|
See,
et kaks kuulsat Norra polaaruurijat Fridtjof Nansen ja Roald Amundsen olid
kaasaegsed, on üks ajaloo kokkusattumusi. Amundsen sündis 1872. aastal – 11
aastat pärast Nansenit – Sarpsborgi linna lähistel Kagu-Norras. Heites kõrvale
planeeritud meditsiinikarjääri, otsustas ta pühendada oma elu hoopis
polaaruurimisele. Väljaõppinud meremehena töötas Amundsen Arktikas kaubalaeval,
enne kui ta võeti esimeseks tüürimeheks Belgicale – laevale, mis 1897–1899
esimesena Antarktikas talvitus, kirjutab norra.ee.
Neilt
reisidelt saadud kogemused andsid Amundsenile piisavalt enesekindlust, et võtta
vastu 300 aastat kõigi meresõitjate jaoks alistumatuna püsinud väljakutse –
Loodeväil. Maadeuurijad teadsid juba ammu selle Põhja-Ameerika mandrist põhja
pool asuva Euroopat ja Aasiat ühendava väila olemasolust, kuid ükski laev ei
olnud veel seda terves pikkuses läbinud. Amundsen ostis tugeva, purjede ja
13-hobujõulise mootoriga varustatud 45-tonnise laeva Gjøa. 1903. aasta suvel
asus Gjøa Oslo fjordist teele. Kuueliikmeline meeskond oli valmis Loodeväila
jääsegustest vetest läbi murdma.
Ekspeditsioon
oli edukas ning 1906. aasta augustis läbis Gjøa väila viimased lõigud.
Teekonnal olid mehed kogunud hulga teaduslikke andmeid, olulisimad neist maa
magnetismist, samuti olid tehtud magnetilise põhjapooluse täpse asukoha
vaatlused. Lisaks olid nad kokku pannud etnograafilise materjali Loodeväila
ääres elavate eskimote kohta.
Kiirest edust kannustatuna pööras Amundsen oma tähelepanu Põhjapoolusele. Ta
plaanis lasta oma laeval Beringi väinast põhja pool jäässe külmuda, kuid raske
oli leida rahalist toetust. 1909. aasta septembris tulid teated, et
ameeriklased Robert Peary ja Frederick Cook olid jõudnud Põhjapoolusele.
Amundsen otsustas siis oma ekspeditsiooni edasi lükata ja üritada vahepeal
jõuda Lõunapoolusele – enne Robert Falcon Scott’i, kes oli juba suure
ekspeditsiooni juhina Antarktikasse teel.
Augustis
purjetas Amundsen lõunasse Nansenilt saadud laeval Fram. Beringi väina
läbimiseks pidid laevad tol ajal sõitma ümber Kap Hoorni. Seetõttu ei
kahtlustanud keegi mingit plaanide muutust, kui Fram lõuna suunas minema
kihutas.
Kui
laev Madeiral peatuse tegi, teatas Amundsen ekspeditsiooni liikmetele, et
minnakse hoopis lõunasse, mitte põhja. Scott’ile lähetati telegramm teatega, et
Norra ekspeditsioon läheneb samuti Antarktikale. Järgnenud dramaatiline
võidujooks paelub üldsust veel tänapäevalgi.
Amundsen
jäi Whales’i lahes baaslaagrisse. See oli poolusele lähemal kui Scott’i
lähtepunkt, McMurdo väin. Kuid maastik Whales’i lahe ja pooluse vahel oli
tundmatu, Scott aga sai samal ajal liikuda oma kaasmaalase Shackletoni 1908.
aastal märgistatud teed mööda. 19. oktoobril 1911 lahkus Amundsen baaslaagrist
koos nelja kaaslase, nelja kelgu ja 52 koeraga. Amundseni missioonil oli vaid
üks eesmärk – jõuda Lõunapoolusele, ja kiiresti! Kaks kuud hiljem oli see
eesmärk saavutatud – 5 nädalat varem, kui Scott ja tema kurnatud mehed kohale
jõudsid ning Amundseni lipu ja telgi eest leidsid.
14.
detsembril 1911 heisati Lõunapoolusel Norra lipp. Norra meeskond oli ületanud
ohtliku Rossi takistuse ja jõudnud kõrge, liustikega seotud mäeaheliku
jalamile. Edasiminek näis liiga ohtlik. Kuid tänu oskustele ja piisavale õnnele
leidsid mehed siiski tee Heibergi liustikule, ületasid mäeaheliku ning jõudsid
poolusele viivale platoole.
Amundseni
kaliibriga maadeuurijale ei olnud alles jäänud ühtki suurt väljakutset, kuid
üht soovis ta siiski veel – teha õhusõit üle Arktika ookeani. 1925. aastal
sooritas ta hulljulge ekspeditsiooni kahel vesilennukil N24 ja N25. Lennukid
pidid 88. laiuskraadil hädamaandumise tegema, kuid meeskonnal õnnestus üks
neist taas õhku saada ja kolm nädalat hiljem naasti Svalbardi.
Vesilennukite
ekspeditsiooni rahastas ameeriklane Lincoln Ellsworth, kes sellest koos
Amundseniga ka ise osa võttis. Järgmisel aastal juhtis Roald Amundsen koos
Ellsworthi ja itaallase Umberto Nobilega õhulaev Norge (Norra) ekspeditsiooni
Svalbardist üle Põhjapooluse Alaskale. Uurijad läbisid senitundmatuid alasid,
täites nii viimasegi valge laigu maakaardil.
Polaaruurimine
oli Amundseni kogu elu. See viis ta ka surma. Kui Nobile suundus kaks aastat
hiljem Norge sõsara Italia pardal teisele polaarlennule, jäi ekspeditsioon
kadunuks. Amundsen liitus seda otsima suundunud rühmaga. Üks teine otsingurühm leidis
õhulaeva ja elusa Nobile. Kuid Amundsen ja tema kaaslased ei tulnudki tagasi.
|