Ümbermaailmareisi päevik 08.06-14.06.09

 Lommi portaal alustab noorte meeste Ivo ja Danieli ümbermaailmareisi kajastamist. Toimetus ei muuda taotluslikult autorite kirjastiili ega sõnavara!

Nimelt on kaks seiklusjanust noormeest otsustanud minna maailma vallutama ja võtnud ette plaani reisida 15 kuuga ümber maailma. Lommi toimetusel on meestega kokkulepe kajastada nende reisi ning ettevõtmisi. Esimsest intervjuud noormeestega saab ligeda SIIN.

Noormehed ise on öelnud: „Meie eesmärk on välja selgitada tõde, kuidas maailma asjad tegelikult käivad. Minna ise kohale ja vaadata ning, et täit selgust saada, tuleb näha tervikut, sellepärast ongi ette võetud terve maailm. Selle käigus muidugi kogeda kultuure, näha loodust, tutvuda kohalikega ja õppida tundma nende kauneid uskumusi ja traditsioone, avastada iseennast ning tunda vabadust, mis kaasneb ühiskonna poolt peale surutud eduvalemitest loobumisega. Kõike seda kogetut ja kõiki neid elamusi jagame ja väljendame oma reisipäeviku kaudu nii tõetruult kui võimalik.“

Noormehed rahastavad oma reisi ise. Samas, kui tunned, et Sulle läheb korda noorte meeste ettevõtmine, siis on ka Sul võimalus anda oma panus selle õnnestumisse. Väikese turundustrikina saadetakse Sulle toetuse eest postkaart Sinu soovitud kohast, mis jääb meeste reisiteele.  

Pangarekvisiidid on:

Saaja: Daniel Dobrõsh
221010628086 - Swedbank
335372800001 – Sampo
17001856178 - Nordea 

Ülekande selgitusse kirjutada koht, kust soovitakse kaarti saada ning aadress, millele noormehed siis soovitud kaardi saadavad. Noormeeste sõnul on see tegelikult vähim, mida nad saavad teha, väljendamaks oma siirast tänulikkust nende reisi toetajatele. 

Reisi algus
June 8th, 2009

Esmaspäeval 8.juunil startisime väga vara. Kell 6.45 oli grupp minu juures (saatjateks Aivo, Anu ja Kätlin) ja peale paari pildi jäädvustamist võiski reis alata. See,  et me kõik väsinud olime, ei rikkunud meie  meeleolu.
Esimene peatus oli Pärnu Statoilis.  Enne kui märkasimegi, olime ületanud Ikla  piiripunkti.

Latvia - Nothing special

Lätti jõudes olime ülinäljased. Kuid isegi peale neljandat katset ei jõudnud me piisavalt kiiresti reageerida, et ära keerata teeääres olevasse söögikohta. Tuli teha väike peatus ning käiku läksid Siimu kingitud väga head saiakesed. Suund tuli võtta Riia lennujaama, kus ootas Anu ees lend Lõuna-Hispaaniasse.
Peale väikest seiklemist ja kaartide tuhnimist,  suutsime leida suuna Leedu suunas. Jällegi oli üks  riik läbitud kiiremini, kui arui saime.

Kiire sõit Leedus

Leedus oli positiivseks üllatuseks, et Vilniuse maanteel oli lubatud kiirus 130 ja teeolud head.
Enne hirmuäratavat Leedu-Valgevene piiripunkti  tegime väikse peatuse. Otsisime passid välja ja igaks  juhuks panime valmis veidi dollareid, sest kes  teab…äkki tuleb vaikselt kellegi taskusse poetada  raha:P Leedust saime välja ilusti ning liikusime edasi  Valgevene piiripunkti.
Ma loodan, et lugeja mõistab, et siiani meil midagi väga ebatavalist ei juhtunud ning seega on postitused küllaltki lühikesed.

Hirmuäratav Valgevene

Piiri peal ootasid kenad naisterahvad, kes andsid meile migratsioonipaberi, mille me pidime ära täitma. Viisakad inimesed nagu me oleme, läksime ilusti auto olonni, teadmata, et tegelikult tuleb minna ise passiga sinna piirivalvuri putkasse. Me pole kindlad, aga võib-olla nägime altkäemaksu küsimist. Väike paberite näitamine ja eestlastega juttu rääkimine ning oligi  piir ületatud. Olime positiivselt üllatunud, et piirivalvurid nii  toredad olid ja meil probleeme ei tekkinud.
Edasi  sõites „pettusime” meeletult - eks me kõik kaugel  Eestis arvasime, et Valgevene võib-olla väga  kohutav koht, aga tuli välja, et tee Minskisse on väga  korralik, linn ise superilus.  Reisi ajal läks ilm pidevalt soojemaks ja ilusamaks ning Minskis oli juba sinine taevas ja sooja +21 kraadi (hommikul oli Tallinnas +10?, seega olime jõudnud palju soojemasse kliimasse.
Linna peal käis hull elu. Rahvast oli palju ja kõik nautisid seda rohelust, mida linn ohtralt pakub.
Peale pikka tiirutamist ja inimestelt suuna küsimist, leidsime oma öömaja kohta üles ning meie võõrustaja Roma, oli väga tore tüüp. Õhtu jooksul saime palju lobiseda ning me käisime isegi koos poes ja ostsime süüa, millest ta valmistas meile väga maitsva õhtusöögi. Hiljem tulid tal külla sõbrad ning tõid meile proovimiseks Valgevene õlut.
Kuna me olime sõitnud 850km, otsustasime linna ekskursiooni jätta teisipäeva, 9.juuni peale, mis oli viga….

Soe Valgevene
June 9th, 2009

Hommikul oli meil äratus juba enne 7. Peale hommikusööki lahkusime koos meie hosti Romaga. Öösel oli vihma sadanud ja meie soov pool päeva Minskis veeta, oli kadunud. Kõik see rohelus, mis meid õhtul võlus, oli hall. Linnas käisime täpselt 5,77 km (tänu mu sõpradele, kes kinkisid mulle sammumõõturi, tean ma nüüd täpselt, palju ma päevas läbin) ja vaatasime kohustuslikud monumendid ja väljakud ära.
Kella 11 ajal startisime Lõuna-Valgevenesse,  Gomelisse. Tänu minu telefonis olevale GPS-ile  õnnestus meil linnast välja saada suhteliselt valutult  (Minskis elab ca 1,7 miljonit inimest siiski).  Gomelisse oli 300 km ja selle aja jooksul kõikus temperatuur 19 ja 29 vahel. Kohale jõudes oli tunda, et oleme Tallinnast juba ca 1150 km kaugusel.

Gomelis nägime kohe ära, et tegemist on kõvasti  vaesema linnaga - ühissõidukid ja autod olid palju  päris räsitud välimusega. Linnas saime kokku oma  järgmise hosti Evgeniga. Tema viis meid sööma.  Kuna Valgevene kurss on ca 1 kroon = 250 rubla, oli  igal pool summadel väga palju nulle. Kui meil arve  toodi 55 000, plaanisime jätta jootraha 700, aga tänu Ivo üliheale matemaatika oskusele, tuli välja, et see on vaid 3 krooni... Panime ühe nulli otsa.
Linnas kohtusime tema 2 sõbraga, kes näitasid meile  linna ilusamaid kohti. Eelmine host oskas inglise  keelt, aga Evgeni ei osanud. Seega oli meil võimalus  praktiseerida oma vene keelt (mis tuli väga hästi ka  välja).
Algselt oli meil plaanis ööbida seal linnas, kuid  Kätlin ja Aivo mõtlesid, et tahaksid ka Kiievit siiki  rohkem näha, otsustasime juba õhtuks Kiievisse sõita. Evegni hoiatas meid küll 5-6 tunniste järjekordade eest, aga otsustasime siiski minna. Järjekorras oli ainult 15 autot ning saba liikus väga kiiresti. Me hakkasime rõõmust juba peaaegu laulma. Kuid nagu vanasõna ütleb, et ära hõiska enne õhtut, ja see pidas ka nüüd paika…

Negatiivseid kogemusi otsimas

Piirile jõudes oli meil tuju hea. Ukraina poolel täitsime migratsioonipaberid ära ja andsime oma passid ära. Meil oli kätte jäänud Valgevene rublasid ja ma läksin neid vahetama. See aga äratas piirivalvurite tähelepanu. Kui raha vahetatud, läksin tagasi auto juurde, kus üks noor ülbe piirivalvur hakkas küsima, et kes andis loa autost lahkuda. Palusin vabandust ja istusin autosse.
Aivo jäi veel temaga rääkima. Kuulda oli kuidas  piirivalvur küsis, kas me soovime 3 tunniks piirile  jääda. Veidi aega läks mööda, kui see sama valvur  tuli minu juurde ja kutsus mind kaasa. Läksin  temaga putkasse, kus oli veel kolm inimest.  Noormees küsis mult, mida ma tegemas käisin. Ma  vastasin, et raha vahetamas. Sellele tuli minu  üllatuseks uus küsimus - kas minu jaoks käisid valuutat vahetamas. Siis ma taipasin, millega tegemist on.
Mulle tehti selgeks, et ma pean nüüd trahvi saama või me kõik jääme piiri peale. Alguses küsiti mult 200 Ukraina raha, mis hiljem asendus 20 euroga. Ma pidin autosse raha järgi tulema ning kui ma putkasse sisenesin ja 20 eurot ulatasin, läks see raha ilusti piirivalvuri taskusse.

Auto juures selgus, et meie piinamine oli alles alanud. Kordamööda käisid erinevad inimesed meie passe ja pagasit kontrollimas. Siis lõpus ulatati meile pihku 4 deklaratsiooni.Tegemist oli ukrainakeelsete paberitega, millest me  ei saanud peaaegu midagi aru. Selgus, et tuleb  registreerida kaasas olev vara, sh kogu valuuta. Meil  Ivoga oli suuremad summad kaasas ning valida oli  kahe halva vahel - kas deklareerida kõik või mitte.  Kui kõik, siis suur summa võib neil ahvatlust  tekitada ja kui vähem, siis läbiotsimise käigus  konfiskeeritakse kõik. Otsustasime riskida ja kirjutasime väiksed summad. Peale seitsmenda piirivalvuri autokontrolli saime lõpuks minema. Sõitsime nii kiiresti ära kui võimalik. Mõni hetk  hiljem tegime  peatuse, et end välja elada. Oleks  suitsu olnud, oleksime seda  kindlasti praegu teinud.  

Kuid sellega lood veel ei lõppenud. Avastasime, et meil pole enam käes migratsioonipaberi B-  poolt, mille alusel saab ainult riigist välja. Tegime kõned Eesti Välisministeeriumisse, kuid sealt ei saanud ka abi. Tuli oodata järgmist päeva.
Kiievisse oli veidi üle 200 km. Aivo ja Ivo olid väsinud, seega mina sain sõita. Meie host ootas mind ja Ivo alles kolmapäeval, kui tegemist oli väga normaalse tüübiga ning ta oli nõus meid 4 majutama. Me jõudsime peale pikka seiklemist kohale alles ca kell 01.00. Peale tutvustavat vestlust, said Aivo, Kätlin ja Ivo magama kella 2 ajal. Mina, vana internetisõltlane, häkkisin kella 4.30ni…kuid juba 6.30 ootas meid ees äratus… 

Seiklus algab Kiievist
June 10th, 2009

Hommikul olin mina kõige varem üleval (jah, ma magasin ainult 2 tundi). Hommikusöögiks pakkus meile Max (Kõik meie hostid on kasutanud oma lühinime. Tema täispikk nimi on siis Maxim) makarone makaronidega. Ta pani igaühele ette vähemalt 500g portsud, mida me ei suutnud loomulikult ära süüa.

Meil oli vaja linna peale minna väga vara, kuna Aivo ja Kätlin hakkasid tagasi sõitma Eesti poole. Max hoiatas meid, et kella 7.30st algavad meeletud ummikud, aga me eelistasime ummikuid veel varajasemale tõusmisele. Need ummikud, mida me nägime olid ikka päris meeletud. Isegi ca 14.00 ajal, kui Aivo ja Kätlin hakkasid ära sõitma, oli linn umbes. Meil oli paar tundi aega ja me tegime seda parajaks linnas jalutamisega. Kiiev ei jätnud väga vapustavat muljet.
12 ajal läksime Ukraina kööki proovima. Tõstsime endal taldrikud täis, ning arve tuli ainult ca 200 kr meie 4 peale. Linnas liikudes me ei saanud küll aru, et tegemist oleks kalli linnaga.
Kätte oli jõudnud kurb lahkuminek. Aivo ja Kätlin hakkasid tagasi sõitma Eesti poole ning meie jäime veel üheks ööks Kiievisse. Läks mööda vaid vaevalt 30 minutit kui Aivo helistas ja ütles, et tahab kokku saada meiega, sest leidsid oma taskust üles meie migratsioonipaberite B-poole - niipalju siis sellest paanitsemisest. Kivi langes südamelt - olime kindlad juba, et väljudes peame jälle maksma hakkama (aga see pole veel välistatud).  Me olime Ivoga juba metrooga peaaegu kodu peatuses, kui pidime tagasi sõitma ja oma paberitele järgi minema.

Hetkel Ivo magab ja mina kirjutan. Lähima aja jooksul peaks meie võõrustaja koju jõudma. Tegemist on väga südamliku ja laheda kujuga. Siiani on meil ainult positiivsed kogemused olnud ning me loodame, et see jätkub.Meil oli plaan täna välja klubisse minna, aga see ebaõnnestus.  Spordiposid nagu me oleme, läksime hoopis 22 ajal siiasamasse getosse jooksma. Kokku jooksime ca 40 minutit selles piirkonnas, mis eile tundus veel väga hirmus. Isegi nii hilja õhtul on siin ca 25 kraadi ja öösel see ei muutu eriti.Kui aus olla, siis täna on meil peaaegu nagu reisi eelõhtu vol 2, sest homme hommikul lähevad 2 noormeest linna piirile pöial püsti seisma.

2 päeva jooksul oleme sõitnud ca 1500 km, kui nüüdsest alates puudub meil igasugune kindel transport. Meil on plaanis jõuda Krimmi reedeks. See asub 1200 km kaugusel.
Ma ei tea, mida hääletajatele soovitakse? Murra pöial? Igaljuhul me ei tea, millal me jälle neti saame, seega kannatust kallid lugejad ning varsti tulevad uued postitused ja pildid:)

Avtostop = No stop
June 11th, 2009

Täna oli meil kätte jõudnud aeg Kiievist lahkuda ning proovida hääletama minna. Hommikul jätsime oma fantastilise hostiga, Maxiga, hüvasti ning asusime teele. 8.45 jõudsime sinna kohta, kus me tahtsime hääletama hakata. Olime suure tee ääres, mis viib välja Kharkivisse.Olime positiivselt meelestatud ning hakkasime kordamööda hääletama. Olime valinud puu aluse varjupaiga, sest sooja oli +33 kraadi. Ja mis siis tulemus oli?Meie esimene katse ebaõnnestus. Ootasime 1,5h. Selle aja jooksul peatus 2 autot, kes tahtsid meid viia ainult 2 km edasi ja veel 3 autot, kes peatusid, et lihtsalt meile öelda „njet”. Sellest me ei saanud üldse aru.
Meie proovipäeva lõpetas miilits, kes parkis ennast meist 100m ettepoole ning hakkas kiirust mõõtma. Kõikide mööduvate autode kiirus langes ning me olime kindlad, et meil täna siin ei õnnestu midagi saavutada.Kuna meil on plaan reedel Yaltasse, Krimmi jõuda, on meil vaja 2 päevaga ca 1200 km liikuda. Otsustasime suuna võtta rongijaama ja sealt kindlapeale edasi liikuda.

Ida-Ukraina

Rongiga vedas meil. Pidime ootama ainult 1,5h rongi. Vahepeal tegime kerge söögi ja külastasime kohalikku Balti Jaama turgu.
Rongis oli meil kupeevagun ning meie olime Ivoga ülemistel vooditel. Kuna väljas oli tõesti kuum, oli lae all alguses väga raske olla. Sõidu ajal tuli meie juurde üks usklik vend, kes õnnistas meid – st pritsis meid veega pintslitaolise esemega ja pani meid risti suudlema. Siis pani topsi lauale ja jäi raha ootama (mida ta loomulikult ei saanud).
Sõit kestis kokku 8 h, millest me vähemalt poole magasime. Õhtul jõudsime 21 ajal Dnipropetrovskisse. Olime juba varem meie hostiga ühendust võtnud ning ta ootas meid juba rongijaamas. Enne uurisime veel, mis rongiga ja millal me homme saame Yaltasse. Nagu eelnevalt kirjutasin, on meil pikk vahemaa vaja läbida ning seekord ei taha proovida hääletamist, sest nii on oht, et me ei jõuagi kohale normaalsel ajal. Pealegi on reedel ainult 2 rongi – kell 6.22 ja õhtul 21.

Rongijaama ukse ees ootas meid Romeo ja tema võluv tüdruk Anja. Kõigepealt tegime väikse söögi ning siis läksime R-i koju. Tema elas oma väikse venna, ema, isa ja vanaemaga ühes korteris. Perekond oli väga erutatud, et me külla tuleme (olime esimesed külalised tal/neil).

Linn (Dnipropetrovskis on üle 2 miljoni elaniku) ise on täiesti kirjeldamatu. Tegemist on täiesti venekeelse linnaga. Me lõpuks olime sattunud sellisesse linna, mida me olime pikisilmi oodanud. Kui kesklinn oli veel enamvähem, siis natuke edasi liikudes kadus asfalt, tänavavalgustus ning kõik muu, mis iseloomustab normaalset linna. Lisaks puudub linnas suvel soe vesi, seega tere kylm dush:D Oleme sattunud päris Ida-Euroopasse.
Õhtul läksime Romeo, Anja ja nende sõpradega poodi ning siis Dnepri jõe äärde veidi õlut jooma. Õhtul ja öösel oli sooja +25, mis tegi seal olemise väga mõnusaks. Rääkisime oma uute sõpradega juttu vene-inglise-hispaania keeles segamini:D Jõe ääres olime enamvähem niikaua, kuni meil veel õlut jätkus ning hakkasime liikuma. Takso, millega me koju tulime, sõitis lõpus 1 km/h, sest selliseid auke, mis teel olid, pole ma kunagi näinud. Taksol käis põhi ainult vastu maad ning kui me autost väljusime, siis ei läinud too üldse käima...

Siiani oleme saanud ikka väga korralikku vene keele praktikat. Ma usun, et meie vene keele õpetaja teeks saltosid, kui ta sellest kuuleks:D Nüüd homme peaks Krimm ka väga venekeelne olema.
Väga paljud mõtlevad kindlasti, kuidas me ennast tunneme ja mis seis on? Me naudime juba seda reisi täiel rinnal ning meie plaan on täitunud – näha superägedaid kohti ning kohtuda vapustavate inimestega. Siiani on see kõik täitunud ja rohkemgi veel. Homme Krimmis ootavad meid palmid ning soe Must meri. See on elu!!

Sellist trollisõitu rohkem ei tule
June 12th, 2009

Reede hommikul startis meie rong varakult Krimmi. Seekord võtsime kõige odavamad piletid. Kui eelmine ots oli ca 500 km ja maksis 300kr inimene, siis nüüd oli ca 450 km ja maksis 75kr inimene. Selles rongis puudusid kupeed, mis tähendas, et vähem oli privaatsust.

Kella 2 ajal jõudsime Simferopolisse. Meie öömaja oli Yalta lähedal, mis asus 80 km kaugusel. Meil oli vaja valida, millist transporti võtta. Marsruuttaksod küsisid 50-140 kohalikku raha (75-210kr). Otsustasime aga võtta vana hea trolli, mis maksis 18 kr inimene.Trollisõit viis meid üle mägede ning kestis kokku üle 2 tunni. Kohale jõudsime kell 17.
Meie host sai meiega kohtuda alles kell 20, seega meil oli 3 tundi aega. Väljas oli üle 30 kraadi ning kuna me olime unised, otsustasime otsida hea varjulise koha magamiseks.
Peale värskendavat uinakut suundusime meie külla – Gursjuffi: 15 000 elanikuga, kivise ranna ning pika promenaadiga.
Krimm on väga populaarne sihtpunkt just Ukraina ja Vene inimestele. Esimese päeva jooksul me ei kuulnud siin kordagi inglise keelt. Turiste oli siin väga palju.Meie reedene võõrustaja oli juba 5. inimene, kellega me kokku oleme saanud internetist ning vist see ei üllata kui ütlen, et tegemist on täiesti normaalse inimesega. Tema koju jalutades, läbisime terve küla, millest vähemalt pooles puudus tänavavalgustus.
Kui siiani tuli mul keskmine une pikkus ca 4 tundi viimase 5 ööga, siis nüüd tekkis võimalus pikemalt magada.Siiani oleme 5 päevaga läbinud ca 2500 km (mis oligi meie plaan). Nüüd aga jääme Krimmi 4ks päevaks ning siis Odessasse 2ks päevaks.

Venelastena puhkamas
June 13th, 2009

Laupäeva hommikul äratas meid meie võõrustaja ema. Lasi uksekella ja siis marssis rahulikult üles Dima ja Ira magamistuppa, pärast tuli ka isa ning ka ja tema läks ka rahulikult üles. Nii need asjad käivad vist siin...
Peale hommikusööki ja muid toiminguid läksime neljakesi randa. Tagasi tulles tuli meile vastu üks vene mees lapse ja naise ja pudeli Oboloniga. Küsis Ivolt, miks ta naerab. Ivo vastas, et niisama. Dima seletas meile, et vene meestele ei meeldi kui inimesed naeratavad. (???) Igaljuhul oleme edaspidi tõsisemad:D

Juba lõuna ajal, kui olime söönud, viis Dima meid mägedesse matkama. Kuna ta käib seal iga nädalavahetus, siis polnud eksimisohtu. Ta viis meid läbi metsade ja üle põldude väikeste kaljude otsa. Seal saime isegi oma esimese kogemuse kaljuronimisel. Vaated sealt ülevalt olid vapustavad.
Terve meie teekonna jooksul nägime väga palju sisalikke. Tagasi koju jõudes, otsustasime kohe Jaltasse minna.

Seekord me otsustasime bussi, mitte trolli kasuks. Jaltas oli meeletult turiste ja 99,9% oli venelased. Ainult korra nägime sakslasi. Kui nüüd mõtlema hakata, siis kogu meie Ukrainas oldud aia jooksul oleme ainult korra kuulnud ukraina keelt (Kiivi-Dnipropetrovski rongis). Kõik meie võõrustajad on olnud ukrainlased, aga siiski räägivad omavahel ning kodus vene keelt.
Õhtul algas eriti aktiivne elu rannapromenaadil. Rahvast oli paksult. Mulle meenutas see Lõuna-Hispaaniat, Ivole Monte Carlot. Põhiatraktsioonideks olid siin erinevad muusikud, inimkujud jne. Väga menukas oli võimalus riietada end tsaaririietesse ja siis lasta pilti teha. Vene värk noh.
Hiljem saime Dima ja Iraga kokku ja jalutasime veidi mööda promenaadi. Tagasi saime Dima autoga. Tal oli autol märk Y, mis siin on algajajuhi märk (utšenik). Selle märgi eelis pidi see olema, et siis antakse sulle alati teed:D Päev oli väsitav olnud ja magama läksime varakult.
Me muutsime veidi oma plaane ning pühapäeval lähme hoopis Sevastopolisse, mitte Simferopolisse. HC-lehelt võtsin paar numbrit ning hakkasime helistama. Esimene, kes meile vastas ütles, et ta värvib oma suvemaja, aga muidu saab meid küll majutada. Seega pühapäeva lõunal lähme sinna talle appi maja värvima.Esmaspäeva õhtul ootab meid rong Simferopolist Odessasse, mis jõuab kohale alles hommikul.

Rand, kuhu sa lähed ainult ühe korra
June 14th, 2009

Pühapäev oli meie viimane päev Gursjufis, aga mitte viimane Krimmis. Täna on meil plaanis edasi liikuda Sevastopolisse. Hommikul tegi Ira meile värsket kevadsuppi. Supi nimi on akroshka ning see sisaldab värsket kurki, vorsti, rohelist, tomatit, majoneesi ning kalja.
Kella 12 ajal viskas Dima meid Jaltasse, kust viis meid buss Sevastopolisse.T ee peal kihutas üks kabriolett üle pidevate joonte ja siis tee peal olev miilits näitas oma sauaga, et tõmba kõrvale. Juht näitas käega, et ei tea mis põhjusel ja sõitis rahulikult edasi. Olukord lõppeski sellega:D
Algselt meil oli plaanis pühapäeva öö Simferopolis veeta, aga ma otsisin laupäeval mõned kontaktid ja tegime kiired kõned ja uus host oli olemas. Kuna ta kontol puudus pilt ning kommentaarid, siis läksime täiesti pimesi selle inimese juurde.
Pidime takso võtma, sest tema suvemaja oli linnast väljas. Kui taksojuht küsis kas meie drug on see suur kogukas mees tee otsas, ei osanud me midagi vastata kui nje snaaju. Tuli välja, et see oligi Alex. Ta oli nii usaldav inimene, et andis meile kohe võtmed ning ise läks linna ära.
Enne ta näitas meile, kus asuvad bussipeatus ja kust saab mere äärde. Poolel teel mere äärde minnes soovis Ivo kodust korra läbi minna. Otsustasime rannas kokku saada. Mul õnnestus ära eksida ning peale pikka kõndimist alles randa jõuda. Ivol õnnestus veelgi hullemini:D
Ja see rand...see oli nii kättesaamatus kohas. Nimelt tuli alla kõndida 800 trepiastet ning trepp ei olnud kõige korralikum. Pidevalt tuli inimesi vastu, kes hingeldasid. Alles üles tulles sain aru, miks nad hingeldasid.

Koju tulles hüppasime läbi kohalikust gipermarketist. Kuna tegemist on maakohaga, oli see täis lahedaid täis venelasi. Kui ma palusin Ivol pilti teha poe ees, siis ta pidas targemaks seda kohalike gangsterite juures mitte teha...
Täna oleme siis väikses maamajakeses küllalti maailmast eraldatud. Harjumatu pühapäeva õhtu, täiesti eemal tsivilisatsioonist!
Homme hommikul lähme linna tagasi, kus Alex meile linna näitab. Õhtul kell 19 ootab meid öörong Odessasse.

Pivokoka
June 14th, 2009

Pühapäeva õhtul õnnestus Ivol tutvust teha meid algus väga kahtlustava pilguga vaadanud naabriga. Too isegi teadis Tallinnat nii hästi, et küsis Ivolt mis linnaosas ta elab. Kui Ivo küsis miks ta Eestis käis, ütles ta, et eto nje vashno:D Hiljem õhtul hüüdis meile – stjes shivut karjatši estonski parni.
Kuigi päevad on soojad, läks meil öösel datšas külmaks. Hommikul sõitsime kella 9ks linna Alexiga kohtuma. Ühistransport on siis ikka eriti odav – troll ca 1kr ja buss 3.50. Meie suur juht viis meid esimese asjana veinipoodi, kus ostsime 17 volise Sevastopoli veini...
Linna ja üldse Krimmi ajalugu on väga kirev ja läbi aegade olnud tähtis sõjasadam. Me siis läksimegi ühte ajaloolisse parki veini jooma. Alexi sõnul oli see õigete meeste jook...
Vahelduvalt külastasime huvitavaid kohti linna ja proovisime uusi jooke. Üks omapärane jook oli õlu-koka, mis maitses nagu puhas koka (2,4 voli).

Päev möödus kiiresti ja me pidime oma Simferopoli rongi peale minema, et omakorda Odessa rongile jõuda. Lahkuminek oli meil väga äkiline – head aega ja kiire käesurumine ja läinud ta oligi. Me kartsime, et äkki pani ta meilt midagi pihta, aga me peaks häbi tundma, et üldse me midagi sellist kahtlustasime.
Tema viimane nõuanne meile oli, et me ei räägiks avalikes kohtades inglise või eesti keeles, sest see võib meile häda kaela tuua. Seega me edaspidi enam ei naerata ning räägime ainult vene keeles:D

SENI ILMUNUD SAMAL TEEMAL:

Seljakotireis ümber maailma