Shibari – jaapani erootiline sidumine

Shibari – see on jaapani erootiline sidumise (bondaaži) kunst. Shibari lülitab endasse hulgaliselt erootilise mängu võtteid alates väga lihtsatest, süütutest ja praktiliselt igale paarile kättesaadavatest kuni rafineeritud karmideni, kirjutab portaal erobalt.com.

Jaapanis eksisteerivad erinevad koolid, mis kasutavad erinevat viisi sidumist, kuid ühe ja sama eesmärgi saavutamiseks.

Traditsioonilise kooli järgijad eeldavad, et põhieesmärgiks on naisterahva poolt valu, ebamugavuse, alandamise ja erootilise erutuse ületamise teekond (nii protsess kui ka elustiil). Seejuures ei tooda erootilist erutust välja hulgaliste tunnetuste seast. Tänapäevasem lähenemine toob erootilise efekti esiplaanile ning vaatleb teisi aspekte abistavatena.

Shibari erineb Euroopa bondaažist mõnede iseloomulike eripärade poolest.  Jaapani bondaaži esimene eripära seisneb selles, et sidumisi shibaris köidetakse alati selliselt, et rõhutada modelli seksuaalsust. Jaapani stiilis sidumisel kasutatakse intensiivselt punktmassaaži shiatsu meetodeid. Sõlmede pigistamise teel erogeensetele ja erogeensete kõrval asuvatele aladele tagatakse erutuse efekt. 

Teine eripära seisneb selles, et erinevalt lääneriikide sidumise armastajatele, kes tihtipeale kasutavad käeraudu või nahast rihmasid, kasutavad jaapani meistrid pea alati vaid nööre. Kogenud meistrid kasutavad oma teosteks erineva kõvadusega nööre. Shibari ei sea üldsegi oma eesmärgiks vigastada jäsemeid, kõõluseid jne. Nende võtete abil võib siduda absoluutselt nõrgalt, kuid seejuures ei ole põhimõteliselt sellest iseseisvalt vabaneda võimalik.  .

Kolmas eripära seisneb selles, et shibari pole mitte ainult funktsionaalne, vaid ka dekoratiivne. Sõltumata sidumise eesmärgist näeb shibari välja väga korralikult. Võrreldes shibari võtted ja euroopa bondaaži tekib ettekujutus, et eurooplane justkui kiirustab kuhugi. Eurooplasele ei paku huvi, kuidas ta seob. Talle pakub huvi, milleks ta seda teeb, miks ta seda teeb ning kui palju aega see kõik võtab, kuna mõne minuti pärast seisab tal ees tähtis kohtumine. Jaapanlane aga, erinevalt eurooplasest, kuhugi ei kiirusta. Nii see kord jua on, et põhjalikkus on üleüldse jaapanlaste iseloomulik joon. Jaapanlasele pakub alati huvi, kuidas ja miks ta nimelt teeb ühte või teist asja. Seetõttu näevad jaapanlasel isegi seotud kingapaelad välja professionaalse disainerliku tööna. Ühesõnaga, võib endale vaid ette kujutada, millise kunstiteose suudab  jaapanlane teha tavalisest sidumisest.    

Vaadates jaapani bondaaži on näha, et teostaja ei rakenda selleks mitte ainult oma käsi ja fantaasiat, vaid ka suurt esteetilist tunnet. On näha, et iga keerd tehakse läbimõeldult, et mitte ükski sõlmeke ei ole seotud niisama. 

Jaapani bondaaži neljas eripära seisneb selles, et jaapani bondaažis fikseerub inimene iseenda külge. Jaapani bondaažis ei näe te ristisidumist voodil, mil iga käsi ja jalg on seotud oma nurga all. Shibaris inimest ei tõmmata lahti erinevates suundades, vaid vastupidi, korjatakse kokku hunikusse. Käed ja jalad fikseeritakse alguses üksteise külge, seejärel keha külge. Või siis, kui on vajadus jätta jalad eraldi (sellised põhjused aga, nõustuge, vahest ka tekivad), siis üksteise külge seotakse vaid käed, jalad aga seotakse ikkagi nii või teisiti keha külge. See on andumus traditsioonile, millest sündis shibari. See kujunes välja ammu enne seda, kui Jaapan asus modernse maailma teele. Neil aegadel nimelt ei olnud Jaapanis veel voodeid. Traditsiooniline jaapani interjöör on meie mõõtmete järgi küllalt kitsi ja seejuures väga funktsionaalne. Millele võib siduda inimest toas, milles on ainult seinad, sirmid, väike laud, roguskid ning teisaldatav küpsetusahi? Mitte millegi külge ... peale tema iseenda. 

Shibari on iseenesest ohtlik mäng, Just seetõttu, et partnerit peab usaldama 100 % ulatuses ning loomulikult mitte unustama ettevaatusabinõusid  ning kuulata ja kuulda oma partnerit. Selleks, et mõista jaapani sidumiskunsti eesmärke ja meetodeid, on tähtis mõista (kasvõi veidikenegi) jaapani mõtteviisi ja mõista, mida tahab sidumise meister saavutada.

Jaapani kultuuris on rühm alati väärtuslikumad kui seda moodustavad indiviidid. Antud juhul on rühmaks – teie ja teie partner, sidumise seanss aga – see on rühmatöö. Sidumise seansi edu määratakse eelkõige teie kui rühma progressiga, mitte aga ühe partneritest personaalse rahuldusega (kuigi rahuldus on loomulikult tähtis stiimul). Rühma jaoks on tähtis selle liikmete täiustumine. Meister täiustab oma sidumise kunsti, partner aga arendab võimet olla seotuks üha enam ja enam rafineeritumal viisil.   

Rühma progressiks on tähtis:

-       Mõlema partneri püüdlus täiustumisele. 

-       Püüdlus ilusa poole. Sidumine peab olema mitte ainult täiuslik ja ilus iseenesest, vaid peab rõhutama ka seotud naisterahva ilu ja ümbritseva interjööri ilu;  

-       Meistri jaoks on tähtis ilu, täiuslikkus ja esteetiline veetlus, partneri jaoks aga – nööride füüsiline ja vaimne mõju ning mõlemale – partnerite vahel vastastikune mõju ja vastastikune arusaam.

-       Paralleele võib tuua siin ikebanaga, jaapani kunstiga esitada lille ilu tühjas ruumis. Ei ole üllatav, et ülesriputamine on jaapani sidumise kunsti oluline osa, kuna see võimaldab paigutada teie partneri tühja ruumi imeilusa lille taoliselt. 

-       Väga tähtis on mõista, et jaapani partnerid tajuvad suurt austust üksteise vastu, mis kasvab partnerite vastastikkuse tegevuse protsessis. Partnerite vastastikkuse austuse kasv, vastavalt zen´ile, moodustabki väärtuse, mis muudab rühma millekski rohkemaks, kui kõik selle liikmed eraldi.   

-       Jaapanis eksisteerivad erinevad koolid, mis kasutavad eri liiki sidumist, kuid eksisteerivad ühe ja sama eesmärgi saavutamiseks. Traditsioonilise kooli järgijad eeldavad, et põhieesmärgiks on naisterahva poolt valu, ebamugavuse, alandamise ja erootilise erutuse ületamise teekond (nii protsess kui ka elustiil). Seejuures ei tooda erootilist erutust välja hulgaliste tunnetuste seast.