Lahutusprotsess ja varalised õigused

Abikaasade varasuhte küsimus on alati väga intrigeeriv teema olnud. Nüüd, mil Riigikogus on menetlemisel uus Perekonnaseaduse eelnõu, mille üheks põhiküsimuseks on abikaasadevahelised varasuhted, on teema ümber taas palju kära ja kirge. Suurt huvi abikaasade varaliste õiguste vastu põhjustab ka asjaolu, et paljud perekonnad on koormatud laenude, käenduste ja liisingutega ning ühe abikaasa ülelaenamine võib oluliselt kahjustada ka teist abikaasat. 

Enne lahutuse ametlikku vormistamist 

Kõigepealt on oluline selgeks teha, kas abielu lahutamisega seotud protseduure on võimalik läbida ilma kohtusse pöördumata ja lisakulutusi tegemata. Kui abikaasad on ühel meelel nii lahutuse, vara jagamise kui ka lastega seotud  küsimustes, siis võivad nad ühiselt esitada perekonnaseisuametisse avalduse abielu lahutamiseks. Abielusuhte lõpetamisel tuleb kindlasti tähelepanu pöörata abieluvara jagamise võimalustele. Abieluvara hulka kuuluvat kinnisvara saab jagada notari juures, muu vara jaotamise viisis võivad abikaasad aga ise kokku leppida. Kõik varajagamise kokkulepped võib lisada ühte lepingusse. Kui omavahel kokkuleppele ei jõuta, tuleb kohtusse pöörduda. Sellisel juhul on lahutusega kaasnevad kulud kindlasti suuremad.  

Kuna lahutus võib kujuneda väga emotsionaalseks ja pikalevenivaks protsessiks, puudub mõnikord pooltel huvi abieluvara jagamise ja lahutuse nõuetekohase vormistamise vastu. Kui abikaasad on otsustanud oma elu eraldi edasi elada, kuid ei ole seda ametlikult vormistanud, siis peavad nad silmas pidama, et teise abikaasa nõusolek võib olla vajalik väga mitme tehingu sooritamiseks. Nii ei saa näiteks ilma abikaasa nõusolekuta kinnisasju müüa, kinkida ega pantida. Sama probleem tekib ka juhul, kui abielu lahutamisel pole ühisvara jagamist toimunud, mistõttu võib jagamata ühisvaraga tehinguid tehes tekkida vajadus endise abikaasa kaasamiseks. Kui endine abikaasa ei anna näiteks müügiks oma nõusolekut, tuleb vara jagamiseks ikkagi kohtusse pöörduda. Soovitav on siiski hilisemate probleemide ärahoidmiseks varalistesse suhetesse selgus luua, sest kui abikaasad jätavad ühisvara jagamata,  jääb see vara ühisvaraks ka peale abielu lahutamist. Kui lahutatud abikaasad on oma vara jaganud, võivad nad oma vara kasutada vastavalt soovile, sel juhul pole teise poole nõusolek enam vajalik.  

Perekonnaseaduse eelnõus esitatud seadusjärgne varasuhe ei näe  enam ette abikaasade vara ühisust ehk ühist omandit ei enne abielu ega ka abielu jooksul omandatud varale. Kuna abikaasa vara jääb tema ainuomandisse, siis võib kumbki abikaasa põhimõtteliselt oma varaga majandada enda äranägemise järgi. Eelnõu näeb ette abikaasa käsutusõiguse piiranguid juhul, kui käsutus või võetav kohustus puudutab perekonna ühist, eluasemena kasutatavat eluruumi või kui käsutuse, võetava kohustuse vm tehingu ese on perekonna tarbeks kasutatav mootorsõiduk.  

Ühisvara ja lahusvara koosseis 

Vara õigusliku staatuse kindlaksmääramisel on oluline vara soetamise aeg. Enne abielu sõlmimist ja pärast abielusuhete lõppemist omandatud vara, sh isiklikud tarbeesemed, on abikaasa lahusvara. Abielu kestel soetatud vara on ühisvara, olenemata, kelle nimele see on registreeritud või kelle teenitud raha eest soetatud. Seda juhul, kui ei ole sõlmitud abieluvaralepingut, milles võib alati teisiti kokku leppida. Seaduse järgi on abikaasade osad ühises varas võrdsed. Paraku võib ühe abikaasa lahusvara muutuda abielu kestel ühisvaraks. Näiteks: juhul, kui lahusvaraks oleva ehitise juurde erastatakse abielu kestel maa, siis võib tekkinud kinnistut lugeda abikaasade ühisvaraks. Kohus võib vara jagamisel sellest reeglist siiski kõrvale kalduda ja otsustada vara jagamise mittevõrdsetes osades näiteks siis, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara eest või kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö või kulutuste arvel. Seega - praegu veel on kohtutel varajagamise korral õigus poolte võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda, kui selleks tekib õigluse huvides vajadus.  

Eelnõu järgi ei saa poolte võrdsuse põhimõttest enam kõrvale kalduda, kuid abikaasa peab hakkama tõestama oma panust ühise vara loomisse. Uues eelnõus on loobutud ühisvara käsitusest ja abikaasad jääksid kogu abielu kestel kumbki oma vara omanikuks. See puudutab ka abielu jooksul soetatud vara. Abielu lõppedes tekiks abikaasal, kelle vara on suurenenud väiksemal määral,  rahanõudeõigus abikaasa suhtes, kelle vara on rohkem kasvanud. 

Kehtiva seaduse järgi saab abikaasast kaasvastutaja,  kui teine pool võtab majandusriske ja laene, muudatuste järgi aga enam mitte. Abielu kestel varaga seotud tehingute tegemist muudetakse vabamaks. Teise poole nõusolekuta ei saa maha müüa ühist kodu või sõiduvahendit (ka juhul kui see soetati enne abielu). Selle, kas tegemist on paari ühise koduga või mõne muu eluasemega, peab välja selgitama notar. Laenude osas, mida üks pool võttis küll enda nimel aga kasutas ühise majapidamise huvides, arvestatakse olemasolevad laenud vara väärtusest maha. Pole nii, et üks pool saab pool vara, aga teisel poolel tuleb lisaks varale ka laenud enda kanda võtta.