Ümbermaailmareisi päevik 14.07 – 29.07.2010

On ainult üks New Orleans

July 19th, 2010

Pärast Austinit kohustas ajakava meid veetma 5 päeva New Orleansis. Kuid enne seda külastasime nagu muuseas tee peale jäänud NASA kosmosejaama Houstonis. Tegelikult me alahindasime seda vaatamisväärsust ning kahjuks ei saanud me endale lubada rohkem kui 2-3 tundi, kuid oleksime pidanud seal veetma vähemalt pool päeva. Nende paari tunni jooksul nägime nii mõndagi huvitavat – kosmosesüstikutest kuni Star Warsi tegelasteni. Nüüd on mul vähemalt ette näidata pilt vandenõuteoreetikutele, kes ei usu et ameeriklased käisid 69. aastal kuul või üldsegi ei usu, et seal on käidud. Nimelt palju on küsimusi on tekitanud pilt, kus USA lipp on püsti väga kahtlaselt. Galeriist on näha, et nende katsejaamas on püsti ka üks selline, mis ei paista alluvat ühelegi füüsikareeglile.

Sinna teel olles valisime kogemata vale tee ning sattusime NASA väravate ette ning kui poleks olnud turvakontrolli, oleksime avastanud ennast paigast, kuhu tuleb iga päev tööle enam kui 14 000 inimest.

New Orleansi jõudsime pimedas ja kuna teadsin, et tegemist on USA ühe ohtlikuma paigaga, proovisime olla ettevaatlikumad. See linn oli esimene paik, kus me G-ga eraldi hostide juures ööbisime. Tema majutus asus aga veidi kõrvalisemas paigas, mistõttu jättis see veidi ohtliku mulje. Seal viibitud aja jooksul ei paistnud NOLA (New Orleansi puhul kasutusel olev lühend. LA on lühend Louisiana osariigile) silma paigana, kus võiks nii ohtlik olla nagu meedia kirjutab. Aga arvatavasti äärelinnades, kus elavad vaesemad inimesed, kes tegelevad narkokaubandusega, võib olla küll väga ohtlik.

Ma ei usu, et kuskil USAs võib leiduda teist seesugust linna nagu NOLA. Linnal on väga pikk ajalugu. Kuna linn oli Prantsusmaa ja Hispaania asumaa, on seal esindatatud ka mitmed erinevad kultuurid. Louisiana, eriti see linn, peaks olema ainuke koht USA-s, kus ameeriklased räägivad prantsuse keelt.

Linna südameks võib pidada French Quarterit, kus pidevalt toimub midagi. Prantsuse kvartal on sobivaim koht, kui on soovi nautida omapärast arhitektuuri, kuulata NOLA-le iseloomulikku jazzi või lihtsalt nautida ööelu kümnetes erinevates baarides/pubides/ööklubides. Võib-olla kõige nauditavamaks oligi minu jaoks sealne arhitektuur. Linnale iseloomulikke maju nimetatakse shotgun (eesti keele kaheraudne püss) majadeks. Kõik need majad on väga kitsad, kuid väga pikad ja kõik toad on ühendatud, mistõttu wc külastamiseks tuleb kõikidest tubadest läbi marssida. Kui minu host Zack elas French Quarteris väga uhkes (kuid ajaloolises) majas, sai G nautida shotgunis elamise võlusid.

Zack, tema vend ja nende sõbranna olid mulle väga headeks giidieks ning näitasid mulle peaaegu kõike, mida seal näha võis nii lühikese ajaga. New Orleansi ajaloo üks kurvemaid peatükke on 2005. aastal linna tabanud orkaan Katrina. Kuna French Quarter asub muust linnast veidi kõrgemal, ei kannatanud see osa nii väga üleujutuste tõttu. 2005. aasta augustis evakueeriti kogu linn 5. kategooria orkaani eest. Orkaan põhjustas aga linna tammide purunemise ning suurem osa linna jäi vee alla. Hukkunud olidki enamasti vaesed inimesed, kellel polnud võimalik linnast lahkuda. Me rääkisime mitu päeva sellest orkaanist, kuid parema pildi sain ette siis, kui käisime külastamas maju, mis olid veel 5 aastat hiljem samasuguses olukorras nagu päev pärast orkaani. Zacki sõnul käibki praegu aktiivne linna ülesehitus, mistõttu seal elamiseks on väga põnev aeg. Kui rahvaarv langes 200 000-le, on nüüd juba elanikke ligi pool miljonit.

Pühapäev oli aga järjekordselt päev, mis meil tuli autos veeta. 860 miili (ligi 1400km) eraldab New Orleansi Miamist. Lisaks sellele jõudsime ka uude ajavööndisse (USA-s on üldse 4 ajavööndit, kui mitte arvestada Alaskat), mistõttu kaotasime lisaks veel tunni. Nagu ma eelmises blogis kirjutasin, on võimalik USA-s liikuda väga kiiresti, mistõttu 13 tundi pärast sõitmist ning bensiinijaamades tehtud peatusi, jõudsime Miamisse.

Minu host Julio (jah, ma saan hispaania keeles jälle suhelda) elab täiesti Miami südalinnas ja kuna tegemist on mulle väga sümpaatse linnaga, tulevad järgmised 8 päeva väga meeldejäävad.

Ja meil on uus lemmiklinn…

July 25th, 2010

Tore on alustada uut nädalat uues linnas. Julio korter oli vapustav –lisaks sellele, et ta elas Miami kesklinnas, oli tema torn üks osa suurest hoonetekompleksist, kus asus ka üks uhke hotell. Väga luksuslikku elu elasin sel nädalal. Kõigele lisaks oli seal ka vägev bassein, mis pani mind mõtlema, kas üldse tasub linna vaatama minna või veeta terve nädal basseini ääres.

Loomulikult ma seda ei teinud ning nägin ikka piisavalt linna ka. Esimene kord, kui ma üksinda linna peale läksin, ei saanud ma fotokat käest kordagi ära panna, sest ma nägin nii palju vapustavaid asju, mida ma soovisin jäädvustada. Lisaks kesklinnale on Miamis ka muidugi South Beach, mida ei saa jätta külastamata. Kui mõned kümned aastad tagasi oli see veel Miami kõige ohtlikum linnaosa, kus elasid narkodiilerid, siis nüüdseks on South Beachist kujunenud tõeline turistide meka. Ilusad art deco stiilis hooned, lugematul hulgal söögikohti ja ööklubisid ning kilomeetreid valgeid ilusaid liivarandu. South Beach meenutas mulle Rio de Janeirot, kuid pean tõdema, et Miami rannad jäävad siiski Rio omadele alla.

Miami teeb eriliseks see, et ligi 60% linlastest on latiinod, enamasti Kuuba päritolu, mis meeldib mulle väga. Kui minu eelmine lemmiksihtkoht oli Barcelona (oli hetk, kus ma olin seal rohkem käinud kui Tartus – 6 korda), siis nüüd on selleks Miami. Kui Kataloonia pealinn saab minult 9 tärni kümnest, siis Miami saab 10. Ma tean väga hästi, mis on selleks viimase tärni põhjuseks, kuid selle jätan ma praegu enda teada. Õnneks on Eestist küllaltki lihtne ka Floridasse tulla, mistõttu usun, et mitmed puhkused tulevikus veedan ma just siin. Tegelikult 2008. aastal ma võitsin olümpiateemalise ennustusmänguga 4 täisreisipaketti Miamisse, kuid tol ajal pidin ma selleks suureks reisiks raha säästma ning otsustasin selle võidu rahaks teha. Nüüd aga tasus see ootamine ennast ära.

Lisaks Miamile on Floridas suurel hulgal muidu kohti, mida tuleks külastada. Mul õnnestus käia ka Florida Keydel ja Everglade’i looduspargis. Kolmapäev ja neljapäev oligi meie jaoks päevareisideks mõeldud. Kõigepealt võtsimine suuna Kuuba suunas. Keyd on Floridast lõunas asuvad saarekesed, mis on ühendatud sildadega ning Miamist kõige kaugemasse tippu – Key Westi sõitmiseks tuleb läbida 240km. See sõit oleks ennast täielikult ära tasunud, kui ei oleks olnud Bonnie’t tulemas. Bonnie on/oli nimelt troopiline torm, mis Mehhiko lahelt võttis suuna USA suunas ning reedel möllaski Miamis. Selle tulemusena oli merevees liiv üles keerutatud ning nähtavus minimaalne. Me ostsime snorgeldamisvarustuse isegi ära, et avastada meres, et põlvini vees pole võimalik isegi oma varbaid näha. Fail öeldakse selle kohta. Siiski oli ilm ilus, sõit sinna väga uhke ning meil õnnestus nautida mõned tunnid paradiisis olemist.

Järgmisel päeval külastasime veidi lähemal asuvat Everglades’i loodusparki. Tornaado hooaeg on juunist novembrini, mistõttu on see siin sellel ajal vihmaperiood. Ma ei tea, kuidas seal vihmaga lood on, aga Miamis küll ei sadanud oluliselt. Siiski ookeanilt tuli pidevalt pilvi, mille tõttu võis ette tulla olukordi, kus päeva jooksul sadas paar korda ja seda ainult tänu ühele pilvele ja seda ka kõigest alla 5 minuti. Olenemata vihmaperioodist olid mitmed looduspargid avatud ja saime näha sealset loodust ja loomastikku. Kui soov on näha madusid, erinevaid vee-elukaid, pantreid ja krokodille, on see koht, mida külastada. Everglades on üks suur märgala, kus looduses liikumiseks tuleb kasutada mingisuguseid veesõidukeid. Ma ei tea kuidas seda eesti keeles nimetada, aga sõna mootorpaat, annab ettekujutuse, kuidas me seal saarte vahel liikusime. Kõigepealt külastasime ühte paika, mille nimi on „10 000 saart“. Kas keegi luges tõesti kõik need saared üle ja kas seal on tõesti 10 000, mitte 9999 saart, pole minu asi välja selgitada. Meie ei olnud õnne, et näha mõnda kiskjat või madusid, aga see-eest kohtasime mitmeid alligaatoreid. Kui me olime väga põnevil, kui need kurjad loomad meie paadi ümber tiirutasid, puhkes üks tüdruk meie sõidukis nutma, sest ta kartis nii väga alligaatoreid. Kuigi seal oleks väga palju muid reise, mida ette võtta, piirdusime meie selle ühe sõiduga.

Ma pole vist varem kirjutanud USA hindadest. Nüüd kui oleme läbi käinud 12 osariiki, oleme näinud, kuidas kütusehinnad varieeruvad 3,2 ja 2,3 dollari vahel. See hind on aga 1 galloni kohta. „Meie keeles“ tähendab see, et 1 liiter maksab 7,2-10,1 krooni vahel. Kõige kallim oli Key Westis, aga see on ka loomulik,sest see on nii eraldatud paik. Teine asi, mida pole võimalik märkamata jätta, on see, et enamus hindu, ei sisalda käibemaksu. Ehk kui sul on taskus 99 USA senti, siis sa ei saa selle eest endale lubada seda, mida reklaamitakse 99 sendina vaid kassas tuleb sul tasuda 1,06 (lisandub vist 6%, kuid see võib olla erinev sõltuvalt osariigist). USA-s on kohustuslik jätta igas söögikohas jootraha 15-20%. Mulle ei meeldi see üldse, sest mina pean jootraha pigem preemiaks, mille teenindaja peab välja teenima. Isegi ühes Miami ööklubis küsis wc-s olnud „paberiulataja“ jootraha. Ta ei küsinud viisakalt, vaid pani käe ette, kui ma väljuma hakkasin. Peale seda ei julgenud ma enam tualetti külastada, sest 1 dollar korra eest oleks päris kulukaks läinud. Õnneks Julio õpetas mind, et ainult turistid jätavad raha, kuid kohalikud saadavad need tegelased kohe pikalt.

Ühes teises meelelahutusasutuses juhtus naljakas intsident, kui baarman küsis, kust ma pärit olen. Ma vastasin nagu ma alati seda teen – Põhja-Euroopast, Eestist. Ta vastas selle peale, et ta on Leedust ning naeris ja ütles:“Põhja-Euroopa…jajah.“ Tore kuju oli ja ma rääkisin temaga veel mitu korda tol õhtul juttu, isegi hoolimata sellest, et järgmise vestluse ajal nimetas mind lätlaseks.

Blogi kirjutamise ajal sai meil täis 5000 miili (8000km). Pärast Idarannikut ja Kanadat liigume tagasi Californiasse. See peaks olema teine 5000. Kui praegu oleme autos reisinud 2,5 nädalat, siis reisi teine osa peaks olema rahulikum ning 4 nädala pärast oleme tagasi Läänerannikul. Järgmised 2 ööd veedame Põhja-Carolinas, kus G sõber ravib meie autot. Autol ei ole ilmnenud mingid ootamatuid probleeme ja see on lihtsalt võimalus meie autot paremaks muuta. Äkki õnnestub meil ka AC tööle saada…

25. juuli tähendab muuhulgas seda, et jooksma hakkab viimane kuu, sest 25.augustil istun Los Angelesis lennuki peale ja alustan oma mitmepäevast sõitu tagasi koju Tallinnasse.

Linn, kus on liiga palju monumente ja muuseume

July 29th, 2010

Peale Miamit veetsime 2 ööd Põhja-Carolina pealinnas Raleigh’s, kust esmaspäeval suundusime edasi DC-sse (Washington DC). Sisenesime linna Virginia poolt ja tundus päris ebareaalne näha esimest korda Pentagoni ja Kapitooliumit. Tee minu hosti juurde viis läbi linna, mis andis võimaluse kohe veidi DC-d näha. The Mall (hiljem kirjutan mis see on) oli paksult rahvast täis (hiljem selgus, et seal oli filmiõhtu) ning mujal oli näha inimesi niisama sooja suveõhtut nautimas.

Õnneks DC on küllaltki pisike ja mõne miili kaugusel linna südamest elas minu host – Ashley oma majakaaslastega. Vist esimest korda üle pika aja pakub minu host blogi jaoks palju kirjutamismaterjali. Kuna Washington on USA pealinn, on linnas väga palju tähtsaid poliitikuid ja nende abisid. Kui USA kõige tähtsam tegelane on president, siis tähtsaimad võimuorganid on Senat ja Esindajatekoda. Igast osariigist valitakse senatisse 2 senaatorit (kokku on neid siis 100), siis Esindajatekotta pääsevad liikmed vastavalt osariigi rahvaarvule. Kui California osariigist valitsakse iga 2 aasta tagant 12 esindajat, siis Arizonast 3. Ühe Arizona esindaja büroos töötabki Ashley. Naljakal kombel võrdlesin ma teda Reese Whiterspoon’iga filmist Legally Blonde 2 (võrdlus on küllalki õige), siis võisimegi järgmine õhtu seda filmi telekast näha.

Juba esimesel õhtul läksime avastama öötuledes pealinna. Kõige tähtsamad hooned ja muuseumid asuvad linna südames üksteisele küllaltki lähedal. Linna kõige tähtsamaks ehitiseks on Kapitoolium (või siiski äkki Valge Maja?), selle ees on mitmeid kilomeetreid pikk park – The Mall ja teisel pool vaatab vastu Lincoln’i Memoriaal. Nende hoonete vahel on mitmeid mälestusmärke (Vietnami sõja, II Maailmasõja) ja ka näiteks linna kõige kõrgeim ehitis – 70 meetrine Washingtoni monument. Ega ilmaasjata ei nimetata DC-d monumentide linnaks.

Peale esmast tuuri oli Ashley’l pakkuda mulle veel midagi – tema büroo üks intern oli nõus tegema mulle Kapitooliumit tutvustavat tuuri. Kapitoolium on siis see, kus asuvad Senat ja Esindajatekoda. Mulle pakub Ameerika ajalugu väga palju huvi, mistõttu mulle meeldis väga näha Kapitooliumit. Lisaks nendele paikadele, kus oli palju turiste, viis too intern mind ka Esindajatekotta. Tol hetkel toimus küll istung, kuid väga palju esindajaid ei olnud kohal. Tõesti sinna pole väga raske saada, aga tavaturistil otse tänavalt pole võimalik sinna ka jalutada. Uhkustamiseks võin veel lisada, et kasutasime maa-alust tunnelit, mis ühendab Kapitooliumit ühe osariikide esindajate büroohoonega (muidugi sinna ei pääse tavaturistid).

Kahjuks kahe päevaga pole võimalik kõiki vaatamisväärsusi linnas külastada, rääkimata siis muuseumidest. Ma otsustasin külastada teisipäeval Holokausti muuseumit ja kolmapäeval Ameerika ajaloo muuseumit ja ka Loodusloomuuseumit. Viimase külastamiseks on vaja vähemalt 5-6 tundi, mispärast ma ei hakka üldse mainima kas ma jõudsin midagi üldse 1 tunniga seal näha.

Järgmine Idaranniku linn on Baltimore, siis Philadelphia, kuid nendes me kahjuks ei peatu. Lühikese peatuse teeme siiski New Yorgis. Kas 7 päeva on lühike või pikk peatus NY jaoks, jääb lugejate otsustada.