Ümbermaailmareisi päevik 02.07 – 14.07.2010

Road trip!!

July 5th, 2010

Pärast 2 lendu ja mitmeid tunde lennujaamades ootamist, jõudsin lõpuks USA piirile. Piiriületus oli üllatavalt valutu, kuigi too ametnik küllaltki ülbe ja karm. Ma kartsin viimase hetkeni, et äkki see viisavaba režiim ei kehti neile, kes ületavad maismaapiiri, kuid see hirm oli täiesti asjatu.

Piiripunktist välja astudes avastasin ennast täiesti teistsuguses maailmas. Esimesed päevad siin tunduvad täpselt sellised nagu filmides nähtud- suured politseiautod, taksod, tihe liiklus, lõputud maanteed, kiirtoiduketid….need on esimesed asjad, mis mulle silma on jäänud.

Kell 2.30 öösel tuli G (edaspidi kasutan seda nime Guillaume’i kohta) mulle järele. Sõita risti-rästi USA läbi nõuab palju ettevalmistusi, mistõttu polnud me veel valmis lahkuma reede varahommikul, nagu esialgne plaan ette nägi. G plaanis algselt auto rentida, kuid kui ma tegin ettepaneku kaaluda varianti, et üldse osta auto, eelistas ta seda varianti ning ostiski 1300 dollari eest meile sõiduvahendi.

Laupäev, pühapäev ja isegi praegu (esmaspäeva hommik enne väljasõitu) möödus autot parandades. Kõige suurem ülesanne oli leida üles õlileke ja see ka ära parandada. Nüüd tundub, et auto on korras ja sõit võib alata. Hetkel asun San Diegos, Californias ja plaan näeb ette läbida kõigepealt lõunaosariigid. See saab olema väga raske, sest enamus sellest on kõrb ja ilmaennustus lubab meile kuni 44 kraadi. Kui tekib olukord, et auto hakkab üle kuumenema, soovitati meil küte põhja lükata ja niimoodi mootorit jahutada. Ei suuda praegu ette kujutada olukorda, kui väljas on 40+ kraadi ja meil on autos küte veel sees.

Pühapäev oli 4. juuli, mis siin riigis on iseseisvuspäev. Tore oli olla sellel ajal siin, aga kahjuks viibisin ma veidi vales osariigis. G on San Diegos vahetusõpilasena, mistõttu enamus tema sõpru on kas Mehhikost või Lõuna-Ameerikast ja pealegi kogu California osariik on küllaltki multikultuurne, mistõttu ei olnud 4. juuli siinsetele inimestele nii suur sündmus nagu see on väga patriootlikes osariikides. Igasugune ilutulestik on selles osariigis ka keelatud. Arvatavasti suure tuleohu tõttu.

Veidi veel ja olemegi oma Saabis ja teel Arizona osariigi suunas.

Metsik lääs

July 9th, 2010

Viimane blogi lõppeb nagu ma oleks kohe kohe teele asunud Phoenixisse, siis tegelikult lükkus meie väljumine veel ühe päeva võrra. Lõpuks oli teisipäev oli see päev number 1, millal me lõplikult sõitma hakkasime. Me oleme tehnoloogiliselt hästi varustatud ning ükskõik kuhu me ka ei läheks, juhatab meid sinna GPS.

KuiGI viimased 4 päeva olid San Diegos täielikud talveilmad, kadus viimanegi pilv taevast pärast 2-tunnist sõitu Arizona suunas. 15-20 kraadi asendusid 48-ga ja seda veel autos! Kõige naljakam olukord oli, kui Will (meie kolmas ameeriklasest reisija) tegi ettepaneku peale paaritunnist sõitu, et võiks nüüd aknad alla lasta ja konditsioneeri sisse panna. Ma võin vaid ette kujutada, mis käis tema peast läbi, kui kuulis, et lahtised aknad ongi meie „AC“.

Esimese päeva jooksul nägime väga ilusat maastikku. Sõitsime küll läbi kõrbe, aga see siiski ei paistnud veel traditsioonilise kõrbena. Tegelikult nii Californias ja Arizonas ei saanudki me lõpmatut kõrbeliiva näha ning oli küllaltki palju rohelist, kuigi kliima on väga kuiv ja kuum.

Õhtuks jõudsime Arizona pealinna Phoenix´isse. Selle päeva saldoks kujunes 450 miili (720km) ja kokku 3 päevaga 1200 miili ehk ligi 2000. Lääs on suur ja lai ning vahemaad on pikad, mistõttu esimesed päevad me ainult praktiliselt sõitsime. Samas maastik, mida me nägime, on kindlalt seda väärt olnud ja mingit kahetsust ei ole.

Teisel päeval alustasime küllaltki hilja, sest enne tuli ikkagi Hispaania poolfinaal ära näha. Õnneks saab MM see nädal läbi ja kuigi mulle meeldib see väga, tunnen, et pühapäeval jõuab kätte see kauaoodatud vabadus. Pooliku päeva tõttu jõudsime Arizona osariigi põhja osas asuvasse Grand Canyonisse südaöö paiku. Loomulikult ei ela seal ühtegi inimest, mistõttu kellegi juures ööbimine oli välistatud. Selle asemel ootas aga palju parem variant – magada kämpingus kanjoni kõrval. Üllataval kombel jõudsime vahepeal 2300 meetri kõrgusele (Kanjon on veidi madalamal), mistõttu kliima oli seal jahedam ja öö vägagi külm.

Päev number 3 ehk neljapäev algas meile suhteliselt varakult kanjonit külastades. Tegemist on võib-olla maailma suurima loodusliku imega ning seda kirjeldada on raske. Raske on ka ette kujutada, et kanjon on sadu kilomeetreid pikk ning koht, kus meie ka olime, oli 16 kilomeetrit lai! Väga võimas kogemus oli!

Tegelikult mulle meeldis isegi veidi rohkem National Monument Valley Arizona ja Utah piiril. Seal avanev pilt on täpselt see, mida on võimalik näha vanades westernites - eraldiseisvad punased kaljud taeva poole sirutumas.

Reede hommikul avasin oma silmad Albuquerque´is, New Mexicos. Ma ei hakka ette ütlema, mida kõike me plaanime siin näha, sest muidu oleks ju igav. Nädala lõpuks plaanime kindlalt jõuda Texasesse ja seal veidi aeg maha võtta ja natuke rohkem ühes linnas (selleks saab olema pealinn Austin) olla.

Aja maha võtmisest ei piisa alati, mistõttu pärast 3 esimest päeva on meil tekkinud tõsised lahkhelid. Käimas on keeruline lahutusprotsess, mille käigus G sooviks lahti saada Willist. Võib-olla on see tema hipilikkus, aga mingil põhjusel ei ole klapp nii hea ja selle asemel, et kannatada, soovib G oma road-trippi nautida ja häirivatest teguritest lahti saada. Minul on tegelikult ükskõik, kas me jätkame kahe- või kolmekesi, sest niikuinii praegune kolmik ei sobi omavahel kokku nii või naa. See reis on mulle õpetanud, et kui pole võimalik leida endale sobivat reisikaaslast, tuleb õppida koos olema inimestega, kellega pole head klappi, kuid siiski nautida seda aega, millal koos reisitakse.

Austin – Texase pealinn

July 14th, 2010

Reedel jätkus meie Edela-USA avastamine sõiduga Albuquerque’ist New Mexico ja Mehhiko piiri vahetusse lähedusse.  Olime jõudnud nii lõunasse, et vähem kui tunniga oleksime jõudnud kurikuulsasse Juarez’i linna Mehhikos. Enne seda võtsime suuna siiski ida suunas ja jõudsime pärast lõunat jõudsime peaaegu oma sihtkohta. Siiski mõni kilomeeter enne seda tuli läbida üks politsei kontrollpunkt (olime ju Mehhikole väga lähedal ja narkootikumide vedu on sealkandis väga aktiivne). Kui sealsed töötajad avastasid, et me ei ole ameeriklased (ma tean, et pole korrektne öelda Ameerika ja ameeriklane, kuid kuna kogu maailm kasutab neid väljendeid ja see on ka suupärane, otsustasin ka mina need kasutusele võtta), tekkis rida küsimusi. Minult näiteks küsiti, kas ma olen kunagi käinud riikides nagu Afganistan või Pakistan. Pass, mida ma USA-s kasutan, sisaldab endas ühte Jordaania templit, ja ametnikud tundsid huvi, mis mind sinna viis. Kui olin kõigile küsimustele vastata jõudnud, lasti meil oma teekonda jätkata.

Natuke hiljem olime jõudsime välja valgesse kõrbesse. Tegemist on järjekordselt imelise maastikuga, mis ei unune niipea. Nii kaugele, kui silm ulatas, oli võimalik näha valgeid liivaluiteid. Tundsin seal ennast väikese lapsena ja jooksin ja hüppasin ringi nii palju kui võhma oli. Kahjuks ei olnud meil kaasa mingit lauda, mida oleks saanud kasutada kelgu või lumelauana. Nägime teisi inimesi, kellel oli kaasas laud ja neil isegi õnnestus küngaste otsast alla sõita.

Veel mõni tund sõitu ja olime Roswellis. Kes ei tea, siis 1947. aastal kukkus seal alla esimene ja hetkel viimane teadaolev UFO. Meie ülesanne oligi nüüd kindlaks teha, kas see vastab tõele või ei. Linna jõudes ei suutnud me kokku lugeda palju ufo-teemalisi reklaame, poode jms võis seal leiduda. On ilmne, et turism on selle linna väga oluline osa. Õhtul saime kokku Jeffiga, kes veetis õhtut oma sõprade seltsis. Me saime nendega väga hästi läbi ja muu vestluse käigus jutustasid meile kaks inimest oma ufodega kokkupuutumise kogemusest. Mida siis arvata sellest, et kaks inimest (kolmas tunnistaja polnud tol hetkel seal), kes on targad ja täiesti terved, jutustavad sulle detailselt, kus ja mida nad kohtasid. Olen kindel, et nad nägid midagi, aga iseküsimus on - mida. See intsident juhtus veidi varem, kui kümned tuhanded inimesed nägid taevas ebatavalisi tulukesi, mida nüüd teatakse nime all Phoenixi tulukesed.

Üheks põhiatraktsiooniks Roswellis on sealne ufomuuseum. Kui ma alguses arvasin, et see on kokku pandud ufo-fanaatikute poolt, et inimesi uskuma panna, et meid külastavad pidevalt tulnukad, siis tegelikult suur osa eksponaatidest on väljavõtted ajalehtedest, mis ilmusid peale Roswelli intsidenti. Ühest ajaleheartiklist lugesin ma tõesti välja, et politseinikud kinnitasid, et nende valduses on allakukkunud lendav taldrik. Peale seda võis lugeda artikleid se  kohta, kuidas USA valitsus kinnitas midagi muud ja siis omakorda muutis oma juttu. Ühesõnaga seal on väga palju huvitavat, mida näha ja lugeda. Näituse lõpuks hakkasin ma tõesti mõtlema, et aga äkki võiski midagi taevast sinna alla kukkuda..? Vastuargumendiks on aga fakt, et kogu see New Mexico piirkond on täiesti inimtühi ja lõpmatu kõrb ning teel Roswelli möödusime ühest (mitmest?) USA sõjaväebaasist. Või siiski on hoopis see saladuse põhjuseks?

Päeva teine pool oli kõik need vastuseta küsimused unustatud ning võisime hingata värsket nafta lõhna. Olime jõudnud Texasesse. Sellel päeval sõitsime Roswellist otse Austinisse, 500 miili (800km) 8 tunniga. USA-s ongi hea see, et maanteed on mitmerealised ja sõita võib küllaltki kiiresti, mistõttu on võimalik läbida pikki vahemaid suhteliselt kiiresti. Laupäeval Austinisse jõudes olime läbinud 5 päevaga 2200 miili (3520 km). Üllataval kombel oleme näinud kõigest kahel juhul politseid kiirust mõõtmas.

Kui väga paljud arvavad, et Texase pealinn on kas Dallas või Houston, siis on selleks tegelikult Austin. Kuigi ma ei ole käinud selle osariigi teistes linnades, olen kuulnud (ja nüüd võisin ise veenduda), et pealinn on küllaltki väike, kuid väga mõnus linn. Laupäeval õnnestus ka meil veidi ööelu näha ja see pilt, mis meil avanes, oli kirjeldamatu. Kesklinna 6.tänav oli liiklusele suletud ning see oli paksult rahvast täis. Too tänav ongi kõige tuntum siin linnas, kuna mitme kvartali ulatuses ainult baarid ja ööklubid.

Nagu ma viimases blogis kirjutasin, toimus meil rahulik lahkuminek. G ja Will said kokkuleppele, et nende teed lähevad lahku just Austinis. Prantslasega koos reisida on mingis mõttes hea, kuid väga kadedusttekitav. Kui Austinis ja nüüd järgmises sihtkohas New Orleansis ei õnnestunud mul leida hosti, siis G-l oli raskusi sobiva hosti valimisel - nii paljud on lihtsalt valmis teda majutama. Nagu iga reisisell teab, on hääletada palju lihtsam, kui sul on kaasas mõni naisterahvas, siis nüüd minu kogemus näitab, et kui sa reisid koos prantslasega, ei teki kunagi raskusi öömajale saamisega.