Kuulsad maadeavastajad: Roald Amundsen

See, et kaks kuulsat Norra polaaruurijat Fridtjof Nansen ja Roald Amundsen olid kaasaegsed, on üks ajaloo kokkusattumusi. Amundsen sündis 1872. aastal – 11 aastat pärast Nansenit – Sarpsborgi linna lähistel Kagu-Norras. Heites kõrvale planeeritud meditsiinikarjääri, otsustas ta pühendada oma elu hoopis polaaruurimisele. Väljaõppinud meremehena töötas Amundsen Arktikas kaubalaeval, enne kui ta võeti esimeseks tüürimeheks Belgicale – laevale, mis 1897–1899 esimesena Antarktikas talvitus, kirjutab norra.ee.

Neilt reisidelt saadud kogemused andsid Amundsenile piisavalt enesekindlust, et võtta vastu 300 aastat kõigi meresõitjate jaoks alistumatuna püsinud väljakutse – Loodeväil. Maadeuurijad teadsid juba ammu selle Põhja-Ameerika mandrist põhja pool asuva Euroopat ja Aasiat ühendava väila olemasolust, kuid ükski laev ei olnud veel seda terves pikkuses läbinud. Amundsen ostis tugeva, purjede ja 13-hobujõulise mootoriga varustatud 45-tonnise laeva Gjøa. 1903. aasta suvel asus Gjøa Oslo fjordist teele. Kuueliikmeline meeskond oli valmis Loodeväila jääsegustest vetest läbi murdma.

Ekspeditsioon oli edukas ning 1906. aasta augustis läbis Gjøa väila viimased lõigud. Teekonnal olid mehed kogunud hulga teaduslikke andmeid, olulisimad neist maa magnetismist, samuti olid tehtud magnetilise põhjapooluse täpse asukoha vaatlused. Lisaks olid nad kokku pannud etnograafilise materjali Loodeväila ääres elavate eskimote kohta.
Kiirest edust kannustatuna pööras Amundsen oma tähelepanu Põhjapoolusele. Ta plaanis lasta oma laeval Beringi väinast põhja pool jäässe külmuda, kuid raske oli leida rahalist toetust. 1909. aasta septembris tulid teated, et ameeriklased Robert Peary ja Frederick Cook olid jõudnud Põhjapoolusele. Amundsen otsustas siis oma ekspeditsiooni edasi lükata ja üritada vahepeal jõuda Lõunapoolusele – enne Robert Falcon Scott’i, kes oli juba suure ekspeditsiooni juhina Antarktikasse teel.

Augustis purjetas Amundsen lõunasse Nansenilt saadud laeval Fram. Beringi väina läbimiseks pidid laevad tol ajal sõitma ümber Kap Hoorni. Seetõttu ei kahtlustanud keegi mingit plaanide muutust, kui Fram lõuna suunas minema kihutas.

Kui laev Madeiral peatuse tegi, teatas Amundsen ekspeditsiooni liikmetele, et minnakse hoopis lõunasse, mitte põhja. Scott’ile lähetati telegramm teatega, et Norra ekspeditsioon läheneb samuti Antarktikale. Järgnenud dramaatiline võidujooks paelub üldsust veel tänapäevalgi.

Amundsen jäi Whales’i lahes baaslaagrisse. See oli poolusele lähemal kui Scott’i lähtepunkt, McMurdo väin. Kuid maastik Whales’i lahe ja pooluse vahel oli tundmatu, Scott aga sai samal ajal liikuda oma kaasmaalase Shackletoni 1908. aastal märgistatud teed mööda. 19. oktoobril 1911 lahkus Amundsen baaslaagrist koos nelja kaaslase, nelja kelgu ja 52 koeraga. Amundseni missioonil oli vaid üks eesmärk – jõuda Lõunapoolusele, ja kiiresti! Kaks kuud hiljem oli see eesmärk saavutatud – 5 nädalat varem, kui Scott ja tema kurnatud mehed kohale jõudsid ning Amundseni lipu ja telgi eest leidsid.

14. detsembril 1911 heisati Lõunapoolusel Norra lipp. Norra meeskond oli ületanud ohtliku Rossi takistuse ja jõudnud kõrge, liustikega seotud mäeaheliku jalamile. Edasiminek näis liiga ohtlik. Kuid tänu oskustele ja piisavale õnnele leidsid mehed siiski tee Heibergi liustikule, ületasid mäeaheliku ning jõudsid poolusele viivale platoole.

Amundseni kaliibriga maadeuurijale ei olnud alles jäänud ühtki suurt väljakutset, kuid üht soovis ta siiski veel – teha õhusõit üle Arktika ookeani. 1925. aastal sooritas ta hulljulge ekspeditsiooni kahel vesilennukil N24 ja N25. Lennukid pidid 88. laiuskraadil hädamaandumise tegema, kuid meeskonnal õnnestus üks neist taas õhku saada ja kolm nädalat hiljem naasti Svalbardi.

Vesilennukite ekspeditsiooni rahastas ameeriklane Lincoln Ellsworth, kes sellest koos Amundseniga ka ise osa võttis. Järgmisel aastal juhtis Roald Amundsen koos Ellsworthi ja itaallase Umberto Nobilega õhulaev Norge (Norra) ekspeditsiooni Svalbardist üle Põhjapooluse Alaskale. Uurijad läbisid senitundmatuid alasid, täites nii viimasegi valge laigu maakaardil.

Polaaruurimine oli Amundseni kogu elu. See viis ta ka surma. Kui Nobile suundus kaks aastat hiljem Norge sõsara Italia pardal teisele polaarlennule, jäi ekspeditsioon kadunuks. Amundsen liitus seda otsima suundunud rühmaga. Üks teine otsingurühm leidis õhulaeva ja elusa Nobile. Kuid Amundsen ja tema kaaslased ei tulnudki tagasi.