Sigari ajaloost ning ettevalmistamisest

Järgnev artikkel ei propageeri suitsetamist, vaid on pigem selle eesmärgiga, et vastavasse seltskonda sattudes ei peaks Te piinlikkust tundma oma teadmatuse üle. Kordame veel kord – suitsetamine kahjustab Teie tervist! Samuti on sigaril mõnes seltskonnas pigem sümboolne tähendus hoopis akessuaarina...

Ajalugu

Täpselt ei tea keegi, millal alustati tubaka kasvatamist. Tubakalehti on leitud isegi vaarao Ramses II muumia kõhust ja see on rohkem kui 3000 aastat vana. Kindlalt võime väita, et 1492 aasta oktoobris kui Christopher Columbus jõudis Kariibimere saartele, kohtasid hispaanlased kohalike elanikke, kes suitsetasid sigareid. Kui hispaanlased märkasid, et kohalikud hingasid sisse suitsu ja nautisid selle lõhna ja maitset, soovisid nad seda samuti proovida. Kui meremehed jõudsid tagasi kodumaale, sai vana Euroopa tuttavaks taimega, mida pärismaalased, taino indiaanlased, kutsusid cohiba.

Üks esimesi suitsetamise pealtnägijaid Rodriguo de Jerez võeti vastu hämmastuse, halvakspanu ja uudishimuga. Ta ei soovinud suitsetamist lõpetada ja pandi selle eest isegi vangi. Koos suitsetamise levikuga kasvas ka sellele vastasseis. Türgis lõigati suitsetajatel ninad ostsast, vene tsaar Mihhail Romanov saatis 17 sajandi alguses suitsetajaid Siberisse asumisele, paavst kirjutas bulla, milles taunis suitsetamist.

Tagakiusamine ei kestnud siiski kaua, kuna kavalad poliitikud leidsid, et tuleb arvestada ka asja finantsilist poolt. Nad maksustasid suitsetamise. Sellega alustas Inglise kuninganna Elizabeth I, talle järgnesid Prantsusmaa ja teised riigid.

Kaasaegse sigari mõtlesid välja hispaanlased. Esimesed siagritehased asutati Sevillas 1676 aastal. Sigaritehaste käive kasvas kiiresti ja nendes töötasid tuhanded inimesed. Kuna tubakalehtede vedu oli kallis, otsustati tootmine viia Kuubasse ja 1740 asutati kuningliku dekreediga Kuuba tubakamonopol.

Napoleoni sõdade ajal võitlesid Prantsuse ja Inglise väed Hispaanias, mille tulemusena sõduritest said sigarisuitsetajad. Inglismaale jõudsid esimesed sigarid 1814. aastal. 19 sajandi keskpaigaks oli suitsetamine maailmas juba sedavõrd levinud, et hotellidesse ja klubidesse hakati looma eraldi ruume suitsetamiseks. Sigarite tarbimine kasvas kuni 1907 aastani, mil leiutati sigaretid. Sigaritootjad vastasid sellele sigarivalmistamise masina leiutamisega, mis muutis sigarite hinna nii odavaks, et neid võisid endale lubada enamik suitsetajaid. Teine suurem läbimurre sigaritootmises tuli 1950.ndatel aastatel, millal leiutati HTL (homogenised tobacco leaf). See on paber, mis on valmistatud purustatud tubakalehtedest ja mis võimaldas toota sigareid veelgi odavamalt.

1962. aastal kirjutas John F. Kennedy seadusele, mille tulemusena lõpetati kaubavahetus Kuuba ja Ameerika Ühendriikide vahel. Enne seda palus ta oma abilistel linna pealt kokku osta kõik oma lemmiksigarid (mis olid valmistatud Kuubas)

Kuna Ameerika Ühendriigid olid väga suured sigaritarbijad, tekkis vajadus saada sigareid mujult. Tänu sellele ja Kuuba emigrantidele arenes kiiresti sigaritööstus Dominikaani Vabariigis, Honduurases ja Jamaikal. Samuti on häid tulemusi näid tulemusi näidanud Mehhiko, Nikaraagua, Ekuadori ja Brasiilia sigarivalmistajad. Uus sigaribuum algas 1992. aastal ja see jätkub seniajani.

Kuid kõrgekvaliteediline sigar ja Kuuba on jäänud sünonüümideks. Tuntuim sigariajakiri "Cigar Afictionado" testib igas oma numbris mõnda sigarit. Pimetestide tulemusena võib väita, et Kuuba sigarid on oma kvaliteedilt ja maitseomadustelt endiselt parimad kogu maailmas.  

Sigar kui toode

On huvitav märkida, et veel 15. sajandi eurooplaste jaoks suitsetamine tundmatu ettevõtmine. Olukorda muutis prantsuse diplomaat Jean Nicot, kes tõi juba Euroopasse sattunud tubakataime Portugalist kodumaale ja hakkas seda seal oma lõbuks kasvatama. Just Nicot tutvustas tubakat ka kuninganna Catherine de Medici`le, kes oli uuest tavast üksjagu sisse võetud. Kuulsuste harjumused on aga nakkavad..
Sigari sellisel kujul nagu me seda tunneme, lõid hispaanlased, kes 1676 aastal Sevillas tööstuslikku tootmist alustasid. Äri oli edukas, ning järgides majandusloogikat (tubaka transport üle mere oli kallis) alustati tootmist Kuubal. Nii sai ring täis …

Sigari koostis

Tänapäeva sigar koosneb kolmest põhimõttelisest osast:

Täidis ehk Filler. See on sigari tuum kui mitte öelda süda. Arusaadavalt on igal sigari margil oma kindel koostis, mille valmistamiseks segatakse erinevaid tubakasorte mitmeid kordi.

Siduja ehk Binder. Tegemist siduslehega, mis asub kattelehe all.

Mähis ehk Wrapper. See on sigari välimine tubakaleht, mida iseloomustavad ühtlane värv ja täidisega sobiv maitse ja aroom.

Sigari valimine

Palju on kirjutatud sellest, kuidas valida sigarit näo ja kehakuju järgi. Tegelikult on ainukesteks määravateks teguriteks, mille järg valida sigarit selle valmistamise ja säilitamise kvaliteet, aroom ning lõhn. Sealjuures on väga oluline roll ka sigari suurusel.

Uue margi valimisel tuleks alustada ühe sigari ostmisest, kuigi terve karbi ost võib tulla suhteliselt odavam.

Algajatel tuleks alustada Belgia, Hollandi või Taani väiksematest sigaritest. Villiger, Cortes, Henry Wintermans, Christian of Denmark ei ole väga kallid, kuid neil on hea kvaliteet. Edasi võiks suitsetada Jamaica, Filipiinide või Dominikaani sigareid, milledele järgneksid Honduurase ja Nikaraagua sigarid. Alles selle järel tasuks alustada väiksemate Kuuba sigaritega.

Selleks ajaks on selgunud keskmisele sigarisuitsetajale, milline sigar talle sobib. Üldiselt on nii, et hommikupoole suitsetatakse väiksemaid sigareid, keskmise suuruse ja kangusega sigarit suitsetatakse peale lõunat ning suurt ja täidlast sigarit peale õhtusööki.

Enne lõpplikku valikut tuleb vaadata ka sigari füüsilist väljanägemist. Väljaarvatud kuivad Hollandi (nn. euroopa) sigarid, ei tohi pealmine tubakaleht olla kuiv ja surnud vaid peab olema niiske.Tubakalehe rootsud (veenid) peavad olema nähtavad ja jooksma võimalikult paralleelselt piki sigarit.

Sigari rullimine näppude vahel kõrva läheduses, et kuulda kas sigar on kuiv, ei oma praktilist tähtsust. See võib vigastada sigarit ja pealegi on kuulda isegi korralikult niiskuses hoitud sigari puhul nõrka praksumist.

Sigari lõikamine

Kõik käsitsi valmistatud sigarid on ühest otsast suletud.

On olemas mitmed võimalusi sigari otsa äralõikamiseks.

Mõned suitsetajad eelistavad otsa ärahammustamist, küüntega rebimist või terava noaga lõikamist. See aga põhjustab tavaliselt hilisema sigarilehe lahtirullumise ja sigari hävimise. Populaarne otsa äralõikamise meetod on väikese ühe- või kaheteraga giljotiini kasutamine. Levinud on ka spetsiaalsete kääride kasutamine, mida võib vajaduse korral ka teritada.

Ots tuleb ära lõigata selliselt, et osa otsa sulgevast tubaklehetükikesest jääks alles. See takistab tubakalehe lahtirullumist.

Mõned suitsetajad kasutava V-kujulise teraga lõikurit. Sellega tehtud ava võimaldab saada ühtlasema tõmbe läbi sigari, kuid lõikur ise peab olema väga hea kvaliteediga ning see ei võimalda lõigata kõige jämedamaid sigareid.

Veel üks meetod on sigari otsa läbipuurimine spetsiaalse lõikuriga. Selle meetodi puuduseks on kuumade õlide ja suitsu kontsentreerumine keelele.

Paljud masinaga valmistatud sigarid on juba valmis lõigatud ja nad on kohe suitsetamiseks valmis.

Mismoodi aga sigarit süüdatakse, suitsetatakse – sellest juba meie järgmises artiklis lomm.ee lehekülgedel !

Allikas: tubakas.ee