Brasiilia indiaanlastelt ... Eestisse

Indiaca päris täpne vanus ei ole teada, kuid pärit on see sportmäng Lõuna-Ameerikast, kus seda mängisid Brasiilia indiaanlased, kes nimetasid mänguvahendit petekaks.

Euroopasse tõi indiaca Saksamaa Kölni Spordiülikooli õppejõud Karlhans Krohn, kes avastas selle spordiala enda jaoks Rio's 1936.a. Saksamaa ongi indiaca arendamisel olnud juhtivaks riigiks tänase päevani. Kuigi Jaapanis on teadaolevalt üle miljoni mängija ja endiselt harrastatakse indiacat mängu sünnimaal Brasiilias ning ka USA-s, on ala arengu ja populaarsuse tõusu taga käesoleval ajal siiski Euroopa. Kõige aktiivsemalt tegeldakse sellega Saksamaal, populaarne on mäng ka Šveitsis, Luxembourgis, Austrias, Suurbritannias, Prantsusmaal, Slovakkias, Sloveenias ja muidugi Eestis.

Eestisse tõi indiaca Eesti Võimlemisliidu asepresident Viktor Saaron, kes tutvus selle mänguga 1996.a Šveitsis. Viktor Saaroni algatusel moodustati sama aasta sügisel Eesti esimene indiaca klubi ja 1997.a. kevadel korraldati esimesed Eesti karikavõistlused. Tänaseks on mäng levinud üle Eesti, tekkinud on hulgaliselt võistkondi ning mitmeid klubisid, mille baasil moodustati 1999. aasta maikuus ka Eesti Indiaca Liit. 

Indiaca on sportmäng, mida mängivad kaks võistkonda mänguväljakul. Mänguväljak kujutab endast ristkülikut, mis on tähistatud kahe otsa- ja kahe külgmise piirjoonega ning jagatud keskjoonega kaheks võrdseks osaks. Väljaku keskjoone kohale on võrgupostide abil kinnitatud võrk, millest kahele poole jäävad kahe erineva võistkonna mängijad. Võistkond koosneb viiest väljakumängijast, segavõistkonna puhul peab väljakul olema vähemalt kolm mees- ja kaks naismängijat.Oma reeglite poolest meenutab aga indiaca kõige enam tavalist võrkpalli. 

Mängimiseks kasutatakse spetsiaalset sulgedega varustatud nahast padjakest, mida kutsutakse indiacapalliks. Kollast värvi lameda padjakese külg on kinnitatud neli punast sulge ning mängimisel lüüakse peopesaga vastu padjakest.  

Mäng on väga dünaamiline ja emotsionaalne ning sobib erinevas vanuses ning füüsilise ettevalmistusega inimestele. Mängu eesmärgiks on saata indiacapall määrustepäraselt üle võrgu nii, et see maanduks vastase väljakupoolel, vältides samas palli maandumist oma väljakupoolel. Võistkond tohib järjest palli lüüa kolm korda (lisaks puutele sulustamisel), et saata pall üle võrgu tagasi vastase väljakule. 

Pall pannakse mängu pallinguga ehk serviga. Pallingul lööb pallija indiacapalli ühe puutega üle võrgu vastase väljakupoolele. Palli mängitakse seni, kuni see puutub väljakut, mängija keha (v.a käsi kuni õlani), läheb platsilt välja või võistkond ei saada palli määrustepäraselt tagasi. Võistkond, kes saavutab edu, saab indiacas nii punkti kui pallinguõiguse. Kui võistkond võitis ka eelmise punkti, siis jätkab sama mängija servimist. Kui aga saadakse pallinguõigus vastaste käest, siis võistkonna mängijad liiguvad platsil ühe koha võrra edasi kellaosuti liikumise suunas ja servima läheb järgmine mängija.  

Sõltuvalt mängijate soovist, mängimise võimalustest või konkreetsetest võistlusjuhendist mängitakse indiacat kas punktide peale või aja peale. Ametlikel võistlustel mängitakse indiacat ühtsete indiaca reeglite ja vastava võistluse jaoks kinnitatud võistlusjuhendite järgi.  

Kõige harilikuma, võistlustel kasutatava indiacapalli massiks on 50-60 g, sulgede pikkus kinnituskohast 18-20 cm ja padjakese läbimõõt 7-8 cm. Lastele on mõeldud lastepall, mille kaal on umbes 30 g. Mängus kasutatava võrgu laius on 100 cm, pikkus 650 cm, võrgusilm 45*45 mm ja värvus roheline.

Suvi on tulemas ja indiacat on võimalik mängida kõikjal – nii enda aias kui ka rannas. Mäng sobib ideaalselt toredaks ajaviiteks koos sõpradega - kui ei ole võimalik paigaldada võrku ja piirjooni, saab ka niisama ringis lõbuks omavahel ringis mängida. Tasub proovimist!

Eesti 2008.a. meistrivõistlustel indiacas tulid naiste seas võitjaks Elion SK Tartu, meeste seas IK Reval ning segavõistkondade seas Rootsi Profiil.
Samuti valmistub Eesti koondis 3. Indiaca MM-iks, mis toimub Luxembourgis.19-23.augustil 2008.aastal.