvastatud
pumppüssidega või siis hoidsid käes revolverit, näpp päästikul ja valmis
tulistama, siis siin on turvameestel kõigil nuga ja püstol, pumppüss või koguni
automaatrelv. Isegi minu maja vastas toidupood on kaetud trellidega ja töötab
ainult drive-in poena. Omamoodi põnev on olla linnas, kus kuritegevus on meile
kujutlematul tasemel ja näha, kuidas siin ennast selle vastu kaitstakse ja
selle vastu võideldakse.
Viimased 2 nädalat olin (Aivoga) pidevas liikumises ja
peaaegu ei tulnudki ette kahte ööd järjest ühes ja samas kohas, mistõttu
soovisin ma siin aja maha võtta ja veidi puhata. Nende siinveedetud 4 päeva
jooksul nägin ma piisavalt San Salvadori, kuid mitte üldsegi riiki väljaspool
pealinna. Kahjuks pean ma oma sõnu sööma ja praegu ei plaani tagasi pöörduda
Hondurasesse. Samuti jääb minu Guatemala ja Belize külastus väga lühikeseks,
sest mul oleks suur soov jõuda 26.juuniks Mehhikosse, et osa saada sealsest jalgpallipalavikust.
Kesk-Ameerika kõige kaunim riik?
June 27th,
2010
San Salvadorist edasi Guatemala Citysse saada oli väga
lihtne. 15 dollarit, 4 tundi bussisõitu ja valutu piiriületus ning olingi
kohal. GC-s on linn on jaotatud tsoonidesse ning see bussijaam, kuhu minu sõit
mind viis, ei paistnud väga meeldiv olevat. Õnneks ootas mind seal juba minu
host Fransisco. Üldse on tihti ette tulnud, et linnades polegi konkreetset
bussijaama, vaid erinevatel bussifirmadel on oma terminal. Hea õnne korral on need
lähestikku.
Fran selgitas mulle, et siinsetele inimestele ei meeldi
mitte üldsegi Mehhiko ega Costa Rica jalgpallimeeskonnad (või mõtles
ta inimesi ka?). Sellegipoolest on Guatemala väga mehhikopärane ning
esimene koht, kuhu me sööma läksime oligi taco-restoran.
Ega GC ei erutakski mind nii väga, kuid siin oli üks
arusaamatul kombel isetekkinud turistiatraktsioon. Nimelt ligi kuu aega tagasi
tekkis tugevate vihmasadude tulemusena linna täiesti tavalise elurajooni
ristmikule sügav auk. Tekkinud sügavik oli peaaegu täiuslik ring, mistõttu
meedias ilmunud pildid tundusid olevat ümbertöödeldud. Kui küsida, kui sügav
see ka on, leidub vastuseid vahemikus 50 m kuni lõpmatus. Selle seletamatul
augu tekkimise tõttu kadus teadmatusse kohta ka paar kõrvalasuvat maja (keegi
viga ei saanud).
Tegelikult ma käisin seal isegi 2 korda. Esimene kord
käisime seal pimedas ja teinekord päeval, et saaks seda ka ikka korralikult
jäädvustada. Sellele vaatamisväärsusele on 4 ligipääsu ning üllatuslikult olid
need väga range valve all. Esimest tänavat valvas 3 politseinikut, teist ligi 5
sõdurit ja kolmandat koguni 10 tõsiselt relvastatud meest. Nagu oleks tegemist
riikliku saladusega. Teisel päeval õnnestus meil siiski üks valvuritest „ära
rääkida” ning võisime minna sinna ikka väga lähedale.
Esmaspäeva päeval tuli Frani juurde ka teine külaline. Tema
oli Frederico Uruguayst. Teisipäeval läksime GC kõrval asuvasse Antiguasse.
Tegemist on GC täiesti erineva linnaga. Nagu nimi ütlebki, on see UNESCO kaitse
all olev iidne linn. See on ideaalne koht niisama puhkamiseks, keeleõppimiseks
või siis lähedal asuva Pacaya vulkaani külastamiseks. Seda me just tegimegi.
Tegemist on jällegi maailma ühe aktiivseima vulkaaniga ja
need, kes kursis on, teavad, et see purskas viimati 26.mail, mis tõi endaga
kaasa täieliku kaose Guatemalas, eriti just pealinnas. Lisaks üleujutustele
mattus linn ka paksu tuhakihi alla ning nagu sellistel puhkudel tavaline, oli
ka lennujaam suletud. Kui see oleks liiga ohtlik turistidele, oleks sinnaminek
keelatud. Õnneks oli praegu veidi rahulikum periood ja me võisime spetsiaalse
tuuri raames ka sinna minna.
Vulkaanist mõne kilomeetri kaugusel tervitas meid 6 päeva
varem põldudele voolanud laava, mis nüüdseks oli kivistunud hiiglasuurteks
kivilahmakateks. Viimane nädal polnud ilmselgelt piisav aeg, et kogu see
kupatus oleks jõudnud maha jahtuda ning kohati oli veel näha, kuidas laava
suitses. Vulkaani juurde jõudmiseks pidime 2 korda seda „mäestikku”
ületama. Tegelikult tundus see päris ohtlik, sest kivide vahel ronides tuli
ette olukord, kui tekkis vajadus kätt maha toetada, kuid ei võinud kuidagi
teada, kas kivid on kuumad või mitte. Loomulikult ei saanud me väga kõrgele
vulkaani otsa ronida, sest igast väiksest kraatrist võis iga hetk laavat tulema
hakata. Seal, kuhu meid lubati, oli võimalik näha ka veidi punast laavat.
Tegemist oli laavaga, mis polnud veel maha jahtunud. Pildistamise ajal pistsin
oma pea küllaltki lähedale sinna ja tekkis tunne nagu toppisin oma pead ahju.
Kivihunnikud olid veel nii kuumad, et sinnavisatud puuoksad läksid kohe põlema.
Kui minu jalanõudest paistavad mõned varbad juba pikemat aega välja, said selle
kuumaga mu tossud veelgi rohkem kannatada ning mõned väikseid kivikesed
tekitasid ka väikesi põletusi jalgadele. Sellegipoolest oli see fantastiline
kogemus ja kuigi ma lootsin, et näeme laavat purskamas, jäin
nähtuga vägagi rahule.
Lisaks vulkaanidele pakub Guatemala turistidele ilusat
loodust, sealhulgas kauneid järvi ning maajade asulate varemeid. Mitmetel
põhjustel jätsin ma selle tulevikuks ning suundusin Mehhiko suunas. Guatemala
Cityst viis mind 13-tunnine buss Belize Citysse. Tegemist on ühe väga pisikese
riigiga, mis asub Guatemala ja Mehhiko vahel Kariibi mere ääres. Eelnevalt oli
selle nimi Briti Honduras. See on ka põhjuseks, miks seal on nii suur briti
mõju. Naljakas, et peale pikka hispaania keelses kultuuriruumis veedetud aega
jõudsin kohta, kus räägiti inglise keelt ja kasutusel olid miilid
(sellegipoolest on seal parempoolne liiklus). Kuid tegemist pole päris inglise
keelega, vaid kariibi versiooniga sellest, mistõttu on sellest raske aru saada.
Belize City kohta kirjutatakse, et see võib olla turistile
väga ohtlik või väga turvaline koht. Minu linnakülastus piirdus 30 minutiga,
mille jooksul ma marssisin läbi kesklinna bussijaama. Kuigi seda kohta on raske
linnaks klassifitseerida, jättis see mulle väga positiivse mulje – olin ju
esimest korda Kariibi mere äärde jõudnud ning seda oli ka näha inimeste
välimuses ning elustiilis.
Sellel samal päeval jõudsin juba ka Mehhikosse. Blogi
kirjutamise ajal olengi jõudnud Maaja Rivierasse (Playa del Carmen, Cancun ja
kogu siinne Idarannik), kuid seda ei saa nimetada veel päris Mehhikoks (liiga
turistikas). Pühapäev võib olla minu reisi kõige “ohtlikum” päev, kui ma julgen
kellelegi siin tunnistada, et ma toetan Argentiina meeskonda. Homme on ju kogu
Mehhiko kell 13.30 (kohaliku aja järgi) telekate taha naelutatud.
Väike tükike Mehhikot
July 1st,
2010
Neljapäeval jõudsin ma juba suht varakult Mehhiko poole peal
esimesse linna, mis sai ka minu esimeseks ööbimispaigaks. Eeldasin, et linn
kihab turistidest, sest Chetumal asub Kariibi mere lähedal ning on hea koht
sukeldumiseks või snorgeldamiseks. Selle asemel tuli mul hoopis vaeva näha, et
üldse öömaja leida. Järgmisel päeval liikusin sellest inimtühjast linnast edasi
Playa del Carmenisse.
Kuid kahjuks juuni lõpp möödus mul siin Yucatani poolsaarel
kehva ilma saatel. Just sellel ajal, kui ma olin Playas, möödus siit üks
orkaani mõõtu troopiline torm, mis tõi endaga kaasa 2 päeva pidevat vihmasadu.
Minu host Leticia on vist minu peale topeltvihane, sest esiteks tuli minuga
koos vihm (enne minu saabumist oli ainult ilus ilm olnud) ning teiseks olin
Argentina poolt jalgpallis.
Teatavasti oli pühapäeval väga tõsine pallilahing Mehhiko ja
Argentina vahel. Siin on iga Mehhiko mäng elulise tähtsusega ning seda oli väga
kerge märgata. Oli juhus, kui poes küsis minu käest üks meesterahvas, et ega ma
ei ole Argentinast. Ma ei tea, mis jaatava vastuse korral oleks saanud. Tol
pühapäeval tuli Leticiale külla terve hulk sõpru. Selleks puhuks pani ta lauale
rohkelt erinevaid mehhikopäraseid suupisteid ja kastmeid. Enne mängu toodi
välja ka Mehhiko lipp. Kohtumise ajal unustasin ma ennast mõnel korral ning
näitasin välja oma poolehoidu „vastasmeeskonnale“. Teatavasti lõppes see mäng
Mehhiko kaotusega.
Järgmised 2 päeva veetsin ma Cancunis. Kogu siinne Yucatani
poolsaar on täis maiade ajastust pärit varemeid ning kolmapäeval nägi
minu plaan ette maailma kõige tuntuma templikompleksi Chichen Itzat
külastust. See on nii kuulus, et kuulub isegi 7 uue maailmaime hulka. Niisiis
sain oma viienda linnukese kirja ja nüüd tuleb oodata, millal ma jõuan veel ära
näha Hiina müüri ja Colosseumi.
Kindlalt tasus ära see, et ma siia tulin, kuid pean
tunnistama, et siiatulek oli siiski väike pettumus. Kogu see templite kompleks
oli küllaltki väiksel alal ning nagu ma kuulsin ja nägin, ei ole Chichen Itza
piisavalt raha saanud, et taastada olemasolevad varemed endisel kujul. See ongi
põhjus, miks rumalale turistile (mulle) ei paku see paik kuigi palju.
Samas peamine püramiid (Kukulcan) on väga uhke. Olen kuulnud, et kuigi CI on
kõige tuntum templitekompleks, pole see siiski kõige uhkem. Olen kuulnud, et
pigem tasuks külastatda Palenquet. Samas ei ole ma seal käinud ja ei oska
kommenteerida. Kujutan ette, et 2012 aasta lõpus on see paik aga turiste täis.
Mehhiko hispaania keel on peaks olema küllaltki lihtsalt
mõistetav, siin Yucatani poolsaarel aga olen kuulnud ikka väga omapärast
(raskelt arusaadavat) hispaania keelt. Chichen Itzas kuulsin ka esimest korda
elus maajade keelt. Ma ei teadnudki, et see keel säilinud on, kuid interneti
kohaselt ongi Yucatani poolsaar koht, kus seda veel kõneletakse. Maajadest on
tehtud ka üks väga hea ja realistlik, kuid võibolla liiga vägivaldne film –
Apocalypto.
Hiljuti tekkis mul üks väga hea võimalus. Võimalus
Mehhiko-reis lühemaks teha ning kohe Usa-sse minna. Kui kahjuks minu plaan
leida reisikaaslasi ja osta või rentida auto, ebaõnnestus, tuli mul leida
keegi, kellel juba sõiduk on olemas ja puudu on ainult kaasreisijaid. Appi tuli
jällegi Couchsurfing, kust ma leidsin ühe prantslase, kellega ma nüüd järgmise
kuu koos roadtripin. Lisaks temale on veel teisi inimesi, kuid kes või mis, on
ka minu jaoks veidi selgusetu ja see jääb järgmiste blogide materjaliks.
1.juuli ongi kuupäev, millal ma asendasin pika ja kalli
bussisõidu (bussitransport on Mehhikos küllaltki kallis) lennureisiga.
Merida-Mexico City-Tijuana on minu neljapäevane marsruut. Mehhiko piiriäärsed
linna on tuntud oma kuritegevuse poolest, kuid lennujaamast piiri äärde saada
ei tohiks keeruline olla. Veidi keerulisemaks teeb asja see, et ma jõuan
lennujaama alles südaöösel. Loodetavasti läheb kõik hästi ja mul ei teki
mingeid probleeme Usa-sse saada ning pärast südaööd kohtungi teisel pool piiri
Guillaume´ga.
2.juuli hommikul võtame suuna ette Phoenixi suunas. Kogu
meie või peaks ma ütlema tema plaan ette reisimist läbi lõunaosariikide kuni
idakaldale, sealt üles kuni Kanada piirini ja siis läbi Usa tagasi San
Diegosse. San Diego on teatavasti Californias ja asub täiesti läänes, Vaikse
ookeani ääres. Augustis on mul veel ligi 4 nädalat aega reisida ning minu soov
oleks jõuda veel Kanadasse. Kui hakata mõtlema, siis marsruut on küllaltki tobe
– läänest itta, tagasi läände ja siis jällegi itta tagasi. Eks näeb, mis saab,
aga paistab, et väga ägedad viimased 8 nädalat on ees.
|