Ümbermaailmareisi päevik 15.06 – 26.06.2009

Tere õhtust!
June 16th, 2009  

Teisipäeva hommikul jõudsime rongiga Odessasse ja peale ühte kõnet meie majutajale olid meil kontaktid olemas ja varsti kohtusime tema bussipeatuses. Meie uus sõber Vlad on hetkel töötu. Tõime oma asjad tema korterisse. Trepikojas oli all üks kuri vanatädi, kes kontrollib kõiki sisenejaid. Kui ta sai minuga veidi hispaania keelt rääkida, muutus ta väga lahkeks… 

Meie host oli suur „Rändajate” loo fänn, ta isegi oli selle poolt hääletanud. Kuna ta oli just avanud oma hosteli Odessas, oli tal veidi kiire hommikupoolik ning otsustasime hiljem linnas kokku saada.  
Temaga kokku saades kella 14 ajal päev alles algas. Ta tegi meile tiiru linnas ja rääkis huvitavaid fakte ja linna ajalugu. Peale seda astusime ta sõprade juurest lehetoimetusest läbi. Tuli välja, et me olime oodatud Bulgaaria kultuurikeskusesse ühe kunstniku näitusele. Kuna me olime koos ajakirjanikega, olime seal oodatud. Seal kuulsime bulgaaria-keelseid laule ja tantse. Ei olnud kõige toredam olla plätude ja lühikeste pükstega sellises viisakas seltskonnas, aga me saime hiljem vähemalt veini juua ja süüa. 

Peale seda võeti suund ette tänava asuvasse välikohvikusse, kus tema kolleegid tellisid šašlõkki ja õlut ja veini. Enne esimest jooki öeldi tere õhtust (vene keeles muidugi), mis pidi tähendama, et käes on õhtu ja tegemist ei ole alkohoolikutega… Me üritasime õpetada, et eesti keeles öeldakse terviseks, aga peale kergeid jooke tuli jäi neile meelde ainult pervi seks ja siis vtaroi jneJ
Peale väikest vestlust tuli välja, et meie Pihkva järv on Ukraina keeles päris ropp sõna. Seega - vältige Ukrainas selle järve nime! 

Päeva jooksul ilmnes uus mure. Nimelt on meil plaanis kolmapäeval Moldovasse minna, aga see piir, mis siin lähedal on, on väga kurikuulus koht. Altkäemaksu küsitakse isegi kuni 50 eurot. Seega olid meil laual variandid - kas hääletada läbi selle piiri või siis minna bussiga ringi, kus olukord peaks olema lihtsam. Meie host tegi paar kõnet ja kuna Odessas ollakse nii abivalmid, leiti meile Eesti kodaniku Marko number. Marko on nimelt tööl Eesti piirivalveametis ja on elanud siin juba 3 aastat. Kuuldes, et siin on eestlased, soovis ta meiega kohtuda. Tema kuulub EL-i missiooni, mis töötab selle nimel, et abistada Ukrainat ja Moldovat nende piiriturvamisel ning muudes vajalikes küsimustes. Seega, kui meil homme piiril probleeme tuleb, on meil vaja ainult näidata tema visiitkaarti ja loodetavasti laheneb kõik lihtsalt. Ahjaa, Eestis on Marko tuntud ka teise nimega - Tenerife-Marko (oli selles TV 3 reality-show-s „Tenerife”).

Meie tore seltskondlik õhtu venis päris pikale. Homme, kolmapäeval, lõppeb meie pikk Ukraina puhkus ja meil on aeg liikuda edasi. Ukrainat jääme meenutama kindlasti positiivselt - elu on veidi odavam kui Eestis, inimesed väga sõbralikud, ilm oli kogu see aeg kuum ning loodus ilus. Rohkem kui üks kord võeti meid vastu sõnadega „Estonians and Ukrainians - we are brothers”. Ainuke negatiivne asi on see, et oleks soovinud kohata rohkem ukrainlasi (enamus meie majutajaid olid mitteukrainlased). Peale piiriületuse ongi siin vist raske midagi halba leida. Nii uskumatu kui see tundub, isegi bussides lähevad inimesed sisse ja siis väljudes maksvad piletiraha. Kas eestlasi annab niimoodi usaldada? 

Moldovas räägitakse moldova keelt, mis on tegelikult rumeenia keel
June 17th, 2009  

Kolmapäeval oli meil siis aeg Ukrainast lahkuda ja minna Moldovasse. Otsustasime valida kella 11se bussi. Pilet oli ca 200km eest 100kr inimene. Peale bussipiletite ostmist oli meil alles ainult umbes 30kr kohalikku raha, mille eest me pidime saama endale hommikusöögi. Poes raha lugedes võtsime ühe vee, mõned vastikud saiakesed ning 7 krivna (10kr) eest viinereid - see oli ehtne vaese reisimehe sööma! Siiani ongi kõige ebameeldivam olnud, kui oleme pidanud sööma võileibasid, saia või muud rämpsu, kuna aega on vähe või poes lihtsalt pole midagi muud. Ivoga on meil õnneks suhteliselt sama toidueelistus – meie mõlema jaoks on ideaalne hommikusöök müsli piimaga, kumbki meist pole taimetoitlane, me ei söö seeni ega muid mürgiseid asju ning McDonaldsis käime küll tihti, aga ainult sealses tasuta Wc-s J

Kui me peale sööki bussi läksime, pidime oma kotid alla panema ning reisisaatja hakkas juba küsima meilt 15kr lisaks veel pagasi eest. Tundus kahtlane, et ta oli nõus isegi 5 dollariga. Väike omakasu on mängus, oli meie esimene mõte. Me proovime üldse olla väga tähelepanlikud oma asjadega – näiteks metroos või muus suures massis kontrollime pidevalt, kas meie asjad on taskus alles, kui keegi meid  juhuslikult müksab vms. Samuti valvasin kuni bussi väljumiseni, et keegi meie pagasit ära ei võtaks.  

Ukraina piiril korjati meie passid ära ja nagu näha, olid kõik teised moldovlased ning meie ainsad EL-i kodanikud. Moldovasse sisenedes küsiti, mis on meie reisi eesmärk ja kui me ütlesime, et turism, siis tehti väga üllatunud nägu. Õnneks oli meie reisisaatja väga tuntud nägu piiril – ta surus kõigiga kätt ja rääkis juttu. Vist sellepärast piiriületus läkski kiiresti ja valutult.

Nii olimegi jõudnud Moldovasse. Moldova on küllaltki sarnase ajalooga nagu Eesti, ainult et Moldovas on üks piirkond Transnistria, mis taotleb iseseisvust. Sellel piirkonnal on oma sõjavägi ja muud riigiorganid, aga keegi pole seda riigina tunnustanud. Seega, kui me oleks läbinud selle ebameeldiva piiripunkti ning läbinud Transnistria, oleksime pidanud äkki maksma transiiditasusid ja/või muul põhjusel raha. 

Kui keegi arvas ka, et Moldova on mingi väike odav riik, siis ta eksis. Poes hinnad ja kinnisvara hinnad on täiesti samad nagu Tallinnas. Moldova pealinn Chisinau on samuti nagu Tallinn – väike kesklinn ja mõned vaatamisväärsused. 

Meie Moldova võõrustajad on vennad Max ja Denis. Jällegi ei õnnestu päris kohalikku näha, sest nende ema on Rumeeniast ja isa Ukrainast. Kuigi venelasi on riigis alla 10%, räägivad kõik vene keelt. Denis mõistab, kuid ei räägi inglise keelt, seega jällegi saame head vene keele praktikat. Otsustasime siia jääda kaheks ööks, kuigi siin väga midagi teha ei ole.
Reede õhtul on buss Constantasse (asub Musta mere ääres), aga see on alles kell 21.30 ja kohale jõuaks laupäeva hommikul. Meil aga oleks soov minna juba varakult sinna ja veeta kogu nädalavahetus seal. Seega otsustasime minna bussiga üle piiri ja siis edasi hääletada. Max rääkis, et hääletamine on seal lihtne, aga see maksab – 10 leu-d on 100km (ca 35kr 100km inimese kohta). Siiski tuleb see odavam kui buss ja kohale peaksime jõudma ka kiiremini. 

Järgmisel nädalal on meil hostid olemas kuni Serbiani, seega ma pean hakkama kiirelt meie uusi võõrustajaid otsima.  

I am not old, I am experienced
June 18th, 2009  

Teine päev Chisinaus oli vaikne. Meie hostil oli tegemist ja me pidime ise leidma tegevust.

Mina võtsin arvuti ja läksin parki, kus oli tasuta wifi. Hiljem liitus Ivo minuga ja me lihtsalt nautisime mõnusat linna atmosfääri. Chisinau on unistuste linn – siin on 150 000 tudengit ja silma järgi ütleks, et 2/3 on naisterahvad ja linna peal ongi näha ainult noori. Isegi kuigi me elasime linna piiril, oli elu väga turvaline.  

Peale lõunat saime kokku kolme CS tüübiga ja nende külalistega. Tegemist oli prantslastega, kes samuti tulid elu nautima. Aga nemad olid veidi kõvemad tegelased kui meie – neil oli ainult seljakott ja neil oli ükskõik, kus nad öö peavad veetma. Lihtsalt hääletasid ega ei pidanud muretsema, et neil on vaja jõuda õhtuks sinna x-linna. Nende host oli kohalik tüüp - tundus, et ta on päris nupukas vend. Näiteks meile andis sellise ülesande – kui sul on 9 münti, millest 1 on võlts (kergem kui teised) ja sul on 2 kaalu, siis kuidas sa saad kahe korraga kaaluda ja selgitada välja, milline on võltsmünt. Teine ülesanne oli – kui sul on 2 ämbrit- 3L ja 5L ja kui sul on vaja täpselt 4L vett, siis mida sa pead selleks tegema, et saada täpselt nii palju. Proovige,  kas suudate lahendada neid ülesandeid J 
Jutu käigus see neiu, kes seltskonnas oli, küsis Ivo vanust. Ivo vastas 23 ja ebaviisakas nagu ta on, küsis vastu ka neiu vanust. Tema aga ei soovinud väga oma vanust avaldada ning ütles I am not old, I am experienced… See tegi meile loomulikult nalja, sest see oli parim vabandus üldse mitte avaldada oma vanust. Hiljem ta kutsus meid ühele salsapeole, aga me olime tol õhtul liiga väsinud, et minna.  

Hääletamine vol2
June 20th, 2009

Jõudsime peale pikka sõitu Cahuli. See oli piirilinn, mis asus 7km piirist eemal. Pool bussisõitu ma istusin taga ning mitu korda juhtus nii, et ma tundsin, et mu tagumik oli õhus, sest buss raputas meeletult palju (Moldovas olid kõige hullemad teed, mida me siiani oleme kogenud).

Peale küsimist näidati meile suund ette ja öeldi, et piirini on 40min kõndimist. Olime sattunud väga eraldatud piirkonda, kus autosid peaaegu üldse ei liikunud. Otsustasime, et nüüd proovime uuesti hääletada. Juba teine auto võttis meid peale ning viis piirini. Piiril selgus, et ei tohi jalgsi üle minna. Seega pidime ootama autot, kes meid üle viiks. Kell oli juba 3 ja meil polnud midagi süüa kaasas. Ivol õnnestus ka veepudel autosse unustada – me olime toidu ja veeta piiri peal, kust ei sõitnud peaaegu üldse autosid läbi. Kuum oli ka – 35 kraadi umbes...
Kuigi autosid oli vähe, saime lõpuks ühe kohaliku auto peale. Rumeenia piiril kontrolliti meid päris põhjalikult. Mõtlesime, et oleme EL-i kodanikud ja meid tuleks kohelda kui kõige tähtsamaid inimesi, kuid läks hoopis vastupidi. Piiriületus võttis kokku ca 1 tund aega. Meie autojuht oli nõus meid viima edasi järgmisesse linna. Aga see ei olnud tavaline autojuht. Vahepeal poole sõidu ajal, kui tuli pikk laskumine, keeras ta süüte välja ja sõitis rahulikult mäest alla (säästis kütust vist) ja asulas sõitis 50 asemel rahulikult 120ga. Vahepeal võttis ta peale ka ühe hääletaja.
Nagu ma enne kirjutasin, on siin mingi kindel taks – 10 kohalikku (35kr) 100km ja see neiu otsis kohe raha välja. Kohale jõudes andis ta mingi summa ja kaassõitja andis talle raha (sealhulgas münte) tagasi. Kui meie jõudsime kohale, siis meie ei maksnud mingit raha, kuigi ta vist küsis seda. Kitsid eestlased nagu me oleme…  

Jõudes mingisse väiksesse linna, oli kell juba 17 ja meil oli vaja veel sõita 250km. Kuna me tahtsime kindlalt normaalsel ajal kohale jõuda, otsustasime mitte hääletada ja bussi võtta, mis maksis ca 100kr.

Rumeenlased olid täiesti teistsugused kui inimesed Moldovas. Siin vehitakse kätega rääkimise ajal ja karjutakse. Mulle meenutavad nad itaallasi. Kuna meil polnud pilet ostetud, pidime ootama kuni kõik, kellel piletid on, tulevad kohale. Meile jätkus ainult 1 koht. Aga rahamaias juht sebis kuskilt ühe tooli ja Ivo sai ka siiski istuma. Sõit võiski alata!

Peale 4 tundi jõudsime kohale (vahepeal oli mitu peatust ja üks rehv läks samuti katki). Bussijaam oli väga räpane koht - siin hulkus ringi vähemalt miljon koera ja kodutut. Peale veidikest ootamist tuli meie host. Seekord oli meil noor aktiivne võõrustaja. Ta oli IT-vend, kes ülikoolis õppis majandust + mehaanikat (a la et ehitab roboti ja siis hiljem oskab seda edukat müüa). Väga huvitav iseenesest ! Ta rääkis, et alles 2004 muudeti häkkimine Rumeenias illegaalseks. Ta lubas meile õpetada, kuidas on võimalik krediitkaarte võltsida ja saata inimestele e-maile a la palun saatke meile oma pangaandmed, et….. Kuna, me neid oskuseid väga ei vaja, arvasime, et see jääb ära.
Lisaks ei jõudnud talle kohale, et kuidas ei saa ülikoolis õppejõududele või politseile Eestis altkäemaksu anda. Siin pidavat sessi ajal õppejõududel olema aktiivne autoostmine või maja ehitamine… 

Siin on vist kehtiv mingi talongisüsteem. Tal oli veidi talonge, mille eest me saime poest süüa ja juua osta.  Kuna me jõudsime kohale päris hilja, otsustas Ivo magama heita ja mina läksin meie võõrustajaga koos välja.

Rumeenia on Rumeenia. Õhtu oli tore, aga temal õnnestus vale inimese otsa sattuda ja peale ühte rusikahoopi otsustasime lahkuda.  

Constanţa
June 20st, 2009

Laupäeval võttis Toto (Iosefi hüüdnimi) meid peale ja võtsime suuna Vama Veche suunas. Lisaks meile kolmele oli kaasas ka tema 2 sõpra – Sorin ja Irene. Rannad olid täis telke ja päevitavaid inimesi. Toto rääkis, et ka tema käis siin viimati paar aastat tagasi ja telkis rannas nädal aega.  Juba Moldovas nägime meeletult hulkuvaid koeri, kui siin on olukord veel hullem. Ma enne lugesin, et Bukarestis saavad kümned inimesed iga päev hammustada. Nüüd kui ma tänaval neid koeri näen, siis mõistan seda. Söömise ajal tuligi meie juurde 2 koera ja siis jäid vaikselt ootama, et äkki me jagame nendega sööki. 

Õhtu möödus rahulikult. Siin, Rumeenias, tunduvad inimesed väga toredad, kuid kahjuks ei räägi nad eriti inglise keelt. Rannas olime viiekesi ja meie võõrustajad rääkisid enamasti rumeenia keeles ja siis aegajalt meiega veidi inglise keeles. Aga see on paratamatus, sest enne kui me jõuame „oma” keeleruumi tagasi (inglise/hispaania keel Põhja- ja Lõuna-Ameerikas) peame reisima läbi riigid, kus isegi kehakeel võib erinev olla… Iosifi polnud Vama Veches käinud aasta või kaks ning selle ajaga on selle koha võlu tema sõnul kadunud. Arvatavasti annab majanduskriis siin tunda, sest inimesi vähe ja välismaalasi peaaegu üldse ei ole. Meie sõpradel oli alguses plaan sinna ööseks jääda, aga siiski otsustati tagasi linna minna.  

Constanta meeldis mulle väga. Isegi nii väga, et ma võin siia veel kunagi tagasi tulla. Linn oli ilus ja puhas ning sõiduteede kohta ei saanud ühtegi etteheidet teha. Kindlasti on see palju euroopalikum kui Tallinn. Võrreldes Eestiga jäi see ka silma, et siin ollakse uhked EL-i kuulumise üle, sest väga paljudes kohtades on EL-i lipud. Kuigi mõned inimesed kartsid, et Rumeenia on väga ebameeldiv koht ning siin võib meiega juba midagi ebameeldivat juhtuda, siis õnneks pole seda juhtunud.  
Inimeste mentaliteet on siin ikka teistsugune. Eelnevalt kirjutasin, et siin antakse palju altkäemaksu. Iosefile ei jõua mitte kuidagi kohale, kuidas ei saa Eesti politseile või õppejõudule raha anda. Või veel parem - kuidas ei saa panka röövida - sul on ju mask ja relv. Kuidas politsei sind üles leiab?
Kõige parem oli see, et Sorin töötab jalgpallikohtunikuna (muud tööd vist pole) ja eile ta tunnistas ta esimest korda, et ta võtab võistkondadelt altkäemaksu….tihti. Ta isegi on võtnud ühe mängu ajal mõlemalt võistkonnalt rahaJ  Iosif ütles, et alati peale mõnda mängu tuleb ta sõprade juurde ja tal on taskud raha täis. 

Oleme nüüd juba 2 nädalat reisinud. Umbes 2 nädalat oleme veel Balkani riikides ja siis algab see reisi kõige huvitavam osa – lahkume Euroopast. Kui siiani on meil öömajad juba pikalt ette planeeritud on meil kindlad hostid olemas veel ainult järgmised 3 ööd. Olen väga palju küll kirjutanud, aga tagasiside on kehv olnud. Edaspidi me lihtsalt hakkamegi paar päeva enne helistama, mitte kirjutama. Samas tahaks vahelduseks olla ka hostelis, sest seal näeb kindlalt väga palju teisi rändajaid. Praegune võõrustaja on oma tööd väga hästi teinud – Ivo kohta ma ei oska öelda, aga minu jaoks on siin Constanţas veedetud nädalavahetus olnud siiani reisi kõige parem osa.

Nüüd asjad kokku pakkida ja edasi hääletades Bukaresti (230 km). Homme tahaks Draculale külla minna ja siis teisipäeval või kolmapäeval jõuame juba Serbiasse.  

Tavaline pühapäev
June 21nd, 2009

Täna meil ei toimunud midagi erilist. Samas oleks vale öelda, et päris midagi ei toimunud, sest meil oli aeg edasi liikuda. Toto viskas meid linna piirile, kus me saime hääletama hakata. Jätsime oma väga-väga laheda hostiga hüvasti ja asusime teele. Meil oli vaja ca 2km kõndida, et jõuda sellisesse kohta, kus oli juba hea edasi hääletada. Olime ca 5 minutit hääletanud, kui kuulsime, et keegi vilistab meile. Selja taga nägime, et üks auto oli 200m hiljem alles otsustanud peatuda ja meid peale võtta. Jooksime sinna ja meie õnneks oli meil sama sihtpunkt – Bukarest. 

Kui varem Eestis oli minu jaoks isegi Tartu ots meeletult pikk, siis nüüd reisi ajal tunduvad 300km vahemaad ka nagu see polekski midagi. Kokku oleme nüüd 2 nädalaga ca 4000km reisinud. Enam pole meil mingi probleem sõidu ajal magada – me suutsime isegi Krimmis trollis magada (see raputas nii meeletult, et ma ei saanud ühtegi pilti teha sõidu ajal), siis siledad Rumeenia maanteed ei saa meie und kuidagi segada. Mina panen oma päikseprillid ette ja saan rahulikult magada.
Meie autojuht ja tema naine olid nii sõbralikud ja meeldivad, et me otsustasime neile 40 lei-d ehk ca 140kr anda, aga nemad keeldusid ja ütlesid, et it was our pleasure. Edaspidi mul pole vist väga mõtet kirjutada meie sõitudest häälega, sest tundub, et me vaikselt muutume juba osavamaks selles ning see muutubki loomulikuks osaks meie rändamisest…

Bukaresti jõudsime varem kui ootasime ning lootsime. Meie host pidi meiega kokku saama 30 minutit peale meie kõnet, aga sellest kujunes hoopis 1 tund ja 30 minutit. Meie nautisime kuuma õhtut (+32 kraadi) ja jälgisime inimesi. Juba Constantas nägime, et inimesed on väga usklikud – paljud inimesed löövad endale risti ette, kui nad mööduvad kirikust (kes 3 korda, kes 20). Meie kõrval oligi kirik ja siis jälgisime, mida inimesed teevad, kui nad sellest mööda kõnnivad. 
Meie tänane võõrustaja on Bogdan ja tegemist on juba 4.hostiga, kes on IT-vend. Ta oli terve päev mootorrattaga ringi sõitnud ja rääkis, et külastas Rumeenias asuvaid Euroopas ainulaadseid „mudavulkaane”. Ta tegi meile väikse tuuri linna peal peale mida me tulime tagasi koju.  
Me Ivoga ei ole väga suured linnade fännid. Nagu Ivo ütleb iga linna koht – linn nagu linn ikka. Bukarest on täitsa normaalne linn, aga siin pole midagi sellist, mis meid siin kauem kinni hoiaks. Homme liigume edasi mägedesse, kus me arvatavasti külastame erinevaid losse. 

Täna just Ivoga arutasime, et 2 nädala jooksul on meil magamistingimused väga erinevad olnud - ma olen saanud magada nii voodis, rongis kui ka põrandal. Aga sellega oleme juba nii ära harjunud, isegi patja pole vaja magamiseks. Bogdan küsis, kas patja on vaja ööseks. Ma vastasin, et ei ole; samas Eestis ma arvatavasti ei lähekski magama, kui mul patja poleks… Aga inimene suudab kohaneda uute tingimustega väga hästi!  

Me teame, et tegemist on turistilõksuga, aga siiski läheme…
June 22th, 2009  

Jõudsin ära sõnuda! Esmaspäeva hommikul saime ilusti auto peale (ca 15-20 minutit), aga see auto ei olnud üldse töökindel. Autojuht korjas peale meie veel 5 inimest peale. Poolel teel suri auto välja, sest bensiin sai otsa. Vanamees valas küll veidi kütust sisse, aga siis ei läinud enam käima. Peale pikka parandamist saime liikuma, aga ta ei saanud enam üle 40 km/h sõita. Me istusime selle kaubiku kõige tagumises pingis ning pool heitgaasist tuli autosse sisse ja eriti sinna tagaossa. 60km lõik kujunes väga pikaldaseks ning heitgaasiderohkeks. Selle ebameeldiva sõidu eest otsustasime talle siiski anda ca 15 krooni. Järgmine ots oli juba pikem ning see sujus juba hästi. 

Meie Moldova host soovitas siia Brasovisse tulla ja me võtsime tema soovitust kuulda ja otsustasime külastada linna ning siin lähedal asuvat legendaarset Dracula lossi. Tänane host on üks ameeriklane, kes on siin juba 3 aastat elanud ja teinud vabatahtlikku tööd. Alguses jättis ta täitsa hea mulje, aga õhtul vaatas ta oma arvutist seriaale ja mängis arvutimänge. Meie jaoks ta enam aega ei leidnud,,, 
Lisaks sellele on meil veidike juba reisiväsimust ning tuju polnud ka kõige parem. Linna peal jalutamine jäi lühikeseks ning koju tagasi tulles hakkas ka vihma sadama. Oleme praegu 650m kõrgusel ning see pidi juunikuus täiesti normaalne siin olema. Täna oli siis see päev, kui mitu halba asja langes kokku. Karta on, et selliseid tuleb meil reisil ette veel ja veel. 

Kas täna on Jaanipäev?
June 23th, 2009  

Teisipäeva hommikul läksime Brani lossi vaatama, mida nimetatakse Dracula lossiks. Ta oli küll julm valitseja, aga kas ka vampiir..? Buss pani meid peatuses maha ja alguses olime nõutud – tundus, et oleme maha jäetud mingis väikeses linnas. Ühtegi silti ega turisti ei paistnud. Peale tee küsimist tuli meil 100m kõndida ja siis paremale pöörata ja sealt see loss paistiski! Loss oli ise väga kena, aga ilm oli selle külastamiseks vale - jäime sinna natukeseks isegi vihmalõksu. 

Olime otsustanud, et peale linna tagasi jõudmist pakime oma asjad ja asume teele. Saime Jasoniga kokku linnas ning ta oli leidnud järgmise külalise,, kes soovis majutust. Seekord oli tegu tema kaasmaalasega ja meile tegi väga nalja, kui jutukas ta nüüd oli… 

Suur soov on juba Serbiasse jõuda, aga me oleme alles Kesk-Rumeenias ning sinna jõudmiseks vaja läbida pikk maa. Algselt oli plaan peale Bukaresti otse Bulgaariasse minna, aga meile soovitati Transilvaaniat vaatama tulla. Me ei kahetse, aga selle jaoks läks meil 3 ekstra päeva. Oli tunne nagu me oleksime lõksus – öömajale siin ei soovinud jääda ning järgmist öömaja polnud. Otsustasime riskida ning edasi liikuda, teadmata kus või kuidas me öösel magama.
Järjekordselt õnnestus meil hääletamine ja 3 tundi hiljem olime juba 160 km kaugusel Sibius. Jah, meil läks just nii kaua, sest meie auto oli järjekordselt väga aeglane. Õnneks olime võtnud HC kahe inimese kontakti ja helistanud neile. Mõlemad soovisid meiega kokku saada, aga majutada nad ei saanud. Kohtusimegi nendega ühes söögikohas. Avastasime sealt 2  väga meeldivad  inimest – Dorini ja Alexandra. Dorin hiljem ütles, et ta ei majutanud meid, sest me helistasime ainult 1 päev ette ja tal kodus oli tolm võtmata – tüüpiline naisterahvas J 
Peale seal veedetud mõnda tundi lubas Dorin aidata meile otsida odav hostel. Lõpuks leidsimegi hosteli, mis maksis ca 120 krooni inimene. Kui nüüd öömaja oli olemas, viis ta meid väiksele linnatuurile.

Sibiu oli 2007. aasta Euroopa kultuuripealinn ja vanalinn oli väga kena. Dorin ja Alexandra olid head giidid. Hiljem läksime veel kebabi sööma (kebab on olnud meil kahjuks viimastel päevadel väga tavaline söök) ja jõudsime oma hosteli tagasi peale 2 öösel.
Seega meie Jaanipäev oli hommikul väga vihmane, kuid lõppes hästi. Kahjuks siiski Jaanipäevale kombeks olevat lõket me ei teinud ning liha ei grillinud.  

Enam paremini ei saa minna
June 24th, 2009  

Kolmapäeval püstitasime maailmarekordi hääletamises. Tegelikult ma ei usu, et see rekord oli, aga meie jaoks väga suur saavutus küll. Nimelt läbisime ca 500 km hääletades. Alustasime Kesk-Rumeeniast ja lõpetasime Belgradis, Serbias. Selleks kulus meil 12 tundi ja 7 autot. Kõigepealt läksime Sibius bussipeatusesse, et sõita linnast välja ja oh imet - 1 kord tunnis sõitev buss tuli just siis, kui me sinna jõudsime. Hääletades peatus üks auto kiiresti ja isegi kõrvalolev politsei tuli meile appi ja uuris, kas me saame ikka peale.  
Meil oli taskus veel ainult 8 kohalikku lei-d, mis on ca 30 krooni. Polnud võimalik juhtidele maksta, isegi suure soovi korral. Mitmed juhid naeratasid ja ütlesid, et polegi vaja, sest nad tegid seda hea meelega. Mõni juht, aga küsis raha ja kui me ütlesime, et meil pole, siis tegi väga kurja nägu. Usun, et mitu inimest mõtlevad nüüd eestlastest veidi halvemini… 
Hääletamise korraldus muutus peaaegu et rutiinseks – valisime hea koha, kus auto saab kõrvale tõmmata ja hakkasime hääletama. Jõudes järgmisesse linna, läbisime linna ja läksime sinna, kus saab taaskord hääletada. 500 km pole teab mis pikk maa, aga just see tegi meil asja raskeks, et keegi ei sõitnud täpselt sinna, kuhu meil vaja oli, vaid ainult järgmisesse linna. Uskuge või mitte, aga ma arvan, et meil tuli auto peatamiseks keskmine aeg kuskil 7 minutit…
Terve päev tuli aegajalt hoovihma, aga õnneks täpselt siis kui me autos sõitsime. Kella 19 ajal olime juba piiri lähedal asuvas linnas. Me kõndisime piiri poole, kui 2 piirivalvurit meid kinni pidasid (piiril ähedal on piiritsoon, kus valve tugevam). Selgitasime, kes me oleme ja kust me tuleme ning miks ja kuhu me läheme. Lõpuks nad lasid meil minna. Aga mitte niisama minna, vaid viisid autoga meil ühe teise patrullini, kes pidi meie jaoks auto kinni pidama ja meid sinna peale panema. Naljakas oli vaadata, kuidas piiripolitsei meile autot valis – loomulikult ei saanud võtta autot, mis oli inimesi täis ning aegajalt autosid peatades, valisid nad väga hoolikalt – ei, see on liiga väike, see liiga vana jneJ
Lõpuks peatati üks Austria numbrimärkidega auto ja kui politseinik ütles, et kas nad võtavad eestlased peale, oli vastus: „Estonie? Da, da.” (siiani igas riigis on jah olnud kohalikus keeles „da”). Lootsime vaikselt, et saame nendega ka juba Belgradi välja. Piirile jõudes, aga saabus „pettumus”. Järjekorrad olid pikad ning nad lasid meid maha ja näitasid, kuhu me peame edasi minema. EL-i välispiiril vaadati meie passi ja 2 minutit hiljem võisime edasi jalutada.  

Kui olime Rumeeniast välja jõudnud, muutusid ka inimesed. Olime vaikselt jõudmas Serbiasse ning siinsed inimesed (mehed eriti) ei tundunud väga sõbralikud. Serbia piiril vaadati meie passe mitte üle 5 minuti ja peale seda võisime edasi liikuda.  
Kokku läbisime Rumeenias 1300 km, millest 1100 km häälega ja makstes selle eest ainult ca 75 krooni. Võime vist öelda, et nägime päris palju Rumeeniat ja ausalt ei oska ühtegi halba asja selle riigi kohta öelda. Kindlalt läheb see riik minu „riigid, kuhu ma tahan tagasi minna” nimekirja. 

Laisad nagu me oleme, olime jälle ilma vee, söögi ja kohaliku rahata. Lisaks oli mu telefonil  aku tühi ja Ivol puudus kohalik kõnekaart. Veidi marssisime edasi ning viskasime jällegi näpu püsti. Ma arvasin küll, et kõik kes nägid, kuidas me neist piiril mööda marssisime, ei ole huvitatud meid peale võtmast. Aga jällegi meil vedas – juba teine auto võttis peale ja viis meid Belgradi. Meie autojuht tundus meile mõlemale nagu see näitleja filmiest The Rock .
Samas ta oli väga sõbralik ja jutukas. Ta rääkis meile isegi seda, kuidas ta käis Horvaatia vastu sõjas 1992-1993. aastal. Alles 10 aastat tagasi toimus siin veel sõda – NATO väed ründasid endist Jugoslaaviat ja pommitasid 72 päeva jooksul kogu Serbiat. Pidime oma hostiga kokku saama mingis bussipeatuses. Kell oli juba 22 ja kartsime, et jõuame kohale liiga hilja ja peame takso võtma. Jällegi meie hea seeria jätkus ning tuli välja, et siin on juba teine ajavöönd ja meil oli aega küll ja küll… 
The Rock pani meid bussipeatuses maha, kuid see oli vale peatus. Meiega koos ootas üks dressides skinhead. Võtsime julguse kokku ja läksime küsisime talt infot. Meie õnneks oli ta ohutu ja hoopis sõbralik tüüp (võib-olla oli ta skinhead ainult enda turvalisuse huvides, et paista lihtsalt hirmus välja). Jalutasime koos meie õigesse peatusesse ja peale 30 minutilist bussisõitu kohtusime oma hostiga – Sinisaga. 
Meie algne host ei saanud meid majutada ning õnneks sain paar päeva tagasi temalt sms-i, kus ta kirjutas, et ta vaatas minu kontot ja mul oli nii palju positiivseid kommentaare seal, et minusugune kutt, ei tohi jääda ilma majutuseta! Tegelikult saab küll paremaks minna – see nädal pole me päikest peaaegu näinudki. Me siiski ei muretse väga, sest rannad ja kuumad ilmad on meil alles veel ees!  

Blokk 45
June 25th, 2009  

Eelmised kaks päeva olid väga rasked olnud ja arvatavasti järgmised kaks tulevad ka, seega neljapäeval oli meil vaja ennast välja puhata. Usun, et paljud mõtlevad, et kuidas me saame nii suures linnas nagu Belgrad olla ainult 2 ööd ja siis juba edasi minna. Meie mõtleme jällegi niimoodi, et me vähemalt näeme Balkani ära ja siis võime alati tagasi tulla. Aga Aasiasse ja muudesse kaugematesse kohtadesse uuesti sattuda on juba palju raskem.  

Meie host, Sinisa, viis meid linna peale ja näitas meile seda veidi - nägime sõjavaremeid aastast 1999 ja ühte kindlust, mida läbi ajaloo on 40 korda vallutatud ja ma ei mäleta mitu korda uuesti ehitatud. Sinisa rääkis ka meile ajaloost, aga see oli veidike teistsugune, kui me kuulnud oleme. Aga ajalugu polegi mustvalge! 
Kella 14ks pidi ta kooli minema ja jättis meid üksi linna peale. Me valisime mõnusa koha pargis ja istusime, sõime kirsse ja vaatasime mööduvaid inimesi - parim tegevus lõõgastumiseks. Peale seda läksime otsima oma trammi või bussi, mis meid koju viiks. 

Belgrad on kaks korda suurem kui Tallinn ning see on jaotatud mitmeteks osadeks. Meie elame Novi-Beogradis. Muuseas - serbia keeles on Belgrad hoopis Beograd. Meie osa on ehitatud peale 70ndaid ja piirkonnad on jaotatud blokkideks. Tänava nimi on meil Juri Gagarini, aga keegi seda ei tea, teatakse vaid, et blokk 45. 

Õhtul viis Sinisa meid välja kohtuma oma sõpradega. Kõik olid toredad inimesed ning meie õnneks räägiti siin juba rohkem inglise keelt. Me oleme nii palju juba inglise keeles rääkinud, et Ivoga omavahel rääkides tulevad juba mõned üksikud inglise keelsed sõnad sisse J
Meie seltskonnas oli üks autoriteet, keda kutsuti Blokk 45 kuningaks. Ta rääkis pikalt kõikidest sõdadest, mis siin on olnud ning üldse ajaloost. Sõjad ja naaberriigid on siin väga hell teema. Keegi neist ei tunnista Kosovot ning kuigi nemad toetavad EL-iga liitumist, räägiti meile, kuidas ja miks on serblased on selle vastu. Samuti rääkisid nad, millega nad tegelesid nende 72 päeva jooksul, kui NATO väed pommitasid. Meie pole sõja ajal elanud, mistõttu oli kõike seda raske ette kujutada. 

Kodus oli meie pärast 1,25 inimese voodi. Otsustasime kordamööda magada põrandal. Esimene öö oli minu kord ja siis vastupidi. Ma olin juba valmistunud põrandal magama, kui jutu käigus tuli välja, et Sinisa oli unustanud meile öelda, et voodi peamine madrats tuleb ära. Ivo pidi seega ühe öö põhjuseta põrandal magama J 

Reedel võtame ette teekonna Bosnia ja Hertzegovina suunas. Wikipedia hoiatab selle riigi kohta, et seal ei tasuks hääletada ning riik on veel täis avastamata miine (vist oli 600 000). Maanteel liikudes peame seda arvestama ja me peaksime kõndima ainult asfaldil.  

Hääletamine lisab meie reisile väga palju vürtsi
June 26th, 2009

Reedel oli meil suhteliselt vabagraafik, aga plaan oli õhtuks Sarajevosse jõuda. Mitmete asjade kokkulangevuse tõttu lükkus meie start kella 14ks. Kuna läbida oli vaja „ainult” 300km, siis ei muretsenud me väga. Sõitsime trammi ja bussiga linnas välja, kus oleks võimalik hääletada.  Läks ainult 5 minutit, kui saime oma esimese auto. Selline tavaline väike kaubik, mis vaevalt edasi liikus. Juhiga saime rääkida puhtas serbia keeles ning muusika kuulamiseks pidime üksteise võidu armatuurlauda peksmaJ  
Tema viis meid edasi 30 km.  Tuli välja, et olime valinud küll lühikese tee, aga see-eest väikese liiklustihedusega. Ta pani meid maha ühes täiesti eraldatud kohas, kus möödus keskmiselt 1 auto minutis. Siin meie ilus seeria lõppes ning me veetsime vähemalt tunni, et saaks peatada mõne auto. Lõpuks viskas meil see üle ja otsustasime edasi kõndima hakata. Vahepeal oli tekkinud janu ja nälg. Nagu ikka, olime olnud laisad ning meil puudus nii vesi kui ka söök. Kõhu täitmiseks näppasime aedadest kirsse ja virsikuid. 
Mõni km edasi jõudsime väikesesse kohta, kus müüdi virsikuid. Ivo võeti kohe vastu hüüetega “turist“  ja talle anti tasuta näppu 5 kilo puuvilju. Mina samal ajal rääkisin ühe autojuhi ära, kes oli nõus meid edasi viskama ca 10km.  
Veidikene olime kaugemale jõudnud, aga siiski polnud olukord kiita. Vähemalt saime nüüd poodi minna, kust ostsime viinereid, saia ja vett. Arve tuli 187 kohalikku ning peale taskutes sorimist, tuligi meil täpselt 187 dinaari.
Samal ajal kui me istusime tee ääres ja sõime, sõitis meist üks auto mööda ja ise jäi seisma. Tegemist oli pereisaga, kes lubas meid järgmisesse linna visata. Temaga oli kaasas poeg ja väiksem tütar. Temaga saime jällegi rääkida saksa keeles. Tuli välja, et tema vanem tütar tuleb järgmine aasta Eestisse tenniseturniirile. Pereisa oli nii sõbralik, et viis meid sööma ja rääkis oma kolleegid ära, et nad viskaks meid edasi järgmisesse linna. Kui nende „kolleegidega” kokku sai, andis ta neile passid ja sai vastu ca 800 eurot.

Edasi jätkus sõit kahe tüübiga. Üks oli väga sõbralik ja rääkis meiega serbia-inglise keeles. Kui küsisin, et mis tööd teeb, selgus, et nad käivad Saksamaal busse varastamas ja siis toovad need Serbiasse ja müüvad maha; pereisa, nende kolleeg, tegeleb vist nende viisaküsimustega ja/või busside müügiga, kes seda teab J 
Meid pandi maha jällegi täiesti suvalises kohas. Piirini oli jäänud veel 44 km, aga kuna kell oli juba 20 läbi, siis saime aru, et Bosniasse me täna ei jõua. Juba rääkisime Ivoga metsa magama minekust - olime tõesti niivõrd abitus olukorras. Siis aga naeratas meile taas õnn -  kui olime juba vaikselt loobumas, sain napilt ühe auto kinni pidada. Roolis oli (vist) serblane, kes elab aegajalt Berliinis. Ta viskas meid edasi umbes 10 km.
Lahku minnes, kui ma hakkasin küsima kohalike hostelide kohta, pakkus ta välja, et võime tema juures ööbida. Leppisime kokku, et proovime veel hääletada ja kui ei õnnestu, siis lähme tema juurde. Automaatselt lootsime kohe, et meie hääletamine ebaõnnestuks. Nii see ka juhtus, sest oli juba nii pime, et autojuhid ei näinud meid.

Otsustasime teha kerge söögi ja siis tema juurde minna. Kohale saabudes, oli tal terve perekond peaaegu koos – isa, 4 venda ja õde. Neil oli oma maja ja 100 ha maad. Vestlesime nendega saksa-vene-inglise-hispaania-itaalia-serbia keeles.  
Hiljem viis meie sõber meid oma metsamajja, kus ta käib ise suhteliselt harva. Ise läks ta tagasi oma vanemate majja. Me olime väga lähedal, et lõpetada esimest korda öö metsas, kuid meil jällegi vedas ja nüüd on meil Ivoga lausa 2-korruseline oma majaJ

Täna küll Bosniasse veel ei jõudnud, aga päev läks meil väga korda.