Ümbermaailmareisi päevik 30.07 – 27.09.2010 LÕPP!

Milleks reisida ümber maailma, kui võib minna lihtsalt New York-i?

August 4th, 2010

Kui me alustasime sõitu Washingonist, paistis, et ees ootavad jubedad 240 miili. Kuigi ei olnud veel tipptund, oli liiklus teed autosid pungil täis, mistõttu esimese 2 tunniga liikusime kõigest 40 miili (64km). Muidugi venis kohalejõudmine veelgi, sest meie eesmärk oli vältida maanteid, mille eest tuleb maksta (siiski pidime maksma 2 dollarit maanteel ja Brooklyn´i sisenemisel 8). Kes veel ei tea, siis Couchsurfing pakub palju lisaks öömaja leidmisele ka muid võimalusi nagu näiteks kaasreisijate otsimiseks. Too ots oligi esimene kord, kui meiega tuli kaasa keegi kolmas. Oleme ausad - kütusekulude jagamine kolme vahel on ikka etem.

NY´i(New York) jõudes olin mina roolis ja linna saabumine oli ekstra raske just minu jaoks. Kuidas sa suudad 270 kraadiseid pöördeid teha, kui kaugelt paistavad NY´i tuled. Öömaja leidmisega mul raskusi ei olnud, sest seal elavad minu kaks õde, kellega ma suure aja viimasest nädalast koos viibisin. Kohtuda oma pereliikmetega võis vabalt olla minu USA reisi parim osa, aga ma ei hakka sellest blogis pikemalt kajastama.

Mu õde elab Brooklyn´is Brighton Beach´il. See on tuntud kui Väike Odessa ja seal on maailma suurim vene kogukond väljaspool endise Nõukogude Liidu alasid. Tuli meelde aastatetagune elu Eestis - barankad, keefir, must leib, pelmeenid, tatrapudru jne. Kõik need, mida ma viimati nägin 14 aastat tagasi. Siiski erinevalt Eestist on Brighton´il suur osa poesiltides kirillitsas.

Kõige parem võimalus New Yorgiga tutvust teha on lihtsalt seal ringi kõndides. Ma võtsin esimesel päeval ette võibolla liiga suure tüki ning kõndisin Central Park´i juurest lõunasse, siis tagasi ja üle Brooklyn´i silla ja ka veidi Brooklyn´is. Muuhulgas tavalisele NY linnaelule nägin Wall Street´i ja langenud WTC tornide asemele kerkivat uut pilvelõhkujat.

Laupäeval otsustasin külastada NY kõige kõrgemat pilvelõhkujat - The Empire State Building´ut. Aga ma tegin oma ajaplaneerimises väga suure vea. Ma soovisin 86. korrusele jõuda päikseloojanguks (ca 20:15) ja kui ma jõudsin sinna veidi enne 8, jõudsin üles alles veidi enne 10 õhtul. 20 dollari eest sain küll uskumatu vaate osaliseks, kuid see-eest kulus mul üles ja alla saamiseks 3 tundi! See oli ka põhjuseks, mis ma ei olnud järgmine päev väga elevil, et järgmine päev Statue of Liberty´t külastama minna. Selle asemel, et turistidega sabas seista, otsustasime pigem istuda pargipingil ning nautida seda hiigelkuju kaugelt.

Ma ei tea kas statistiliselt on NY linn, kus on kõige rohkem pilvelõhkujaid või ei, on siiski raske ette kujutada, et kuskil on neid veelgi rohkem. Selle asemel, et kõndida tänaval ringi pea kuklas, pidevalt üles vaadates ja teiste inimestega kokku põrgata, leidsin uue reisistiili - mõnusalt autos istuda ning avatud katuseluugist vaadata sadade meetrite kõrgusele ulatuvaid hooneid.

New York´i puhul langesin sama pettumuse osaliseks nagu seda ka Kairos (Sfinx oli palju väiksem, kui ma seda ootasin). Samamoodi on filmide vahendusel jäänud mulle mulje, et NY on täis otseses mõttes pilvi lõhkuvaid hooneid, siis tegelikult ei olnud need siiki NII kõrged. Tegeikult on see täiesti ebaoluline märkus, sest siiski ükski linn maailmas ei saa vastu New York´ile.

Need päevad linnas tõestasid, et kõik, mis NY kohta räägitakse on tõsi. Kell 2 öösel linnas ringi sõites ja ummikutes olles võib tunnistada, et see linn ei maga kunagi. Põhimõtteliselt kõik kohad maailmas, mida ma külastanud olen, on kõik pandud New York´i. Selles linnas on võimalik leida inimesi igast maailma nurgast ning samas ka ära proovida maailma kõik köögid. Kuigi tänavatel viibivatest inimestest suur osa on turistid, on linnas kõigil nii kiire, et pole oodata valgusfooride rohelist tuld ning teed ületatakse igal ajal ja igalpool.

Kolmapäeval ootab meid ees Boston ja siis juba riik number 52. Kuigi ma nägin New York´is küllaltki palju, tuleks siin olla palju kauem, et täielikult sisse elada ja osa saada sellest, mida pakub see fantastiline linn. Õnneks mul on mitu põhjust, miks siia varsti tagasi tulla.

USA versioon Tartust

August 9th, 2010

Pärast New Yorki ootas meid ees Boston. Kui nüüd aus olla, siis tegelikult see linn ei tundunud mulle väga ahvatlevana, sest ma ei näinud võimalust, et Boston suudab pakkuda midagi, mis saaks vastu NY-le. Kuigi linnas puuduvad (maailma) tuntud vaatamisväärsused, on see siiski tuntud ülikoolilinnana ja ka paigana, mis mängib väga suurt rolli USA ajaloos.

Boston on Couchsurfingus esindatud väga suuresti, kuid kui ma saatsin välja 16 kirja, sain kõigest 6 eitavat vastust ja 10 vaikivat vastust. Õnneks aitas mind välja minu Washingtoni host, kelle sõber oli mind nõus majutama 3 ööd. Nii Brendan kui tema tüdruk Muska ei ole CS-s, olid nad sellest ideest väga vaimustuses. Nendega oli mul väga huvitav koos olla, sest ma sain teada, kuidas elavad tudengid Bostonis ja lisaks veel, mis tunne on olla tüdrukul, kes tuli 5-aastasena Afganistanist USA-sse.

Linnades, kus pole erilisi vaatamisväärsusi, saab parima ülevaate, kui lihtsalt sihitult ringi jalutada. Nii nägin ma ära suure osa südalinnast, kuid too päev jäi ootamatult lühemaks, kuna algas tugev vihmasadu. Teine viis linna näha on osta spetsiaalne ekskursioon. Mina saingi osa ühest 90-minutiliselt Vabaduse-tuurist, mille käigus jalutasime läbi mitmed ajaloolised paigad. Aja jooksul olen ennast väga hästi kurssi viinud USA ajalooga, kuid selle ekskursiooni jooksul kuulsin palju uut ja huvitavat Bostoni Teepeo kohta ja kuidas Ameerika revolutsioon alguse sai.

Kõige parem päev oligi reede, millal ma nägin kuidas ilusa ilmaga on tulnud välja nädalavahetuse algust nautima. Võib-olla Bostoni südalinn ongi siiani nähtud USA linnadest kõige elavam. Tol õhtul käisime sööma rahvarohkes Itaalia linnaosas. Boston on väga rahvusvaheline linn, kuid eelkõige on see tuntud iiri juurte ja ajaloo poolest. Iga kuues inimene on iiri päritoluga. 17. sajandil Uus-Inglismaale jõudnud uute asunikega laev Mayflower, märgib aega, mil kogu see piirkond täitus uute asunikega. Ma tundsin huvi, miks inimesed otsustasid tulla just siia, kus talved on väga karmid. Selgus et Põhja-Virginia suunas teel olnud Mayflower jäi hoovuste kätte, mistõttu esimesed asunikud saabusidki USA kirdeossa.

Laupäeva lõuna ajal saime G juures kokku. Tema Bostoni kodu oli ülikooli ühiselamus, aga mitte sellises, mida me oleme harjunud Eestis nägema. Kuigi ma ei ole ole väga palju eesti tudengitel külas käinud, aga ilmselt on väga raske sellisele majale vastu saada. Tegemist oli 5-korruselise hoonega, mille esimesel korrusel asusid elutuba ja söögisaal. Keskel asus väga lai trepp ja igal korrusel võis näha avatud ustega tudengite tube. Selline planeering jättis mulje, et väga raske on seal rahu ja privaatsust nautida. Kuigi seal võis vabalt elada 20-30 tudengit, tundus, et neil on kõigil midagi ühist – neile meeldib koristada ja mitte pidu pidada. Või tegelikult vastupidi, sest igal pool, kuhu ma vaatasin võisin näha pudeleid ja prügi. Kahjuks ei olnud tol hetkel fotokat käepärast.

Laupäeval viis meie sõit läbi järgmiste osariikide ning viimane nendest - Vermont - oli juba järjekorras number 22. Nagu ma varem kirjutasin, on maanteedel autode kiirused väga suured ja pikivahed väikesed. Teel Kanada suunas pidurdasid meie ees kaks autot küllaltki äkki ja kuna G jättis pidurdamise viimasele hetkele, pidi meie taga olev auto pidurid täiesti põhja vajutama. Ma mäletan nii selgelt veel, kui ma peeglist nägin, kuidas meie taga olev sinine auto pidurdas ja tagumine valge auto sõitis talle korralikult sisse. Olime osaliselt süüdi avarii põhjustamises.

Viimane uus riik

August 14th, 2010

Väike põnevus oli ikka sees, enne kui Kanadasse jõudsime. Tegelikult mitte sellepärast, et tegemist on minu jaoks uue riigiga (järjekorranumbriga 52 sellel reisil) vaid kuidas saab olema piiriületus. Kokku tuli meil oodata ligi tund, et jõuda piirivalvuri juurde, kes peale mõne küsimuse esitamist ei vaevunud oma putkast väljagi tulla, lõi meie passidesse Kanada templi sisse. Esimese asjana märkasime, et 55 oli asendunud 90-ga. Nimelt need nõmedad miilid, gallonid ja fahrenheit´id olid taas oma normaalsel kujul – km, l ja C. Kuigi ma siiski eelistaks sõita pigem 300 miili, kui 480 km. Väiksem number on ju alati parem.

Esimene sihkoht oli meil Montreal. Vähemalt Kanada esimene pool jättis küll mulje, et oleme tagasi Euroopas. Isegi kütus oli 40% kallim, sest kui USA´s maksab liiter ca 70 usa senti, on Kanadas liiter 1,05 (Kanada ja Usa dollar on hetkel peaaegu sama väärtusega). Kuigi Kanada on väga pirakas riik, oli meil selle avastamiseks aega kõigest 5 päeva  - 2 ööd Montrealis ja 2 Torontos.

Montrealis ööbisin ühe oma sõbra juures, kellega sain tuttavaks juba Panamas. Montreal asub Quebec´i provintsis, mis on ainus piirkond riigis, kus ametlikuks keeleks on prantsuse keel. Vahelduseks oli nii tore kuulda inimest, kelle emakeeleks on prantsuse keel, rääkimas korralikku inglise keelt. Minu praegusel reisikaaslasel on aga väga väga tugev aktsient. Kahjuks jäid minu prantsuse keele õpingud eelmisel aastal pooleli, mistõttu tundsin ennast väga kehvasti, kui kõik minu ümber rääkisid prantsuse keelt ja mina ei mõistnud midagi ega suutnud peale paari sõna midagi lausuda. See aga ei tähendanud, et nad inglise keelt ei mõista.

Niisiis oli plaan võtta maksimum oma pühapäevast Montrealis, kuid just siis kui ma olin mitu tundi ringi marssinud ja hakkasin otsima endale sobivat lõuna-/õhtusööki, hakkas just sadama, mistõttu olin sunnitud tagasi koju pöörduma. Täpsuse huvides pean ära mainima, et ma oleksin proovinud kopra saba, mida tuleb Montrealis olles igaljuhul ära proovida.

Esmaspäeval viis aga meie teekond meid prantsuse provintsist välja Torontosse, mis oli taas inglise keelne ja väga USA moodi. Jällegi ööbisin ühe tüübi juures, keda ma juba tundsin varem. Nimelt ma majutasin teda oma Tallinna korteris 2007. aasta juunis. Nüüd oli kord siis vastuteene sisse nõuda. Minu kodu asus Toronto südalinnas, peatänava kõrval ning selle reisi rekordilisel 18. korrusel (st keegi pole mind varem majutanud nii kõrgel). Erinevalt Montrealist sadas vihma, kui me sinna jõudsime, aga järgmisel linnapäeval oli ilm väga ilus. Too päev jääb mulle väga meelde, sest see oli mul tihedalt sisustatud tegevustega, mis mulle väga meeldisid.

Kõigepealt võtsin praami, mis viis mind Toronto saarele, kust avanes vägev vaatepilt linnale ja kui mul rohkem aega oleks, siis oleks võinud seal vabalt terve päeva veeta, kuid mul tuli järgmise praamiga tagasi mandrile sõita. Järgmised 3 tundi veetsin minu jaoks väga pühas paigas – NHL Hall Of Fame´is. Kuna ma olen väga suur hoki sõber ja kanadalaste kohta öeldakse, et nad sünnivad uisud jalas, pole ka ime, et jäähoki läbiaegade parimad mängijad on siin eksponeeritud. Kuigi nad ise ei asu siin muuseumis, leidub küll aga nende särke, kiivreid, hokikeppe ja kõik muud huvitavat. Puudu jäi veel kahest tunnist, et oleksin saanud terve näituse läbi vaadata. Peale seda sain kokku ühe sugulasega, kes on Torontos sündinud, kuid oskab eesti keelt väga hästi. Ta tegi mulle väga hea tuuri linnas ja näitas mulle rohkem kohti, kui ma oleksin ise jõudnud läbi käia.

Peale kella 6 õhtul olin aga juba 342 meetri kõrgusel. Tulime oma sõbraga Toronto teletorni külastama. Kõrguse poolest on see maailmas number 3. Just sellel kõrgusel asub esimene vaateplatvorm ja et mitte sellest veel vähe oleks, sai seal ka 342 meetri kõrgusel kõndida.  Turistide jaoks on seal spetsiaalne klaaspõrand, millel kõndides on võimalik näha maapinda. Loomulikult nõrganärvilistele ei ole see soovitatav. Üks hetk, kui ma seal peal olin, otsustas üks suurem tüdruk hüppata klaasist põrandal. Peale korralikku raginat jäid kõik korraks vait, kuid siis jätkus taas see sumin ja pildistamine.

Kui 342 meetrit veel vähe on, võib külastada 447 meetri kõrgusel asuvat teist vaateplatvormi, kust jookeb piir hoones või siis õhkutõusvas lennukis olemise vahel. Seal 147. Korrusel olles tundusid kõik objektid veelgi väiksemad. Just tol päeval ja sellel ajal avati nende pesapalli staadioni katus ja inimesed kogunesid mängu vaatama. Meie jälgisime ka seda masendavalt igavat mängu, kuid erinevalt staadionil olnutest, ei olnud meil võimalik palli muidugi näha.

Kolmapäeva hommikul võtsime suuna tagasi USA suunas, kuid enne seda põikasime nagu muuseas läbi maailma kuulsast Niagara Falls´ist. Loomulikult oli see uhke vaatepilt, kuid see ei olnud midagi nii võimast, et seal oleks pidanud terve päeva veetma. Meie veetsime tunnikese Kanada poolel.

Teist korda USA-sse enam nii lihtsalt ei saa

August 14th, 2010

Niisiis pärast Niagara Fallsi külastamist startisime Usa suunas. Niagara jõgi on selles piirkonnas nende kahe riigi vaheliseks piiriks, mistõttu Ameerikasse sisenemiseks tuli ületada sild. Teisel pool jõge aga ootasid piirivalvurite putkad ning kui lõpuks meie kord kätte jõudis, sõitsime ka meie neist ühe juurde. Eeldasin, et Kanada piir USA-ga saab lihtne olema ning pärast mõne küsimuse vastamist saame oma teekonda jätkata, aga nii see ei olnud.

Alguses tundus, et kõik läheb hästi ja peale küsimuste nagu “kus te Kanadas käisite ja mida tegite” meilt midagi ei küsita. Varem jäi mul mainimata, et meiega oli kaasas üks ameeriklanna, keda me sõidutasime suure ringiga Bostonist Chicagosse. Siis algasid küsimused, et miks eestlane, prantslane ja ameeriklane koos reisivad ja kuidas me üksteist tunneme. Üks küsimus oli Estherile, et kas ta tunneb a la Clint Browni. Siis küsis piirivalvur rohkem G USA-s viibimise ja auto päritolu kohta. Veidi hiljem palus ta auto võtmeid ja kontrollis meie taga olnud pagasit. Järgmisel hetkel aga ilmusid välja veel 2 suurt meest ja tundus, et tegemist on arreteerimisele väga sarnase protseduuriga. Nimelt meid piirati ümber, paluti meil autost väljuda ja kõik oma asjad, eelkõige mobiilid, autosse jätta. Siis eskorditi meid seal asuvasse hoonesse ja meie auto konfiskeeriti. Ei osanud üldse ette ka kujutada, milles probleem on ja mis meiega nüüd tehakse. Kuid usutavasti oli mingi probleem autoga  - äkki eelmine omanik oli tagaotsitav mõrvar?

Niisiis istusime kolmekesi seal ja meie „rõõmuks” tuli lisaks meile ka veel teisi inimesi, kelle tausta sooviti rohkem uurida. Kes viidi teisele korrusele, tulid enamasti tagasi trahvikviitungid näpus. Üks meesterahvas viidi eraldi kõrvalruumi. Lõpuks, kui meie passe uurima hakati, kuulsin kaugelt kuidas minu nime mainiti ja siis arvutis 4 tüüpi korraga vaatasid eeldatavast nimekirja kohtadest, kus ma olen selle (rõhk on just sõnal sellel) passiga käinud. Colombia, Ecuador…oli see mida kuulsin, millele järgnesid ahhetamised ja ohhetamised.

Lõpuks kutsuti meid sinna ja hakati taas esitama küsimusi. Jällegi viimased küsimused olid G-le ja tunti huvi tema ja auto vastu. Lõpuks selgus, et kuna ta oli eelnevalt tudengiviisaga riigis ja nüüd turistiviisaga, uuriti, kuidas tal õnnestus auto osta. Nimelt turistiviisaga riiki külastajatel ei ole võimalik autot osta, sest neil puudub alaline elukoht, kuhu pole võimalik trahvikviitungeid saata. G aga ostis ja registreeris auto veel siis, kui ta turistiviisa kehtis. Igal juhul lõpuks kui nad leidsid, et pole meid vaja enam kauem kinni hoida, lasti meid minema.

Minul isiklikult ei ole mingeid etteheiteid, sest ma olen näinud igasuguseid tasuta ja tasulisi piiripunkti ja see, et nad soovivad riiki sisenejaid põhjalikumalt kontrollida, on täiesti normaalne. Nad olid isegi küllaltki viisakad ja kui üks neist käskis meil tagasi istuda, lisas teine tüüp juurde sõna „palun”. Tundus, et meie asju ei otsitud läbi autos, küll aga selgus, et nad olid vaadanud meie pilte fotokates ning eeldatavasti lugenud ka sõnumeid telefonis.

Olime küll jäänud oma ajagraafikust maha, jõudsime siiski veel samal päeval Chicagosse.

5000 km 3 päevaga

August 20th, 2010

Niisiis lõpuks siiski jõudsime ilusti Chicagosse, seda küll väikse hilinemisega. Minu host Paul ei olnud tol hetkel ainult kodus ja ma pidin liituma temaga ta kodu lähedal asuvas pubis. Pubis ootas mind 10-liikmeline seltskond, kes tähistasid omapärast aastapäeva. Nimelt Paulil ja ta sõpradel sündis 5 aastat tagasi ülikoolis traditsioon, mille käigus otsustati hakata väljas käima õlut joomas igal kolmapäeval. Tundub, väga uskumatu, aga tol päeval tähistati 260. järjestikust väljaskäidud nädalat. Neil olid tõesti ka väikesed erandid või omamoodi kiiksuga reeglid,  nagu et kui sa viibid kolmapäeval kuskil eemal, pead helistama oma sõpradele ja samal ajal õlut jooma.

Mu reis on läinud selles mõttes igavaks, et peale linnade ma midagi muud peaaegu enam ei näe. Samamoodi on Chicago ka üks suur linn, kuid nii nagu kõik suuremad USA linnad on see ka kindlasti väga omapärane ja eriline. Lisaks vaatamisväärsustega tutvumisele midagi muud väga põnevat ei teinud. Siiski mul vedas, sest just tol nädalavahetusel toimus õhu ja vee show. See tähendas seda, et USA demostreeris oma kõige uhkemaid lennukeid ja vaprad piloodid tegid õhus kõikvõimalikke trikke. Juba 2 päeva harjutati selle jaoks ning mitu tundi päevas tuli taluda kõrvulukustavat müra. Väga võimas tunne oli istuda Michigani järve ääres ja vaadata, kuidas USA hävitajad ületavad helikiirust ja tekitavad sellist müra, et ma tundsin, kuidas isegi niisama istudes mu keha värises. Samas oli veider, et kui sa kuuled lennukit ja vaatad selles suunas, on lennuk selleks ajaks  hoopis teises kohas.

Kuna reisiaeg hakkab otsa saama, tuli meil kasutada ära kõik 24 tundi ööpäevas, mistõttu Chicagost alustasime oma teekonda õhtul kell 6 ja järgmised päevad ja ööd me ainult sõitsime. Chicagost liitusid meiega 2 tüüpi CS´st, kes soovisid meiega San Fransiscosse jõuda. Kuna ees ootas väga pikk sõit, tuli 4 peale kütust osta väga palju soodsam. Mina sõitsin esimese osa, kuni kella poole nelja ajal oli mul ainult üks silm lahti ja ma ei suutnud enam jätkata. Oli aeg vahetus teha ja minu kord magada. Hommikul tegin silmad lahti müra peale, mida tekitas auto. Kogu selle reisi jooksul on auto kõvasti vatti saanud ja nüüd hakkasid ilmnema esimesed tõsised probleemid. Sellegipoolest jõudsime oma esimesse sihtpunkti - Mount Rushmore´i.See koht on eelkõige tuntud oma vaatamisväärsuse poolest - 4 USA presidendi (G.Washington, T.Jefferson, T.Roosvelt ja A.Lincoln) skulptuurid on jäädvustatud sinna mäe otsa. Vaatepilt oli uhke, kuid siiski üle mõnekümne minuti pole seal midagi muud teha. See on tegelikult koht, mille võiks vabalt vahele jätta.

Tegelikult siiski mitte. Mind üllatas väga, kui omapärased need põhjaosariigid on. South Dakotas nägin ma vist rohkem mootorrattureid, kui varem terve oma elu jooksul kokku. Kõik linnad vist elatusidki nendest, sest igal pool olid sildid, mis kutsusid neid külastama. Lisaks oli nendes piirkondades ka tugev rodeokultuur. Kahjuks meil ei olnud võimalik seal rohkem aega veeta ning ees ootas sõit Denverisse.

Colorado osariigi pealinn on küllaltki populaarne sihtkoht, kuid minu jaoks oli juba ammune unistus külastada Denverit. Põhjus on lihtne, kuid mõne jaoks võib-olla tobe: minu lemmik hokimeeskond Colorado Avalanche tegutseb just seal. 15 aastat pidin olema selle võistkonna fänn, enne kui sain oma “Mekat” külastada. Loomulikult oli nende spordihall minu esimene sihtpunkt ja 1,5 tunnise tuuri käigus õnnestus mul näha väljakut, riietusruume, vip-loože jne. Kuna sama halli jagavad nii hoki-, korvpalli- ja lacrossi meeskonnad, õnnestus meil kohata ka Denver Nuggetsi korvapallureid, kes tegid seal just trenni.

Esmaspäeva õhtul jätkus meie teekond lääne suunas ja jällegi ootas meid ees öösõit. Seekord olin värskem ja minu sõidutunnid olid südaööst kuni kella 4-ni. Kokku magasin ma tol ööl kõigest 2 tundi ja ma ei näinud võimalust, et ma saaks kuidagi ka järgmine päev magada, sest olime jõudnud Yellowstone´i. Ei ole ime, et see paik on maailmas üks populaarseimaid turististide sihtpunkte. Kõik need geisrid, kosed, jõed, maastikuud, metsloomad, mudavulkaanid, kuumaveeallikad jne teevad selle paiga väga eriliseks. Võib ette kujutada, millist häbi pidime tundma, kui läksime infopunkti ja küsisime, mida me võime külastada seal 1 päeva jooksul. Loomulikult naerdi meid välja ja öeldi, et 1 päeva jooksul ei ole võimalik tervet parki külastada. Kuid meil tuli seda teha ja kuigi me jätsime suure osa vaatamisväärsustest vahele, nägime suuremad ja uhkemad paigad ära. Yellowstone on tuntud  karude poolest, keda sealsed turistid tihti kohtavad ja ka teinekord nende ohvriks langevad. Meie kahjuks ei kohanud ühtegi. See-eest nägime sadu piisoneid. See meenutas Indiat, sest nagu seal on lehmad pühad loomad ja liiklus jääb seisma, kui lehmad teed ületavad, oli ka Yellowstone’is mitmed teed piisoneid täis ja politseil tuli isegi kohale tulla, et neid minema ajada.

Pärast Yellowstone´i külastamist sõitsime järgmised 17 tundi ja lõpuks olimegi jõudnud tagasi Californiasse Vaikse ookeani äärde. Jõudsime San Fransiscosee ja see linn jäi ka meie roadtripi viimaseks sihtpunktiks. Kokku olime 1 kuu ja 2 nädala jooksul maha sõitnud enam kui 17 000 km.

San, Los ja Las

August 26th, 2010

San Fransisco on tuntud oma künkliku maastiku poolest minu host pidi asuma just kõige kõrgema künka otsas. Oma kehva füüsilise vormi juures ja kõigi nende pampudega ülesronimine oli ikka väga kurnav. Õnneks leidsin ma Arturo maja ilusti üles. Viimase 4 päevaga olime sõitnud tuhandeid kilomeetreid ja seljataga oli mitu magamata ööd ja lühikese ajaga vahetus 3 ajavööndit. Olin väga kurnatud ning enne linna avastamist vajasin korralikku puhkust. Järgmisel päeval läbisin suure osa linnast jalgsi.

Õnneks ma olin hästi informeeritud ja teadsin, et kuigi tegemist on Californiaga, on San Fransiscos ilm küllaltki heitlik. Ka tol ajal oli seal sooja kõigest 15 kraadi. Linna kõige kuulsam vaatamisväärsus on Golden Gate Bridge. Jõudsin ühe silla juurde, mis tundus nagu see sild olevat, aga hall värv justkui ei klappinud. Oleksin ennast äärepealt väga rumalast küljest näidanud, kui tahtsin inimestelt küsida kas too kuulus sild on üle värvitud. Õnneks ma seda ei teinud. Selleks, et õiget silda näha, tuli mul jalutada oma 10 km. Lõpuks nägin veidi punast värvi paksu udu sees. Kuna SF asub ookeani ääres, on tavaline, et silla juures on nähtavus nullilähedane.

Kuna meie ühine autosõit oli läbi saanud, tuli mul leida võimalus Los Angelesesse saamiseks. Kõige lihtsam variant oleks muidugi buss, aga bussisõit oleks kestnud 10 tundi ja maksnud 40 dollarit. Teine võimalus oleks olnud hääletada, kuid kuna ma olen ostnud endale igasuguseid asju (on ju reisi lõpp!) ja nüüd mul on rohkem pagasit, oleks see olnud väga tüütu. Kõige lihtsam ja parem võimalus oli sõitu kellegagi jagada. Mul õnnestuski leida endale CS kaudu transport ja reede hommikupoole lahkusimegi LA suunas. Autos oli peale minu kontaktisiku - Franki - veel 3 inimest. Nad tulid SF-sse American Idoli saate proovikatsetele. Kuigi nad ei pääsenud esimesest voorust edasi, olid nad ikka rahul, et käisid vähemalt proovimas.

Kahjuks polnud meil aega, et sõita San Fransiscost mööda kuulsat ookeaniäärset maanteed. Niisiisi pidime leppima küllaltki igava kiirteega. Nagu sellest oleks veel vähe olnud, saime kogeda ka California ummikuid. Reede südaööseks jõudsin Los Angelesesse. Ööbisin ühe tüübi juures, kelle kontaktid ma sain oma Washingtoni sõbranna käest. Hommikul läks ta aga jõusaali, aga tuli varakult tagasi, sest oli juhtunud õnnetus ja ta kops vajus kokku. Nüüd tuli tal kiirustada haiglasse.

Tundub küll väga imelik ajastus, aga eelmisel päeval tulime väga pöörasele ideele, et minna laupäeval Las Vegasesse. Kui alguses kavatsesin ma Las Vegast vältida, sest pole ju mõtet ronida kohta, mille jaoks sul raha pole. Selgus aga hoopis, et on võimalik veeta väga mõnus nädalavahetus Vegases ja seda küllaltki piiratud eelarvega. Niisiis Frank, kes pakkus mulle eelmisel päeval sõitu LA-sse, oli nüüdseks juba minu sõber ja kaaslane, kellega me suundusime reisile. Tegelikult tuli meiega kaasa ka üks tema sõber, mistõttu hotelli eest tuli mul maksta kõigest 20 dollarit.

Nalajakas mõelda, et ma polnud enne seda ööd üle aasta ööbinud üheski hotellis, kuigi ma olen kodust eemal olnud juba nii pikalt. Las Vegas oli midagi kirjeldamatut. Kogu põhitänav “The Strip” on täis uhkeid hotelle ja kasiinosid. Lisaks on võimalik leida seal ka tuntuid ehitisi nagu Vabadussammas, Eiffeli torn, püramiid, Sfinx, Disneyland jne. Igas hotellis asus vähemalt üks kasiino, kus alati võis kuulda inimeste rõõmuhüüdeid, kui nad olid just midagi võitnud. Tagantjärgi on naljakas mõelda, et kõik need kasiinod olid avatud 24h. Franki jaoks oli see umbes 20. kord seal olla, kuid tema jutu järgi on ta näinud kõigest väikest osa sellest linnast. Kui laupäeva õhtu ja pühapäeva esimene pool oli väga tore, ootas meid ees kõige ebameeldivam osa - koju (LA-sse) sõit. Umbes 30 minutit pärast starti tekkisid suured ummikud ning kiiremini kui 10km/h polnud võimalik sõita. Meid ootas ees 300 km sõitu ja näha oli, et me jääme sinna veel kauaks. Võtsime aja maha ning läksime sööma. Kella 23 ajal oli liiklus küll veidi paremaks läinud, kuid jõudsime koju siiski alles kell 4 hommikul.

Las Vegases olles saatis mu LA host kirja, et tal tuleb operatsioonile minna, mistõttu ma ei saa tema juures enam olla. Õnneks oli Frank nõus mind enda juures majutama need viimased 3 ööd. Kui algselt oli mul plaanis LA-s veeta 4 täispikka päeva, oli mul aega selleks nüüd 2 päeva. Need, kes on seal käinud, peaks teadma kui meeletult suur see linn on ning autota pole seal võimalik liikuda. Tegelikult on ja nagu ma tõestasin, läheb aega “kõigest” 5 tundi, et 2 bussiga sõita Ida-Los Angelesest West Bevery Hillsi ja tagasi. Nimelt mul tuli minna oma asjade järgi ja need kõik Franki juurde tuua. Järgmise päeva veetsin rannas, kuid sinna jõudmiseks tuli mul kasutada 3 bussi ning see võttis kokku 3,5 tundi.

Tegelikult on seal väga palju bussi- ja rongiliine ja reisimine on teoorias lihtne. Minu bussid sõitsid aga kõigest 1-2 korda tunnis. Küllaltki vihale ajas see, et peale ühistranspordi mul ei õnnestunudki midagi näha ning lubasin endale, et see on viimane kord, kui ma ratasteta selles linnas olen.

Tõestasin, et minnes Itta, on võimalik jõuda tagasi koju Läänest

August 27th, 2010

Reede lõuna ajal maandusin ilusti Tallinna lennujaamas, mis tähendab ühtlasi ka minu reisi lõppu. Ma ei hakka pikka lõpetust tegema, aga võin öelda, et see suur ettevõtmine tasus ennast ära ja ma nautisin oma elu parimaid 15 kuud. Samas ma ei soovita kellelegi reisimist, sest on väga suur oht, et reisi käigus võib nakatuda pisikusse, mistõttu ei saa enam reisimisest loobuda. Kui ma ei suuda ennast “terveks” ravida järgmise 9 kuu jooksul, ootab mind ees uus reis. Seekord aga juba veelgi pikem ning põnevam seiklus. Et sellest rohkem teada saada, soovitan taas külastada maailmaturnee lehekülge juunis 2011. Tänud kõigile fännidele ja lugejatele!