Poosidest
on palju kirjutatud - alates kuulsast Kamasutrast ning lõpetades põrandaaluste
väljaannetega. Tuntud seksuoloogid on neile pühendanud suure osa oma töödest.
Põhiküsimus seisneb selles, kuidas leida optimaalset asendit sõltuvalt
partnerite anatoomilistest iseärasustest. Ometi tuleb lisaks sellele arvesse
võtta ka psühholoogilist momenti.
Esineb hulgaliselt juhtumeid, kus teatav poos peaks anatoomilisest seisukohast
võttes rahuldama mõlemaid osapooli, ometi pole see kaugeltki nii - „miski oleks
nagu valesti”.
Taolised vastuolulised tunded võivad tekkida sellest, et iga poosi jaoks võib
kummalgi partneril olla psühholoogilisest seiskohast võetuna oma arusaam. Eriti
suured raskused (ja isegi konfliktid) tekivad siis, kui kummalgi partneril on
ühe ja sama asendi suhtes oma vaade, oma tunnetus ja hinnang.
Näod vastamisi asended
Peab mainima, et kõik taolised poosid rahuldavad inimestevahelises seksis
eelkõige kommunikatiivset funktsiooni - so suhtlemisvajadust. Teatavasti
puuduvad loomadel taolised asendid. Inimestele on aga intiimelus sageli vaja
mitte niivõrd füsioloogilist rahuldust saada, kuivõrd ühtsuse ja ühinemise
tunnetamist…
Mees peal
Ning just „mees peal” poos rahuldab seda vajadust kõige paremini. Paljudele
naistele on see asend omamoodi kaitstuse sümboliks - kui mehe keha katab ta
praktiliselt üleni…
Seda poosi nimetatakse tavaliselt misjonäripoosiks. Sinna juurde kuulub lugu
sellest, kuidas saarel elavad metslased, kes olid harjunud „suhtlema” loomaasendites,
jälgisid imestusega, kuidas misjonärist paarike armatses… Ometi pole see lugu
kuigivõrd tõene. Sellise asendi variante on leitud eelajalooliste inimeste
kaljujoonistelt. See aga kinnitab kaudselt ülaltoodut: seksi sotsiaalne
funktsioon tekkis juba väga ammu. Ning seda poosi võib nimetada mitte
misjonäripoosiks, vaid inimeste poosiks. .
Kuid kõnealuse asendiga kaasnevad probleemid algavadki sealt, kust tekivad
erinevad „sotsiaalsed tõlgendused”. See võib ühelt poolt olla ühinemine,
teisalt aga - rõhumine (mehe vaatevinklist vaadates): näe, kuidas olen su alla
surunud, sa ei saa liigutadagi! Niisiis rahuldab see asend suurepäraselt mehi,
kes tahavad eelkõige rahuldada oma isiklikku võimutunnet, eriti
jõupositsioonilt lähtudes. Ning siis polegi nende jaoks enam tähtsust sellel,
et praktiliselt liikumatu partner kaotab võimaluse kaasa aidata ning sel moel
saab mees üpris kehva rahulduse osaliseks. Kuid sellise mehe jaoks on
füsioloogilise rahulduse saamine teisejärguline, peamine on - alla suruda…
Naise seisukohast võib selline asend olla ka põlguse ja ükskõiksuse sümboliks -
minu asi on pikali heita ning jalad laiali lükata. Edasi tehku ise, mis tahab,
mul ükskõik!… Nimelt sellises asendis eelistavad olla naised, kes ei salli oma
mehi. See on veel üks põhjustest, miks selline poos nii populaarne on. Sageli
muutub seks perekonnas kohustuseks. Ning just selles poosis ei pea naine vaeva
nägema nende kohustuste täitmisel…
Ja tulebki nii välja, et kui mees tunnetab poosis ühtsustunnet, naine on aga
ükskõikne või siis ihkab partner selle asendi abil rahuldada oma võimuiha ja
naine - kaitstuse tunnet, jääb nende vastuolude puhul keegi kindlasti
rahuldamata (vaatamata sellele, kui hästi see asend ka ei sobiks nende
anatoomiliste iseärasustega). Ja vastupidi - kui selline kehade asetus ei
stimuleeri mitte eriti hästi peamisi erogeenseid tsoone, kuid vaated langevad
kokku - on asend mõlema jaoks suurepärane.
Naine peal
Teine selle grupi levinud poos on naine peal. Üldiselt on see füsioloogiliselt
õigem, sest reeglina on naine mehest kergem. Ometi sellise kehade kontakti
puhul on tugevat survet teineteisele tunduvalt vähem, ja ka põhiline aktiivsus
on antud naisele. Seetõttu soovitatakse antud asendit aktiivsetele naistele ja
väsinud meestele. Seda lähtuvalt füsioloogilisest seisukohast. Kui aga algab
psühholoogia, siis tekivad ka spetsiifilist laadi konfliktid.
Sellest aga edaspidi, ometi tuleks nüüd ära märkida, et mõned meie mehed (eriti
need, kes peavad end eriti kõvadeks kuttideks), kuigi on pärast tööd väsinud,
ei või ometi lubada naisel või sõbrataril „peale istuda”! See alandavat nende
mehelikku eneseväärikust. Ainus, kellega võib seda asendit praktiseerida, on
prostituut, keda otsekui alandati juba sellega, et ta osteti ja seega on mees
nüüd klient-tellija, kes võib endale rahulikult lubada lesimist, kuni ostetud
daamike tööd teeb… Näete nüüd, kuidas muutub kõik sõltuvalt psühholoogilistest
ja sotsiaalsetest aspektidest! Tehniliselt poleks aga nagu midagi muutunud.
Ja sellised väärastunud arusaamad tekitavad raskusi nii meestele (kes
lahendavad oma intiimseid probleeme oma naistega, seejuures liigutavad end
vaevu või jäävad ilma hädavajalikust lõdvestusest), kui ka naistele, kes saavad
aru, et mees on väsinud, ning võtaksid rõõmuga initsiatiivi oma kätesse, kuid
too ei luba sellist poosi kasutada…
Huvitav on see, et erinevad naised hindavad seda poosi erinevalt. Ühtedele see
meeldib, kuid mitte selle pärast, et võivad ise valida kehadele vajalikku
kontaktinurka ja liigutuste rütmi, vaid just seetõttu, et tahavad
psühholoogiliselt tunda end „üleval” -mehe kohal. Eriti, kui nad sotsiaalses
elus on tugevama poole poolt alla surutud, ning see ei meeldi neile sugugi. On
olemas ka osa naisi, kes vaatamata oma aktiivsusele suhtuvad sellesse asendisse
üpris külmalt. Ja seda sellepärast, et taolises olukorras - „mees lamab ja
kaifib, sina aga teenindad teda…”
Loomulikult on olemas kõikide pooside puhul partnerite vastastikuse aktiivsuse
võimalus. Olgu või erinevas astmes: poosis „mees peal” saab naine teatavasti
soodustada vastastikust (ja eelkõige iseenese) rahuldamist. Täpselt samuti, kui
partnergi „naine peal” poosis pole ilma jäetud võimalusest liikuda, oma
kaaslast enese vastu surudes. Kui aga peamist osa hakkavad taas etendama mitte
füsioloogilised aistingud, vaid psühholoogilised, ning kui peamiseks muutub
sugude suur vastasseis - tekivadki konfliktid.
Poosid istudes
See grupp asendeid on mõnevõrra erandlik, ja nimelt seetõttu, et seksuaalsete
vajaduste tarvis on need kõige ebamugavamad. Seepärast praktiseeritakse neid
harva ja seda siis rafineerituma seksi puhul. Sellised asendid kindlustavad
partneritevahelise võrdsuse - esmalt just kasvus. Ja kuigi annavad mõlema
partneri puusadele minimaalse liikumisvabaduse, võimaldavad seevastu täielikult
rind rinna vastu liibuda ning annavad vabaduse suhelda silmast silma. Seega
kinnitavad need poosid veelkord, et inimestevaheline seks algab nimelt peast.
Poosid seistes
Ka see on üpris spetsiifiline grupp - just psühholoogilisest seisukohast
võttes. Jah, see on loomulikult suur koormus partneritele, eriti mehele, kes on
sunnitud naist kätel hoidma. Kuid meestele (eriti sportlikele, äkilistele ja
taltsutamatutele) meeldivad need asendid, sest tekitavad partneri täieliku
valitsemise tunde. Nad võivad teda liigutada otsekui elutut eset, hoida teda
tervenisti „oma käes”. Muide, naistele meeldib selline asend üpris sarnastel
põhjustel: vaat milline ma olen, minuga võib seksida isegi sellises asendis…
Nagu näha, pole põhilised valikukriteeriumid jällegi mitte füsioloogilised.
Ja veel üks eripärasus. Taoliste asendite tehnika iseenesest rõhutab seika, et
nende puhul pole mingisugust vajadust aseme järele. Neid võib kasutada kähkuka
puhul, jooksu pealt. See on ideaalne variant partnerite jaoks, kes soovivad nii
või teisiti rõhutada oma suhete pinnapealsust ja kiiresti mööduvust.
(Loomulikult kasutavad sääraseid poose ka kindlad paarid - kuid reeglina oma
seksi mitmekesistamiseks.) Tavaliselt mõtleb ju intiimset kontakti plaaniv paar
ka sellele, kuhu pikali heita või mille najale toetuda. Seisev poos ei vaja aga
midagi - täielik vabadus.
Mees taga asendid
See loomariigist laenatud poos vajab omaette juttu. Liialt palju on selle ümber
koondunud psühholoogilisi probleeme ja võimalikke konflikte.
Tegelikult on see üks ere näide regressist loomade pooside poole. Algselt
kasutas inimene selliseid asendeid ilmselt üpris harva. Kui aga tema
seksuaalsetele funktsioonidele hakkasid lisanduma sotsiaalsed hoiakud
(sellesamaga probleeme esile kutsudes), tekkisid tahtmatult umbes järgmised
assotsiatsioonid: näe, kui lihtne loomadel kõik on! Ehk peaks ka proovima?…
See on nüüd selge, miks loomadel kõik nii lihtne on. Ja isegi kui neilt poose
laenata, võib kõik hoopis keerulisemaks muutuda. Inimene erineb loomadest ka
hästiarenenud tuharalihaste poolest (seetõttu seisab ta püsti). Ning
nendesamade lihaste tõttu on „tagant” poosi puhul sisenemine „tehniliselt”
veidi raskendatud. Ometi on see asend paljudele inimestele meeldima hakanud
(jällegi enam meestele) just oma sotsiaalse sümboolika tõttu. Üldiselt
partnerid teineteist ei näe, naine ei pruugi aga üldse teadagi, kellega tal
tegemist on… Nimelt seetõttu on antud poos populaarne grupiseksi puhul.
Ka mees ei näe sellises asendis partneri nägu. Ning see valmistab talle teatud
olukordades eelkõige psühholoogilist rahuldust: ta justkui tunneb end vabana
vastutusest seksi kvaliteedi eest. Ta ei näe vaevumärgatavaid miimilisi
reaktsioone naise näos ning tal nagu polekski tarvis mõelda sellele, kas naisel
on hea või halb. Vaid siis, kui naine oigama või karjuma hakkab, siis võib ju
vaadata, mis viga. Seni, kuni on vait - pole ka tarvis millegi pärast
muretseda…
Ometi on selle poosi olulisem osa - „sotsiaalne aspekt” , see on naise
allutamine. Mõnele mehele meeldib veel ka naise pead alla painutada… Just
selline poos figureerib kõige enam vägistamiste puhul (eriti siis, kui
vägistaja jaoks pole niivõrd tähtis seks naisega, kuivõrd tema alandamise
fakt).
Seetõttu ei meeldi see asend paljudele naistele, isegi siis, kui see valmistab
neile füsioloogilist naudingut. Tõsised probleemid tekivad sel juhul nendel
naistel, kelle peamised erogeensed tsoonid on selg ja tupe tagumine sein. Siis
on teatavad variandid, nagu „naine põlvili, mees taga”, praktiliselt ideaalsed.
Kuid füüsiline nauding blokeerub pahatihti seetõttu, et alateadvuses tunnetab
naine end alandatuna, tal on häbi, „ebamugav” ning selle tulemusel ei saa ta
rahuldust. Valinud aga teise poosi, sellise, mis nii ilmselgelt
„teisejärgulist” osa ei rõhuta, ei saavuta ta samuti rahuldust.
Keeruline olukord tekib ka siis, kui mees nõuab poosi „mees taga” just nimelt
enesekehtestamise eesmärgil... See on üldse nende meeste lemmikpoos, kes ka
seksiga tegelevad eelkõige enda tähtsuse tõstmiseks ja seda just iseenese
silmis. Sageli esinevad nad donžuanidena, kuid tegelikult pole neile kõige
tähtsam naiste kollektsioneerimine või erootilise naudingu saavutamine, kui
just naise alandamine, et siis ise tunda end „ülemana”. Muide, nad oleksid nõus
ka seistes seksima, kuid, oh häda - reeglina pole neil erilist kasvu ega ka
jõudu…
Ometi võib kõik ka teisiti olla: seda asendit saab tõlgendada usalduse
näitamisena. Kuna tuharad on inimkeha üks kõige kaitsetumaid osasid, pole
naisel selle poosi puhul mingitki võimalust enda kaitsmiseks. Nii võibki see
asend olla tema poolt piiritu usalduse demonstratsiooniks. Sel juhul kasutavad
seda harmooniliselt koos elavad abielupaarid oma seksuaalelu mitmekesistamiseks
ning omamoodi usalduslike suhete kinnitamiseks.
Taoline poos võib anda naisele ka veel täiendavaid eeliseid. Antud asendi puhul
ei stimuleeri partner oma kehaga naise kliitorit ega rindu - seejuures on need
paljude naiste peamised erogeensed tsoonid! Ja jällegi on kõik mõtlemises
kinni. Ühel juhul valitakse see asend spetsiaalselt sellepärast, et partneril
on sügavalt ükskõik, kas tema daam saab rahuldust või mitte (ja paremgi, kui ei
saa, ega ta mul selleks ole, tema reaktsioonidele ma aga lihtsalt vilistan).
Teises olukorras, kui abikaasade vahel valitseb harmoonia ja usaldus, lubab see
asend hellitada oma kaaslase rindu ja kliitorit, valmistades talle seega
lisanaudingut.
|
