Nobeli preemiad 2009

Lomm.ee toimetus võtab kokku 2009.a. Nobeli preemia laureaadid. 

Laiemat on räägitud (ja palju ka avaldatud imestust) USA presidendile Barack Obamale antud Nobeli rahupreemiast. Kuid kes on teised laureaadid? 

Nobeli kirjanduspreemia sai rumeenia-saksa (švaabi) kirjanik Herta Müller, kes oli paljudes spekulatsioonides üks põhifavoriite. Herta Müller on kirjutanud peamiselt luulet ning ka proosat, suures osas sotsialistliku Rumeenia elust. Ta on sündinud Rumeenias ja elab Saksamaal 1980. aastate keskpaigast. 

Meditsiini-Nobeli toonud avastus avab vananemise tagamaid 

Nobeli meditsiinipreemiani viinud avastuste rakendustel võib tulevikus olla perspektiivi nii vananemise peatamisel, vähiravis kui ka tüvirakkudel põhinevate teraapiate juures. Preemia pälvinud kolm ameerika teadlast suutsid lahendada fundamentaalse küsimuse: kuidas rakkude jagunemisel DNA ahelad kopeeritakse, ilma et DNA saaks kahjustatud. Vastus peitub kromosoomiotstes, seal paiknevad kaitsvad mütsikesed - telomeerid ning valgus, mis telomeere moodustab – telomeraasis.

Nobeli preemia saanud Elizabeth Blackburn ja Jack Szostak avastasid, et telomeerides leiduv ainulaadne DNA-järjestus kaitseb neid. Kolmas värske nobelist, Carol Greider avastas koos Blackburniga telomeraasi, valgu, mis kromosoomide otsi kaitsvaid telomeere taasloob. Kui telomeerid  lühenevad, siis rakud vananevad. Kui aga telomeraas on üliaktiivne, siis on tulemuseks surematud, lõputu jagunemisvõimega rakud, näiteks vähirakud.

Tartu Ülikooli rakubioloogia professor Toivo Maimets ütles preemiaotsust kommenteerides, et avastus on oluline nii fundamentaalteaduse seisukohalt kui ka seetõttu, et sellel on väga selgeid rakenduslikke külgi. „Telomeerid on rakusisene kell, mis tiksub ja näitab, kui kaua on rakul veel jäänud jaguneda. Lõpuks on telomeerid nii lühikesed, et ei kaitse enam rakke, tekivad vead ning lõpuks rakud surevad,“ ütles ta.Telomeeride avastamine oli Maimetsa sõnul ülioluline vananemise bioloogia seisukohalt. Hiljem on avastatud, et vananemine on küll oluliselt keerulisem, ent kaitsvad telomeerid mängivad olulist osa.

Vähirakkudes on telomeraas üliaktiivne. „Nii otsitakse ravimeid, mis leiaks organismis üles vaid need ülisuure telomeraasiaktiivsusega rakud ja need hävitaks, jättes muud rakud puutumata,“ ütles Maimets. Samamoodi on leitud, et tüvirakkudes, mis on võimelised arenema mistahes tüüpi keharakkudes, on telomeraas üliaktiivne.
Maimetsa sõnul vaadatakse telomeeride ja telomeraasiga seotud avastustele tagasi, kui tulevikus leitakse ravimid, mis aitavad jagu saada vähist või edasi lükata vananemist. „Aga homme selliseid ravimeid kindlasti ei tule. Need 2009.aastal Nobeli saanud, aga 1980ndatel tehtud avastused avasid bioloogias uue suuna, tehtud on väga palju tööd, ent väga palju tööd on veel teha,“ rõhutas ta. 

Füüsika-Nobel anti infoajastusse viinud avastuste eest

Interneti ja digifotode olemasoluta ei kujutaks tänapäeva inimene enam oma elu ette.
See igapäevane elu põhineb kolme teadlase tööl, kelle üle 40 aasta eest tehtud avastused pärjati  Nobeli füüsikapreemiaga. Pool 10 miljoni Rootsi kroonisest preemiast saab Charles K. Kao, kes teeb tööd nii Suurbritannias kui Hong Kongis. Ta avastas 1966. aastal viisi, kuidas valgust fiiberoptiliste kaablite abil edastada.

Esimene ülipuhas ühe kilomeetri pikkune fiiberkaabel toodeti juba 1971. aastal. Tänu neile kaablitele on võimalik ülikiired ühendused eri mandrite vahel, millel põhineb nii kiire internet kui ka digitelevisioon. Nobeli auhinnakomitee pressiteate andmeil ulatuks tänapäeval maailmas kasutusel olevad fiiberoptilised kaablid kogupikkuses 25 000 korda ümber maakera ning iga tunniga lisandub maailmas tuhandeid kilomeetreid selliseid ühendusi.

USAs Belli laborites töötavad Willard S. Boyle ja George E.Smith said teise poole füüsikapreemiast selle eest, et leidsid 1969. aastal uuelaadsete mäluseadmete kallal töötades viisi, kuidas muuta valgus elektroonilisteks signaalideks. Tänu sellele on saanud võimalikuks digitaalne fotograafia. Digitaalne ränist sensor CCD on kaamera elektrooniline silm, lisaks fotograafiale leiavad samasugused sensorid rakendust ka meditsiinis.

Tartu Ülikooli füüsikainstituudi õppedirektor Kaido Reivelt ütles, et tänapäeval on CCD kaamerad fotofilmid praktiliselt täielikult välja tõrjunud. Siiski, CCD ei saa endiselt fotofilmi vastu siis, kui on vaja ühele ruutmillimeetrile mahutada võimalikult palju informatsiooni. Näiteks holograafias on endiselt kasutusel fotofilm. Eestisse jõudsid CCD-kaamerad suhteliselt hilja - veel kaheksakümnendatel aastatel kasutasid füüsikud optilistes eksperimentides reeglina fotofilmi. Alles möödunud kümnendi algul toimus üleminek uuele tehnoloogiale. Tänapäeval võib ka näiteks Tartu observatooriumi suure, 1,5-meetrise teleskoobi küljest leida kõige erinevamate omadustega CCD-kaameraid, mille hinnad küünivad tihti sadade tuhandete kroonideni. 

Keemianobelistid lahendasid elu tekke ühe põhiküsimuse 

„Ribosoom on nagu väike masin, mis sünteesib DNA-järjestuse alusel valke,“ ütles Remme. „Valgud on molekulid, mis viivad elu reaktsioone läbi.“TÜ antimikroobsete ainete tehnoloogia professor Tanel Tenson näitlikustas: DNA on kui projekt ning valgud on masinad või majad, mis selle projekti järgi on ehitatud.Remme sõnul on sel Nobeli preemial suur fundamentaalne aspekt: ribosoomid on kõigis elus rakkudes ning pea kõigil elusorganismidel on ribosoomid üsna ühesugused. „Seega on ribosoomid oluline võti sellele, kuidas elu kui nähtus on üldse tekkinud,“ ütles ta.

Kuid preemiakomisjon on esile tõstnud veel teisegi tahu. Antibiootikumid ravivad haigusi, blokeerides haigusi põhjustavate bakterite ribosoomide funktsioneerimise. Ilma ribosoomideta bakterid ellu ei jää. Värskete nobelistide loodud kolmemõõtmelised ribosoomimudelid aitasid mõista, kuidas antibiootikumid ribosoomile seonduvad.