|
Kui
ettevõtted jälgivad ning maksimeerivad kasumit, käivet ja kahtlemata
veel lugematul hulgal olulisi võtmenäitajaid, siis keskmiselt on perede puhul
olukord keerulisem, kirjutab rahakool.ee.
Paljud perekonnad jälgivad seda, kui suured on nende igakuised sissetulekud ja
kui palju neil igal kuul raha järele jääb.
Kuid kas see
on pikaajaliselt jätkusuutlik ja piisav?
Suur palk on kasutu, kui sellest kuu lõpuks midagi järele ei jää. Rahalise
jäägi maksimeerimine on omakorda küsitava väärtusega, sest raha on lõppude
lõpuks vahend, mitte eesmärk. Kahtlemata on palju raha parem kui vähe raha, aga
suur number pangaarvel ei tekita tavaliselt suurt rahulolu. Pigem muret,
sest selle rahaga tuleks alati midagi ette võtta, et tema väärtus ei
kahaneks.
Seega on säästu (ehk kasumi) maksimeerimine lühiajaliselt küll igati
asjakohane ja õige eesmärk, kuid pikemas perspektiivis üsna küsitava
väärtusega.
Hoopis olulisemaks pere finantstegevuse võtmenäitajaks võiks
tänapäeval lugeda nn omakapitali.
Selle arvutamine on lihtne:
varad - kohustused = omakapital
Varade hulka saab lugeda kõik perele
kuuluvad varad, millel on reaalselt olemas mingisugune realiseerimisväärtus.
Seda olenemata asjaolust, kas vara on soetatud laenu abil või mitte.
Kohustusteks on teatavasti kõik laenud, liisingud,
krediitkaardivõlad, õppelaenud jms võlgnevused.
Seega omakapital on see osa varade väärtusest, mis jääb meie perele
alles siis, kui kogu meie vara maha müüakse ja kõik meie võlad ära makstud
saavad.
Omakapitali maksimeerimise seisukohast muutuvad omakorda oluliseks
investeeringud. On selge, et omakapitali ei aita oluliselt kasvatada
rahapaigutused nipsasjadesse, tavamööblisse või rõivastesse, kui neid
just maha müüa ei kavatseta. Ühtlasi ei suurenda omakapitali mingil viisil
perele pangalaenu abil maja soetamine, kui ei ole ette näha, et selle
väärtus kasvab ja see õnnestub mõne aja pärast maha müüa. Küll aga aitavad
omakapitali kasvatada rahapaigutused kogumishoiustele, fondidesse, aktsiatesse
või varadesse, mille väärtus ajas kasvab ja mis on selle hinnaga
realiseeritavad.
Omakapitali
kasvatamise seisukohast on eriti head rahapaigutused sellised, mis genereerivad
perioodiliselt lisatulu ehk passiivseid tulusid. Sellisteks varadeks on
näiteks kinnisvara, mida õnnestub välja üürida, aga ka aktsiad, mis toodavad
dividende. Põhimõtteliselt aitavad sellised kapitalipaigutused suurendada
sissetulekuid nii, et pereliikmete roll raha teenimisel muutub üha väiksemaks
ja pikemas perspektiivis võiks see võimaldada pereliikmete aktiivsest tööelust
eemaldumist.
Perekond võib omakapitali maksimeerides tegutseda ka sisuliselt
väikeettevõttena ning vajadusel kapitali kasvatamiseks kaasata pangalaenusid,
sest kui on näha, et rahapaigutuse eeldatav tootlus on suurem pangalaenu
kulukusest, ei ole ühtegi mõjuvat põhjust tekkivat vahet ehk kasumit
loomata jätta. On selge, et isegi kiirlaen võib olla kasulik töövahend, kui
selle kasutamine põhineb äriplaanil, mille eeldadav tulusus on
kiirlaenu kulukusest suurem.
Siiski, tänu asjaolule, et erinevalt firma pankrotist ei ole pere pankrott
sisuliselt võimalik, tuleks enne laenude abil omakapitali looma hakkamist
olla kindel, et võetud kohustused on võimalik juba kogutud omakapitali abil
katta, kui plaan vett vedama läheb. Seega jääb esimeseks sammuks endiselt
säästmine selle tavamõistes, mis viib omakorda investeeringuteni ja alles
piisavate tagatiste olemasolul tasub kaaluda edasisi tegevusi täiendava
riski võtmiseks.
Kuigi ammumöödunud majandusõpingutest on meelde jäänud selline Keynes'i
mõte, et pikaajaliselt oleme kõik surnud, on tegelikult pikas perspekiivis
ainumõeldav pere finantstegevuse eesmärk omakapitali kasvatamine.
Sisuliselt on see ainus tee, mil moel meie tegevusest ka meie lapsed reaalselt
kasu saavad ja sellele tasub mõelda isegi rohkem kui palgatõusule.
|
