Nii palav. Aga mulle meeldib see!
July 5th, 2009
Hommikul vara tulin Sofiast rongiga Thessalonikisse. Mu host Martin tõusis vara üles, tegi mulle hiiglasuure võileivad ja tellis takso. Söömise ajal ütles, et mul 4 minutit aega taksoni… Kibekiirelt panin asjad kokku ja läksime välja.
Veidi imelik vend oli ta. Ta tõukas mu taksosse ja kui ma küsisin, kas ta tuleb kaasa, vastas ta jah. Taksosse istudes lükkas ta ukse kinni ja keeras selja ja jalutas ära. Ei mingit hüvastijättu ega midagi. Ma ei jõudnud teda isegi tänada. Ah, tühja kah…
Rongijaamas, kui piletit ostma hakkasin, haakus mingi vana suitsetav ja kohvijoov töömees mulle külge. Mängis väga tähtsat tegelast ning juhatas mind igalepoole kuhu vaja. Kuna seal kaardiga ei saanud maksta (kuigi silt ütles küll, et saab) vedas ta mu ATM-i juurde ja kui ma otsustasin raha vahetama siiski minna, tahtis ta mu raha võtta ja ise vahetada. Kui pileti ära ostsin, siis tahtis ta mind ka rongi peale saata, aga üritas vedada mind kuhugi kõrvalisse kohta. Võibolla ta oligi heategija, aga võibolla oleks mult pärast raha küsinud või pomminud. Igaljuhul ma näitasin talle pöialt ja läksin oma teed.
Kohel jõudsin Kreekasse ilusti. Mu host Antonis Panagiotidis kirjutas, et ta saab minuga alles õhtul kohtuda. Panin oma asjad pakihoidu ja suundusin mere äärde. Aga vaevalt 20 minutit hiljem võttis ta minuga ühendust ja oli valmis kokku saama. Ta elas praktiliselt rongijaama kõrval, seega polnud probleemi sinna minna. Ainult ma oleksin pidanud varem õppima neid kreeka tähti. Veidi keeruline on nendega ...
Tema juurde jõudes rääkisime juttu ja jõime Kreeka kohvi. Kreeka kohv on nagu tavaline kohv, aga jääkuubikutega. Ning nagu lõunamaadele kombeks, suitsetatakse siin muid asju ka kui tavalist tubakat. Tema sõber oli teine inimene, kes küsimuse peale kas ma suitsetan, vastas peale eitavat vastust küsimusega: ”Nothing?”
Kui ma rääkisin, mis riigid ma kõik läbi käinud olin, ütlesin ka Makedoonia. Selle peale kortsutati kulmu ja öeldi, et sellist riiki pole olemas. F.Y.R.O.M. on see nende jaoks. Leppisime kokku, et ma kasutan nime Skopje. Hiljem tuli tal veel üks sõber ja me läksime mägedesse ujuma. Ilm oli siin ikka tõeliselt kuum. Kui me minema hakkasime, oli +43 kraadi. Mäkke jõudes ainult +22. Siiski tundub, et olen jõudnud kuumasse kliimasse, mida ma olen kaua oodanud. Arvatavasti püsibki selline temperatuur pikalt (näiteks ilmaennustus näitas, et New Delhis on +54 ).
Me läksime Olympose mäele. Loomulikult mitte tippu, sest sinna on 2900m. See on teada, kui Kreeka mütoloogiast pärit jumalate asupaigana.Tegemist on ka looduskaitsealaga ning väga ilusa kohaga. Antonis oli esimene, kes jõudis jõkke ning hakkas allapoole liikuma, kus pidi asuma üks suurem kosk. Aga tegemist polnud lihtsa rännakuga – vesi oli umbes 10 kraadi ja vool väga tugev. Niimoodi siis kivide peal hüpates ja teravate kivide peal kõndides jääkülmas vees liikusime edasi. Hiljem, kui ma piltide jaoks poseerisin, pidin tegema normaalset nägu, tegelikult aga ma ei suutnud selles vees isegi hingata Kuigi me seda koske ei leinud, oli see rännak väga äge. Loodus oli siin tõesti ilus. Mõned kriimustused ning muhk põlvel käis asja juurde… Õnneks me hakkasime enne ära liikuma, kui sadama hakkas. Oli näha, et Zeusi piksenooled juba välkusid.
Kodus avastasin, et olin hommikul kiirustades arvutilaadija Sofiasse jätnud. Üks variant on nüüd uus osta, teine variant, et Ivo toob selle ära. CS-s nägin, et ta oli täna olnud Skopjes, Makedoonias.Kreeka on tõeliselt lahe koht ja see läheb nimekirja „kohad, kuhu ma tahan tagasi tulla”. Sellegipoolest ma vist ei jää siia teiseks ööks (kuigi host pakkus selle välja), vaid võtan homme ette teekonna Istanbuli. Tuli välja, et sinna on siiski 700km...
Aga mul ei õnnestunud see…
July 6th, 2009
Esmaspäeva hommikul pidi Antonis tööle minema kella 10ks. Aga nagu näha, oli ta veel 10.30 voodis ning ei kavatsenud niipea tööle minna. Minul polnud aga aega oodata ja ajasin ta üles, ütlesin head aega, võtsin ühe 1,5L vee ja hakkasin astuma.
Ainuke asi, mida ma teadsin, oli see, et ma ei tohi loodusesse magama minna. See on karistatav Kreekas kas trahviga või vanglakaristusega. Kreekas on väga uhked kiirteed, mis minule üldsegi ei meeldinud. Nimelt, et jõuda suure tee äärde, kust hääletada, oli vaja mul kõndida kokku 11km. Sellel toredal teekonnal saatis mind 40+ kraadine päike, katkised plätud ning katkine seljakotisang. Jah, see läks Makedoonias juba katki, ja seda pole võimalik parandada. Natuke sain olukorda paremaks muuta, aga karta on, et see igavesti (14 kuud) vastu ei pea. Enamus 18 kilost langeb nüüd mu vasakule õlale ja te ärge naerge, kui tagasitulles on mu üks õlg madalamal:)
Pidevalt hääletades ja bensiinijaamades saatis mind ebaõnn. Keegi ei tahtnud mind peale võtta. Enamasti kas pöörati pea ära, vaadati muus suunas või öeldi lihtsalt no-no. Täisakasvanud mehed, aga käitusin nagu suured argpüksid. Kui ma selles ideaalses hääletamiskohas olin ja väga pikalt hääletanud olin, taipasin, et siin ei saa mitte kuidagi auto peale. Sõin oma viimase koogitüki ja hakkasin tagasi kõndima. Ma olen juba korduvalt lubanud endale, et ma saia ega kebabi ei söö, aga mida sa teed kui midagi muud ei ole süüa.
Kokku läks mul 17km (tagasi tulles sain linnas bussi peale), 7 tundi, 3L vett ja 1200 kcal. Võtsin suuna rongijaama, kust ma ostsin pileti Istanbuli. Eelarvele pani see väga suure põntsu - pilet oli VÄGA kallis.17-st kuni 19.38-ni pidin rongijaamas aega parajaks tegema. Ma pidin tõsiselt juba unega võitlema... Rongi sai õnneks varem ja tuli välja, et ma olen üksi kupees. Õnneks või kahjuks, aga ma sain vähemalt kohe magama jääda. Magasin peaaegu 13h järjest…
Konstantinopol
July 7th, 2009
Öösel 3 ajal aeti üles, andsin piirvalvurile passi ja magasin edasi. Siis aeti uuesti üles, võtsin passi ja magasin edasi. Siis 15minutit hiljem aeti üles ja andsin jälle passi… Kreeka ja Türgi piir.
Ma olin arvestanud sellega, et piiril pean viisa ostma (10 euri). Mind ja paljud teised peksti rongist välja viisat ostma. Peale väikest ootamist hüüti mulle: „Estonia no visa“. Millegi pärast ma ei pidanudki viisat ostma sain viisavabalt Türki. (Vaatasin Välisministeeriumi lehelt ja Türgi ongi meile nüüd viisavaba).
Hommikul jäi rong hiljaks üle tunni. Vahepeal sõits ta mööda ühest väga suurest linnast ja ma vaatasin, et Istanbul on päris suur ikka. Kuid siis rong ei tahtnud kuidagi seisma jääda ja jätkas sõitmist. Ma juba vaikselt kirusin, et oleks pidanud enne maha minema, et rongijaam on ikka nii kaugel Istanbulist Aga siis alles avanes tegelikult pilt Istanbulile…
Kes varem ei teadnud, siis Istanbul asub Euroopa ja Aasia ühenduskohas. Pool on Euroopa poolel ja pool Aasia poolel. Pindalalt on see suurem isegi kui London ja rahvaarv kõigub 12-17 miljoni vahel. Loomulikult on sellel linnal ka väga kirev ajalugu, mida te saate isegi lugeda.
Rongijaamas tahtsin oma pagasit ära panna. Kõik oli türgi keeles ja väga palju ei osanud ka teised aidata. Siiski oli üks perekond – isa, islami usule kombeks riides ema ning 2 tütart ja poeg. Juba Thessaloniki rongijaamas nägin, kuidas see ema oma lapsi lõi iga väikese põhjuse pärast. Nüüd nad proovisid mulle ja kahele sakslasele selgeks teha, kuidas kapp töötab. Kui nad tahtsid öelda 4 tundi, siis poeg ütles vahele - 4 o´clock. Selle peale andis ema talle kohe jalaga Kuigi see tädi oli imelik, olid nad siiki toredad ja peaaegu oli neist isegi kasu.
Istanbuli ma jään arvavasti pühapäevani. Ivo tuleb laupäeval ja siis lähme koos edasi (loodetavasti). Seega mul on aega siin linnas maa ja ilm.
Otsustasin, et kõigepealt lähen vaatan selle kuulsa silla üle, mis ühendab mõlemaid pooli. Vaatasin, et see pole kaugel ja asusin teele. Sinna jõudmine võttis mul paar tundi aega ja vähemalt tund silla peale saamine. Tee peal läbisin nii turistipiirkondi kui ka getosid. Kui ma olin juba peaaegu Bosporuse väina kohal, tuli mulle vastu politsei, kes ei lubanud mind edasi. Tuli välja, et sillale ei lasta inimesi kas turvalisuse huvides või siis sellepärast, et enamasti minnakse sinna enesetappu tegema. Nüüd ma siis tean :) Vähemalt mul lubati seal pilte teha…
Tagasi kõndisin veel oma 10km. Ma olen nüüd 3 päeva väga kuumas kliimas olnud ja mul on tekkinud mõnusad randid nii kätele kui kaelale. Istanbulis on mul 3 majutusvõimalust. 1. host elab linnast eemal, 2. host elab Aasia poolel ja ütles, et seal on ohtlik. 3. variant oli minu ema sõber, mille kasuks ma otsustasingi. Peale 18.00 pidin temaga kohtuma Aasia poolel. Pidevalt nägin, kuidas inimesed sõidavad siin praamidega – turistid? Alles hiljem sain aru, et see polnudki turistikad, vaid inimesed sõitsid Euroopa ja Aasia vahel, isegi autosid veeti nendega. Ma hüppasin ka ühe peale ja sõitsin Aasiasse. Nüüd on asi ametlik – ma olen käinud väljaspool Euroopat!
Aasia pool oli juba „huvitavam“. Ma panin oma gps-ile sihtkoha peale ja sammusin selles suunas. Juhuslikult läksin läbi väga kahlaste tänavate. Ajaa… Aasia poolel ei ole peaaegu üldse turiste. Meil õnnestus Aniliga ilusti kokku saada. Kuna ma olen siin nädala lõpuni, jõuan kirjutada linnast ja temast pikemalt. Homme ma tahan puhata, sest 2 päeva jooksul olen kõndinud ca 40km, millest üle poole oma raske seljakotiga. Kindlasti tahan ka päevitada, et oma joodikupäevitusest lahti saada:)
Ma olen ikka nii osav kaupleja... Siiski võitis kodumeeskond!
July 10th, 2009
Olen nüüd Istanbulis olnud 3 päeva ja nüüd veidi kirjutan, mida ma näinud ja kogenud olen.
Mulle meeldivad suurlinnad väga ja seega tunnen end nagu kala vees ka siin. Ma olen juba ära õppinud, kuidas kasutada bussi ja laeva. Mis sest, et punktist A punkti B jõudmine võtab siin aega tund või isegi rohkem. Mida rohkem ma siin ringi käin, seda suurem Istanbul mulle tundub. Siin ei ole selliseid suuri blokkmaju, vaid sellised väiksemad mitmepereelamud.Mina elan siis siin Aasia poolel. Elu on siin hea – turiste pole ja elu on odavam kui teisel poolel. Eeldaks, et siin on siis ka ohtlikum, aga minu hosti Anili sõnul on just vastupidi.
Keegi võiks välja uurida, mitu mošeed Istanbulis on - ma ei imestaks kui neid on üle 1000. Paljud vist teavad, et moslemid peavad palvetama 5x päevas ning parem oleks seda teha mošees. Need 5 korda on umbes kell 4, 13, 17, 21 ja 22. Täpselt ma ei tea, aga need ei ole täis- ega veerandtunnid. Kellaajad sõltuvad kas päikese või kuu liikumisest ning seega nihkuvad need iga päev (ca 2 sekundit). Kui aeg on käes, siis hakkavad need mošeed metsikult üürgama. See kestab umbes 5 minutit, mille jooksul peavad usklikud kibekiirelt kohale jooksma…
Kui ma alguses kujutasin ette, et Türgi on väga range riik ja sügavalt usklik, siis nii see päris ei ole. Tänaval on näha naisi nii moslemiriides kui ka miniseelikutes (väga vähe muidugi). Igal pool müüakse alkoholi ning suitsu.
Eile õhtul ootasin ma Anili ja ta tüdruksõpra koju. Nad töötavad väga pikalt iga päev ja ma pidin ootama kodu ukse taga pimedas.Ülevalt naaber tuli tegi minuga eelnevalt juttu ja siis veidike hiljem kutsus mind üles sööma. Esimene kord, kui ma sain kogeda seda Türgi külalislahkust.Täna käisin Euroopa poolel turisti mängimas. Nägin ära kuulsa Hagia Sophia ja muud vaatamisväärsused. Täiesti kogemata avastasin end turistipiirkonnast. Tänavad olid täis turiste ja erinevaid müügikohti. Tagasi Aasia poolele jõudes, tundsin suurt kergendust:)
Ma sattusin ka Türgi kõige suuremasse turgu, mille kohta räägitakse, et tervet turgu pole võimalik 1 päeva jooksul läbi käia.Ma soovisingi kuhugi turule jõuda ning poolkogemata see ka juhtus. Ma arvasin, et turul kõlab see tavaline araabia muusika ning käib hirmus kauplemine. Siin seda siiski nii väga ei toimunud - see on vist rohkem ikka Araabia riikide teema. Müüjad polnud ka üldse agressiivsed ega pealetükkivad. Mul oli vaja uusi jalanõusid ja ma valisin ühed Nike´d välja. Müüja kinnitas, et kvaliteetne kraam ja originaalid ja puha. Hind oli 40 kohalikku (280 kr). Jalutasin minema nende jalanõudega, uskumata sekunditki, et tegemist on päris Nike´dega...
Teises kohas tuldi kohe juurde: „my friend..“. Selgitasin, et otsin pükse ja siis kutsuti mind kaasa kuhugi väga kahtlasesse kõrvaltänavasse. Kangi alt sisenedes vaatasin, et ca 10 kahtlast tüüpi põrnitsevad mind väga imeliku pilguga. Mõtlesin, et kas mind tiritigi siia lõksu ja tehakse nüüd tühjaks… Kuid ma olen lihtsalt liiga palju filme vaadanud ja õnneks minuga nii ei juhtunud Valisin püksid välja ja istusin maha. Mulle toodi külma jooki ja hakkasime hinna üle läbi rääkima. Esimene pakkumine oli müüjalt 150 kohalikku (üle 1000). Ma hakkasin peaaegu naerma ja ütlesin, et mul on ainult paarkümend kohalikku (kurss on 1 liir = 7 kr). Siis tegi pakkumise 125. Ma ütlesin, et mul ei ole rohkem raha. Ta vastas, et ma otsiks veel oma kotist, äkki tuleb veel raha välja…tuligi, aga mitte väga palju. Kokku oli mul nüüd 49 liiri. Pakkumine oli 75 nüüd. Ta isegi pakkus välja, et ma võtan püksid, annan oma raha ning tulen järgmine päev tagasi ja toon ülejäänud raha. Ma lõpuks ütlesin, et sorry mul raha pole ja kaup jääb katki ning küsisin, palju ma joogi eest võlgnen. Mees ütles, et kuidas ma saan sellist asja küsida..ma olevat ta südame murdnud - jook oli kingitus poe poolt. Asi lõppes sellega, et ta ütles, et ma jätaks 49 sinna ja võtaksin püksid. Ta veel lisas, et see on ainult sellepärast, et ma nii hea sõber olen ja ta kunagi ei müü nii odavalt…blablabla! 150 pealt 49-ga saada on päris hea ju. Aga tegelikult ma usun, et need maksavad väga palju vähem. Kuid mul oli pükse vaja ja 350 krooni on täitsa normaalne hind. Mul oleks vaja ka särki(e), seega äkki ma lähen tagasi ning lasen mõnel särgimüüjal end ära rääkida...
Ülehomme jõuab siia Ivo ja ma saan laadija tagasi. Siis ma saan oma apsaka korvata ja pildid tagantjärgi üles panna. Me vahepeal oleme arutanud ja on selgunud, et meil on ikka väga erinevad prioriteedid – tema on Türgis käinud ja Istanbuli olnud ja „päris“ Türgit näinud. Mina jällegi ei ole ja soovin seda jällegi kogeda. Tema soov on jällegi Ankarasse minna, kuhu mul pole huvi minna. Seega tundub, et meie reis jätkub veel eraldi. Mina lähen laupäeval rongiga Kagu-Türgisse. Sõit kestab 18 tundi ja vahemaa on 1200km. Teisipäeval proovin hääletada ja niimoodi Süüriasse jõuda. Ivo praegu on veel Sofias, Bulgaarias ja loodab hääletades siia jõuda. Kui mina juba Süüriasse lähen, on tema alles Ankarasse jõudnud.
Ma küll oleks soovinud Süüriasse ja Liibanoni mitte üksi minna, aga jah.. Seal ju ei räägita üldse inglise keelt, kiri on araabia keeles nagu ka numbrid:) Ajaa…mul on praegu päris raske öömaja leida. Ma ei tea kas asi on selles, et on suvi või milleski muus. Igaljuhul, kui teil on sõpru/tuttavaid Adanas (Türgi), Aleppos, Damaskuses (Süüria) või Beirutis (Liibanon), siis andke neil teada, et ma otsin öömaja. Aitäh!!!
Araabia nädal - väga huvitav, aga ka väga ohtlik osa reisist
July 12th, 2009
Minu olemine Istanbulis sai laupäeval läbi ja oli aeg edasi liikuda. Ma olin kokku seal 5 päeva ja vaheldumisi käisin turisti mängimas või siis niisama puhkasin. Laupäeval oli Anilil ja Elisabetal aega minuga ringi käia ja mõnusaid kohti näidata.
Minu rong pidi väljuma 23.00. Peale 21.00 sain Ivoga kokku. Ta tõi mulle arvutilaadija ära ja saime veidi juttu rääkida. Kuna ma kiirustasin tagasi Aasia poolele, ei olnud mul palju aega. Ta rääkis, et ta oli pidevalt hääletanud ja siiani on tal kõik hästi läinud. Eelmise nädala oli suurema osa ajast Bulgaarias. Kui ma rongijaama jõudsin, tuli välja, et mu rong oli juba täis ja pidin võtma esimese rongi Ankarasse. (Ma ei saanud rongipileteid enne ära osta, sest ma ei teadnud, kas Ivo jõuab laupäeval ikka kohale).
Nüüd on rongipiletihinnad juba odavad. Ca 50 kr oli pilet Ankarasse. Ma võtsin esimese kupee, tõmbasin kardina ette ja ukse lükkasin kinni ja jäin lootma, et keegi ei julge sinna tulla Siiski kuna piletid olid kohtadega, tulid sinna 5 türgi kutti. Nad võtsid oma söögid ja joogid välja ja asusin hävitama oma varusid. Nad olid isegi nii sõbralikud, et pakkusid mulle ka. Kui nad coca-cola välja võtsid, arvasin ma juba, et nüüd hakkavad rummi jooma, aga siiski asi piirdus ainult sellegaJ Meil õnnestus veidi rääkida ja ma sain öelda, et ma olen Estoniast ja reisin Süüriasse ja enne seda Adanasse. Nad korduvalt mainisid sõna „Estonia”, aga ega ma ju ei tea, mida nad minust rääkisid. Vahepeal jäin juba magama ja kui üles tõusin, oli üks tüüp minu poole nihkunud ja arvatavasti poseeris kui teine tegi pilti. „Mina ja magav eestlane” tuli pildi teemaks niikuinii:)
Varsti tuli aga õige piletiomanik ja ajasin mind minema. Minu õige kupee oli hõivanud üks perekond. Ühes kupees on 6 istumiskohta (jah, öösel peab istudes magama), siis minu omas oli ema, isa, 3 last ja 2 muud meest ja mina. Kahju, et ma öösel pilti ei teinud, sest see vaatepilt oli väga naljakas. Muidu inimesed magasid ka koridoris põrandal.
Hommikul kohale jõudes, informeeriti mind, et järgmine rong Adanasse tuleb alles õhtul 20.00. Rumala peaga ostsin pileti ära. Peale seda sügavalt mõtlesin, kas ma ikka tahan veel ühe öö rongis veeta. Eelmine öö tõi kaasa seljavigastuse ja nüüd on sellest magamisest selg valus. Siis läksin Ankaras linna peale, aga mul polnud väga jõudu ja viitsimist ringi käia ning seetõttu võtsin suuna kuhugi parki, et veidi süüa ja magada. Ma kirjutasin paarile inimesele HC-st, et äkki sooviksid minuga kokku saada, aga positiivseid vastuseid ei tulnud. Kirjutasin oma hostile, et saabun alles esmaspäeval. Tema aga soovitas mul võtta buss – see pidi kiire olema ja väga mugav. Kuna mul Ankara ei meeldinud ning ka tulevane rongisõit tekitas vastikust, otsustasin bussi kasuks.
Peale 6 tundi, millest ma 4 magasin, jõudsin Adanasse. Ega mul ei olnud soovi siia tulla, vaid Süüriasse minekuks on see eelnevalt hea peatuspaik. Tänane võõrustaja on mul Ibrahim. Ta tuli mulle bussijaama vastu ja viis mind oma koju. Kodus ootas meid küllaltki suur pere. Kohe tehti õhtusöök ja nagu neile kohane, saime põrandal süüa Hiljem läksime Ibrahimiga linna peale ja kui hakkasime tagasi tulema, oli kell juba nii palju, et bussid ei sõitnud. Tema oli suht ähmi täis, sest tagasi pidime kõndima ja läbi väga ohtliku piirkonna. Mina, rumal nagu ma olen, ei oska selliseid asju karta ja olin nagu vanarahu ise.
Õnneks me jõudsime ilusti koju ja kohe lähme magama. Kuid siin ei magata voodites, vaid katusel (kuna sees on liiga palav) Homse päeva käime siin linna peal ringi ja siis teisipäeval lähen Süüriasse. Kuigi vahemaad on väiksed ja bussipiletihinnad odavad, soovin siiski veidi rännata ja minna sinna häälega.
Isa tuli koju
July 13th, 2009
Tänane päev möödus mööda Adanat liikudes. Ibrahimil oli vaja leida üks teatud kindel zippo tulemasin ning seega käisime peaaegu kõik Adana juveeliärid läbi. Oma ekskursiooni käigus sattusime ka väga huvitavatesse kohtadesse. Kõige erilisem oli vist turg, mida nimetatakse siin Egiptuse turuks, sest see haises jubedalt. Pealegi oli see koht nagu õudusfilmist – ühes telgis oli suur hunnik tapetud lammaste päid. Kivide vahel voolasid vereojad...
Ibrahim oli ise enne juveliir ja ta oli ka väga rikas. Ta abiellus ühe Poola tüdrukuga ja nad kolisid elama Hollandisse, kuid see abielu kestis ainult 6 kuud. Praegu ta ootab lahutust. Raha on kõik otsas ja seepärast pole tal enam siin ka sõpru. Pere on neil 6-liikmeline ja ainuke sissetulekuallikas on isa pension ca 3500 kr kuus. Täna õnnestus näha, kuidas pere aega surnuks lööb. Otseses mõttes vaadati siin ainult lakke terve see aeg…Peres on Ibrahim ja tema ema usklikud. Kombekohaselt paneb ta spetsiaalse riietuse selga ja palvetab 5 korda päevas. Lisaks sellele ta praegu paastub ning ei tarbi üldse alkoholi. Võib jääda mulje, et ta on siis väga imelik, kuid vastupidi – ta on väga lahe kuju ja mul on siin väga tore aeg. Pere kahjuks ei räägi inglise keelt, aga sellegipoolest on nad minu vastu väga sõbralikud.
Õhtusöögiks tehti siin kebabi. Ise grilliti liha ja muid sinna hulka kuuluvaid köögivilju. Türgis on väga olulisel kohal ka sai. Alati olen ma maitsta saanud värsket pehmet saia (kohustuslik kebabi osa). Jällegi sõime õhtust põrandal. See on ka huvitav elamus. Vaiba peale pannakse lina, mille peale tohib kõike pudistada. Siis kui meid oli 9, siis taldrikuid oli 4 ja kõik rabasid endale mida suutsid. Toitu süüakse siin enamasti näppudega. Tõeline söögielamus Neil kasvavad katusel viinamarjad ning need väiksed on juba valmis ning kõlbavad süüa. Söö nii palju, kui korjata jõuad
Pereisa oli kuskil linnast väljas, aga kuna neil pidid täna tulema külalised, sõitis ta kiiresti kohale. Maja peremees on kurd ja see nalja ei mõista. Mul paluti ka eelnevalt oma kott kokku pakkida ja ära peita. Lisaks pidin pikad riided selga panema, sest külalised pidid olema väga usklikud ja karmid. Õnneks nad ei tulnud, kuid kahjuks oli selle-eest pereisa kuri. Karjus kõigi peale, kes ette jäid …Täna öösel juba jõuti mulle öelda, et ma pean hiljemalt 01.00 magama minema ja pean korralikult riidesse panema – st alasti magada ei tohi, vaid pean magama särgi ja lühikeste pükstega.
Homme on siis kauaoodatud päev, kui ma mingiks ajaks siit kultuuriruumist lahkun. (Tegelikult lahkun ju Euroopa kultuuriruumist 14-ks kuuks). Õnneks on mul olemas Aleppos nüüd öömaja, aga Damascuses ega Beirutis puudub see. Ma võin alati võtta hosteli, aga ma võidaks palju rohkem sellest, kui saaks kellegi juures ööbida.Paljud on nõus minuga kokku saama ning üks isegi Aleppos (Süürias) korraldas väikese CS-liikmete kokkusaamise. Seega kui kõik hästi läheb, tuleb homme tore õhtu erinevalt maalt pärit Süüria külalistega.
Süüria – maailma üks kõige turvalisemaid riike?
July 14th, 2009
Ibrahim viis mind ilusti kiirtee äärde, kust ma sain hääletama hakata. Alla 10 minuti läks ja sain esimese rekka peale. Tegemist oli türklasega, kellega me käte ja saksa/inglise keeles räägitud saime. Tee peal tegi ta lühikesed peatused, et rääkida nagu veokijuhtidele kombeks seal „töötavate” naistega, et hiljem taas kohtuda. Kuna meie koossõit oli üle 100km, oli vaja juhil teha üks teepeatus. See oli selline spetsiaalne koht, kus üks vanamees kogu aeg tegi tuld alla, et teevesi oleks kuum. Seal sai ta tuttavaks ühe teise autojuhiga, kes tol hetkel oli siiski tavalise sõiduautoga. Taiplik nagu ma olen, palusin tal küsida, kuhu too mees läheb. Sest minu juht ei kavatsenud sõita nii kaugele, kui mul vaja oli.
Õnneks läks too teine mees juba sinna, kuhu mul oli vaja minna ja peale pagasi transportimist võis sõit jätkuda minu jaoks. Tema aga oli raske jalaga ja sõitsime pidevalt 140-160-ga. Peale selle tuli mul veel 5 autot hääletada, et jõuda Süüriasse. Enamus kordi läks mul sildi tegemiseks rohkem aega, kui pärast hääletamisega... Piiri peal seisid taksod, kes olid valmis mind tasuta üle piiri viima. Alguses ma kahtlustasin, et nad võtavad raha, aga mul õnnestus leida aus juht, kes tõesti raha ei küsinud. Kuidas ma nendega seal üldse suhtlen? Väga raske vastata, sest mina ei oska türgi ega araabia keelt ning nemad ei oska ka teisi keeli.Süüria piiripunktis näitasin oma passi suvalistele piirivalvuritele ja nood näitasid, et ma võin edasi minna. Me tegime juba Eestis Süüria viisa ning seega polnud sellega probleeme.
Türgis Ibrahim hoiatas, et Süürias ollakse riietuse suhtes juba kriitilisemad ja ma panin pikad püksid ja varrukatega särgi selga. Aga ma panin dressid, mis piiripunktis ühele valvurile ei meeldinud…Igatahes ma mõtlesin, et kui keegi mu passi ei taha rohkem uurida, jalutan lihtsalt edasi Süüriasse. Kuid see siiski mul ei õnnestunud - ca 1km eemal oli tõkkepuud ja kuna mul puudus tempel passis, saadeti mind tagasi. Marssisin tagasi ja edasi politseipunkti, kust ma sain lõpuks templi.
Lõpuks jõudsin Süüriasse. Maastik on siin juba palju kuivem ja tuul on metsik. Järgmine nädal pidi saabuma liivatorm, mis kestab 3 päeva. Esimeste päevade jooksul pidavat inimstel raske hingata olema ja kogu atmosfäär on kollane ning peale tormi on kõik kohad liiva täis. Nagu meil Eestis lumetormid Süürias juba sain tähelepanu osaliseks. Kõndisin ja igal pool hüüti ja vilistati mulle. Kõikjal sõitsid sellised väikesed marsruuttaksod, kuid ma eelistasin mitte neid võtta ning proovida hääletamist.
Sain ühe auto peale ja see viis mind natuke edasi. Siis ta küsis raha ja kui ma näitasin talle 50 süüria naela, siis peatas ta auto ja pani mind maha (alla 1 euro veidi). Jõudsin mingisse väikesesse linna. Paljudes kohtades, kus tundus, et keegi ei ela, avanesid väravad ja uksed ja inimesed (kurjad mehed) tulid välja mind vaatama. Paljud hüüdsid midagi. Ma ei tea, kas midagi minu kohta või lihtsalt soovisid müüa midagi. Mõtlesin, et kuna keegi ilma rahata mind ära ei taha visata, võin juba selle marsruuttakso võtta. See viis mind 45 km Alepposse ja võttis ainult ca 6 krooni Taksos helistas mulle minu host ja ma andsin ühele kaassõitjale, et ta selgitaks kaugel ma olen ja millal ma kohale jõuan. Kõne kestis 3 minutit ja peale seda uurisin ka, mis hinnad Süürias on. Normaalne … 30 kr/min kõnele vastamine! 100kr läks nagu niuhti. (Hiljem ostsin Süüria kõnekaardi).
See tüüp taksos, kellele ma juhuslikult telefoni andsin, oskas inglise keelt ja ta viis mind ilusti ühe muuseumi ette, kus ma oma hostiga kokku sain. Takso-sõber Ahmet oli nii tore, et me vahetasime kontakte ja äkki saame veel kokku.
Minu host Kadira töötab 9-13-ni ja 17-21-ni. Ma saabusin õnneks selles vahemikus ja ma viisin asjad tema juurde ja sain ka pesus käidud. Peale seda läksin linna peale. Üks tüüp CS-st kirjutas, et kui ma soovin, siis ta korraldab erinevate CS-liikmete kohtumise. Loomulikult ma soovisin seda ja kell 20.00 oligi meil plaanis kokku saada. Mul oli enne seda aega ja kontakteerusin teiste liikmetega, kellega ma veetsin meeldivalt aega. Käisime internetikohvikus, kus ma sain teada, et Süürias ei saa kasutada youtube´i, facebook´i jne.
Mind hoiatati eelnevalt Süüria eest – et see on nii räpane (ja see ongi), ohtlik ja toit ei kõlba kuhugi. Kui türklane ei seedi seda toitu, siis ammugi ei kannata seda eestlane. Soovitati mulle ainult McDonalds´it. Mina, aga ei usu seda ja läksin rahulikult sööma. Seal kohas, kuhu Kadira soovitas mul minna, puudus menüü ja mind viidi kööki, kus näidati, mis neil on:)
Siis kella 20 ajal kohtusime nende teiste liikmetega. Pidi tulema ka 3-4 välismaalast, aga peale minu oli ainult üks inglise tüüp. Käisime erinevates kohtades ja siis istusime väljas. Siin on juba inimesed usklikumad ja see koht, kus me olime, ei pakkunud midagi alkohoolset. (Isegi minu host Kadira pole elus kunagi alkoholi proovinud). Kõigil oli palju huvitavat rääkida ning üks tüüp oli CouchSurfingu loojate hulgas ning ma sain väga palju uut teada CS kohta.
Hiljem läksime kunstikooli, kus ta töötab öövalvurina. Tegelikult ta käib siin pidutsemas ja niisama olemas. Täna räägiti mulle, et iga päev öösel alates kelle 4-st pole Süürias elektrit mõni tund. See on sellepärast, et Süüria toetab Liibanoni ning jagab nendega oma elektrit.Kell saab varsti 4, seega ma ei saa rohkem kirjutada:P
Syriana
July 15th, 2009
Öö koolimajas oli huvitav – ma magasin lihtsalt diivani peal ilma ühegi abivahendita, samal ajal oli aken lahti ja väljas kohalikud autojuhid ei hoidnud üldse signaalitamisega tagasi.
Hommikul pidime lahkuma enne 10.00, sest siis hakkasid juba esimesed inimesed kohale jõudma. Täna oli ka päev, millal toimusid sisseastumiskatsed siia kooli.Läksin koos Kadiraga tema töö juurde (ta töötab reisibüroos) ja ma veetsin seal aega seni, kuni tal algas paus kell 13.00. Kui eelmine päev kasutasime pidevalt taksot, sest see oli väga odav, otsustasime seekord jalutada. Siin ei ole üldse lihtne liigelda – ülekäigurajad eksisteerivad, kuid keegi nendest kinni ei pea. Näiteks juba Türgis ükskord näitas autojuht mulle näpuga, kui ma olin ülekäigurajal teed ületamas, et ma ei mõtlekski veel teed ületada, sest tema oli tulemas. Ma usun, et siin nõrganärvilised ei suudakski siin teed ületada. Kui soovid üle tee minna, siis sa lihtsalt lähedki ja ei vali kohta. Siis vaikselt sõelud seal liikuvate autode vahel, kuni lõpuks jõuad üle tee.
Vahepeal kasutasime bussi ja nagu igal pool ennegi, põrnitsevad inimesed mind päris palju. Täna ma ei viitsinud enam pikkade pükstega käia ning arvatavasti sellepärast sain ka rohkem tähelepanu. Kuna mul habe on juba päris võimas, siis võikski pidada mind vaikselt kohalikuks, kuid ma kardan, et minu riietus reedab mind. Ainuke viis ennast kohalike kurjade pilkude eest kaitsta, on teha ise ka koguaeg kurja nägu. Seda ma siin praktiseeringi…
Olen tähele pannud, et siin ei ole peaaegu üldse koeri. Täna õhtul nägin vist esimest koera. Inimeste puhul olen märganud, et kokku saamisel, tehakse vähemalt 2, mõnikord isegi 6 korda põsemusi. Kõige naljakam on vaadata, kuidas mehed käivad omavahel siin ringi käevangusJ
Erinev kehakeel
Ma vahepeal unustasin kirjutada, et Bulgaaria on see riik, kus eitamine ja jaatamine käib täiesti teistmoodi kui meil. Nimelt jah puhul nad raputavad pead ja ei puhul noogutavad. Juba alates Türgist on siin omapärased eneseväljendusviisid. Näiteks ei puhul tõstetakse pead ja siis suuga tehakse kerget heli (väga raske on seda kirjeldada). Ma teadsin juba seda, aga kui ma seda esimest korda nägin, ei suutnud uskuda, et niimoodi vastataksegi. Kui keegi soovib „ei, aitäh” öelda, siis ta patsutab endale rinnale. Kui kätega näidates soovid näidata 3,5...siis sa näitad näppu ja nimetissõrmega puudutad risti oma näppu. Ma olen proovinud olla ettevaatlik oma näppudega näidates nulli tegemist, sest kui teha oma näppudega ring (nagu okay), siis mõnele võib tähendada see ähvardust või homoseksuaalset sõimu.Kui Kadiral algas paus, läksime sööma ja siis plaanisime minna Aleppo kindlust vaatama.
Vahepeal võttis meiega ühendust see sama tüüp taksost, kes aitas mul Kadiraga kokku saada - Ahmed. Niisiis läksime kolmekesi kindlust vaatama. Õnneks Kadira on varem ka giidi tööd teinud ja ta tegi meile väga korraliku tuuri seal ja rääkis väga palju huvitavat. Oleksin ma üksi läinud, oleksin ma paar ilusat fotot teinud ja ära läinud. Peale 2-tunnist tuuri läks ta tööle tagasi ja meie Ahmediga suundusime restorani, kus ta töötab. Ma olen viimasel ajal nii palju häid sööke saanud, et ma ei taha teada, mis numbrit kaal praegu näitaks J Kui hiljem ma tegin ettepaneku minna kuhugi parki ja niisama istuma minna, siis sai Ahmed aru, et ma tahan meid porki (sealiha) sööma viia. Ka esimesel kohtumisel kui ma pakkusin talle küpsiseid, kus šokolaad vahel oli, küsis ta selle kohta, et ega see pole sealiha. Ka tema on moslem ja peab kinni reeglitest – ei mingit alkoholi ega sealiha.
Temaga oli tõesti tore aega veeta. Kuigi ta ei osanud väga inglise keelt, püüdis ta minuga kõigest väest rääkida. Siiski on üsna raske, kui sa pead kogu aeg mõistatama, mida teine inimene öelda üritab. Hiljem ta õpetas mulle ka araabia numbreid ning veidi tähti. Ma ostsin neljapäevaks rongipiletid Damascusesse ning ma usun, et peale rongisõitu tunnen ma juba paremini araabia tähti. Tähestikus on neid kokku ca 30, aga igal tähel on 3 erinevat vormi, sõltuvalt sellest kas nad asuvad sõna alguses või keskel.
Eile kirjutas Ivo mulle, et ta sai Istanbulis kebabist toidumürgituse, millega kaasnes kõhuhädad ja palavik. Ma pean olema väga ettevaatlik, et minuga midagi taolist ei juhtu. Ma ei karda kohalikke toite, küll aga väldin kraanivett ja kannan veepudelit alati kaasas.
Viimastel päevadel olen saanud palju positiivset tagasisidet sõpradelt, mis on väga meeldiv. Meie toredad blogi lugejad on meid on isegi külla kutsunud juba Aafrikasse (Ghanasse oli vist) ja Iisraeli Haifasse. Arvatavasti võtan selle viimase küllakutse vastu ka.
Täna taas veedan öö siin koolimajas ning jällegi jääb uneaeg väga lühikeseks. Kadira nõbu hoiatas mind, et siin majas kummitab. Kuigi ma olen valmis uuteks huvitavateks kohtumisteks, loodan, et sellel ööl minu tutvusringkond ei laiene…
|
