Traavisport: tulised hobused ja pöörane raha

Traavli saame siis, kui liidame umbes 600 kilole musklitele neli rautatud kapja ning paneme kõike seda valitsema pehmelt öeldes labiilse närvisüsteemi. Kui riputame talle sappa veel paarikümne kilose kaariku koos vilunud hobuspetsialistiga, on meil võidusõidurakend. Paneme tosinajagu selliseid rakendeid mööda ovaali kihutama ja ongi traavivõistlus.  

Miks hobused just traavima peavad? Puhtalt inimese mugavuse heaks. Ammusel ajal pandi tähele, et galoppiv rakendihobune liikus küll kiirelt, kuid pani kerge troska vastikult õõtsuma. Nii algaski hobuveokite ajastul kiirete, aga traavivate hobuste kasvatus. Kunagi õige ammu oli galopihobune traavlist tublisti kallim. Nõnda sai jõukamates riikides hoo sisse galopparite kasvatus ja kasinamate võimalustega maades traavlikasvatus. Selle erinevuse jälgi näeme tänase päevani. Soome, Rootsi, Venemaa on suuresti „traaviriigid“, seevastu  Inglismaa, USA, Okeaania aga valdavalt „galopiriigid“. Need riigid, mis veel 19. sajandil olid killustunud vaesteks ja jõukateks riigikesteks (näiteks Saksamaa ja Itaalia), kasvatavad nüüd võrdse usinusega nii traavleid kui ka galoppareid. 

Traavisport – mis see on?

Traavisport on karjas jooksvate hobuste võistlus kiireima tiitlile. Tänastel traavivõistlusel kihutavad hobused peamiselt kolmel distantsil: 1600m, 2100m ja 2600m. Vahel harva on distants veelgi pikem. Kui ühte starti satuvad erineva tasemega hobused, antakse tagasihoidlikumale grupile väike edumaa, mis kõigub 20 ja 40 meetri vahel. Nii saavad hobused võistlust alustada nn.voltstardist.  Korraldatakse ka rühmastarte ja poolvoltstarte. Okeaanias võib aga näha lausa paigalstarti - täpselt nagu inimeste kergejõustikuvõistlusel. Kõige sagedamini viib aga hobused stardijoonele auto. Stardijooneni liigub auto ühtlase kiirusega, seejärel aga kiirendab end hobuste jalust ära.
Mõnel puhul jäetakse kaarik ära ja hobusejuht ronib traavli turjale. Sel puhul on kogu võiduajamise nimi Monte. 

Kiirus

Traavivõistluste vaheaegu mõõdetakse kilomeetriste ja poole kilomeetriste lõikude kaupa. Esimene 500 meetrit, esimene 1000 meetrit jne. Algaja traavisõber satub enamasti segadusse, kui kuuleb, et viimane 500 meetrit läbiti näiteks ajaga 20,0. Nõnda tuleks traavli kiiruseks enam-vähem 90 kilomeetrit tunnis. Nipp on selles, et traavistopper annab aja, mis kuluks, kui traavel läbiks samas tempos terve kilomeetri. Minutit määrava arvu jätab aga teadustaja ütlemata. Tõlgitult tähendab “viimased 500, 20,0”, et selles tempos oleks hobune läbinud ühe kilomeetri ühe minuti ja 20 sekundiga. Seega läbis ta 500 meetrit tegelikult 40 sekundiga. Ning tema keskmine kiirus on sel puhul 45 kilomeetrit tunnis.
Väga lühikestel lõikudel suudavad tipptraavlid liikuda üle 70 kilomeetri tunnis. Äsjasel Mikkeli suurvõistlusel tehti märade maailmarekord ühe miili distantsil. Rekordhobuse – Camilla Hignessi - keskmiseks kiiruseks mõõdeti 51,1 kilomeetrit tunnis. 

Rada

Soome on riik, kus ka kinnisilmi seigeldes satutakse varem või hiljem mõnele hipodroomile. Neid on seal tõesti igat nägu ja tegu ning kokku 43. Ja ega mujalgi maailmas ei allu traavivõistluste rajad mingile vääramatule standardile.  Lihtsalt kõige levinuim raja pikkus on 1050 meetrit (mõõdetuna meetri kaugusel raja sisepiirist). Kurvid on kõikjal poolringid, aga kurvide kalle on hipodroomidel erinev. Tallinnas on kalle väga madal, Tamperes aga lausa 15 kraadi. Vermo kurvikalded on Tallinna ja Tampere vahepealsed – 12,5 kraadi.   

Hobune

Tänapäeval võistlevad traavirajal ameerika traavel ja pariisi traavel. Tuntud traavlitõud on veel vene traavel, orlovi traavel ja norfolki traavel. Ometi kasutatatakse neid vähem.  Ameerika traavli kõrval ning eriti põhjamaades on suureks publikumagnetiks aborigeenset ehk lihtsalt maatõugu hobuste traavivõistlused.
Ameerika ja prantsuse traavlite sportlasekarjäär algab pärast teist sünnipäeva. Võistelda tohivad nad umbes 30 korda aastas.
Kui traavel on olnud edukas, siis ulatub tema fännklubi kümnetesse tuhandetesse. Fännid kannavad innukalt oma lemmiku tallivärve, sõidavad temaga võistluselt võistlusele, ostavad lemmiktraavli sümboolikaga meeneid jne.
Edukas võidusõiduhobune on samasugune meediastaar nagu lauljad-näitlejad. Tema käekäiku kajastavad televisioon ja ajalehed.
Ja veel: kui traavel on olnud edukas, kipub ta oma peremehest tegema miljonäri. Rootsi maatõugu hobune Järvsöfaks on praeguseks võistelnud umbes 9 aastat ja võitnud ligi 40 miljonit krooni. Prantsusmaa registri traavel Jag De Bellouet on võitnud seitsme aastaga umbes 60 miljonit krooni.
Aga kord tuleb aeg puhkama minna. Pensionikka jõuavad traavlimärad koos oma kolmeteistkümnenda sünnipäevaga ja ruunad-täkud kolm aastat vanematena. 

Kust see raha tuleb?

Hobuvõiduajamiste tagant säravad edevuse ja raha siidjad kõrvakesed. Kõigepealt: auhinnaraha, mille võiduka hobuse omanik mõnust ruiates oma taskusse surub, tuleb totomängijate taskust. Ja toto (ka totalisaatoriks nimetatud) on üks kaval skeem, mis meelitab inimesi võistlustulemusi ennustama. Et ennustus nö. arvesse läheks, tuleb see kinnitada mingi rahasummaga. See annab omakorda õiguse täpse ennustuse puhul raha võita. Kuid totokassasse pandud rahast napsab toto korraldaja kohe 20-37 protsenti endale. Just sellest rahast moodustataksegi hobustele auhinnad – vastasel juhul ei paneks hobuseomanik looma võistlema; siis ei saaks aga totalisaator töötada... Seetõttu ei olegi totalisaator tänapäeval kasiinodega võrreldav rahaveski. Veidi raha ta siiski teenib ja sealt need „rahakõrvad“. Kuna aga iga normaalne riik tahab ka tänapäeval olla kuulus kiirete hobuste tõttu, soosivad Euroopa riikide seadusandlused hobutoto tegevust igati. Rootsis on lausa nii kaugele jõutud, et igas väikseimas omavalitsusüksuses (kommuunis) peab olema võimalus hobustele panustada. Siit siis need „edevuse kõrvad.“ 

Ostaks õige traavli?

Eks selline põrunud idee tuleb varem või hiljem kummitama igaüht, kes veidigi traavisporti nuusutanud. Kasvõi publiku tribüünilt. Aga normaalse mõttetegevus heaks tuleb üha meenutada, et traavel on nagu üks kaera ja odra hävitamise masin - ta muudkui sööks. Selleks, et saaks põhjust auhinnaraha võita, tuleb teda treenida ja treenida ja siis veel veidi treenida. Treeneriks kõlbab vaid selline isik, kes hobusest ka midagi teab ja need isikud kipuvad muudkui raha küsima. Seetõttu suudabki üks keskmine traavel igas kuus nelja ja poole tuhande krooni eest oma peremehe raha sirgeks lüüa.  Ning võib juhtuda, et satub keskpäraste võimetega kabjaline. Aga kui traavel on põdurapoolne, astub platsi honorariküsimise suurmeister  - loomaarst. Nõnda pakub keskpärane traavel päris korraliku võimaluse pikaldaseks laostumiseks. Sellepärast ongi arukas esiotsa tulla hipodroomi tribüünile. Siingi jagub põnevust ja võimalusi elegantseks laostumiseks küll ja küll...