Ümbermaailmareisi päevik 27.06 – 04.07.2009

To je dosta vihmast
June 27th, 2009

Peale sellist vedamist reedel, jätkus meie teekond Serbias. Eelmine päev näitas meile, et hääletamine on siin raske, niisiis me ei lootnud väga palju ka tänasest päevast. Eile tuli siis kokku „vaid” 120km häälega.
Kella 11 ajal tuli meie eilne elupäästja ja viis meid kergele früstückile, peale mida jätsime hüvasti ja asusime head hääletamiskohta otsima. Siiski otsustasime mitte seista ühes kohas ja edasi liikuda, samal ajal hääletades.

Peale 1 tundi õnnestus meil kuidagi üks auto kinni pidada. Roolis olnud mees rääkis meiega korralikus inglise keeles ning rääkis, et ise nooremana hääletas ka palju ning see oli põhjus, miks ta meid peale võttis. Jällegi oli meil õnne – olime sõitnud edasi mõned kilomeetrid, kui hakkas sellist padukat sadama, et auto aknast polnud võimalik välja näha. Meil oli soov saada ühte linna – Zvornikusse, kus on piiripunkt. Meie üllatuseks meid viidi ühte teise piiripunkti, mis asus palju lähemal. Meile isegi anti kingituseks vihmavari:D Kahju oli vastu võtta seda kingitust, kuna me teadsime, et lähitulevikus me peame selle maha jätma kuhugi.

Piiriületus oli väga kiire. Näiteks autosid ei kontrollitud üldse ja neid lasti üle tempoga vähemalt 2 autot minutis. Peale BiH-sse saabumist (edaspidi kasutan ainult seda lühendit Bosnia ja Hertsegovina kohta) jooksime vihma eest varju, kus meie hääletamine jätkus

BiH pidi olema selline riik, kus saab maksta eurodes, kuigi kohalik raha on mark. Kurss on 1 euro = 1,95 kohalikku, aga nemad ümardavad 2-ks selle ja võtavad väga suurt vahendustasu. Pudel vett ei saa mitte kuidagi maksta 1 euro või wc 0,5 eurot. Hiljem poes saime aru, et tegemist on sama kalli linnaga nagu Tallinn.

Veidi hääletasime, kui tõmbas kõrvale üks auto, kus oli roolis naine. Me hakkasime juba järgmist autot ootama, sest naistele ei pööra me tähelepanu. Miks? Sest siiani pole (julgenud?) keegi meid majutada ega peale võtta. Aga seekord oli esimene kord. Tuli välja, et roolis oli BiH naisterahvas, kes samuti oli endine hääletaja. Tema oli oma sõbrannaga teinud lubaduse, et kui neil autod on, siis hakkavad ka hääletajaid peale võtma. Me tegime Ivoga ka sellise lubaduse endale (loomulikult kui tegemist on seljakotiga noorega).

Saime temaga bussijaama, kus me otsustasime edasi liikuda bussiga. Hääletada on küll tore, aga selleks kulub väga palju aega. Ajutiselt vist kasutame ühistransporti nüüd (eriti kui sajab). Sõitsime üle 3 tunni ja jõudsime Sarajevosse.

Vaikselt oleme jõudnud sellisesse piirkonda, kus meid vaadatakse juba teistsuguse pilguga. Meie host Alen vabanes alles 22 ajal ja seega oli meil aega, mida parajaks teha. Sarajevo on nagu Euroopa Jerusalem – üle poole rahvast on moslemid. Rahvustest on siin bosnialasi, serblasi ja horvaate. Ühesõnaga - väga multikultuurne linn.
Õhtul saime kokku meie võõrustaja ja tema sõpradega. Läksime tema koju, kus tema vanemad olid väga erutatud uutest külalistest ning meile pakuti süüa ja juua ning isegi pesti meie riideid. Alen ja ta sõbrad olid väga lahedad. Kuigi see ei ole oluline, ma mainin ära, et Aleni isa on katoliiklane ja ema islamiusku. Teised sõbrad olid „passiivsed moslemid”. Aga me olime kõik nõus, et ei loe mis usku või rassi inimene on.

Hiljem vaatasime ühte dokumentaali siin toimunud sõjast. Kui eelnevalt kuulsime Serbias ühte versiooni, siis nüüd siin kuulsime seda teist versiooni teise poole käest. Autor jätab siinkohal mainimata, millist versiooni ta usub. Homme näitavad meie sõbrad meile Sarajevot.

Alguses mõtlesime, et see pole üldse huvitav riik ja siin pole meil midagi teha. Kuigi me pole siin veel valges ringi käinud, jättis Sarajevo väga hea mulje. Mulle meeldib siin isegi rohkem kui Belgradis. Meil on väga raske kinni pidada oma ajagraafikust, kui me avastame enda jaoks palju uusi ja huvitavaid inimesi ning ootamatult meeldivaid sihtkohti.

Horvaatia – meie 10. riik
June 28th, 2009

Pühapäeval käisime Aleni ja tema sõbraga Sarajevos ringi. Nad näitasid meile erinevaid vaatamisväärsusi ning nägime katoliku ja ortotoksi kirikut, sünagoogi ja mošeed. Juba Serbias soovitati, et BiH-s peame kindlalt sööma cevapi. Siis me läksimegi seda proovima. Eks see ole üks kebab, aga ainult selle erinevusega, et kui me oleme harjunud, et tegemist on tavalise lavašiga, siis cevapi puhul oli see väga maitsev ning peale vorstikeste ja sibula rohkem midagi muud vahel polnud.

Otsustasime juba samal päeval edasi kihutada. Nagu enne kirjutasin, on siin transport väga kallis. Buss Dubrovnikusse maksis 20 eurot, kui meie valisime rongi, mis maksis 10 eurot.
See rong viis meid õhtul Ploce-sse (linn Lõuna-Horvaatias). Sinna jõudsime 22.30 ja siis tuli võtta buss, mis meid Dubrovnikusse viiks. Meil oli umbes ettekujutus, mis see Horvaatia kuna ja euro kurss on, aga meie jaoks oli see ebameeldiv üllatus, kui bussis võeti meilt 100 kunat (ca 230 krooni) pluss veel 5 eurot. Serbiast läbi BiH Horvaatiasse sõitmine läks meile sama palju maksma kui kõik eelnevad transpordid kokku.

Kui Horvaatia kaarti uurida, siis näed, et Horvaatial on üks eraldatud osa, kus asubki Dubrovnik. Meie sõit kulges järgnevalt : BiH->Horvaatia->Bih-> ja uuesti Horvaatia. Õnneks oli piirikontroll siin formaalne. BiH väljumisel, ei saanudki väljumistemplit ning kõikidel piiridel vaadati ainult korra passi. Ivo sai isegi reisida ainult id-kaarti näidates (mis on tegelikult ainult EL-is reisidokumendiks).
Ploce asus Sarajevost ainult 200km kaugusel, aga rongist väljudes oli meie jaoks väga positiivne see, et kliima oli soojemaks läinud ja me olime ümbritsetud palmidega.
Öösel bussi oodates (buss tuli 00.05) tuli meie juurde kohalik politseinik, kes küsis meie dokumente. Ta küsis mult: ”kas teil on midagi kotis?” Ma vastasin, et ei ole. Kuigi see oli räige vale ja ta ise nägi seda, sobis talle see vastus ja ta jättis meid bussi ootama.
Dubrovnikusse jõudsime peale 2 öösel. Minu sõbra Siimu perekonnal on siin maja ja kuna neid ise siin ei olnud, tohtisime siin ööbida. Nende majal hoiab silma peal üks kohalik mees, kes pidi meile ka võtmed andma. Mul oli väga kahju, aga ma pidin ta keset ööd üles ajama. Õnneks ta oli nii lahke ja tuli meile bussijaama vastu ja tõi meid siia majja ära.
Tegemist on väga uhke majaga väga heas kohas. Nüüd on meil Ivoga eraldi toad, tegelikult isegi me elame erinevatel korrustel.

Esmaspäevaga sai meil 3 nädalat reisimist täis. Oleme väga palju liikunud ning nüüd tahaks veidike puhata ning seepärast jääme siia 3 ööks ja siis lähme Montenegrosse, kus veel puhkame ja naudime rannamõnusid. Karta on, et midagi väga põnevat meil lähiajal ei juhtu:p 

Puhkus Danielist/Ivost
June 29th, 2009

Kahe päeva jooksul oleme siin Dubrovnikus päris mõnusalt puhata saanud. Ilm oli esmaspäeval väga ilus ja teisipäeval lihtsalt ilus. Vesi on soe, inimesed ilusad ja elu mõnus.

Korra saime kokku ühe tüdrukuga HC-st, kes töötas vabatahtlikuna ühel filmifestivalil. Ta oli oma ametiga seal väga hõivatud, seega saime lühidalt vestelda, kuid ta oli nii lahke ja lasi meid tasuta sisse ja saime Dubrovniku vanalinnas vabaõhus kinos kahte väga huvitavat filmi vaadata.

Nagu ma juba ette hoiatasin, jäi meil elu seisma kaheks päevaks ja midagi erilist pole toimunud. Selline puhkus on vajalik, aga veidi igav. Meil on aega vähe ja kohti, mida külastada nii palju. Seepärast tuleb vaikselt edasi liikuda – järgmine sihtpunkt Montenegro ootab.

Meil plaanide muutus toimunud. Nimelt otsustasime Ivoga, et vahelduseks proovime natuke ka üksi reisimist. Me panime paika kuupäeva – 10.juuli. See on see kuupäev, millal me kohtume Istanbulis ja siis reisime edasi koos. Ei, me ei läinud tülli ega midagi, aga inimesed on erinevad ja väikest vaheldust on vaja. Mina soovin külastada veel Montenegrot, Albaaniat, Makedooniat, Bulgaariat ja Kreekat. Ivo jaoks on see aga liiga palju reisimist liiga lühikese aja jooksul. Tema soovib pigem Bulgaariasse minna ja seal natuke kauem olla.

Mina (Daniel. – toim.) liigun kolmapäeval hääletades edasi Montenegrosse. Kallis lugeja, kahjuks või õnneks pead Sina minuga kaasa reisima ning kui Ivo viitsib, siis äkki ta kirjutab hiljem ka kus ta käis ja mida ta nägi/tegi.Niisiis reisile minuga! 

Montenegro - mustade metsade riik
July 1st, 2009

Kolmapäeval jätkasin seiklemist juba varakult. Ma pidin jala kõndima läbi Dubrovnikku ja ronima väga kõrge mäe otsa, et jõuda autoteeni, kus juba saaks hääletama hakata. Juba 9 ajal oli väga soe. Nüüd kui ma üksi hääletan, siis loodetavasti saan ka lihtsamini peale. Öömajaga on ka samamoodi – 1 inimest võib-olla ollakse nõus rohkem majutama, kui kahte.

Oma esimest autot pidin ootama alla 10 minuti. Siin need mägiteed on väga kitsad ja raske on leida sobivat kohta, kus auto saaks kõrvale tõmmata. Esimene juht sõitis tööle ja viskas mind veidi edasi. Ta imestas, et kuidas ma julgen niimoodi üksi hääletada ja kadestas mind, et ma seljakott seljas reisin. Ta mõtles, et tuleb ka ikka niimoodi reisima minna:D

Mulle meeldib see turistipiirkond – teenindajad ning kohalikud oskavad inglise keelt. Järgmises kohas võeti mind ka kiiresti peale. Too autojuht oli minuvanune noor tüüp, kes oli ka väga palju reisinud nii seljakotiga kui lennukis pardateenindajana. Kuna ilm oli väga halb ja ta ei tahtnud mind jätta vihma kätte, läksime ka kohvi jooma. Kokku lobisesime ligi tund.
Piirini oli sealt 5km ja ma vaikselt hakkasin vihmaga jalutama. Jällegi tuli tubli Horvaatia politsei ning kontrollis minu passi. Natuke kõndides võttis mind peale üks hollandi paar, kellega ma sain üle piiri Montenegrosse. Siinne piirikontroll oli juba veidi tõsisem, aga siiski väga kiire. Autojuht pidi maksma 10 eurot „ökomaksu”, mida usinalt müüdi piiril. Montenegro on esimene riik, kus käibel on euro. Kuigi nad ei ole EL-is, võtsid nad ise kasutusele euro.

Peale piiri pandi mind maha ja pidin otsima uut transporti. Ma olin väsinud nendest kitsastest teedest ja vihmas ning otsustasin maksta mööduvale bussile 10 euri ja mõnusalt Podgoricasse sõita.
Podgorica on väga väike linn. Kokku ca 200 000 elanikku. Montenegros ise on ainult 650 000. Õnneks minu host tuli mulle juba bussijaama vastu. Tänane host on Alex. Me pidime juba tulema eelmine nädalavahetus, aga kahjuks me ei jõudnud. Ta ootas meid ja ütles teistele isegi ära. Mul olid väiksed süümepiinad ja samas ma olin rahul, et ta hostis mind.

Juba oma kasutajapildil on ta CS-s koeraga ja minule tuli vastu ta ka autoga, koer tagaistmel. Tema korter oli vist kõige uhkem, kus ma reisi jooksul olen käinud. Rikka poissmehe korter. Tema tööks on Montenegro vähemusrahvustega seotud uuringud ja muud projektid. Ta uuris ka Montenegro politsei vägivallajuhtumeid. Väga julge tüüpJ

Kui õhtul hakkasime välja minema, siis küsisin temalt, et mida meil on vaadata. Vastus oli, et peale sõda ehitatud hooneid. Ehk mittemidagi:D Seega me läksime sööma ja jõime kohalikku õlut ja rääkisime lihtsalt juttu. Igale poole kuhu me läksime, oli kaasas tema ustav sõber Nole.
Igal pool olime tähelepanu keskpunktis. Minu soovitus seega – muretse endale kuldne retriiver ja sa leiad endale väga palju uusi sõpru!

Päeval oli siin +30 ja isegi kell 9 ajal õhtul oli sama soe/kuum. Alex ütles, et Podgorica ongi väga kuum koht ja päevased ja öised temperatuurid ei erine siin eriti. Mõni nädal tagasi oli +40 ja öösel üle +35. Ma tahaks siin elada…

Käes on neljapäeva hommik ja minu tempokas reisimine jätkub. Järgmine sihtpunk on Albaania ja kuna sinna ükski buss ei sõida, pean alustama hääletamisega. Õnneks on piirini ainult 20km.

Visa? No-no
July 2th, 2009

Hommikul kui ma liikuma hakkasin, siis oli Alex väga vaikne. Ma sain aru, et midagi oli lahti. Autos, kui ta mind maanteele viis, hakkas ta rääkima, et ta on minu peale pahane, et ma hommikul oma toas olin ja arvutiga häkkisin. Ütles, et tema kodu pole mingi külalistemaja. Nii raske on ikka inimestega, kes solvuvad väga kergesti!

Peale seda jätsime hüvasti ja ma asusin hääletama. Kohe võeti mind peale ja tuli välja, et see tüüp töötas salapolitseis ja ta käis 5 aastat tagasi Eestis Montenegro peaministrit turvamas. Ta oli väga vaimustatud Eestist.
Järgmine tegelane, kes mind peale võttis, oli Montenegro spordiministeeriumi töötaja. Kui keegi soovib luua spordialaseid suhteid Montenegroga, siis ma võin anda kontaktid:D Ta viis mind üle piiri Albaaniasse ning pani mind bussi peale.

Albaania tundus minu jaoks juba korralik džungel. See ei meenutanud üldsegi enam Euroopat. Liiklus oli kaootline ning linnapilt kole. Aga see on just see, mida ma reisil näha tahan.
Albaanias on ka võimalik maksta eurodes (nagu BiH-s, kus tegelikult on oma valuuta). Jällegi on tegemist riigiga, kus enamus on moslemid. Albaania on väiksem kui Eesti, aga rahvaarv on suurem. Pealegi mitu miljonit on tööl välismaal. Itaalia on neil põhiline sihtpunkt ning see lähedus on ka põhjus, miks suur osa oskavad itaalia keelt. Üks huvitav fakt on see, et Albaanias on ca 80% autodest Mercedesed...

Tirana oli küllaltki lähedal (150km), aga ma tahtsin bussiga minna, sest mida varem ma kohale jõuan, seda rohkem ma näha jõuan oma väga kiire reisitempo juures.
Nagu kolmapäeval, reisisin ma ka täna tundmatusse kohta, omamata kindlat öömaja. Mul oli üks kontakt, aga ma ei olnud kindel, et ta mind majutada saab. Tee peal saatsin talle sõnumi ja ta oli nõus minuga kohtuma ning arutama mis saab edasi. Linnas kohtusin Fationiga (minu kontaktisik) ja tema sõbra Endriga. Fation rääkis, et tal tuleb 2-3 saksa külalist, keda ta lubas juba eelnevalt majutada. Seetõttu ta ei osanud öelda mis saab minust. Õnneks me leidsime väga hea klapi ja ta otsustas mind igaljuhul majutada, olenemata kes Saksamaalt saabuvad.
Hiljem saime kokku tema külalistega. Tegemist oli 2 tüdruku ja 1 poisiga, kes olid tulnud Albaaniasse 2,5 nädalaks. Väga imeliku sihtkoha valisid nad puhkamiseks minu meelest… Kuigi tegemist oli täitsa toredate inimestega, tunnistas Fation mulle, et talle ei meeldi oma uued külalised nii väga kui mina. Hiljem ta isegi palus, et ma jääks veel vähemalt üheks päevaks siia. Niisiis minu staatus muutus üleliigse külalise omast VIP-külaliseks.

Käisime ühe maja 12. korruse kohvikus veidi söömas ja joomas. Aga see oli eriline sellepärast, et sellest kohvikust avanes suurepärane vaade linnale ning see korrus pöörles. See oli päris naljakas – see kohvik tegi 360kraadise pöörde ühe tunniga. Seega kui sa istud laua taga, siis näiteks 30 minuti pärast näed sa täiesti teist osa Tiranast. Õnneks olime seal ka päikseloojangu ajal, seega saime väga häid pilte teha. Hiljem ostsime süüa ja jua ning läksime Fationi koju. Meid oli selleks ajaks juba 7.

Õhtu möödus meeldivalt sakslaste ja albaanlaste seltsis. Endri, kes on tantsija, tantsis meile rahvustantse ning sakslased mängisid kitarri ja laulsid. Hiljem Fation ja Enri tegid natsi-saksa tervitust ja seda oli näha, et sakslased tundsid end väga halvasti. Väga vale tegu!
Fation rääkis, et ta oli juhuslikult tänaval peksa saanud – põhjuseks oli see, et neil olid erinevad poliitilised eelistused. Siinne temperament on ikka täiesti teine ja poliitika on palju elulisem küsimus kui meil. Tänu sellele oli tal silmavigastus ning ninaluumurd.

Reisides Ida- ja Kagu-Euroopas olen aru saanud, kui õnnelikud me peame olema, et me oleme EL-is ja meie jaoks on piirid vabad ja enamasti ka viisavabad. Nemad peavad Schengeni viisa jaoks miljon paberit korda ajama, mis esiteks maksab väga palju ning lisaks nad peavad deposiiti panema 6000 eurot. Ebareaalsed tingimused on neile ikka esitatud. Erinevaid huvitavaid asju, mida ma nägin, on võimalik näha galeriis.

Ma oleks võinud siia jääda tegelikult veel üheks päevaks, aga minu kogemus näitab, et üldiselt on see esimene õhtu väga lahe ning juba hiljem on tunda, et sa oled koormaks teisele inimesele. Pealegi mulle meeldib just liikuda ja mitte paigal püsida, seetõttu see kiire tempo meeldib mulle. Eriti siis kui iga õhtu, mis ma veedan kohalikega, on väga tegevusrohke ning meeldejääv.

Reedel startis mu buss juba kell 9. Meil oli eelmine öö päris pikk ja ma sain magada ainult 3 tundi. Tirana-Skopje ots pidi olema 10 tundi bussiga, seega ma teadsin, et ma saan bussis piisavalt magada. Ma panin äratuskella 7.15ks, aga tõusin üles 7.22. Äratuskell ei ajanud mind üles, vaid ma ise tõusin. Kui oma telefoni uurisin, avastasin, et äratust polnudki peal. Ma olen kindel, et Fation nii väga ei tahtnud lasta mul minna ning tuli öösel ja võttis mu telefonil äratuse maha…

Bussijaam pidi asuma rongijaama lähedal ning sinna saada oli lihtne, aga bussijaama leidmine raske. Õnneks siin bussijuhid müüvad ennast möödujatele ja reklaamivad kuhu nad sõidavad. Kui ma ütlesin, et Makedoonia rabasid erinevad juhid minust kinni ja viisid mind õigesse bussi. Kell oli 8.57. Napikas.

Albaanlased on ikka täiesti teistsugused. Tänaval inimesed ilma igasuguse häbita passivad sind. Panin tähele, et tervitamise ja hüvasti jätmise puhul, teevad nad 3 korda põsemusi (ma polnud seda varem näinud). Nagu paljud Balkani riigid, on Albaanias signaali laskmine täiesti tavaline asi. Näiteks kui ma olin kõnniteel, jalg üle äärekivi, lasti juba signaali. Ma usun, et sõnum oli „ma tulen, ära sa liigu kuhugi”. Autod omavahel ka suhtlesid signaalitades. Näiteks kui üks laseb „kuhu sa oma arust lähed”, siis teine peab kindlalt vastama kasvõi „ise oled” J

Kõige parem võrdlus, mida ma Albaania kohta kuulsin oli – üks ütles, et Albaania meenutas talle Lõuna-Ameerikat. Vastuseks kõlas: „Kas sind rööviti ka siis?” J

Kuna ma olin magamata, siis jäin bussis kohe magama (kokku magasin 8-st tunnist 6). Vahepeal tõusin üles ja vaatasin oma gps-iga, et olime teinud hullu ringi ja sattunud Lõuna-Albaaniasse. Järgmine kord kui silmad lahti tegin, oli silt - tere tulemast Makedooniasse!
Ma olin maganud, aga keegi, ei küsinud mu passi – ma sain niisama riigist välja. Makedoonia piiril kartsin, et äkki hakkavad küsima (kui näevad, et ma pole nagu Albaaniast ametlikult väljunud), aga õnneks läks see libedalt.

Bussis oli päris rahvusvaheline seltskond ja enne mahaminekut ma tegin juttu 2 rootslasega, sest kuulsin, et ka nemad lähevad Skopjesse. Ühendasime oma jõud ning otsisime välja järgmise bussi, mis meid edasi viis. Jällegi sai selles riigis maksta eurodes. Skopje bussijaamast võtsime takso, mis viis meid hosteli. Ma võtsin endale reedeks hosteli, sest lootsin, et reede õhtu ja äkki toimub midagi ägedat hostelis. Taksojuht uuris, kuhu ma edasi lähen. Kui ütlesin Skopje, siis tegi mulle elupakkumise – 125 euroga viskab mind ära:D
Makedoonia ei ole jätnud mulle mingit erilist muljet. Korralikum kui Albaania, aga väga igav. Peale hosteli läksime sööma. Minu uued sõbrad olid taimetoitlased, seepärast otsisid nad netist taimetoidurestorani aadressi ja suundusime sinna. Peale seda läksime ööelu otsima.
Midagi me leidsime, aga see oli koondunud ühele tänavale ning peale 400m lõppes see tänav ka ühes räpases hoovis.

Makedoonia on nagu teised Balkani riigid tülis oma naabritega. Neil on tõsine probleem Kreekaga riiginime üle. Ma kuulsin, et ka sloveenlased ja horvaadid ei salli üksteist. Nimelt kui sloveenlane läheb Horvaatiasse, siis ta üritab seal võimalikult palju läbustada. Näiteks hotellis raiskab seepi jms ja kasutab võimalikul palju linu ja rätikuid. Lihtsalt, et horvaatidele tööd juurde teha:D

Täna ma peaks tagasi jõudma „teie” ajavöötmesse, seega ma kaotan 1 tunni Ma pean siis kiiresti tegema, sest tänane ööpäev kestab mul ainult 23 tundi.

Jälle bussis. Aitab sellest!
July 4th, 2009

Laupäeval võtsin jälle ette bussisõidu Skopjest Sofiasse, Bulgaariasse. Bussijaam tekitas juba kerge vastikuse tunde, sest pidevalt on seal ees taksojuhid, kes endale kliente otsivad. „Taxi?” kostub seal pidevalt ja ma juba väsisin ära ei ütlemast.

Öömajaga oli mul niru seis. Enne kui bussi minemist, puudus mul kindel öömaja. Aga ma tegin eeltööd ja saatsin hommikul palju kirju laiali. On küll ebaviisakas, aga siiski ma kasutan copy+paste-meetodit hostide leidmiseks. Mul internetivõimalus on küllaltki piiratud ja kuna väga paljud ei vasta üldse või vastavad negatiivselt, tuleb saata väga palju kirju. CS puhul on see hea, et seal üldiselt inimesed on kohustatud vastama ning jällegi HC puhul see, et osadel on ka telefoninumbrid seal. Tegin pilte mõnedest, kellel oli numbrid üleval.
Bussis, sõidu ajal, hakkasin sõnumeid saatma. Meeldiv oli see, et paljud vastasid sõnumiga ja õnneks sain ka 2 positiivset vastust. Seega öömaja mure oli lahendatud. Teistele reisijatele on mul soovitus – ärge kartke inimesi, kellel puuduvad kommentaarid. Need, kellel on neid kümneid, saavad üldiselt ka kümneid palveid päevas, kui samas need kelle puuduvad positiivsed kommentaarid, ootavad pikki silmi, et saaks kedagi majutada.

Ma sain vähemalt öömaja endale, aga minu host Martin polnud kõige ägedam kuju. Veidi rääkisime juttu, kuid siis hakkas ta bulgaaria keeles oma toakaaslastega rääkima ja kell 23.00 ütles head ööd mulle... Ajaa…kui ma jõudsin siia 21 ajal, siis küsisin, et kas lähme linna ka. Tema aga ei käi eriti väljas ning pealegi ütles, et ta kardab pimedas kesklinnas käia…
Pühapäeva hommikul võtan ette rongisõidu Kreekasse, Thessalonikisse. Seega minu siinviibimine jääb küllaltki lühikeseks. Nende viimaste päevade jooksul, kui ma olen ulmetempoga liikunud, on tekkinud rutiin.

Peale Kreekat ma unustan ära kõik bussid, rongid ja CS-u ning HC-i. Esmaspäeva hommikul viskan näpu püsti kuskil tee ääres ja sõidan häälega Istanbuli. Kuna Istanbuli on ca 500km, siis olen kindel, et ma ühe päevaga sinna ei jõua. Öömaja pole mul ka vahepeal ning ma ei mõtle selle peale enne, kui õhtu pole kätte jõudnud. Ma tulin ikkagi seiklema ju! Et elu huvitavam oleks, puudub mul ka korralik Euroopa kaart…

Ma ei usu, et ma varem kirjutada midagi viitsin, seega järgmine kord kirjutan juba Aasiast…siis kui ma sinna kunagi jõuanJ