Seitse vananenud tervisemüüti

Siim Sepp peatub novaator.ee portaalis mõningatel vananenud ning ebatervislikel müütidel, mis pole Teie jaoks just kõige kasulikumad …  

Aspiriin kaitseb südamehaiguste eest 

Aspiriinil on kindlasti veresoonte trombide tekke riski vähendav mõju, kuid igal asjal on oma hind. Antud juhul on hind sageli liiga kõrge ega ole riski väärt.

Aspiriin on hea näide ravimist, mida on palju kiidetud ning millel on ilmselge ja tõestatud mõju. Lisaks on ta odav, nii et paljud inimesed hakkasid aspiriini sööma nagu kommi. Samas ei osanud arstid neid sellise tegevusega kaasneva ohu eest hoiatada.

Nüüd on aga läbi viidud mahukaid uurimusi, mis toovad ka aspiriini varjuküljed esile, mistõttu otsustati aspiriin muuta vaid retseptiravimiks. Neile, kel on suur risk südameinfarkti tekkeks, võib aspiriin tõesti kasulikuks osutuda, sest vere vedeldamise läbi teeb see ravim trombide tekke vähemtõenäoliseks. Samas muudab aspiriin vere ka raskemini hüübivaks, mis võib osutuda probleemiks näiteks sisemiste verejooksude korral. Kui luumurru tagajärjel või mõnel muul põhjusel tekib sisemine verejooks, siis aspiriin ainult suurendab verekaotust ning võib viia hemorraagilise šoki tekkeni ja oluliselt halvendada kannatanu ellujäämisvõimalusi.

Tervel inimesel ei ole seega suurt mõtet aspiriini tarbida, sest tõsise õnnetusjuhtumi korral suureneb oluliselt risk, samas ravimist saadav kasu on enam kui küsitav. Südame- ja veresoonte haiguste ennetamiseks on liigutamine aspiriinist oluliselt kasulikum valik. 

Hoiduge kanamunadest 

Kanamunade tervislikkuse üle on palju vaieldud. Ühest küljest on selge, et munad sisaldavad palju kasulikke toitaineid ja vitamiine, kuid muret on valmistanud peamiselt munade kõrge kolesteroolisisaldus.

Viimaste aastakümnete jooksul on paljud arstid tungivalt soovitanud kanamunade tarbimisega piiri pidada. Munad sisaldavad nii palju kolesterooli, et soovitati süüa kõige rohkem paar muna nädalas, kirjutas LiveScience.

Siiski ei ole teadlased kanamunade ohtlikkuse osas ühel meelel. Mõned uuringud on näidanud, et rohkem kui ühe muna söömine päevas tõstab oluliselt südamehaigustesse suremuse riski, kusjuures eriti ohtlikus seisus on diabeetikud. Samas on mitmed viimastel aastatel läbi viidud esinduslikumad ja usaldusväärsemad uuringud kinnitanud, et asi pole üldse nii hull. Kanamunades sisaldub 220 mg kolesterooli, mis moodustab kaks kolmandikku soovitatavast päevasest normist, kuid vere kolesteroolitaset munades sisalduv kolesterool väidetavalt kuigi palju ei mõjuta. Vähemalt mitte võis ja lihas sisalduvate küllastunud rasvhapetega võrreldaval määral.  

Kanamunadesse tuleb ilmselt suhtuda nii nagu teistessegi looduslikesse ja inimese mitmekesisesse menüüsse kindlalt kuuluvatesse toiduainetesse. Nendega ei maksa liialdada, kuid mingil põhjusel pole vaja neid ka demoniseerida ega inimeste hirmutamiseks kasutada. 

Margariin on kasulikum kui või 

Erinevalt looduslikku päritolu võist, mis töötati välja umbes tuhat aastat tagasi, leiutati margariin keemikute poolt laboris 1813. aastal. Juba see asjaolu võiks panna margariini tervislikkuses kahtlema. 

Alguses margariini ei armastatud. See tulenes aga eelkõige piimatööstuse vastuseisust ning võitootjate lobitööst seaduste vastuvõtmiseks margariini maksustamise või sellele pärisvõi värvi andmise keelamise kohta, kirjutas LiveScience.

Siis aga omandas margariin võist tervislikuma toiduaine maine, mis kestis aastakümneid. Vaid paar aastat tagasi selgus, et margariinis sisalduvad transrasvhapped mitte ainult ei tõsta halva kolesterooli taset, vaid alandavad ka hea kolesterooli taset.

Margariinitootjad pole aga alla andnud. Koostist on ju võimalik muuta – margariin tähendab ju lihtsalt tugevasti töödeldud tööstuslikult toodetavat laboris valmistatud rasvatoodet. Paljudes uutes margariinides on tarnsrasvad asendatud kasulikemate ühenditega, näiteks palmi- või kookoseõlidega.Isegi kui tootesildilt ühegi kahjuliku aine nime välja ei loe, tuleb siiski arvesse võtta, et tegemist on tugevasti töödeldud toiduainega, mis juba iseenesest paneb toote tervislikkuses kahtlema. Kõige arukam oleks margariinist loobuda, kuid siiski ka pärisvõi tarbimist piirata ja kasutada tervislikumaid õlisid, näiteks oliiviõli.  

Toituge tervislikult 

Tervislikus toitumises ei ole loomulikult midagi halba. Aga igal asjal on piirid ja on inimesi, kes sellest aru ei saa. Soov tervislikult toituda võib võtta maania mõõtmed. Inimesed on sageli eksiarvamuste küüsis ning kõrvaldades menüüst paljud nö ebatervislikud toidud, muudavad selle hoopis ebatervislikult ühekülgseks, kirjutas LiveScience. 

Heaks näiteks on taimetoitlased, kes usuvad sageli, et nende menüü on eriti tervislik. Liha, muna, piim ja muud loomse päritoluga toiduained sisaldavad rasva ja kolesterooli, mis seostub paljudele kohe veresoonte lupjumise ja südamerabandustega. Samas jätavad taimetoitlased end ilma mitmest olulisest valgust ning nende veri võib jääda kergesti rauapuudusse.

Viimastel aastatel on arstid üha enam hakanud diagnoosima söömishäiret nimega orthorexia nervosa ehk ortoreksia, mille all kannatavad inimesed üritavad iga hinna eest toituda võimalikult tervislikult. See soov on niivõrd tugev, et võib muutuda peamiseks elu eesmärgiks. Paradoksaalsel kombel viib soov tervislikult toituda enamasti ebatervislike toitumisharjumuste väljakujunemiseni, sest häire all kannatanud kipuvad söödava toidu hulgast maha tõmbama pisut liiga palju asju. Mõnikord lausa nii palju, et polegi nagu midagi enam süüa.  Sageli usuvad ortoreksia all kannatanud, et toituda tuleb näiteks ainult toorestest juur- ja puuviljadest, mis aga viib paratamatult vitamiinide puudusse. Mõnikord nähakse tonti ka geneetiliselt muundatud toidus. Siiski ei ole kõik arstid veendunud, et ortoreksia on samavõrd tõsine toitumishäire kui buliimia või anoreksia, ehkki võib karta, et heausksed tervisliku toitumise propageerijad sunnivad tulevikus üha enam inimesi tervisliku toitumisega ohtlikult liialdama. 

Päevitamine on tervislik 

Niipea kui esimesed soojemad päikesekiired saabuvat kevadet kuulutavad, asuvad paljud agarad inimesed endalt riideid maha kiskuma, et võimalikult kiirelt valge naha tervisest pakatava pruuni vastu vahetada.

Tegelikult on pea igasugune päevitamine tervisele kahjulik ning läbi inimkonna ajaloo on inimesed end päikese eest kaitsta üritanud. Päevitamiskomme sai õige hoo sisse alles 20. sajandil. Eelmise sajandi alguseks sai teadlastele selgeks, et päikesevalgus aitab ravida ja ennetada rahhiiti. Inimese organism tõepoolest suudab päikesevalguse abiga sünteesida D-vitamiini, mis on selle luude kõverdumiseni viiva haiguse ennetamiseks hädavajalik vitamiin.

Suurel määral tänu sellele avastusele kujunes päevitamisele tervist toov maine ning seejärel hakati ka pruunikat jumet pidama tugeva tervise tunnuseks. Tänaseks on selge, et päevitamisel on ka väga selge negatiivne mõju. Päikese ultraviolettkiirgus kahjustab nahka ning suurendab oluliselt nahavähi tekke riski.Päikesekiirguse kahjulikkuses ei ole arstide arvates enam mingit põhjust kahelda ning ta on vähki tekitava tegurina võrdsustatud kahjulikkuselt suitsetamise ja asbestiga kokkupuutumisega. Sellele vaatamata on väike kogus päikesekiirgust inimesele siiski vajalik, kas või ülalmainitud rahhiidi vältimiseks. Kui palju on liiga palju, on aga paraku väga raske öelda. 

Igapäevane multivitamiin tagab hea tervise

Vitamiinid on keemilised ühendid, mida organism vajab väga väikses koguses, kuid ise sünteesida ei suuda, kui välja arvata vähesed erandid. Vaatamata vajatava koguse väiksusele tekitab vitamiinide pikaajaline puudus organismis haigusseisundi. 

Vitamiinide rolli hakati laialdaselt mõistma alles 20. sajandi algul, ehkki teedrajavaid töid sellel alal oli läbi viidud varemgi. Juba 1749. aastal avastas šoti arst James Lind, et värskete puuviljade söömine aitab vältida skorbuuti, mis tuleneb C-vitamiini puudusest. Vitamiinist ei teadnud ta sel ajal mõistagi midagi ning ega tema avastust just liiga tõsiselt ei võetud. Veel sada aastat hiljemgi uskus Briti merevägi, et skorbuuti saab edukalt vältida hügieenireeglitest kinnipidamise, regulaarse võimlemise ja tugeva moraaliga. Loomulikult jätkas skorbuut oma hävitustööd.

Oluline osa varasest vitamiinide alasest teadustööst on viidud läbi Tartu ülikoolis 19. sajandi lõpul. Nikolai Lunin korraldas 1881. aastal eksperimendi hiirtega. Ta toitis neid piima kunstlikult toodetud koostisosade seguga. Valgud, rasvad, süsivesikud ja sool kokku õigetes vahekordades peaksid olema loodusliku piimaga võrdväärsete omadustega, kuid ometi surid sellisele dieedile allutatud hiired peagi. Lunin järeldas, et piimas peab olema veel mingid olulised, kuid väga väikses koguses esinevad koostisosad.Peagi hakkasid järgemööda tulema teated avastatud vitamiinidest ning nendega seotud haigustest.

Vitamiinide avastamine ja nende rolli mõistmine on üks 20. sajandi produktiivsemaid meditsiinisaavutusi, sest on teinud praktiliselt lõpu mitmele varem nii tavalisele haigusele. Lisaks skorbuudile kuuluvad vitamiinipuudusest põhjustatud haiguste hulka ka näiteks rahhiit (tekib vitamiin D puuduse tagajärjel), pellagra (niatsiin ehk vitamiin B3) ja beri-beri (tiamiin ehk vitamiin B1).

Normaalse ja tasakaalustatud toitumise korral ei tohiks inimesel olla probleemi vitamiinide õiges koguses omandamisega. Sageli aga ei ole ajaliselt või rahaliselt võimalik toituda nii, nagu peaks. Seega siis tekib loogiliselt mõte, et miks mitte võtta vitamiine tabletina. Seda tõepoolest ongi juba aastakümneid tehtud ning paljud arstid on multivitamiinitablette inimestele tervise tugevdamiseks julgelt soovitanud.

Siiski on siin peidus mõned probleemid. Osade vitamiinide puhul ei pruugi ülemäärasest tarbimisest esialgu midagi halba sündida või siis lihtsalt ei tunta veel vastavaid ohte. Teiste puhul on aga soovitatava koguse ületamine sama halb või hullemgi kui puudujääk. Viimase aastakümne jooksul läbi viidud teadusuuringud on näidanud, et vitamiinide liigtarbimine võib viia paljude ebameeldivate ning esimese hooga varju jäävate tagajärgedeni. Näiteks beeta-karoteenide manustamine tõstab suitsetajatel kopsuvähi tekke riski. C-vitamiini suuremates kogustes tarbimine tegi herbitsiididega kokkupuutunud hiired vähile vastuvõtlikumaks ning E-vitamiin tõstab korduva südamerabanduse tekke riski. Seetõttu ei ole arstid enam kindlad, kas multivitamiine ikka võib inimestele soovitada. Valdav seisukoht näeb välja umbes selline, et multivitamiinide tarbijad tablettide võtmist lõpetama ei pea, aga need, kes multivitamiinidega seni kokku puutunud ei ole, võiksid edaspidigi eemale hoida. 

Jooksmine lõhub põlvi

Aeroobse vastupidavustreeningu kasulikkuses inimese tervisele üldiselt ei kahelda, kuid sageli ei soovita arstid tegeleda sörkjooksuga, sest see kurnab liigeseid ning võib lõpuks põlveliigesed nö läbi kulutada. Jooksu asemel peetakse näiteks ujumist palju mõistlikumaks valikuks.

Eelmisel aastal ajakirjas Skeletal Radiology ilmunud uuring sunnib seda seisukohta siiski mõnevõrra revideerima. Uuringu läbiviijad jälgisid kaheksat keskealist meest, kes läbisid 1997. aastal Viini maratoni. Neist kaheksast oli kümme aastat hiljem probleeme põlvedega vaid ühel, kuid tema põlved valutasid juba kümne aasta eest ning praeguseks oli ta jooksmise lõpetanud. Ülejäänud tegelesid pikamaajooksuga siiani ega kurtnud põlvevalu üle, kirjutas LiveScience.

Sarnane uuring, mille viisid läbi Stanfordi ülikooli teadlased, kinnitab veelgi tugevamini, et jooksmine hoopis kaitseb põlvi. Hilises keskeas jooksjaid jälgiti 20 aasta jooksul. Alguses oli probleeme valutavate põlvedega seitsmel protsendil uuritutest. 20 aasta jooksul see protsent aga hoopis vähenes. Seega ei paistnud jooksmine kellegi põlvi rikkuvat. Samas kurtsid jooksmisega mittetegelenud inimestest koosnevas kontrollgrupis põlvede tervise halvenemise üle tervelt 32 protsenti, ehkki alul neil kaebusi ei esinenud.

See siiski veel ei tähenda, et jooksmine ei võiks põlvi ja teisi liigeseid kahjustada. Valutava põlve või hüppeliigesega joosta üritav sportlane õpib aja jooksul jalga vähem valu tegevalt, kuid ebaloomulikult maha toetama, mis toob kaasa uued vigastused. Samuti ei pruugi jooksmine olla kõige parem sportimisviis ülekaalulistele. Samas aga võivad jooksmist armastavad, kuid terved inimesed olla rahulikud, et nende lemmikhobi nende tervist ära küll ei riku.