Kuulsad maadeavastajad: Fridtjof Nansen

Kui Fridtjof Nansen 1861. aastal sündis, ei olnudki enam uusi maid, mida avastada. Maailmakaart oli üldjoontes valmis; Nansen aitas seda viimistleda vaid detailidega.

Fridtjof Nansen oli teadlane, riigimees ja Nobeli rahupreemia laureaat. Tema pühendumus humanitaarprobleemidele päästis Teise maailmasõja ajal lugematute tuhandete inimeste elu. Ise pidas ta ennast peamiselt siiski maadeavastajaks ja teadlaseks. Selles rollis tundis ta end kõige õnnelikumana.

Nansen sündis perekonda, millel oli väljapaistev ajalugu riigi teenimise alal. Üks tema isapoolsetest esivanematest, Hans Nansen – kunagine Kopenhaageni linnapea – oli Valge mere uurija. Kannustatuna samast kirest kogeda tundmatut otsustas noor, 26-aastane Nansen korraldada ekspeditsiooni Gröönimaa mandrijää ületamiseks.

Tema kuueliikmeline ekspeditsioon asus teele 1888. aastal ning leidis eest läbinisti vaenuliku keskkonna. Ekspeditsioonil kulus 12 päeva, enne kui pärast turvalisest laevast lahkumist jalg taas maismaa pinda puudutas. Mehed läbisid vaevalise teekonna üle mandrijää ja jõudsid septembris Gröönimaa läänerannikule. Kogu ohtliku retke jooksul salvestasid mehed ülima täpsusega ilmastikutingimusi ja kogusid muid teaduslikke andmeid.

Kuus meest naasid Norrasse ja said kohe rahva tunnustuse osaliseks. Kuid Nansen ei jäänud loorberitele puhkama. Varasemad vaatlused olid teda veennud, et Siberist põhjapoolusele ja sealt alla Gröönimaale peab suunduma tugev ida-läänesuunaline hoovus.

Seadnud kindlaks eesmärgiks tõestada oma teooria paikapidavust, uuris Nansen välja, milline peab olema laev, mis kannataks välja jää surve. Ta kavatses sõita sellega ida suunas mööda Loodeväila Uus-Siberi saarestikuni, kuni laev jäässe külmub. Meeskond saaks jääda pardale ja lasta jääl ennast läände, Põhjapooluse ning Svalbardi ja Gröönimaa vahele jäävate väinade suunas kanda.

Ekspeditsioon asus Christianiast (praegune Oslo) teele 1893. aasta juunis, kaasas viie aasta varustus ja kaheksa aasta kütust. Fram seilas mööda Siberi põhjarannikut itta. Umbes 100 miili enne Uus-Siberi saarestikku võttis Nansen kursi otse põhja. 20. septembriks oli Fram 79. laiuskraadil kindlalt paakjääs kinni. Nansen ja tema meeskond valmistusid triivima lääne suunas, Gröönimaa poole.

Fram ei triivinud Põhjapoolusele nii lähedale, kui Nansen lootnud oli. Nansen otsustas siiski proovida Põhjapoolusele jõuda. Ta võttis teekonnale kaasa ühe oma tugevaimatest meestest, ustavaima Hjalmar Johanseni. Nende üritust aga ei krooninud edu. Tingimused olid oodatust palju halvemad, jäämäed või avatud vesi tõkestasid tihti meeste teed ja põhjustasid viivitusi. Punktis koordinaatidega 86 kraadi ja 14 minutit põhjalaiust otsustasid nad lõpuks tagasi pöörduda ja suunduda Franz Josephi maale. Nansen ja Johansen ei jõudnud küll poolusele, kuid olid olnud sellele lähemal kui keegi teine enne neid.

1897. aasta augustis jõudsid Nansen ja Johansen ühe ekspeditsioonilaeva pardal tagasi Norrasse, Vardø sadamasse. Samal päeval – ja nende teadmata – oli Fram Spitsbergeni lähistel maha raputanud viimase paakjää ja seilas esimest korda üle kolme aasta lõuna suunas. Nanseni teooria oli õige. Laeva oli edasi kandnud hoovus, mille olemasolu ta tõestada oli tahtnud! Ekspeditsioon oli kogunud ka hinnalist teavet hoovuste, tuulte ja temperatuuride kohta ning tõestanud lõplikult, et Põhjapooluse lähedal Euraasia poolel ei ole maismaad, vaid kõigest sügav jäätunud ookean. Uue okeanograafiateaduse jaoks oli Frami reis ülisuure tähtsusega. Nansenile tähistas see aga kutsumuslikku pöördepunkti. Okeanograafiast sai tema keskne uurimisvaldkond.

Nanseni suurte avastuste päevad olid möödas. Siiski panustas ta jätkuvalt teaduse arengusse, kogudes põhjalikke andmeid Norra mere ja Atlandi ookeani kohta.