Juba aegade algusest on inimest võlunud kaks asja – kosmos ja meri. Mõlemad peidavad endas lõpuni avastamata salapära. Pole vahet, kas minna merele aerupaadi, purjepaadi, jahi või surfilauaga – tõelisi meremehi kisub merele alati tagasi. Sisemine kirg, lindpriilik vabadusetunne, adrenaliin ning salapärane merekohin on peamised tegurid, mis meremehi võluvad ja tagasi meelitavad.
Päris niisama ja ilma vajalike teadmisteta aga merel hakkama ei saa. Mida võiks algaja huviline teada ja arvesse võtta, sellest räägib Alar Volmer Spinnaker OÜ-st.
Et meresõit täiuslikuks naudinguks muuta, on vaja ka vastavat riietust. Milline see olema peaks?
See oleneb loomulikult palju sellest, milline on ilm ja kui pika meresõiduga parasjagu tegemist on. Võidusõidujahil näiteks ilma professionaalse varustuseta hakkama ei saa. Seal ei tea kunagi, millised on ilmastikuolud, kas sõita tuleb vihmas, tormis, päikesepaistes või koguni ööpimeduses.Mis aga alati paika peab on see, et jopel peaksid varrukate otstes olema kummimansetid. Need on vajalikud selle jaoks, et vesi varrukatest sisse ei tungiks. Sama kehtib ka jope krae kohta.
Mida te soovitaksite selga panna neil inimestel, kes tulevad tavapärasele mõnetunnisele lõbusõidule
Kui lõbusõit ei satu just hilistele õhtutundidele, siis piisab üldjuhul teksastest ja fliisist. Kui aga sõit toimub pisut jahedama ilmaga, siis suvisel ajal soovitan tavalist suusariietust. Jahisõidu puhul istutakse jahi keskel kokpitis. Jahi parda kõrgus on üks meeter, seega on veepritsmetega pihtasaamise tõenäosus nii väike, et mingit erivarustust vaja ei ole. Enese kuivana hoidmist tuleb jälgida hoolega just pikemate sõitude puhul. Selleks sobib tegelikult hästi ka kiledress, sest põhiline on ju tuule- ja veepritsmekindlus. Samas ei maksa unustada, et merelt tavaliselt kuiva nahaga ei pääse...
Kindlasti võiksid naisterahvad arvestada, et kõrge kontsaga kingad merel sõiduks ei kõlba. Samuti ei ole jahisõiduks sobilikud musta tallaga jalanõud, sest need võivad laevateki ära määrida. Kõige sobilikumad jalanõud on heleda tallaga ja madalad.
Väikeste paatide ja lauaga merel käijate riietusele kehtivad loomulikult teised kriteeriumid. Paadiga sõidu puhul on oluline veekindel tormiriietus, mille varrukatel ja krael oleksid kindlasti kummimansetid. Lauamehed käivad ikka kalipsos – see on liibuv, sukeldumisriietusest välja kasvanud mererõivas. Kalipso hoiab su keha soojas ka juhul, kui vesi peaks kusagilt veidi sisse pääsema. Kalipso paksused on erinevad: 3, 5 mm või 8 mm. Viimasega võib ka talvel endale väikese vettekukkumise lubada. Seda muidugi eeldusel, et hiljem end aktiivselt liigutama hakatakse.
Selge on see, et iseenesest ei sõida ükski veesõiduk. Kuidas on meeskonna töö merel jaotatud?
Kõige tähtsam on loomulikult kapten, kes purjejahil on 90% ajast sageli ka roolimees. Edasi jagunevad rollid jahil järgnevalt: purje trimmijad, kes sätivad purjeid vastavalt tuulele; kui on pikem sõit, siis peab keegi olema navigaatori rollis. See on isik, kes nö kaarti loeb ja jälgib, et kividesse või karile ei sõidetaks. Mida rohkem ülesandeid on jahil laiali jaotatud, seda huvitavam on kogu reis - kõigil on midagi selle jaoks teha, et jaht liiguks ja reis sujuks.
Kui on pikem regatt, siis oleks hea, kui laevas oleks kaks meest, kes oskavad tüürida. Hea oleks jagada tegevused vastavalt jahi vajadustele. Nii on näiteks kaks meest vööriteki meeskond. Nende haldusala on kõik see, mis on mastist eespool (vööri pool) – ehk siis esipurje ülestõmbamised ja langetamised. Allatuule mineku puhul ka spinnakeri ülespanek ja alla võtmine ning poomi vahetamine halsi ajal.
Siis on veel soodimehed –nemad sätivad soote. Sellel ametipostil võiks samuti kaks meest olla – üks sätib suurpurje, teine eespurje. Nemad tegutsevad allatuult sõites ka spinnakeri sootide sättimisega.
Põhifunktsioonid on sellega jagatud. Nüüd on vaja leida veel üks väga tähtis mees nn. “klaverimängija”. Tema ülesandeks on kõikvõimalike purjede ülestõmbamine ja langetamine. Kõikide purjede vallid ehk otsad, millega purjed üles tõmmatakse ja alla lastakse, jooksevad stopperitesse, mis oma kujult meenutavad klaveriklahve; „klaver” ise asub kokpiti serval. Seal on kümmekond otsa, mis ei tohi omavahel sassi minna, sest päästes lahti vale otsa, võib ülejäänud meeskonnale puri või spinnakeripoom pähe kukkuda.
Pealtnäha ei tundu väga keeruline, kuid kuidas tegelikult kõik toimib?
Kui meil on tegemist näiteks üle 10 meetri pikkuse jahiga, siis selle jahi vöörimeestel on täita huvitav roll – vahel on vaja masti minna. Siin on „klaverimehel” tähtis osa, sest vöörimees tõmmatakse masti valliga. Kui ots sassis, võib juhtuda, et vöörimees masti ei jõuagi või halvemal juhul saab ta sealt kiiremini alla, kui oleks ise soovinud.
Võidusõidu puhul on jahti veel ühte meest vaja – taktikut. Selle vastutusrikka rolli täitja kohustuseks on ilmateate jälgimine ning taktikaliste otsuste tegemine. Taktiku ja naigaatori rollid kattuvad sageli. Võidusõidu puhul peaks see mees olema laia kogemustepagasiga, sest tema näol on tegemist jahi ajuga.
Sageli juhtub klubisõitudes nii, et laeva omanik võtab enda kanda nii kapteni, roolimehe, navigaatori kui ka taktiku rolli. Sellisel juhul on tegemist kas tõelise merekaruga või ennast ülehindava algajaga. Kui lisaks algajale laevaomanikule on ka ülejäänud meeskond kogenematu, siis üldjuhul head tulemust oodata ei saa. Midagi hullu küll juhtuda ei pruugi, kuid kogu manööverdamine võib üsna robustselt ja vaevaliselt välja kukkuda. Siinkohal tunnebki ära hea kapteni. Mida paremini ja selgemini suudab kapten jahi kiiremaks edasiliikumiseks vajalikud tööd meeskonnale delegeerida, seda kiiremini tal sõita õnnestub.
Kuidas käituda tavalisel lõbusõidul?
Kui aga minna näiteks perega lihtsalt lõbusõidule, siis peaks ühiste jõududega ka 10-meetrise paadi juhtimisega kenasti hakkama saama. Kuna 10-meetrisele jahile on tõenäoliselt ka autopiloot paigaldatud, saab mees tegeleda köite ja purjedega ning naine autopilooti jälgida. Sellise jahi puhul on hea asi ka kiirus, 7-8 sõlme ehk umbes 15 km/h, annab piisava aja reageerida, kui midagi ootamatut peaks navigeerimisseadme ekraanile või vaatevälja ilmuma. Samas tasub alati plaanid varakult läbi mõelda ja visata enne ankru heiskamist pilk kaardile. Tänapäeval on olemas ka GPS seadmed, kuhu saab madalikud sisse programmeerida ja alarmid peale panna.
Sõbrad soomlased on andnud hea idee: igale saarele, millest möödutakse, tehakse kaardil rist peale. Nii on hea oma asukohta määratleda ja see on heaks abivahendiks ka siis, kui GPS peaks mingil põhjusel alt vedama.
Millised ohud merel ees ootavad ning kuidas ohu korral õigesti toimida?
Kiirpaadiga navigeerimine on üsna keeruline - see liigub 25 sõlme tunnis. Kõik, mis juhtub, toimub meeletu kiirusega. Ka hetkeolukord võib väga kiiresti muutuda. Selle põhjuseks on vee sügavus, tuule tugevus, selle suund ja loomulikult lained.
Isegi Tallinnast Helsinkisse sõitmine ei ole niisama lihtne tegevus. Pealtnäha võib kõik tunduda lihtne: suur ja avar meri ning hea ilma korral on ka tee kaugele ette näha. Tegelikult tuleb aga väga tähelepanelik olla, sest kiirlaevade liiklus on üsna tihe. Kitsamatel teedel peavad väiksemad alused alati suurematele teed andma.
Kui on näha, et läheduses on teisi jahte või laevasid, tuleb hoida kindlat kurssi. Kui juht hakkab vingerdama ja pidevalt suunda muutma, siis ei saa teiste laevade kaptenid aru, mida ta teeb. Segaduse tagajärjel võib halvimal juhul toimuda kokkupõrge. Jahi varustusse peab kindlasti kuuluma ka raadiosaatja, et vajadusel teiste alustega ühendust võtta ja oma positsioneeringut või sõidusuunda ning sihtkohta teatada.
Tallinna lahel lisab kindlasti vürtsi ja adrenaliini kiirlaevade kohalolek. Need liiguvad uskumatu kiirusega. Vaatad kaugelt - väike täpp, järgmisel hetkel on ta juba su kõrval. Sellistel hetkedel mängib taaskord suurt rolli meeskonna treenitus. Kogenenud mehed suudavad hetkega olukorra kontrolli alla võtta, kuid kogenematu meeskond võib sattuda paanikasse ning hilinenud manööver võib kaasa tuua suure segaduse, halvemal juhul ka õnnetuse. Sageli on õnnetuse põhjustajaks tugeva tuulega täispurjes sõit ning suutmatus järsu kursimuutmise ajal purjeid piisavalt kiiresti maha võtta. Siin on lihtne reegel: ära pane üles rohkem suuri purjeid, kui jõud üle käib.
Professionaalne meeskond suudab purjed kahe minutiga maha võtta ning siis jääb veel üle kaks minutit tee andmiseks.
Kui keerata jahi rooli järsult vasakule või paremale, ei juhtu üldjuhul midagi. Kuid kui seda teha tugeva tuule ja täispurjega, võib midagi katki minna või jaht küljele kalduda. Sellistel juhtudel on halvim variant see, kui spinnaker on üleval. Olgu siinkohal öeldud, et spinnaker on purjejahil olev poolümmargune lisapuri. See on nii suur, kui kõik teised purjed kokku ning kui see hakkab vales suunas vedama, võibki jaht küljele kalduda. Kui spinnaker peaks veel ka tuult täis olema, võib ta jääda jahti vastu vett vedama. Sellisel juhul tuleb spinnakeri köis läbi lõigata, siis see hakkab lehvima nagu lipp, kiil aga tõstab jahi uuesti püsti. Kui peaks tõepoolest juhtuma, et jaht hakkab küljelt küljele õõtsuma, siis on lihtne reegel: tuleb end kokpiti pikali visata ning samal ajal jälgida, et edasi-tagasi laperdava poomiga pihta ei saaks. Kindlasti tuleb jälgida ka seda, et mõni köis ümber jala või kaela ei oleks sattunud. Peale mõningast loperdamist tõuseb jaht jälle püsti ning oht on möödas.
Millal võib inimene iseseisvalt jahiga merele minna?
Eestis korraldatakse jahisõidu põhikursuseid. Need kestavad tavaliselt 18-30 tundi. See on küll küllaldane aeg, et omandada põhiteadmised, kuid päris üksinda merele minna ikkagi ei tohiks. Lisaks tuleks läbida 80 tundi kestvad laevajuhi kursused. Peale seda peaks inimene omama piisavat teadmistepagasit, et omapead merele minna.
Alar Volmer soovib kõigile rohkem tuult ja päikest!
|
