Maarja Värv, Peking, Postimees
Enne olümpiat oli suur küsimus turvalisus – milliste plaanide järgi sõdurid, turvatöötajad, politseinikud ja vabatahtlikud inimeste heaolu eest hoolitsevad.
Kohapeale sõitnud Postimehe ajakirjanikud on nüüdseks juba neli päeva erinevaid kontrolle läbinud. Esimene kokkupuude turvatöötajatega on näiteks kohe hommikul hotellist lahkudes.
Tegelikult on süsteem imelihtne ja peaks töötama nagu õlitatult – kõikides ametlikes hotellides, kust sõidab ka buss pressikeskusesse, tehakse korralik turvakontroll, ning see tähendab, et üldjuhul saab ülejäänud päeva olümpiaaladel vabalt ringi liikuda ja lisakontrolli ei ole.
Mitu kontrolli tuleb läbida siis, kui tegemist on tähtsama kohaga, nagu näiteks olümpiaküla rahvusvaheline tsoon, ka Linnupesa nime kandvale peastaadionile avamistseremooniale pääsemiseks tuli kogu oma vara turvalindile asetada.
Neli etappi
Hotelli fuajees on üleval silt, mis soovitab bussile minnes varuda vähemalt kümme minutit turvakontrolliks. Kuidas see protseduur siis välja näeb? Tegelikult suhteliselt sarnane lennujaama kontrolliga, aga siiski väikeste erandite ja suuremate jõududega.
Kõigepealt nägude tuvastamine. Õigemini uuritakse, kas akrediteeringul ehk kaelakaardil on seda esitava inimese nägu. Selleks tuleb ise samal ajal pisikesse kaamerasse vaadates kaart ühe kaadervärgi peale asetada ning kui kõik õige, läheb põlema roheline tuluke. Ja siis uurib vabatahtlik töötaja, kas minu kaardile kleebitud turvaelement on ikka ehtne. Selle protseduuri tarbeks on meie hotellis tavaliselt vähemalt kolm hiinlannat.
Teine etapp. Kõik tühjaks ehk asjad vabatahtlike kätte ja nemad panevad need turvalindilev. Selleks läheb vaja umbes nelja inimest – üks võtab minu käest mu koti, annab teise kätte, kes paneb selle lindile, kolmas võtab kandiku, annab neljanda kätte, kes asetab selle minu ette, et ma sinna oma asjad paneksin, ja paneb siis lindile.
Kolmandaks turvaväravad. See on nagu aamen kirikus, et sealt läbi astudes hakkab miski piiksuma, seetõttu tuleb kohe kõrvale astuda ning käed-jalad laiali ajada, et järjekordne töötaja saaks natuke põhjalikumalt väikese metallidetektoriga piiksunud koha üles leida. Metallidetektoritega hiinlasi on üldjuhul kaks, mõnikord ka kolm.
Seejärel tuleb liikuda turvalindi juurde oma asjade järele. Kaks hiinlast on arvutiekraanilt mu koti sisu üle vaadanud ning nende õla taga seisev politseinik kõik heaks kiitnud. Aga mitte alati.
Väike lonks
Vahetevahel tuleb ette, et päevaks valmistudes olen kotti pannud ka veepudeli. Teatavasti näiteks lennukitesse vedelikega ei lasta, aga hiinlased õnneks nii karmid ei ole. Pärast politseinikuga nõupidamist astub üks neist minu juurde, koputab tagasihoidlikult õlale ja teatab, et neile valmistab natuke muret minu kotis olnud veepudel. Ja selleks, et kõik oleks kontrolli all, palub mul nende nähes pudelist väikse lonksu võtta. See tehtud, lööb hiinlase nägu särama ning ta tänab mind koostöö eest.
Haaran koti ja kõik muu endale kuuluva ning suundun diivanite poole bussi saabumiseni jäävat aega parajaks tegema. Kaks vabatahtlikku töötajat tulevad mu kõrvale, üks ühele ja teine teisele poole, ning lubavad, et annavad mulle kohe märku, kui buss jõuab. Ja nii nad ka teevad.
Kuna turvakontroll on selleks hetkeks läbitud, ei tohi hotellist bussi kõndides enam teelt kõrvale kalduda. Selle eest hoolitseb kokku vähemalt seitse inimest. Kaks neist seisavad hotelliuste kõrval, üks valvab paremale viiva tee ääres, kaks valvurit on väravas ning kaks vabatahtlikku teevad nööridest koridori, mis viib väravast bussiukseni.
Uksel tervitab suure naeratuse ja säravate silmadega poiss või tüdruk, sõltuvalt hommikust. Tema sõidab lihtsalt bussijuhiga kaasa, et olla tõlgiks ja abiliseks ning sealjuures ka reisijate tuju rõõmsamaks teha. Teistsugune variant ei ole lihtsalt võimalik, kuna bussist lahkudes jääb kõrvus kõlama: «Aitäh, et meiega sõitsite, soovin teile ilusat päeva!»
Ja nii igal hommikul ...
|
